esmaspäev, 31. august 2009

Lumesadu suvel/Sademete mõistest

Vahel sajab lund ka suvel, kuid ainult haruharva jõuab see maapinnani. Nii juhtus näiteks 17. augustil 1825. aastal Põhja-Eestis (temperatuur oli ligi 0 kraadi ja sadas lund) või lumesadu Saaremaal 1863. aastal (täpne kuupäev teadmata).
Praegune lugu räägib siiski lumest, mis ei jõua maapinnani. Sademete kohta öeldakse ühes Tartu Ülikooli uurimuses (Gaili Konsap Ilmastikunähtuste sõnavara leksikaal-semantiline analüüs eesti keeles) järgmist: "Sademed on küllaltki probleemne mõiste. Eesti Entsüklopeedia väidab, et sademed on atmosfäärist aluspinnale langev vedel või tahke vesi (EE 8). Samas nimetatakse sageli ka maapinnal kujunevaid kondensatsiooninähtusi (kaste, hall jt) sademeteks, seda vähemalt vene koolkonna käsitluses. Leian, et on vajalik eristada neid kahte ja kasutan maapinnal kujunevate sademete täpsustamiseks terminit hüdrometeoorid [`pinnakihtidele moodustunud sademed` (Võõrsõnastik 2006)], mida võiks siis pidada sademete alammõisteks".
Ma lisan juurde, et sademeteks võib lugeda ka neid jääkristalle või veepiisakesi, mis langevad küll pilvest välja, kuid ei jõua maapinnani, vaid aurustuvad juba varem mitmesugustel põhjustel. Sel juhul tuleb kindlasti täpsustada, et räägitakse maapinnani mittejõudvatest sademetest või virga-nähtusest.
Lumesadu mõne km kõrgusel on südasuvelgi võimalik, sest seal on ka kõige palavama ilma korral temperatuur alla nulli. Jääkristalle langeb aga enamasti kesk-või kõrgkihipilvedest, mille kõrgusel võib-olla külma kümneid kraade.
Taevane lumesadu oli augustis märkimisväärseim 23. kuupäeval. Siis võis lumevinet isegi palja silmaga kergesti märgata. Taevas arenes kiudpilvedest üsna tihe kiudkiht-, kõrgkiht ja kõrgrünkpilvede kiht välja, millest langes üsna ohtralt jääkristalle ning lumehelbeid. Sademed on näha tumedamate varjudena või valkja vinena päikesevalguses.





Selgesti on tumedad varjud sademete tõttu näha.

pühapäev, 30. august 2009

Augusti taevas ja huvitavad pilvemustrid

August on pakkunud küllaltki mitmekesist taevast, kusjuures mõnel korral on taevas näha olnud huvitavaid ja ilusaid pilvemustreid või kujusid. Väike valik augusti taevast:



Rahepilv 15. augustil Riisipere lähedal.









Sama päeva õhtul: kiudpilved haloga






Järgmisel päeval, 16. augustil: kiudpilvemustrid.













Kontrastid Aegviidus. Ikka 16. august.






Tihe sajupilv 18. augustil Tallinna Reisisadamas.






Kiudpilvemustrid 22. augustil.























Õhtu Viimsis







23. august. Kiudkihtpilved muutuvad kõrgrünkpilvedeks.



Tulemus






Kiudpilved 26. augustil




Huvitavad mustrid taevas













Veel kiudpilvi





Joon taevas – see on tegelikult rünkpilvede rea alus.






26. augusti õhtu. Turbulentsed kõrgkihtpilved.




Kõrgrünkpilved 28. augustil


30. augusti hommik

Veidi mammatuseid

Äikeste meenutused X

See äike toimus 26. augustil 2005. sündmused, nagu ikka, on vaadeldud Laitsest. Sel päeval kujunes selgesti välja prefrontaalne pagiliin. Juba hommikupoolikul läks taevas pilve – põhilised kiudkiht-ja kõrgkihtpilved. Umbes lõuna paiku tuli hoog vihma ning ida-ja kirdetaevas oli näha üht kiiresti kasvavat rünka, kuid see maskeerus kiiresti kihtpilvedesse. Oli muidugi kuulda ka piksemürinat, kuid välke polnud kogu äikesepilve olemasolu ajal näha.
Äikesepilved eemaldusid pisut, kuid ulatusid siiski poolest taevast kõrgemale. Edaspidi tekkis ida-ja kagutaevas pidevalt äikesepilve juurde, pilv ise liikus aga loodesse või läände ja tundus seetõttu paigal püsivat. Oli kuulda pidevat, kuid nõrka mürinat, rüngad olid vaid paaril korral mõne minuti vältel aimatavad. Päike paistis läbi pilvekihi nagu mattklaasi ja selle all liikus kiiresti räbalpilvi, kuid neid polnud lausaliselt, vaid kord rohkem, kord vähem.
Selline olukord püsis vähemalt 3 tundi või isegi kauem, siis tõusis kagust üks äikesepilve serv lähemale ja mürin valjenes pisut, kuid ikkagi liikus pilveosa üle põhja loodesse. Tipphetkel oli pidev äikesepilvede rida kagust üle kirde ja põhja kuni loodeni välja. Kui pilveosa oli ära liikunud, siis enam uusi äikesepilveosi ei tekkinud, vaid pisut aega läks ilm ehk isegi paremaks ehk pilvekiht hõrenes ja räbalpilvi oli vähem. Tuul oli nõrk või mõõdukas.
Siis õhtupoolikul mingil hetkel läks edelataevas tumedaks, kiiresti liikusid tumedad pilved üle, kaasa käis rajuhoog koos tugeva vihmaga ja mõne minutiga oli kõik möödunud. See oligi külm front.
Tallinnas, nagu hiljem selgus, oli äike mitu tundi koos tugeva vihmaga kestnud ja oli tormikahjustusi pagi tõttu olnud.

