Kodulehekülge on uuendatud!

Ettekanne tundus inimestele meeldivat, sest tekitas väga suurt entusiasmi. Kokku jätkus juttu 1,5 tunniks.

Slaidid on siin (viimane fail!): http://ilm.ee/kola/pildid/jyri

Hoiatus: laadige slaidid paremklikiga alla ja vaadakse seda TÄISEKRAANESITUSES, sest muidu tekivad kattuvad slaidid ja teil läheb info kaduma.

*************************************************************

Keeristorm Tallinnas? Vaevalt küll. Olukorda peaks selgitama see slaid ja väike kokkuvõte,
http://www.ilm.ee/index.php?510700

*************************************************************
Kes pole lähemalt uurinud või ei käi kuigi sageli, aga huvi oleks, siis teadku, et see on uuenenud ja uueneb ka lähiajal, vt http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/, näiteks on uus sektsioon "Lugeja küsib". Seega, kui on vähegi millegi vastu huvi, mis ilma ja atmosfääri puudutab, küsige julgesti ja saab ka kodulehekülge täiendada. 

Mis liiki pilv on fotol? Selle kohta saab rohkem teada reedel kl 18 Paides.

Konvektsioon 29. juuli hommikul ja seos termodünaamilise diagrammiga

29. juuli varahommikust avaldati siin hullult ilusad pildid: http://ilmastik.blogspot.com/. Sain samadest pilvedest ka ise pilte, mis on siin ära toodud. See hommik on õpetlik näide atmosfääri tasakaalust. Sellest teemast kirjutasin artikli juuli Horisonti. 

Huvilised saavad sealt täpsemalt lugeda, kuid toon siiski siin ära sissejuhatava lõigu, mis on selles postituses relevantne: Atmosfääri tasakaalu võib määratleda kui keskkonna (atmosfääri) omadust takistada või soodustada vertikaalseid liikumisi. Teisisõnu – see on atmosfääri vastupanu vertikaalsetele liikumistele. Tasakaalu analüüsimisel on tähtis mõiste õhuosake – terviklik, keskkonnast mõtteliselt eraldatud õhukogum, mille mahus ei ole täpselt kokku lepitud, sest see sõltub kontekstist, kus vastavat kontseptsiooni kasutatakse. Atmosfääri tasakaalust rääkides on otstarbekas tegeleda õhuosakestega, mille maht on mõne kuupmeetri suurune.

Lisaks kasutame tollest hommikust rääkides Harku sondeerimisandmete alusel koostatud Skew T Log P diagrammi. Selle telgedeks on y = log P ja x = T ja energia/ pindala nõue pole täidetud, kuid kasutan ikkagi seda, sest sealt on hästi näha õhumassi energia ja konvektsiooniks sobiv vahemik. 

Konvektsiooniks on vaja, et õhumassi energia oleks positiivne ja õhk hakkaks tõusma, nii et sellele hakkab mõjuma üleslükkejõud. Diagrammilt on näha kolme jämedad joont. Vasakpoolne siksakiline on kastepunkt, paremal tunduvalt sirgem on temperatuur ja seda kolmest kohast lõikav üsna sujuv joon on olekukõver. See näitabki õhumassi energiat. Kui see jookseb temperatuurijoonest paremalt poolt, siis on selles kohas konvektsioon võimalik. Sellisel juhul lõikuvad need jooned teatud kõrguses, mis näitab, kuhu maani saab konvektsioon ulatuda. Vahel on selleks tropopaus, nagu antud juhul võib näha. See pindala, mis jääb olekukõvera ja temperatuurijoone vahele, moodustab CAPE, näidates kui palju on potentsiaalset energiat konvektsiooniks kättesaadav. See arvutatakse integreerimise teel ja tulemus antakse J/kg. Ühtlasi näitab see teoreetilist kõige suuremat tõusvate õhuvoolude kiirust. Diagrammist paremal ülal on terve rida indekseid. Sealt otsides CAPE leiame, et 29. juuli hommikul oli see sondeeringu järgi 837,5 J/kg, mis on väga ebatavaline tulemus. Lisaks on näha, et aluspinna lähedal on olekukõver temperatuurijoonest vasakul, kusjuures saab leida ka selle pindala. See on negatiivne CAPE ehk CIN, mis antakse samuti J/kg. See on tõkkekiht, sageli inversiooni tõttu, mis takistab konvektsiooni teket. 

Järgmine tähtis näitaja on LI, mis näitab, kui suur on tõusva õhu ja seda ümbritseva keskkonna vahel temperatuurierinevus kraadides. Positiivne väärtus näitab, et tõusev õhk jääks külmemaks ja tihedamaks, negatiivne, et soojemaks ja kergemaks kui ümbritsev keskkond. Seetõttu siis on konvektsiooni korral iseloomulik negatiivne LI. Antud diagrammil oli selleks LIFT=-3,77, mis on samuti ebatavaline. LI on CAPE tihedalt seotud.

