Esmaspäev, 28. veebruar 2011

Uued kliimanormid

See on juba üsna vana uudis, aga kuna ikka veel pole sellest EMHIs midagi kirjutatud, otsustasin ka siia selle lisada.

Alates sellest aastast on nii maailmas kui Eestis kasutusel uued kliimanormid. Faktilisi andmeid võrreldakse nüüdsest ajavahemikuga 1971-2000 (varasem ajavahemik oli 1961-1990). See toob päris suured erinevused sisse, näiteks sula jaanuar on uute normide kohaselt igati keskmine ja mahub vabalt normi piiridesse, aga vanade normide (standardite) järgi oli märgatavalt soojem keskmisest. Samas EMHI peab aruanded WMOle ikka esitama lähtudes 1961-90 normidest.

Tegin veel lisaks väikese uurimistöö, mis näitas, et asi on siiski keerulisem. Rahvusvahelised ilmateenistused kasutavad küll juba uusi kliimanorme, aga WMO hakkab kasutama 10 aasta pärast 1991-2020 kliimanorme ehk teiste sõnadega, praegu on WMO-l ikka kasutusel 1961-1990 ja 10 aasta pärast võtab ta 1991-2020 aluseks, ent nüüd on 1971-2000 ainult ilmajaamadel ja riiklikel ilmateenistustel, aga mitte WMO-l. Seetõttu peab EMHI oma aruandeid WMO-le esitama ikka 1961-1990 normide alusel, nagu alguses kirjutatud.

Juba vähemalt paar nädalat tagasi olid EMHI kodulehel olemas kliimanormid perioodi 1971-2000 kohta, mis on aluseks ilmajaamade ja ilmateenistuste kokkuvõtetele ja neid näeb siit: http://www.emhi.ee/?ide=6,299 (vasakult vaja valida meteoelement, millele klikkida ja näeb siis tabeleid).
Ühe kliimaspetsialisti arvamusega peab nõustuma, et kuna kvaasiperioodilised kõikumised on umbes samas skaalas, siis ei ole see 30-aastane periood esinduslik, vaid jääb liiga lühikeseks. Kuna piisavalt hea instrumentaalsete vaatlusridade periood on palju pikem, siis oleks mõistlik võtta kliimanormide aluseks ka pikem aeg, ent seda ei ole tehtud ja lähitulevik ei too siin muutusi.

Kolmapäev, 23. veebruar 2011

Miraaž ja refraktsioon

Miraažidest ja refraktsioonist leidub napilt eestikeelset materjali, seetõttu tegin vastava lühiülevaate nendest nähtustest: http://www.ilm.ee/?48566.
Praegu, vaikse ja külma ilmaga, võib lume- ja jääväljadel näha ülemist miraaži, kuigi paari päeva pärast peaks tuul tugevnema, mis segab õhukihte ja siis neid enam ilmselt ei näe.

Teisipäev, 22. veebruar 2011

Veelkord Kelvin-Helmholtzist

Täiendasin kirjeldust ja selgitust KH lainepilvede ning ebastabiilsuse osas: http://www.ilm.ee/index.php?47075. Suhteliselt hiljuti pildistati Norras väga ilusaid KH lainepilvi, kuid need tekkisid pilvekihist allapoole, nagu tagurpidi lainetus: http://www.yr.no/nyheter/1.7483053.

Laupäev, 12. veebruar 2011

Üks ammune juhtum

Raamatust "Peipsi järve mõistatus" (autorid Karajev, G; Potressov, A., kirjastus „Eesti Raamat“, Tallinn 1969, lk 178-179) võib leida ühe väga huvitava, kuid tõestisündinud loo ilma kohta.

See juhtus arheoloogilisel ekspeditsioonil, et uurida ja koguda tõestusmaterjali Jäälahingust. Selleks oli tarvis läbi uurida Pepsi-Pihkva koos jõgikonnaga. 1962. aastal toimus sellealane noorteekspeditsioon. Lämmijärve kaldal, Podborovje Krutšas täheldasid noored üht eriskummalist nähtust. Õhtu oli vaikne ning taevas peaaegu pilvitu. Päike oli laskumas Eesti ranniku poole. Noored olid töö juba lõpetanud ja viitsid aega niisama vees sulistades ning liivalosse ehitades.