neljapäev, 27. august 2009

Soomes anti välja raamat äikesest

Seal raamatus ei käsitleta mitte üksnes Soome äikeseuurijate tööde tulemusi ja äikest üldiselt, vaid ka räägitakse ka äikeseohtudest ja kuidas end äikese eest kaitsta (loodetavasti on sealne jutt õige, pean silmas just inimese ja äikese kokkupuuteala; kui raamat on loetud, eks siis saab öelda. Täiendus 29.8. - miks ma ütlen "loodetavasti on õige"? Aga seepärast, et väga harva on vaatlustega kooskõlas (ehk seega ilmselt tegelikkusele vastavalt) kirjeldatud äikese ohtlikkust, mida võib ja mida mitte ning kõige selle põhjuseid, selliseid ebatäpsusi või isegi väärarvamusi võib kohata ka spetsialistide hulgas, sest nemad on ju elektrisse ja äikesesse puutuva kuskilt või kelleltki õppinud jne, mitte aga ise nähtust ja olukorda spetsiaalselt jälginud, uurinud jne).

Äikeste meenutused IX

See äike oli 15. augustil 2002. Juba mitu päeva oli ilm olnud väga soe (iga päev kuni 30º) ja pikka aega olnud kuiv (põud). Ei olnud seegi päev erand – palav ning taevas väga tugev põuavine nii et taevas oli piimjas. Pilvi ei olnud või vine varjas neid.
Üsna äkki võis edelas näha üht suurt rünka, mille tipp hakkas päikest varjutama. Tipp jäätus, oli müristamisi kuulda, ent pilvest oli vaid tipp vine tõttu nähtav. Pilv liikus äärmiselt aeglaselt lähemale ja hajus enne kohale jõudmist vähem kui tunni ajaga. Kuna päike oli varjutatud, siis temperatuur langes 28º peale, aga suurenev õhuniiskus ei lubanud sellest veel rõõmu tunda.
Hilisem uurimine näitas, et pilve asukohas oli tugevasti sadanud, inimeste kinnituste järgi paduvihma. Sadanud vihm aurustus järgmiste päevade kuiva ja soojaga muidugi jäägitult.
Tasub siiski veel midagi huvitavat lisada. Esiteks see äike oli tõesti absoluutselt üksik pilv, st täiesti isoleeritud ja väike. Mitte ühtki teist pilve, isegi mitte kiudpilvi, polnud. Teiseks, järgmisel päeval puhus kagutuule asemel loodetuul ja taevas oli kirkalt sinine, kuid oli veel peaaegu sama soe, kui eelmistel päevadel. Loodes ja põhja oli silmapiiri lähedal ennelõunal näha madalaid kiiresti liikuvaid pilveräbalaid, mis hajusid varsti. Järgmised päevad oli vaid 20º soojaga, kuid siis läks jälle hästi soojaks.

kolmapäev, 26. august 2009

Kármáni ebastabiilsus

22. augusti satpildil (allikas: http://saturn.unibe.ch/rsbern/noaa/dw/realtime/index.html) võis näha Aafrika lääneranniku lähedal ookeani kohal asuvas pilveväljas huvitavaid keeriseid.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Seda nähtust nimetatakse Kármáni ebastabiilsuseks või Kármáni keeristeks, mis on nimetatud insener-hüdrodünaamiku Theodore von Kármáni järgi. Vastav nähtus saab tekkida vaid teatud keskkonna viskoossuse (sisehõõrde; väljendatakse Reynoldi arvuna) vahemikus.