Lisaks on seal terve hulk näitajaid ja indekseid, mida siin ei hakkagi lahti seletama, kuid võib näiteks mainida, et Showalteri indeks on äikeste ajal negatiivne, diagrammil SHOW= −1,58;  sadestatav vesi, mis näitab, kui paksu veekihi saaks, kui veeldaks kogu veeauru, mis on terves vertikaalse atmosfäärisambas, diagrammil PWAT = 33.91, mida peab jälle pidama väga kõrgeks ja lõpuks kondensatsiooni- ja konvektsioonitasapind, millest esimene paikneb olekukõvera ja temperatuurijoone lõikepunktis umbes 790 hPa pinnal, mis on enam kui 2 km kõrgusel ja inversiooni (CIN) kohal ja teine joonte ülemises lõikepunktis, mis jääb 219 hPa pinna lähedale, mis on enam kui 11 km kõrgusel.

Sond lastakse Harku jaamas kl 0 (UTC järgi) üles ja see hakkab eemale triivima, mistõttu ei anna vertikaalset läbilõiget, aga hea ülevaate saab küll. Kui uurida paljusid selliseid sondeeringuid, siis väga harva on seal CAPE üle 100 või LI negatiivne jne. Seetõttu pidid tingimused konvektsiooniks eriti soodsad olema. Kuna aluspinna lähedal oli tugev inversioon, sest juba 400 m kõrgusel oli temperatuur 3°C kõrgem ehk üle 26°C. Niisiis sai konvektsioon tekkida piirkihi (inversiooni) kohal ja oli päikese mõjust sõltumatu. Hommikused konvektsioonpilved tekkisid 2 km-st kõrgemal, kuid järgmistel fotodel ei ole siin ainult kõrgrünkpilved, vaid teisel ja järgmistel piltidel rünkpilved, need on lihtsalt palju kõrgemal, kui tüüpiliselt (alus 1 km juures, mõnisada meetrit siia-sinna). See läheb hästi diagrammiga kokku.

Sellised pilved võivad tekkida näiteks mingite lainete tõttu atmosfääris, neid aga põhjustab topograafia, see võib seletada, miks castellanus on sageli ridadena. Nende puhul mainitakse ka teisi troposfääri häiringuid, näiteks äikese lähedus, millest laskuv õhuvool võib põhjustada castellanuste tekke.

Mõned pildid sellisest kõrgele lükatud konvektsioonist:

Siin on näha äike. Kuna see asub vaatlejast kaugel, siis tundub see olevat kuiv äike, aga tegelikult pilve all võib tekkida üleujutus.

 

Esiplaanil on näha kiirelt arenev rünkpilv, selle ümarad tipud näitavad tugeva üleslükkejõudu, pilvede aluse kõrguseks mõõdeti ligi 3 km.

Videvikukiired

Järgnevalt täiendavaid selgitusi termodünaamilistele diagrammidele ja indeksitele.

CAPE on atmosfääri potentsiaalse energia näitaja, täpsemalt see energia, mis vabaneks, kui õhuosake lükataks vertikaalselt mingile kindlale kõrgusele ehk tegu on arvutusliku suurusega. Positiivne CAPE näitab, et tõusvad õhuvoolud on võimalikud, kui CAPE puudub, siis ei saa konvektsioonivoolud areneda. Äikeste tekkimise korral on CAPE tavaliselt vähemalt 200-300 J/kg.

Siiski üksnes lihtsalt kättesaadava energia olemasolust troposfääris konvektsioonivooludeks ei piisa. Näiteks võib piirkihi kohal olla tugev inversioon, mille tõttu ei hakka pilved arenema (ei teki konvektsiooni) või hakkavad siis, kui inversioon laguneb (intensiivsete äikeste jm ohtlike nähete põhjus USAs). Koos CAPE tuuakse ka LI (lifted index). See on tõusva õhuosakese temperatuuri erinevus võrreldes ümbritseva keskkonnaga. Kuna atmosfääris toimuvaid liikumisi vaadeldakse enamasti toimuvat adiabaatilistena, st liikuv õhk ei vaheta ümbritsevaga soojust, siis saab rääkida ka sellistest temperatuurierinevustest. Pilvede tekkimisel osalev õhk liigub mõne tunniga või ööpäevaga, mis on piisavalt kiire, et selline protsesside adiabaatilisuse eeldus kehtiks. Kui LI on negatiivne, siis on tõusev õhk soojem kui ümbritsev keskkond ja see on taas viide konvektsioonile, kui positiivne, siis jahedam ja konvektsioonivoolud ei saa areneda. LI ja CAPE on omavahel seotud, sest positiivse energiaga (CAPEga) õhumassis on LI tavaliselt negatiivne ja vice versa.