Äkitselt algas järvel tõus ning vesi kerkis üpris kiiresti. Vesi ujutas üle laiud kindlustega ning hakkas ka tõusuriba enda alla matma. Järvest eemal olevad süstad läksid liikvele. Kõik toimus täielikus tuulevaikuses ja miski pealtnäha ei ennustanud halba ilma, kuid päike värvus järsku tumepunaseks.

Täiesti ootamatult paiskus järvelt rannale 7-8 palli tugevune tuuleiil. Järv läks keema ning tuul rebis vahutorte lainetelt ja heitis pritsmeid kõrgele rannale. Kaldamüürile lähemal olevaid telke hakkas tuul lahti rebima, ülejäänud paisusid pallidena. Laager tuli metsa sisse viia.

Metsa tagant, idakaarest, hakkasid rasked pilved vastutuult järve poole roomama, kuid neil ei õnnestunud kõrgele taevasse tõusta. Läänest sööstsid tugevad paginad nende kallale, pilvede piirjooned muutusid iga hetk ning tuul rebis need räbalaiks ja kandis minema. Öö möödus rahutult ja isegi metsas laperdasid telgid tuule käes ning puud õõtsusid tugevalt. Hommikul ei saanud järvele minna, mis oli muutunud väga tormiseks.

Ei osatud selgitada, kuidas jõudis tõus tuulest ette. Kalurid teadsid rääkida, et selline järsk veetaseme muutus tähendab alati tugevat tormi. Järelikult oli seda varemgi juhtunud. Alles hiljem selgitasid Moskvas hüdroloogid, et selline vee puhetumine on tingitud järsust kohalikust õhurõhu langusest. Paraku ei teadnud sündmuse ajal keegi õhurõhku märkida, millest oli autoril kahju.

Neljapäev, 10. veebruar 2011

Ilma varieerumise määr

Ilm võib juba väikesel maa-alal muutuda ja varieeruda väga kiiresti ja väga palju. Kui rääkida Tallinnast, siis tuleb meelde üks õhtu, mis oli 2007. a. jaanuari lõpus, kui seoses MEPiga oli vaja viibida Pirital. Pärast pikka päeva võis umbes 19-20 ajal alata tee kodu poole, see on Laagrisse. Pirital oli ilm tormine, pilves ja valitses kerge sula. Aga Tallinna lõunaosas, eriti juba Laagris, oli ilm täiesti selge, tuuletu ning külma 15 kraadi. Seega äärmiselt märkimisväärne erinevus juba nii väikese vahemaa kohta. Kodust kontrollides selgus, et Pirital polnud ilm muutunud. See, et mõnes kohas sajab tugevasti, veidi maad eemal aga üldse mitte, on väga tavaline. Ühel äärmuslikul juhul oli nii, et tugevat hoovihma sadas ühel pool asfaltteed, nii et sajupiir jooksis veidi maad keset teed, aga teisel pool oli sademeteta ja päikeseline.
Tihti inimesed ei usu selliste erinevuste võimalust, eriti kui elatakse näiteks sisemaal, sest rannikualadel on väga äkiliseks ilmamuutuse põhjuseks briis kevadel. Möödunud kevadel juhtus paar korda, et temperatuur langes briisi tõttu Tallinnas 10-15 kraadi kõigest paari minutiga. Kui oli vaja aprillis käia Tallinna Reaalkoolis, et sisustada üks õpilaste tund meteoroloogia-teemadel, siis küsis üks õpetaja spetsiaalselt, et kuidas on võimalik, et eilsel päeval muutus temperatuur Tallinna piires üle 10 kraadi. Eks põhjust tuligi otsida briisist.
Briisiga seoses võib tekkida briisifront, mis võib-olla hästi jälgitav. Näiteks on meeles 2008. aasta mai, kui oli vaja viibida mitu päeva suvilas, mis jääb 20-30 km kaugusele merest, ja päeval oli sooja enamasti üle 20 kraadi.
Ühel konkreetsel päeval sellest ajast juhtus järgnev. Tuul oli üsna nõrk ja idakagust. Kui hommikupoolikul hakkas briis sisemaa poole levima, siis tekkiski nimetatud front, mis on võrreldav madala külma frondiga. See intensiivistus temperatuurinerinevuse suurenedes päeva jooksul, aga levikukiirus oli väike, võib-olla 5-15 km/h. Frondi kohal tekkisid pilved ja frondi lähenedes tuul nõrgenes. Vahetult enne fronti valitses täielik tuulevaikus ning temperatuur oli tõusnud 23-kraadini. Frondi üleminekul hakkas tugev kirdetuul puhuma ning temperatuur langes mõne hetkega 16...17-kraadini. Üks huvitav asi oli sellega seoses veel. Frondi saabudes olin mõni kilomeeter suvilast loode pool. Seal sai front vastu võetud. Rattaga kiiresti suvilasse tagasi sõites õnnestus frondist ette pääseda, nii et oli võimalus uuesti front vastu võtta ja neid järske muutusi ilmaelementides kogeda.
Vist järgmisel või ülejärgmisel päeval, kui soojalaine ja kaguvool jätkus, oli tarvis Tallinnasse tagasi minna. Seal võis ühe ja sama päeva jooksul kogeda kaks korda järsku ilmamuutust, mis oli ikka selle frondiga seotud. Esimene muutus toimus lõuna paiku, kui kagutuul asendus järsult kirdetuulega ning temperatuur langes 22-kraadilt 17-kraadini ja teine muutus oli õhtupoolikul, kui briis asendus uuesti maatuulega ja temperatuur tõusis järsult tagasi 22-kraadini ja edasi kuni 23-kraadini, kusjuures ilm tundus liiga soe.