esmaspäev, 17. august 2009

Äike ja eksiarvamused – mõned kommentaarid ja lisainfot

Meeldetuletuseks, et vastav artikkel on siin: http://horisont.ee/node/1172. Kuna artikli maht on piiratud, siis polnud võimalik seal kõiki aspekte või pikalt ja laialt analüüsida. Niisiis teen esialgu täpsustusi ja lisainfot sisaldava artikli siia.
Praktiliselt kõige olulisem küsimus on kahtlemata äikese ohtlikkus ja enda kaitse. Väljas olles ei ole põhimõtteliselt ühtegi võimalust vähendada välgutabamuse tõenäosust ehk teiste sõnadega: sisuliselt pole vahet, kas kükitada kuskile maha või joosta ringi paarimeetrise metallvardaga. Miks nii? Vastus peitub mastaabis – äike on võrreldes inimesega väga mastaapne nähtus ja seega ei saa väikeseskaalaline tegevus, nagu metallesemete (näiteks ehete) eemaldamine või teatud kehaasendi võtmine (see kehtib küll sammupinge korral, mis tekib, kui välk tabab läheduses maapinda, ja siis saab tõesti kahjustust vältida või vähendada näiteks jalgade võimalikult lähestikku hoidmisega!) jne kuidagi vähendada võimalusi saada välgulöök. Samuti pole võimalik kuidagi äikesepilves olevat laengut maandada vms mõjutada, sest pilve laadumise kõrval on (inimese) maanduspüüded või -efektid täiesti tühised, kuigi jah, on olemas orategevuse tasandusefekt, mille äärmine väljendus on koroona, ent nähtav mõju sel puudub.
Maja kaitsmisel on oluline nn piksekaitsesüsteem, mis koosneb jämedalt jaotades kolmest komponendist: piksevarras, juhtmete ja kaablitevõrgustik laengu ärajuhtimiseks ning otsene maandus. Kõige väiksem tähtsus on piksevardal, mis võib ka sisuliselt olemata olla, sest piksevarras tegelikult ei tõmba välku ligi erinevalt levinud arvamusest ning seetõttu tänapäeval eelistataksegi panna maandused otse antennidele, katusele, korstnale vms. Kõige tähtsamad on kaablitevõrgustik ja maandus, sest see pakub välgulaengule maja suhtes turvalist liikumisteed. Niisiis, piksekaitse saab pakkuda vaid turvalist maandusteed, kuid ei tõmba välku ligi vmt.
Väidet, et valesti paigaldatud piksevarras võib-olla ohtlikumgi kui selle puudumine, tuleb mõista nii, et vale paigalduse korral maandusteed pole või pole see turvaline juhul kui välk peaks hoonet või piksevarrast tabama, mitte aga arvama väitest, nagu suurendaks piksevarras välgutabamuse tõenäosust. Öeldule tuginedes muutub piksevarda kaitsepiirkonna koonusekujulisuse küsimus üpris tähtsusetuks.
Kõige selle põhjust saab suuremalt jaolt selgitada striimeriteooriaga, mida on artiklis tehtud. Lisada saab vast veel seda, et välk saab alguse ka pilves, mitte ainult pole asi ülespoole liikuvates striimerites, mistõttu põhimõtteliselt välk „ei vali“ kohta, kuhu lüüa (või teeb seda meetreid maapinnast/objektidest kõrgemal). Niisiis on ohtlik olla äikese ajal õues, kusjuures pole erilist vahet, kus ollakse või mida tehakse, v.a. juba mainitud sammupinge küsimus, ning arukas oleks minna autosse või majja (kuna normaalselt maja ei ole Faraday puur, siis ei paku see täielikku kaitset, ent ohutum ikka, kui päris väljas olla).
Äike seostub tavaliselt muutliku ja ebapüsiva ilmaga. Ebapüsivusega seotut on näitlikustatud ja lahtiseletatud siin:
http://ilm.ee/?46256

pühapäev, 16. august 2009

Päikeseloojang 14. augustil

See on eraldi postituses, sest on ikkagi eraldi kategooria all ja on lihtsam ehk ka otsida, kui keegi huvitub sellest loojangust.
14. augustil oli loojang väga suurejooneline, sarnanedes küll 31.juuli omale, kuid seekord olid punased ka silmapiirist kõrgel asuvad pilved. Sellised loojangud saavad tekkida vaid siis, kui on pilvi, mida valgustada (võivad olla ka õrnad kiudpilved) ja piisavalt niiskust (värviküllased võivad loojangud või tõusud olla muidugi ka pilvedeta, aga siis peab atmosfääris olema piisavalt tolmu vmt osakesi).
Üldiselt on teada, et lühemad lainepikkused hajuvad tugevamalt. Eks suurema niiskuse jne korral jõuavad hajuda lühemad lainepikkused täielikud ja pikemad jäävad alles.
Tegelikult, kui päris täpne olla, siis valgub tundub olevat palju kontrastsem ja soojem, kui taevas on pilvedega kaetud, kuid siiski silmapiiri lähedal paistab päike. Selle teoreetilised alused on suhteliselt keerukad ja nähtust või efekti selgitatakse eksponentfunktsiooniga (eriti hästi sobib selline selgitus oranžide toonide ilmnemisel pilvede all).