CAPE üldisel kujul määratakse termodünaamiliselt diagrammilt olekukõvera ja temperatuurikõvera järgi, integreerides õhuosakese üleslükkejõudu kondensatsioonitasapinnast kuni konvektsioonitasapinnani. CAPE saab leida muidugi ainult siis, kui olekukõver lõikub kuskil temperatuurikõveraga. Lõikumisel tekib kõveratega piiratud ala, mille pindala sisuliselt CAPE ongi. Kui selline ala jääb temperatuurikõverast paremale, siis selle pindala on (positiivne) CAPE, kui vasakule, siis negatiivne CAPE ehk CIN – energiahulk, mis takistab õhu tõusmist aluspinnalt esimese inversioonini. Hommikusel ajal on sageli, eriti sooja õhu advektsiooni korral, olemas ka CIN, kuid päevase soojenemise käigus võib see kaduda. Kui on jahe ja hoovihmadega (hästi segatud) õhumass, siis CIN enamasti puudub, reaalsuses tähendab see rünkpilvede arengu algust juba hommikul.

Et juttu paremini mõista, selleks on vaja näidisdiagramme, ühe panin siia: http://tinyurl.com/cwt4uh5

See on Harku aeroloogiajaama kohta käiv termodünaamiline diagramm 1. juuli 2011. öö kohta. Seal on näha kolm joont: must jäme näitab niiskuse jaotust atmosfääris, täpsemalt kastepunkti vertikaalset käiku, punane temperatuuri vertikaalset käiku (nimetatakse stratifikatsioonikõveraks, aga ma nimetan siin seda temperatuurikõveraks) ja helesinine on olekukõver, mis iseloomustab tõusva õhu (õhuosakese) temperatuuri muutust vertikaalselt ehk püstsuunas. NB! Punane on õhutemperatuuri ehk keskkonna temperatuurikäik ja helesinine õhuosakese temperatuuri muutumine, mitte neid segi ajada!

Kui tahame hinnata õhumassi energiat ja arvutada CAPE, siis selleks peame vaatama, kuidas need kõverad jooksevad – kui olekukõver temperatuurikõverast paremalt, siis on energia positiivne ja saab arvutada CAPE, kui vasakult, siis negatiivne, CAPE pole ja tõusvad õhuvoolud ilmselt ei arene. Eraldi teema on piirkihiga (esimesed sajad meetrid kuni ligi 2 km, oleneb olukorrast), kui seal liigub olekukõver esmalt vasakult poolt temp.kõverat, aga siis lõikub viimasega, siis on see märk CIN ehk negatiivse CAPE ja seega ilmselt inversiooni olemasolust. Konkreetselt sellele diagrammil on näha, et õhuosakesed ilmselt piirkihist kerkima hakata ei saa, sest CIN on üpriski märkimisväärne, aga piirkihist (inversioonist) kõrgemalt saaks küll konvektsioon tekkida. Täpselt nii oligi – rünkpilved ja äike arenesid tol ööl 2 km-st kõrgemal, ma nimetan seda konvektsiooni kõrgrünkpilvede ehk castellanus-tüübiks.

CAPE on siiski üldmõiste ja tegelikult on olemas mitut erinevat CAPE tüüpi, sest selle arvutamisel saab arvesse võtta mitmeid asjaolusid ja oleneb ju see ka sellest, millise atmosfäärikihi kohta või korrektsemalt, millise õhuosakese kohta üldsegi arvutuse teeme. Alustada tuleb õhuosakesega, millel on sama temperatuur ja niiskusesisaldus, kui ümbritseval õhul. Kui CAPE arvutamisel lähtutakse õhuosakesest, millel on samad näitajad kui paari meetri kõrgusel aluspinnast, siis nimetatakse saadud suurust SBCAPE (surface based), kui aga õhuosakesest, millel on mingi õhukihi keskmine segusuhe ja potentsiaalne temperatuur, siis MLCAPE (mean layer), kusjuures täpsustatakse, millise kihi keskmised on arvestatud jne, neid tüüpe on tõepoolest päris palju. 

Äikesejaht 8. septembril

Kokkuvõte sellest jahist ka siin:  http://www.ilm.ee/?510642
Miks tekkis 8. septembril nii palju äikest? Äikese tekkimise võtmeks on atmosfääri tasakaal ja jääkristallide produktsioon koos piisavalt tugevate püstvooludega (konvektsioonivooludega). 8. septembril valitses tugev tsüklonaalne mõju, niiskust oli palju ja oli külma õhu advektsioon. Selle tõttu oli juba 1,5 km kõrgusel 0°C või madalam ja troposfääri keskosas -25...-27°C. Nii tekkisid tugevad konvektsioonivoolud, kusjuures pilvede tipud ei pidanud eriti kõrgele ulatuma, et jääkristallide produktsioon, mis on välkude eelduseks, oleks piisavalt suur. Nii võisid pilvede tipud olla vaid 5-6 km kõrgusel, aga äike (välkude mõttes) korralik.
Otsustasin auto rentida, et veelkord sel aastal äikest ja huvitavaid pilvi jahtida. 8. september tundus äikeseks igati soodne olevat tsükloni läheduse ja väga jaheda õhu advektsiooni tõttu. Kokku läbisin umbes 500 km, kusjuures õnnestus rohkelt äikest ja superpilvi ning sademetest näiteks rahet tabada. Järgnevalt kommentaaridega mõned fotode näited.

Hommik Tallinnas algas päikeseliselt, kuid konvektiivne aktiivsus oli olemas.