Kolmapäev, 9. veebruar 2011

Mõtisklusi kliimast

P.Post loeb Tartu Ülikoolis ainet "Kliima ja poliitika". Kevadsemestri esimene loeng oli 8. veebruaril, kus rääkisime definitsioonidest ja määratlustest. Toodi väga erinevatest allikatest ja autoritelt definitsioone ja mõtteid. Kahjuks jäi välja AMS Glossary, mis on rohkem meteoroloogiaalane, aga kliimast leiab sealtki üht-teist olulisemat (http://amsglossary.allenpress.com/glossary/search?id=climate1).

Nagu selgus, on kliima mitmekomponendiline nähtus. Tihti püüan ma läheneda küsimustele (ja teemadele) laiemalt. Kindlasti on tähtis mõista, et Maa on süsteem, mis toimib ühtselt ja selle osad on omavahel seotud. Kliima on selle süsteemi osa, olles ka ise süsteemiks, sest räägitakse ju kliimasüsteemist. Kliimat võib nimetada ilmselt samuti nähtuseks või nähtuste süsteemiks.

Kas kliimast saab rääkida siis, kui planeedil puudub üks komponent, näiteks hüdrosfäär? Kui kliima on määratletud mitme komponendi kaudu, olles siis näiteks atmosfääri, hüdrosfääri, krüosfääri, litosfääri ja biosfääri emergentne nähtus või nähtuste süsteem, millele on iseloomulik mittelineaarne käitumine jne, siis justkui ei saaks kliimast rääkida siis, kui mõni komponent puudub. Selline määratlus on justnimelt selline ju ikkagi seetõttu, et selle on koostanud inimesed, kes elavad Maal, kus need komponendid on olemas. Ka Marsi puhul räägitakse ju kliimast, kuigi biosfääri seal näiteks pole ja hüdrosfäär on samuti ilmselt praktiliselt olematu. Seega ikkagi järeldub sellest, et mingid komponendid on justkui palju tähtsamad, nagu ka loengus tuli välja, näiteks atmosfäär. Seega võiks siis küsida, kas atmosfääri puududes saame rääkida kliimast (Merkuur)? Või kui puudub litosfäär ja hüdrosfäär? (gaasihiiud, mille kohta öeldakse, et need planeedid koosnevad vaid atmosfäärist). Kindlasti on vaja siis kliima määratlust muuta, sest rangelt võttes kehtib arutatud määratlus ainult Maa kohta, mitte teiste maailmade kohta.