Äikesed 13.-15. augustil 2009 Keeristormi probleem

Ilm muutus muutlikuks ja ebapüsivaks juba 11. augusti õhtul. Tegelikult oli piisavalt ebapüsivust üldiselt kogu antitsükloni jooksul (ei saa pidada tavaliseks olukorraks, vt sellest analüüsi varasemast, 7. augusti äikeste postitusest)
13. augustil oli saarte ja Lääne-Eesti kohal tugev ja väheliikuv sajuala. See inhibeeris konvektsioonipilvede arengut päeval, kuid õhtul keskkihi pilved lagunesid ja mere soojuse mõjul arenes mitmel pool rannikul äikesepilvi. Selline olukord, kui mere soojusest piisab äikeste tekkeks, näitab hilissuve algust.
14. augustil arenesid kõige võimsamad konvektsioonipilved, sealjuures võis mitmel korral märgata ilusaid turbulentseid struktuure:
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Põltsamaa lähedal märgati nähtust, mida parimal juhul võib nimetada ka pilvesambaks, kuid nimetati küll keeristormiks, kuid piltide järgi tundub, et funnel-cloud mõiste sobib kõige paremini, sest keerise alumine osa õieti ei puudutagi maapinda ning puuduvad igasugused tõendid, et see oleks mingit kahju põhjustanud. Kui tahame loodusnähtusi kirjeldada võimalikult usaldusväärselt ja täpselt, siis peame loobuma emotsionaalsest väljendusviisist ning olema kriitilised. Mõningane oletamine võib-olla lubatud, kuid see ei tohi kuidagi varjutada kindlalt teadaolevat infot ja peab olema arusaadav, et on oletusega tegemist. Arusaadavalt ei saa näiteks pealtnägijatelt nõuda rohkemat, kui nad tähele panid, kuid uurijal on alati võimalik öeldut analüüsida ja selle üle järele mõelda, milline saadud ütlus on kooskõlas tõenditega ja teinekord loogikaga, milline mitte.
Tähelepanu juhiksin veel sellele, et tehtaks vahet erinevatel keeristel – vesipüks ja tornaado on erinevad nähtused juba tekkeviisi poolest. Kui tornaado on vee kohal, siis tulebki nii öelda (muide, USAs tehaksegi vahet waterspout ja tornado over water; tornadic waterspout (halva ilma vesipüks) – non-tornadic waterspout jne). Sarnane olukord on ka maismaal – tornaadod jaotatakse samuti tüüpides, sealhulgas tehakse vahet supercell-tornado - non-supercell tornado, nii et juba atmosfääri ohtlikkuse hindamisel on selline vahetegemine tarvilik. Tulles tagasi 14. augusti keerise juurde Põltsamaa lähedal, siis tegelikult ei saagi öelda ilma täiendava uurimiseta, millega oli tegemist, kuid ilmselt ei ole vale öelda piltide järgi, et tegemist on pilvevihuriga (funnel).
14. augusti õhtul tekkis Tallinna piirkonnas üksteise järel uusi äikesepilvi, sealjuures kõige huvitavam arenes viimasena. See tekkis u veerand tunniga väikestest rünkpilvekestest. Sadas ka rahet. Mõned pildid:
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Viimased äikesepilved nö selle ebapüsiva ilma foonil tekkisid 15. augustil, kusjuures need äikesed tõid kaasa rohkelt rahet, kus pilved läksid üle. Äikese tugevus oli muutlik, mõnel pool oli nõrk äike, teisal aga üsna intensiivne (pilveelement oli üle keskmise aktiivne).
Kogu perioodi jooksul võis märgata küllaltki läbivat olukorda – sageli oli äikesepilve alus sajujoonteta või nõrkade joontega, sest tõusvad õhuvoolud ei lasknud sademetel alla langeda. Peab lisama sedagi, et selline vaatepilt eemalt võib-olla petlik – sadu võib väga tugev olla, aga on lihtsalt väga kitsal alal ja see jätab mulje, et eriti ei sajagi. Siiski, pilve arenedes sadu progresseerus ja lõpuks ei paistnud pilve alt midagi läbi.
Rohkem pilte ja pikemalt neist päevadest loe siit:
http://www.ilm.ee/?46256
Olulised järeldused on toodud seal lõpus, olulisim on poolpaksus kirjas; paar videot on loo alguspoolel, kus juttu 14. augustist ülevaatlikult.

Äikeste meenutused VIII

Need äikesed leidsid aset 4. ja 8. augustil 2003 vastavalt Tallinnas ja Kloogal. Juuli lõpp 2003 oli üks poole sajandi kuumimaid, kui temperatuur tõusis Eestis sageli üle 30 kraadi. Augusti alguses jahenes ilm märgatavalt, kuid esimesed päevad olid veel suviselt soojad. Samal ajal oli Kirde-Eestis suur üleujutus, mis oli põhjustatud äikestest ja need omakorda toppama jäänud tsüklonist või frondist, vt pikemalt: http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1625_1609.html (EMHI ülevaade on kahjuks Internetist maha võetud).
4. augustil liikus üle Harjumaa (eks mujal võis ka olla, kuid tuginen vaid endale teadaolevale infole) tsükloniga seotud äikesed. Esimene äike saabus lõuna paiku edelast. Taevas läks äärmiselt tumedaks ja kaasa tõi see väga tugeva vihma. Seejuures oli huvitav, et välgud ei olnud küll pilv-maa, vaid looklesid pilve alumisel pinnal, ent põhjustasid uskumatult tugevaid müristamisi. Eriti palju tugevamaid ei tulegi meelde, võrreldava valjusega siiski mõni üksik on veel meenutada, aga need olid ikkagi pilv-maa välgud.
Pilv tormas kiiresti Soome lahele ja pilvetippu ning müristamisi oli kuulda veel kaua, isegi siis, kui pilv oli peaaegu silmapiiril. Seejuures taevas oli kaetud kiudkiht-või kõrgkihtpilvedega, nii et rünksajupilved olid vähemalt osaliselt maskeeritud.
Järgmine pilv tuli lõunast, kusjuures see vihma eriti ei toonud ning seal müristas pidevalt, kuid välke polnud näha. Pilv taandus aja jooksul kirdesse.
Kolmas pilv tekkis õhtul itta, ent see polnud enam äikesepilv. Õhtupäike valgustas pilve kollaseks ja oranžiks.
8. august, Klooga. 8. augustil varahommikul, kui hakkas valgeks minema, oli üsna korralik äike idataevas. Sadas ka vihma, ent pilv siiski päris kesktaevas polnud. Seejärel oli jahe ja tuuline ilm, kusjuures päeval ja õhtupoolikul arenes pidevalt uusi äikesepilvi ja väga kiiresti, ent vihma need kuigi palju kaasa ei toonud. Tuul oli väga tugev, puhanguti tormine ja pilved liikusid itta või kagusse.