Rapla lähedal. Esimene tabatud äike.

Rapla ja Järvakandi vahel. Süngete konvektsioonipilvede koondumine, sellele järgnes üsna äge välkude heitlemine ja rahe.

Holstres. Uued võimsad rüngad kerkimas, mõned neist kaabuga (pileus).

Sama süsteem ligi 30 min hiljem. Selles pilves sähvis ja müristas mitu korda minutis. Pange tähele seda, et see pole eriti äikesekolde moodi - sajukardinat on vähe, jäätunud pilveosi pole näha, pigem on see nagu kihtrünkpilvede sarnane.

Sama pilv veel 15 min hiljem. Juba meenutab välimus rohkem äikest. 

Paistus. Äike on üle, kuid lõuna ja kagu pool arenesid jälle rüngad ja tuli äikest. Siin fotol on näha päikesevalguse hajumist sajukardinas (Tyndalli efekti üks vorme).

Tartu mnt-l. Päike paistab lahkuva konvektsioonisüsteemi alt.

Teel Tallinnasse. Kaugel Harjumaal on näha uute konvektsioonipilvede teket.

Äike - kas eemal või kohal?

Seoses äikese raporteerimisega vajaks täpsustust üks asjaolu - millal lugeda äike antud asukohas olevaks ja millal eemalolevaks?

Kui tegu on eraldiseisva(te) ja hästijälgitava(te) rünksajupilvedega, siis on asi selge - kui ei ole sajualas, siis ei ole ka lähiäikest. Lähiäikeseks ehk et äike on kohal, siinsamas ehk inimesed ütlevad, et on äike, loetakse küll seda, et välgud on lähemal kui 3 km (sähvatuse-müristamise vahel on vähem kui 10 sekundit), kuid selline määratlus on mitmes mõttes problemaatiline. Esiteks sõltub lähiäikeseks pidamine juba sellest, kas välgud on nähtavad ja mis tüüpi need on, sest kui välkusid ei näe (on pilvesisesed), siis ei saa välkude kaugust otseselt hinnata, kui välgud tekivad pilvede sees ja eriti pilvede tippudes, siis võivad ju välgud olla pea kohal, aga kauguse järgi pole tegu lähiäikesega. Niisiis tuleks kasutada kombineeritud lähenemist, kusjuures esikohale tõstaks just selle, kas ollakse sajualas või mitte. Lisaks asendaksin lähiäikese mõiste väljendiga "äike on vaatluskohas".

Kui on selline olukord, et sajab näiteks vihma, aga müristab kuskil eemal, siis tuleb ikkagi öelda, et vaatluskohas on äike, mitte aga, et äike on eemal. Sama kehtib muidugi ka siis, kui välgud on näiteks pea kohal, aga tekivad nii kõrgel, et müristamine on nõrk või puudub (olen näinud sellist olukorda) ja sademeid ei ole. Kui on olukord, et sademeid ei ole, aga müristab eemal, siis ei ole äike vaatluskohas, mis sest, et ilm võib pilves olla. Mõnikord võib äikese alguseks lugeda olukorda, kui pagi jõuab kohale, aga välgud on veel kaugel ja ei saja. Siia olukorda paigutaksin 7. juuli Tallinnas. Siis jõudis kohale esmalt pagi, kuid sadama hakkas/lähedased välgud ilmusid alles ligemale tund hiljem. Seega algas äike seoses pagi, mitte aga sademete või lähedaste välkude kohalejõudmisega.

Ette võib tulla ka vastupidist olukorda, st et näiteks välgud on võib-olla mõnesaja meetri kaugusel, kuid ometigi ei saa öelda, et vaatluskohas on äike. Selline olukord võib ette tulla siis, kui pilvedest löövad eemale üksikud välgud, sellised on sageli positiivsed välgud. Äike ise võib-olla üle 10 km kaugusel. Teine võimalus on laussajualas, mis järgneb pagijoonele, vt siit http://stormhighway.com/tower.shtml#0a. Tõsi, viimane juhtum on vaieldav, kuid lähtun sellest, et äike on lahutamatult seotud rünksajupilvedega. Sel juhul ei saa kihtsajupilvedes olla äikest vaatamata tekkivatele välkudele.

Niisiis ei saagi ilmselt luua ranget ühemõttelist eeskirja, millal on äike vaatluskohas, millal ei ole. Tundub ka, et mõistlikum on asendada lähiäike väljendiga äike on vaatluskohas või jätta mõiste lähiäike vaid välkude kauguse alusel määratletud mõisteks. Seega on kasulik läheneda sellele küsimusele loovalt. Eks pilvede määramine nõuab ju ka loovust. Näiteks tutvustasin 11. juunil Tõravere vaatlejatele sellist pilvetüüpi, nagu Altocumulus congestus. Tunnustatud klassifikatsioonis pannakse suure vertikaalse ulatusega kõrgrünkpilved kas Altocumulus castellanuse alla või määratakse need Cumulus congestus, kuid siis läheb kaduma info, et nende alus on 2 km-st kõrgemal või tuleb see kuidagi ära märkida. Seega oleks ju kõige parem määrata eriti suure vertikaalse ulatusega kõrgrünkpilved Ac congestus.