Paar mõtet ka inimmõju kohta. Inimese mõju saab lahutada looduslikust osast ilmselt siis, kui määratleda looduslik osa. Iseküsimus, kuidas seda teha. Inimene mõjutab kliimat niikuinii, sest ta on lihtsalt üks osa sellest, mitte aga isoleeritud, kuid teadmata on mõju suurus.

Pühapäev, 6. veebruar 2011

Kuidas ikkagi on lood äikese ja välguga?

Maalehe foorumites on vähemalt korra antud võimalus vabalt esitada küsimusi äike ja välguga seonduva kohta. Samasugune võimalus oli detsembri alguses Aialehe foorumis: http://www.aialeht.ee/foorum/list.php?73. Vastused on seal üpris üldised ja ei pruugi olla ammendavad. Paraku ei saa üldse rahul olla vastusega, mis puudutab välgukaitset.
Seal on räägitud, et hoonel peab olema piksevarras. Tegelikult alles käib diskussioon selle üle, milline ikkagi on piksevarda tähtsus ja efektiivsus. Praegustele teadmistele tuginedes võib öelda, et ilmselt on piksevarras välgukaitsesüsteemi kõige vähetähtsam osa. Tähtsaim ja keskseim osa on tegelikult maandus. Isegi kui piksevarras ka oleks välgu "külgetõmbaja", poleks sellest mingit tolku, kui pole korralikku maandust, mis pakub maja ja inimese suhtes ohutut teekonda laengutele. Ilmselt võib pidada väga mõistlikuks lahenduseks, kui piksevarras jäetakse panemata, vaid selle asemel pannakse hoone antennidele, kõrgeimatele osadele (näiteks korstnad) ja tippudele maandused. Kui maja kõrval kasvab puid, siis tuleks ka neile maandused panna, eriti siis, kui tahetakse neid tervetena säilitada. Samuti oleks see omamoodi taimekaitsevahend just in case.
Kõige tähtsamaks ja suuremaks küsimuseks on kindlasti see, kust leida head ja usaldusväärset infot. Sageli polegi muud võimalust, kui tuleb ise uurida. Välkude kohta leiab head ja usaldusväärset infot siit: http://wvlightning.com/library.shtml.
Umbes 2010. a. septembris võeti see materjal sealt kõik maha, aga hiljuti pandi tagasi. Ilmselt toimusid saidi uuendamis- ja muutmistööd. Hea soovitus: kui kuskil veebist leiate huvitavat, kasulikku ja usaldusväärset materjali, siis tuleks see koheselt endale arvutisse salvestada, sest kunagi ei tea, kui kaua seda veebis hoitakse, vähemalt vabalt kättesaadavas vormis.

Kolmapäev, 2. veebruar 2011

Erakordselt laiad helbed rünksajupilvedest

2. veebruari õhtupoolikul sadas Tallinnas erakordselt suuri helbeid, polegi vist varem nii suuri näinud. Suurimate mõõtmeteks mõõtsin 3x5 cm. Põhjuseks olid külma frondiga seotud rünksajupilved, mis satelliidifotol hästi näha (vt all).
Õnneks sain need hiidräitsakad fotole ja videole, kuigi sealt vist ei tule räitsakate suurus hästi välja. Inimeste reaktsiooni oli ka vahva vaadata, et kuidas neid räitsakaid ainiti vaadati ja see elevust tekitas.
Hommikupoolikul sadas uduvihma, seejärel enne räitsakaid tuli segamini lund, lörtsi ja isegi midagi jääkruupide sarnast, vt esimest fotot.
Hiidräitsakaid sajab tavaliselt tuulevaikse ja kõrge suhtelise õhuniiskuse juures, kui õhutemperatuur on 0°C lähedane. Enamasti on tegu rünksajupilvede või madalate sajupilvedega, kui seal on külma napilt (1,5 km kõrgusel on temperatuur 0°...-5°C), sest keskmiste ja ülemiste pilvede kõrguses pole piisavalt niiskust ja temperatuur on seal samuti üpris madal, mistõttu helbed ei kipu liituma. Siiski, vahel tuleb üsna suuri helbeid ka väga külma ilmaga (peamiselt seoses järveefektiga) ja isegi kõrgkihtpilvedest.
Rünksajupilved Soome lahe suudmes.



















.
.
.
.
.
Jääkruupide hakatised.









.
.
.
Lumetükkide sadu.