kolmapäev, 12. august 2009

Äikeste meenutused VII

See äike oli juulis, kas 2000. või 2001. aastal (esimest aastat pean tõenäolisemaks), kuid kuna täpne aeg on teadmata, siis selletõttu postitan meenutuse alles nüüd (ajaline seosv ju nõrgem). Äike paistis silma oma kestvuse poolest.
Ilm oli ennelõunal suhteliselt soe ja paistis ka päike, kuid taevas polnud sugugi selge - siin-seal oli kõrgrünkpilvi jmt pilvetükke, kuid kogu põhjakaares oli väga pikk äikesepilv. Kui kaugele see ulatus, seda siis ei teadnud ning seetõttu iseloomustangi, et oli pikk pilv. Näha oli jäätunud pilvetippusid ida-kirdest üle põhja kuni lääneni välja. Pilv ei liikunud otse peale, vaid lähenes väikese nurga all, kuid pidevalt (pilved liikusid idakirdest läände või edelasse). Oli kuulda ka müristamisi, ent mitte kuigi palju ja tugevalt.
Veidi aega pärastlõunat liikus viimaks äikesepilve serv üle ja ilm läks pilve, sadas vihma. Kahjuks mäletan äikese esimesest poolest vähe, valja arvatud seda, et kestis mõne tunni. Seejärel jäi vihm järele ja oli vaikne, ent selgeks ei läinud. Natuke aega viibisin väljas. Kõik oli muidugi läbimärg ja õhk ei olnud ka kuigi soe. Umbes veerand tunni pärast oli kirdes näha üsna ühtlases pilvemassis välku ning see tähendas, et oli vaja jälle siseruumidesse minna.
Äike liikus peale, sadas vihma ja oli palju välkusid, ent need ei olnud pilv-maa välgud, vaid jooksid pilve alumise pinna peal ning seetõttu olid sähvatused näha, vahel võis välgukanalit ennastki näha. Pilvede ja saju tõttu olid välgud roosakad. Umbes 2 tunni pärast välkusid enam näha polnudki, ent müristas pidevalt. Järgneva tunni jooksul liikusid müristamised kõik läände, kuid ilm oli endiselt lauspilves ja sadas üsna tugevasti vihma. Oli tuulevaikne. Saju-räbalpilvi peaaegu polnudki, sest oli äike. Oleks vihm kihtsajupilvedest tulnud, oleks taevas räbalpilvi (fractus, fractonimbus) täis. Ilm tundus nüüd pigem soe (sooja oli kindlasti üle 15°).
Kui hakkas pimedamaks minema (kell võis olla juba 22 ringis), siis oli näha läände eemalduvat rünksajupilve tippu, kuid ammugi polnud enam müristamist kuulda ja vihm oli ka lakanud. Taevas päris selgeks ei läinud, vaid kiud-või kiudkihtpilvede vine oli siiski üsna tihe.