 

 7. juuli õhtupoolikul - pagi on kohal, seega algas äike.

7. juuli, kuid mõnikümmend minutit hiljem. Äike kestab. Pane tähele suure vertikaalse ulatusega rünkpilvi - nende alused on 2 km-st kõrgemal, seega võib klassifitseerida kui Altocumulus congestus

Äike

7. augusti öösel oli suur äike, välkude sagedus oli kord 2-5 sekundi tagant. Täpsemalt läks kaks äikest üle - üks enne südaööd, see tõi paduvihma ja vähemalt 10 m/s pagi kaasa, kuid välkude sagedus polnud eriti suur, 1-5 tükki minutis. Teine saabus pärast südaööd ja oli palju välgurikkam, kuid pagi polnud ja vihm oli nõrgem. See võimaldas teha ka mõned fotod välkudest, kaks tükki olgu siingi ära toodud.

Juuli lõpu ohtlik ilm

Täiendatud 31.7.
Siin on esitatud lühike ülevaade, mis siis juuli lõpus toimub: http://www.ilm.ee/?510477. Tähelepanu olgu juhitud sellele, et need prognoosid on ikkagi oletuslikud ja iga päev võib pilt muutuda. Järgmise täpsustuse saan teha laupäeval.
Tähelepanekute ja uudiste pidevkajastusse lisasin lõppsõna ja viite 10 a. tagasi toimunud äikeste meenutusele: http://www.ilm.ee/?510480

Kuidas siis selle välgu ja äikesega ikkagi on?

Võib vist öelda, et äikese ja välguga on atmosfäärinähtustest vist enim väärarvamusi seotud.  Ei teagi, kas asi on ajakirjanduses või milles, aga täna (13.7.)  ETV "Aktuaalses kaameras" ja siin Delfi uudises on ebatäpsusi täis jutt äikeseohutusest ja 12. juuli piksekahjudest. Mis siis silma hakkas?

Esiteks, et oli nii tugev äike, et seal ja seal oli välgutabamus/süttis maja põlema vms. Äike ei pea olema üldse tugev, piisab vaid ühest välgust näiteks hoone pihta, et see süttiks, kui muidugi süttib. Iseasi, et tugeva äikesega on välke palju ja tabamuste tõenäosus suureneb.

Teiseks, mainiti, et oli palju pilv-aluspind tüüpi välke (öeldakse küll, et pilv-maa, uudises maapinnani löönud, kuid ma eelistan mõistet pilv-aluspind, sest välk võib ju veekogu ka tabada) ning kohe tekkis küsimus, et huvitav, kuidas see küll kindlaks tehti, kas oli see enda kogemus või mingid andmed kuskilt. Kuna enamus välgudetektoreid on madalsageduslikud (IMPACT-tüüpi sensorid) ehk orienteeritud pilv-aluspind tüüpi välkude registreerimiseks, siis seega, kui uurida detektorite andmestikku, saaks ka teada, millist tüüpi välgud ja kus olid ülekaalus. Enda kogemus 12. juulist oli selline, et mingil hetkel olid vaid pilvesisesed välgud, siis ainult pilv-aluspind tüüpi ja mingil hetkel mõlemat tüüpi välgud segamini.

Kolmandaks, piksevarraste küsimus - no kui ei ole korralikku maandust, siis pole ju piksevarrastest mingit tolku, seega rõhuasetus oli minu meelest vale. Korrektsem oleks rõhutada asjakohast maandust ja alles siis piksevarrast. Ja kas piksevarras ikka tõmbab välke ligi? Tegelikult mitte, vt ka selle postituse eelviimast lõiku.

Neljandaks, välk võib süüdata kuiva (vähese veesisaldusega) materjali, aga sageli mitte märga. Näiteks kui välk tabab elusat puud, siis see üldjuhul ikka ei lähe põlema. Puu võib selle asemel plahvatada, sest välgu tõttu tõuseb puidus oleva mahla temperatuur koheselt keemistemperatuurini ja see aurustub hetkega. Järsk rõhutõus puidus viibki puu plahvatuseni. Uudises võib ebatäpsuseks lugeda kindlas kõneviisis rääkimist, et kui välk ikka maja (puitu tabab), siis kõrge temperatuuri tõttu paneb põlema. Sugugi alati ei pane välk isegi kuivanud puitu põlema, üks näide: http://wwx.sakala.ajaleht.ee/041006/esileht/uudised/5022968_foto.php#33

Viiendaks, ETV uudistes mainiti ujumise ohtlikkust äikese ajal, sest ujuja peanupp on nagu väike piksevarras. Tegelikult inimese peanupp ei tõmba välku ligi, sellest on siin selgitus antud: http://stormhighway.com/lightning_always_strikes_tallest_object_myth.shtml. Olen ise ka kogenud nii Iru soojuselektrijaama korstna kui suvilas olevate kõrgete mastide puhul seda, et välk ei taba sugugi neid väga kõrgeid ja üksikuid objekte, vaid läheb kas lihtsalt mööda või tabab nende objektide kõrval asuvaid madalamaid objekte või üldsegi maapinda. Seetõttu on väheusutav, et ujuja pea või piksevarras võiksid kuidagi eriliselt "tõmmata" välku ligi. See aga ei tähenda, et vees on sama turvaline kui maastikul, sest vees levib ohtlik välgulaeng kaugemale, siin on üsna primitiivsel tasemel sellest juttu: http://www.newton.dep.anl.gov/askasci/wea00/wea00025.htm.