reede, 7. august 2009

Äike ja rahe 7. augustl 2009

7. augustil sadas sisemaal paljudes kohtades rohkelt hoovihma, oli äikest ja kohati sadas lisaks rahet. Pärastlõunaks koondusid sajud Pärnumaale, sest õhuvool oli kirdest. Samal ajal oli kõrgrõhukese Eestile väga lähedal - Edela-Soomes (ka seal tekkis hoogsajupilvi). Kuidas siis juhtus, et otse suure kõrgrõhkkonna keskmes tekkis pilvi ja oli äikest?
Seda ei ole lihtne seletada, kuid siiski võimalik. Õpikust muidugi leiame, et antitsükloni keskme lähedal on tugev divergents (täpsustus: 500 hPa tasandil konvergents, sest see sunnib õhu laskuma ja moodustubki kõrgrõhuala) ja laskuvad õhuvoolud, mis peaksid sajud välistama. Nagu ikka, pannakse õpikutesse klassikaline olukord, tegelikkus võib-olla hoopis midagi muud. Divergentsi nii lihtsalt ei saa "tühistada", sest sellel ju antitsüklon baseerubki, kuid laskuvad õhuvoolud on teatud juhtudel pööratavad, tuletagem meelde kasvõi Florida poolsaart - jääb see ju 30. laiustele, kus üldiselt valitsevad subtroopilised antitsüklonid ja laskuvad õhuvoolud ning laiuvad kõrbed, ent seda poolsaart ümbritseb väga soe vesi, mis võimaldabki rünksajupilvede tekkimist nii Floridas kui mujal USA lõunaosariikides ning muidu neil laiustel tavapärased laskuvad õhuvoolud ongi suuresti ümber pööratud.
Nüüd jälle 7. aug juurde. Äikese teke sõltub pigem õhurõhu muutusest, mitte aga selle väärtusest iseenesest, st et konvektsioon areneb langeva õhurõhu foonil ja just nii oligi 7. augustil - õhurõhk langes päeva jooksul pidevalt. Selle põhjusi tuleks otsida üha soojenevast õhust ning maapinna tugevast soojenemisest päeval - selle antitsükloni puhul on jälgitav õhurõhu ööpäevane käik sõltuvalt temperatuurist (eriti sisemaal). Kõigest sellest veel ei piisa äikese tekkimiseks - temperatuur peab langema kõrguse kasvades piisavalt ning niiskust peab olema küllaldaselt. Seda viimast on olnud kõikidel päevadel üsna palju, sest nädal tagasi Eesti ilma mõjutanud ja Venemaal viimaks hääbunud madalrõhkkonnast jäi mälestuseks küllalt palju niiskust, kuid nüüd ikkagi see jaheda õhu küsimus.
Ida-Eestis on ilm olnud viimastel päevadel jahedam kui lääne pool. Asi on selles, et Uuralite kandis oleva tsükloni tagalas ja meie kõrgrõhkkonna idaservas on laskunud külm õhumass üsna kaugele Venemaale. See jahe õhumass ongi pisut ka Ida-Eesti ilma mõjutanud. 7. augustil oli arvatavasti temperatuurigradient või jaheda õhumassi mõju (just maapinnast kõrgemal) piisavalt suur, et muude nimetatud asjaolude kokkulangemisel luua äikeseks soodsad tingimused (varasematel päevadel põhjustas pigem suurte rünkpilvede teket ja isoleeritud hoovihmasid).
Üldiselt tekib olnud olukorras küsimus, mis üldse on hea ilm. Hea ilm ei pruugi alati tähendada ilusat sooja ilma (jutt suvest), vaid ka hoovihmad ja äike võivad hea ilma alla kuuluda (ja tõesti hea ilma korral peakski ehk ütlema ilus ilm; mõistet "hea ilm" kasutame aga kõrgrõhuharja või antitsükloni ilma põhiselt). Niisiis jällegi midagi, millele mõelda ja tähelepanu pöörata.

esmaspäev, 3. august 2009

Äikese meenutused VI

Äikesed toimusid 31. juulil ja 1. augustil 2002. Tegemist oli tähelepanuväärse äikesepuhanguga (outbreak), kusjuures äikestevöönd oli Põhja-Eestis, seevastu Lõuna-Eestis püsis täiesti kuiv ilm – teadupärast ei sadanud tol aastal seal järjest üle 40 päeva (august oli täiesti sademeteta, kui kaste välja arvata).
Eestisse saabus juuli lõpuks väga soe õhk, igal juhul oli Tallinnas 30. ja eriti 31. juulil väga palav ilm. Viimasel juulipäeval oli sooja üle 30° ja taevas põuavine. See vähendas pilvede nähtavust üsna palju. Oli tahtmine randa minna ja nii jõudsingi veidi pärast lõunat Stroomi randa.
Taevas oli selge ja rand inimesi täis. Mingil hetkel oli loodetaevas näha pilverünka, kusjuures see oli ümara tipuga ja väga kõrge (tänapäeval oleks kohe selge olnud, et rünksajupilv, kuid tollal ei mõelnud kohe sellele). See pilverünk oli välimuselt väga stabiilne ja 2-3 tunni jooksul kindlasti ei muutunud. Hiljem selgus, et asukohaks oli Soome lõuna-või edelarannik. Kell võis olla juba 16-17, kui kuulda oli esimest müristamist. Tundus, et pilverünk on õige veidi lähemale tulnud ja juba mõne minuti pärast oli näha selle rünga madalamas osas mittejäätunud teisi rünkasid. Müristamisi oli palju ja inimesed olid totaalses segaduses, mis toimus, sest ikkagi oli rünk eemal ja väheaimatav. Praegu arvan, et pilv oli kogu aeg lähemale tulnud, kuid vine tekitas perspektiivi, mis lubas arvata, et kõik on endine.
Edasine oli juba vähem kui 15 min küsimus, kui sealtpoolt liikus palju suuri castellanus-tüüpi pilvi kohale, mis kiiresti päikese varjas, tumenev taevas ja tugev tuul ajas inimesed paanikasse ja kõik jooksid kabuhirmus ära, oli neidki, kel polnud isegi mitte aega ujumisriideid ära vahetada, vaid kõik kahmati sülle ja joosti lihtsalt linna poole.
Mingit vihma esialgu üldse ei tulnudki. Koduteel võis näha väga tumedat taevast, kuid äikest enam polnud. Korra oli vaja teisele bussile ümber istuda ja sel hetkel võis tunda, mis tunne on sauna astumine. Koju tagasi jõudes oli taevas juba heledam ja päike hakkas paistma. Äike oli ilmselt randa jõudes juba hääbunud ja enam polnud seda ei kuulda ega näha. Kuid pärast tagasijõudmist sadas ootamatult jämedat vihma, kusjuures vihmapiisad olid kui veepallid. Hästi palju oli taevas kõiksugu pilvi, sealhulgas kõrgrünkpilvedest arenenud rünksajupilvi, näiteks kagutaevas, kuid äikest polnud. Isegi päris õhtul oli ilm väga soe (26°). Tol ajal polnud mul arvutitest halli aimugi, seetõttu kõik enne 2004. aastat põhines pea täielikult vaatlustele, natuke tuli infot ka teistelt inimestelt ning raadiost ja seetõttu äikesedetektorite või radarite andmete kasutamine ei saanud tulla kõne allagi.
Sel ajal oli mulle juba teada, et kui pärast päikeseloojangut säilisid taevas rünkpilved või kõrgrüngad, võib öösel tulla äikest. Nii oligi, et läänetaevas olid võrdlemisi suured kõrgrünkadest arenenud rünkpilved ja üldse oli taevas palju igasuguste pilvede tükke. Seetõttu oli vaja jääda öövalvesse.
Esialgu midagi huvitavat ei juhtunud, kuid pärast südaööd võis edelataevas jälgida välke. Pilv liikus läänest itta, möödudes Tallinnast lõuna poolt. Pilv tipu või alasi serv siiski riivas, sest sadas nõrka vihma ja oli tuulevaikne. Välkusid väga palju ei olnud, võib-olla kord minuti jooksul, ent need välgud olid suurejoonelised, olles iga kord mitmeharulised või mitu välku korraga. Müristamist oli väga nõrgalt kuulda ning võis arvata, et pilve suurem sajuala on vähemalt 20-30 km lõuna pool. Sooja oli kl 3 öösel veel 20°.
Järgmine äike muutus nähtavaks u kl 5 ajal põhjas. Esialgu tundus, et see äike küll siiapoole ei liigu, sest pilved liikusid itta. Pilv oli üsna pikk ja ühes kohas oli nagu katkestus sees. Seejärel, loodetaevas, oli veel üks sajuala. Kõik välgud olid pilv-maa tüüpi. See loodepoolne pilveosa lähenes ja tõigi varahommikul tugeva äikese Tallinnasse, sadas ka rahet, eriti Maardu pool. Jälle olid vihmapiisad veepallide sarnased. Nii suuri vihmapiiskasid olen näinud veel vaid 1997. aastal.
Pilve taandumine võttis mõni tund aega ja veel ennelõunalgi oli selle väga kõrget tippu näha. Pilve järel oli taevas väga mitmekesine valik kõrgrünkasid ja teisi äikese-kaaspilvi. Kuni lõunani oli ilm üsna rahulik ja sooja oli 28° ümber. Siis, u 13 ajal, tekkis lääne-loodetaevasse kaks suurt castellanus-tüüpi pilve. Huvitav oli see, et kaksikutest läänes asunu hajus, kuid loodepoolne oli stabiilne ja muutus ühel hetkel äikesepilveks. Tähelepanu äratas väga tugev müristamine ja järsud pilv-maa välgud, kuigi pilv asus merel. Läksin Piritale seda kõike vaatama. Isegi bussis ehmatas järsk müristamine mõningaid inimesi ja panid aknad valjult värisema.
Pilv siiski jõudis kohelejõudmise ajaks hääbuda ja pöördusin tagasi. Siiski oli taevas seal väga tume. Huvitav oli see, et pilv liikus äärmiselt aeglaselt ja pigem oli alasi see, mis venis linna kohale ja tõi kaasa veidi vihma.
Õhtupoolikul, 16-17 ajal, oli loodes näha kihtpilvedemassist tõusmas paari väga suurt rünka. Jälle minek Piritale, sest sealt ju hea vaade merele. Seekord oli taevas tõeliselt sünge. Tuult ei olnud. Näha oli küll välke, aga neid oli vähe ja tundusid väga kahvatud, müristas vaikselt. Mandri pool, kuhu pilve serv oli juba jõudnud, võis imetleda väga huvitavaid ja keerukaid pilvestruktuure. Tundus kohati, nagu pakseneks pilv astmeliselt.
Tagasi linna jõudes jõudis pilveserv koos tugeva vihmaga kohale. Ühe korra veel müristas, mis jäi ka selle pilve viimaseks. Enne seda müristamist oli hulk aega olnud vaikus. Varsti pilv hajus ja ilm oli jälle sademeteta. Siiski oli veel soe – pisut üle 20°. Läänest liikusid jälle uued pilved peale, kuid need tundusid peaaegu täiesti kihilised ja tõotasid vaid tavalist lausvihma. See tõmbas tuju pisut alla. Siiski enne pilve minekut võis nagu näha mingeid madalaid pilvetippe, aga need ei pälvinud eriti tähelepanu.
Nõrk tuul vaikis ja hakkas vihma sadama. Taevas läks siiski läänes päris tumedaks, kuid mitte järsult, vaid sujuvalt. Nüüd oli kuulda tasast mürinat ja oli selge, et oli tegemist äikesega. Kaugel edelas tundus kõige tormisem olevat, sest seal liikusid pilved kõige kiiremini, oli kõige tumedam ja välke kõige rohkem. Aja jooksul olid põhiosa välke nähtavad, äikese alguses oli kuulda vaid müristamist. Äike tugevnes kogu aeg, kuid oli vaja minna suvilasse. Kell oli 18. Bussi ei tulnud, ent rongile saime ikka. Huvitav oli see, et pilv oli alguses nagu kollakas, ent Sauele jõudes muutus järsult hallikaks. Rongis olles märkasin vaid ühte välku ja seegi kohe pärast Tallinnast välja jõudes. Edasi minnes tundus, et ilm paraneb. Laitsesse jõudes oli edelas näha ainsat veidi heledamat kohta taevas, mis lähenes.
Rongilt maha tulles oligi nii, et enam ei sadanud, ent põhjataevas oli väga tume. Äikest ei näinud ega kuulnud, kuid arvatavasti õhuvool tõi kirdesse eemalduvast pilvest üsna ootamatu ja tugeva vihmahoo. See tundus väga huvitav. Ilm oli seejärel aga tuulevaikne. Suvilateed oli üle 3 km ning nägime tõendeid, et sadanud on väga palju – isegi kõige tihedama võraga kuuskede tüved olid läbimärjad.
Ilm oli esialgu sademeteta, kuid viimase 300 m jooksul hakkas sadama tihedat, kuid peent vihma ja kõik said läbimärjaks. Muidugi jäi vihm järele, kui jõudsime suvilani. Järgneva paari tunni jooksul oli ilm sademeteta ja tuulevaikne. Kagus oli üks pilverünk, kus pidevalt välgutas ja müristas. See oli tõesti väga väike pilverünk ning see tegi asja huvitavaks. Muidu oli taevas pilves, kuid mitte ühtlaselt – oli nii kõrgkihtpilvi kui castellanuseid ja kihtsajupilvi. Aja jooksul kagus olev välgutav pilverünk taandus ja pimeda saabumisel oli näha, et edelast läheneb ühtlane pilvemass.
Umbes kl 22 ajal hakkaski sadama. Jälle oli nagu kuulda müristamist ja lühiajaline jälgimine kinnitas, et oligi äike. Sadu oli nõrk, kuid tugevnes väga aeglaselt. Samuti liikus äikesepilv väga aeglaselt lähemale. Viimaks oli lõunas ka välke näha. Välgud olid harvad, kuid üpris ebatavalised: välk moodustas võrgustiku nagu ämblikuvõrgud – terve pilv oli välku täis, kusjuures välgu vahele jäid nagu silmused. Müristamine oli seevastu nõrk ja vihm ei olnud samuti isegi mõõdukas. Loodes, kus taevas oli heledam, võis näha, et pilv meenutab astmelised üksteise peale pandud kihte. Äikese lõppu ei jõudnudki ära oodata, vaid läksin magama. Ei olnud veel südaöö, kuid kell oli 23 läbi kindlasti.
Järgmine päev oli esialgu selge, aga siis tekkisid rünkpilved, mis valgusid kihina laiali. Oli veel üsna soe – kuni 24°, kuid edaspidi jahe, mitte eriti üle 20°. Kuumalaine saabus jälle augusti teiseks nädalaks.