On muide olemas mitteametlikult isegi eriline välgu-snorgeldamine, inimesed lähevad vastava varustusega äikese ajal pimedas vee alla, sest kui ööpimeduses sähvivad välgud ja ollakse vee all, siis tekitavad veealused peegeldused väga erilise, isegi transitaolise seisundi.

Äikeseline ja sajune 12. juuli

12. juulil on äikese ja rohke saju potentsiaal taas väga kõrge, mistõttu kaalume ilm.ee-sse live´i tegemist. Olukord ei ole nii tõsine, kui nädalavahetusel, kuid valvel tasub olla. Juba praegu on näha äikesekollete tekkimist Läänemere lõunakaldal, need suunduvad Eesti poole, lisaks on tekkinud sooja õhumassi sopistus, mis suundub samuti siia.
*************************************************************
12. juuli hommik oli rahulik, Ida-Eestis sadas veidi vihma. Lõuna paiku vallandus loodenurgas konvektsioon ja tekkisid kiiresti rünksajupilved. Foto vallandumise hetkest:

 

*************************************************************
11. juuli õhtuks organiseerusid Baltikumi edelaossa jõudvad äikesekolded pagijooneks. See liigub jätkuvalt kirde poole. Kas see jõuab aktiivsena Eestisse või hääbub, näitab vaid aeg, kuid sooja frondi olemasolu annab lootust.

*************************************************************
Ikkagi tegime vastava voo, lisaks kõigele muule saab katsetada, kuidas töötab kohalike inimeste kaasamine: http://ilm.ee/?510431. Kella 16ks on Läänemere lõunaosa äikesekolded tunduvalt suurenenud.

Äikesekolded Läänemere lõunaosa ümbruses, lühikese ajaga suurenesid need, võrdle kaht pilti.

 

Äikeseline nv II

Kuna blogis on rohkete piltidega väga ebamugav toimetada ja kujundus jääb ka halb, siis teen juba parem eraldi postituse.
8. juuli. Öö jooksul rahunes ilm maha. Taevas jäi küll pilviseks, sest õhumass on väga niiske (kastepunkt kuni 20°C) ja niiskust pilvede tekkeks piisavalt ka troposfääri keskosas. Hommikul tekkis Ida-Eesti kohal nõrk pagijoon, mis on nüüdseks juba hajunud või piiri taha läinud. Muus osas on hetkel rahulik. EMHI radaripilt hommikustest äikesega seotud sajualadest:

*************************************************************

7. juuli. Tallinnas algas kl 17 paiku äike, kuid müristas juba varem. Äike liikus ja arenes üsna tasapisi. Alguses pöördus tuul ja õhk jahenes 29°C pealt 22°C-ni, hiljem jäi stabiilselt 20°C juurde. Jahenemise tõi rünksajupilvede väljavoolualasse sattumine. Äike on nüüdseks üle 3 tunni kestnud ja kestab edasi. Muide, vihmasaju saab klassifitseerida lausvihmaks, sest järske muutusi pole olnud ja sajab kogu aeg ühtlaselt nõrgalt või mõõdukalt.

Äike jõudis kella 17 paiku kohale

Scary looking cloud

Kõrgrünkpilved arenevad rünksajupilvedeks (elevated convection)

Teise äikeselaine saabumine

 

Äikeseline nädalavahetus

Kuna alanud on äikeseline nädalavahetus ning potentsiaalselt ohtliku ilma võimalus on suur, siis seadsime ilm.ee-s sisse pidevalt täieneva ilmainfo: http://ilm.ee/?510414
7. juuli keskpäevase seisuga on suuremad äikesed Läänemere ja saarte kohal. Seda näitab sajualade kaudu ka radar:

Loode-Eesti lähedal olev äikesekolle on ovaali sees, noolega näidatud pileus (tekib tugevate tõusvate õhuvooludega)











Siin ovaali sees on saarte kohal olev äikestetsoon, noolega näidatud alasi.












Reedel (6. juulil) ja järgnenud ööl õnnestus näha esimesi labiilsuse indikaatoreid, need on sakmelised ja võimsad kõrgrünkpilved (Ac castellanus, congestus). Järgnevalt pilte neist:

Juba õhtupoolikul ilmusid suurema vertikaalse ulatusega kõrgrünkpilved (Tallinnas)

Pärast keskööd ilmus rohkelt sakmelisi kõrgrünkpilvi, millest mõned olid väga suure vertikaalse ulatusega. See on ilmselge viide äikesele.

Lisaks muule jõudis juba 7. juuli öösel äike Saaremaale, sajualasid näeb sellelt EMHI Sürgavere radarilt.

4. juulil on suure suvetormi aastapäev

Täpselt 10 a tagasi kihutas üle Lääne-Eesti suuri purustusi põhjustanud suvetorm. Seda tasub meenutada.

Seda tormi on peetud Eestis ka derecho-kandidaadiks, kuid lähem uurimine näitab, et see pole õigustatud. Siiski, Lääne-Eesti kohal intensiivsus küll vastas pagikuningale ehk derechole, kuid selle kriteeriumid hõlmavad muuhulgas ka kahjustuste mahtu, eluea ja teekonna pikkust, nii et võib vaadelda pigem kui derecho lõiguna.  Puid võttis see suvetorm kõvasti maha mõlemal pool Haapsalu maanteed ja Keilasse jõudes lõhkus kirikutorni.

Meenutus sellest on antud siin: http://www.ilm.ee/?510399  ja juhtumianalüüs: http://ilm.ee/kola/pildid/jyri/ (fail  4. ja 5.7.2002 suvet..>).

Juuli alguse ilmastik

Terve juuni oli sajune ja jahedapoolne, kuid kuu keskmine jäi siiski pikaajalise keskmise piiridesse. Selle põhjuseks oli polaarfrondi jäämine Eestist lõuna poole, mistõttu siinset ilma mõjutas polaarne õhumass ja sagedased tsüklonid. Kuum õhumass jäi Kesk-Euroopa ja Lõuna-Venemaa kohale, kõige suurem mõju seega Kagu-Euroopas. Sel põhjusel on sagedased äikesed ja suvetormid olnud eeskätt Kesk-Euroopa ja Venemaa kohal.

Nüüd, juuli alguseks, on olukord muutunud ja polaarfront liikunud Eestist põhja poole. See võimaldab südasuvise soojuse jõudmist ka Eestisse. Siiski on vähetõenäoline, et ees on stabiilne kuiv suveilm, sest rõhuväli on muutlik ja püsivat kõrgrõhkkonda Eesti peale ei satu. See võimaldab niiskuse ja tsüklonite pääsemist Läänemere äärde. Selline olukord kajastub ka näiteks GFS mudelis, mis pakub nädala lõpuks ebatavaliselt suurt konvektiivse ohtliku ilma potentsiaali just Baltimaade kohale. Üpris tõenäoliselt see ka realiseerub.

Muide, 2001. a. juuli keskpaiga äikeste ajal olid indeksid sarnased, kuid see ei tähenda kaugeltki seda, et tollane olukord kordub. 2010. ja 2011. a. suvel oli mõnel päeval samuti võrreldavad indeksid ja seetõttu peab igasuguste võimalustega arvestama. Eeskujuks on kindlasti juuni suvetormid Euroopa kohal, mis peaksid illustreerima, mis võib juhtuda. Hetkel on samasuguse omadustega äikesed nähtavad hästi sellel animatsioonil: http://www.ilm.ee/kola/sat_test.php3

 

http://www.wetterzentrale.de/topkarten/fsreaeur.html

600. postitus: 2007. mai lõpu juhtumi selgituse revideerimine

See juubelipostitus olgu pühendatud ühele sissekandele, mis tehti seoses katsega klassifitseerida konvektsioonitüüpe ja seal tehti juttu 2007. a. mai lõpu äikestest. See on praegugi vist 2008. a. postituste hulgas alles. Järgnev on väljavõte, kaldkirjas on selgitus nüüdsest ajast.