pühapäev, 2. august 2009

Äike ja eksiarvamused

Horisondi veebis õnnestus viimaks avaldada selleteemaline artikkel: http://horisont.ee/node/1172
Sealt on mitmed olulised teemad, näiteks laengute tegelik jaotus äikesepilves või äikese mõningatesse komponentidesse puutuv välja jäänud, ent võib rahule jääda, et artikli maht niigi palju võimaldas.

laupäev, 1. august 2009

Äikesepilvede värvus

Äikese kindlakstegemisel aitab väga palju pilvede värvus. Äikesepilvedel on iseloomulik varjund, mida kahjuks asjasse mittepühendunule on keerukas näidata, sest võidakse mõelda, kuidas ometi saab lihtsalt varjund näidata, kas tegemist on äikesepilvega või mitte. Täpset vastust ei teata, kuid see on kindlasti seotud äikesepilve struktuuriga ja selle elementidega (pilveosakestega). Selline meetod äikese kindlaksmääramisel on eriti oluline maskeeritud juhtumite korral või kui taevas on palju rünksajupilvi, kuid suurem osa neist ju ei pruugi olla äikesepilved. Tegemist on enamasti teatud sinaka tooniga, kuid mitte alati, eriti siis, kui päike on madalal. Varjundist on määratlemisel kasu vaid siis, kui valgustatus on piisav.
Kaameraga on võimalik seda varjundit jäädvustada, kuid üldiselt saab parimad näited lauspilves ilmaga. 13. juuni ja 24. juuli 2009 olid ses suhtes väga head ja olgu toodud lisaks veel 31. juuli äikesepilve serv (oli samuti väljakujunenud varjundiga) võrrelduna 1. augusti rünksajupilvega, kus ei olnud äikest. Ilmakaared on viimasel kahel juhul sarnased.
13. juuni. Värvivarjund on eriti intensiivne.








24. juuli. Varjund on välja kujunenud, kuid on märksa nõrgem.






31. juuli. Läheneva äikesepilve serv. Varjund on vaatamata hämule siiski selgesti nähtav.







1. august. Pole äikest, pole varjundit.








Sama kuupäev. Pilv läänes - samuti äikese ja varjundita.


Hõõguv päikeseloojang 31. juulil

31. juuli õhtul võis jälgida hõõguvpunaseid pilvi päikeseloojangu ajal. Kahjuks ei suutnud kaamera jäädvustada värve, kuigi piltidel on näha üsna intensiivseid roosakaid toone. Tegelikult oli see täispunane.
Järgnenud ööl oli mõnes kohas Eestis äikest, rohkem saartel ja Edela-Eestis.