1. ajaline jaotusviis
a) Öine konvektsioon
Sageli seguneb merelisega, võiks isegi öelda, et on peaaegu sellega samastatav. Tüüpiliselt areneb kahel juhul: kas väga kuuma (troopilise) õhumassi korral või sooja vee kohal. Vahel harva esineb ka iseseisev, madalrõhu survel tekkiv öine konvektsioon, näiteks 8. juunil 2008.
Troopilise näitena sobib suurepäraselt 2007. aasta mai lõpp, kui valitses tugev kuumalaine ning mitmel päeval arenesid rünksajupilved öösel. Ilmselt on selle põhjuseks eriti tugev maapinna sojenemine ning kõrge konvektsioonitasapind. Päeval soojeneb maa tugevasti, tekivad tõusvad õhuvoolud, kuid need ei ulatu veel nii kõrgele, et võiks formeeruda pilv. Õhtul, kui temperatuur langeb, suureneb ka niiskus ning konvektsioonitasapind madaldub: võimalikuks osutub pilvede teke, kusjuures maapind on endiselt õhu suhtes väga soe ja toetab pilvede arengut. See tähendab, et väga kaua ei saa selline pilvede areng kesta, sest pärast südaööd on maapind siiski piisavalt jahtunud, nii et konvektsioonivoolud manduksid
(selgitus 31.3.2012: 2007. a. mai lõpus saabus kagust tõepoolest Eestisse troopiline õhumass, sest 850 hPa tasapinnal ulatus temperatuur +15°C-ni või veidi kõrgemalegi. 29. mai oli üks soojemaid ja prognoositi ulatuslikult äikest. Päev aga oli päikeseline ja alles õhtu eel saabusid lõunakaarest suured rünkpilved ning pimeduse saabudes algas tõsisem konvektsioon. Tekkis intensiivseid äikesekoldeid, mis aktiivsetena ületasid 30. mai öösel Soome lahe. Sellest juhtumist on kirjutanud ka Soome tormijahtijad. 2008. a. kirjutatud selgitus pole põhjusena õige, vaid võib parimal juhul olla vaid soodustavaks asjaoluks. Äikedsekolded arenesid öösel ikkagi kas seetõttu, et konvektsiooniks soodne õhumass saabus alles õhtul kohale või oli tegu mingi frondiga, mis andis tõuke äikese arenguks. Kolmas võimalus on selline, et rünksajupilved ühest küljest triivisid kaugemalt kohale, ent teisalt nende niiskus ja õhuvoolude süsteem, näiteks pagid, andsid tõuke uute kollete arenguks ja seetõttu jätkus aktiivsus öösel).
Äikeste tugevus on varieeruv, kuid sageli on need väga võimsad. Palju on pilv-maa välke ja need on sageli kollakad või oranžikad õhu suure kolloidosakeste sisalduse/niiskuse/kauguse tõttu. Müristamist on kaht tüüpi: esimesel juhul on see nõrk või puudub, isegi kui välk tundub lähedal olevat, põhjus võib-olla selles, et maapinna lähedal on soojem ja see mõjutab helilainete levikut ning tugevust ja välgud on väga kauged, isegi kui nad on pea kohal (pilved asuvad väga kõrgel); teisel juhul vali pilv-maa välkude tõttu. Sademed on intensiivsed ja sageli rahega (sel juhul väga suureteraline).
Sooja vee kohal areneb selline konvektsioon tavaliselt suve lõpust kuni südatalveni (lahtise vee puhul). Täidetud peab olema kaks tingimust: vesi on palju soojem kui õhk ja õhumass on labiilne. Seda tuleb ette igal aastal. Selline äike on tavaline augustist oktoobrini ja peamiselt vee kohal või rannikul; maa kohal äike hajub. Rahet tuleb ainult juhul, kui ilm on külm (sel juhul on õhutemperatuur enamasti alla 10°). Suve korral areneb õhtul ja öösel, sügisel hommikul ja talvel päevasel ajal. Pilved moodustavad sageli väga ilusaid kujusid, eriti suve lõpus; sügisel ja talvel tuleb rahet, teralund, lumekruupe (näiteks 4. dets 2004) või lund (20. nov 2004). Mõnel aastal sajabki esimene lumi just selle konvektsioonitüübi ajal maha (2004).
/---/

Rünksajupilved ja lörts 4. detsembril

4. detsembril langes õhurõhk taas alla 980 hPa ning see soosis rünksajupilvede ja äikese teket. Ka 26.11. oli merel ja Lääne-Eestis üksikutes kohtades nõrka äikest, nüüd 4.12. taas, samuti rohkem merel ja rannikualadel. Nii nende kui eelnevate juhtumite alusel saab väita, et kui õhurõhk on ebatavaliselt madal (alla 980 hPa), siis peab arvestama ka talvisel ajal rünksajupilvede tekke ja võimaliku äikesega. Veidi rohkem talvisest äikesest: http://www.horisont.ee/node/1591.
Märga lund oli hommikul maas näiteks Narva-Jõesuus, õhtuks moodustus vesine lumikate näiteks Paides, kus sai ka lumepalle teha. Selle tõi üks rünksajupilvede süsteem. Muide, täpselt aasta eest oli samuti äikest ja õhtul rannikualadel paras lumemöll, ka see artikkel on aasta vana ja selle kirjutamine sai innustust just 4.12.2010. a. äikesest.

Tihedad kiudpilved, pärinevad rünksajupilvedest. See pilvesüsteem tõi Kesk-Eestisse lörtsi.
.
.
.
.
.
.
.
.
.

Sama pilvesüsteem edelataevas. Kiudpilvedega rünksajupilved (Cumulonimbus capillatus) koos äikese-kiudpilvede (Cirrus spissatus cumulonimbogenitus) ja kõrgrünkpilvedega (Altocumulus perlucidus).

Ümaratipuline rünksajupilv (Cumulonimbus calvus) Soome lahe kohal.

.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Alasiga rünksajupilved (Cumulonimbus incus, kuulub alaliik kiudpilvedega rünksajupilvede alla) Soome lahe suudme kohal.

Miks just äikese ajal on tugevaid tuulepuhanguid?

http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/pagi
NB! Kui lingi alt tuleb tühi või poolik lehekülg lahti, siis selle kõrvaldamiseks lisage aadressi lõppu .htm.

Nüüdsest on olemas ka kokkuvõtte 8. augusti tormist: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/derecho. Mõningaid pilte (.png formaadis) ei saa sinna üles laadida, siis on need siin. Tekstis on siis vastav viide ka olemas. Derecho tekke kohta on koduleheküljel täiendusi!