Kolmapäev, 27. september 2017

Kihtpilved ja udu

Vananaistesuve tekitavas antitsüklonis on arenenud võimsad ja püsivad kihtpilved, mis ühtlasi tähendavad udu. Seetõttu on aktuaalne kihtpilvede ja udude teema. Toimetas Ott Tuulberg.

Ott Tuulberg. Väga räme udu. Rekordudu. Needham Market Suurbritannias (30.12.2016).

Kas udu on pilv? Lugege ja saate teada!

Kihtpilved asuvad kõige madalamal, sest pilvekiht võib alata vahetult aluspinna lähedalt, kuid ka alles mõnesaja meetri kõrguselt.
Kihtpilved on välimuselt üpris üheilmelised ja värvuselt hallid, sinakad või kollakad. Kui pilvekihi kõrgus aluspinnast on vähemalt mõnisada meetrit, siis on selle alumine pind ebaühtlane või lainjas, ent juhul, kui asuvad väga madalal, siis võib see näida täiesti ühtlane. Väga õhukese kihi puhul võib päike ja kuu läbi paista (translucidus), kuid paksema kihi puhul pole päikese või kuu asukoht määratav (opacus).
Kihtpilved võivad kaasa tuua uduvihma, jääkristalle või lumekübemeid – sademed pole siiski tüüpilised ega tugevad. Olulised on kihtpilved selle poolest, et takistavad aluspinnal ja selle lähedasel õhukihil jahtumast, kaitstes niiviisi näiteks kevadel taimi öökülma eest. Kihtpilved on väga tüüpilised talvistes antitsüklonites, kui aluspinna tugeva jahtumise tõttu tekib inversioonikiht.
Kihtpilved võivad tekkida või madalduda aluspinnani ja sel juhul moodustub udu, kui nähtavuskaugus langeb horisontaalsuunas alla ühe kilomeetri.

Tallinnas, 15. jaanuari 2011 õhtul läks ilm selgeks ja vaikseks. Aja jooksul tekkisid radiatsiooniuduvaalud või õhukesed udukihid. Kui temperatuur langes -20 °C-ni, siis tekkis paksem udukiht, mis laskus viimaks maapinnani. Enne seda võis pilvepiiri laskumist jälgida meetrise täpsusega. Horisontaalne nähtavuskaugus vähenes 50–100 m-ni, kuid vertikaalne nähtavus jäi heaks – Kuu ja tähed paistsid selgesti läbi udukihi. Puudele moodustus härm, kuid kas tegu oli kristalse või teralise vormiga, jäi kindlaks tegemata. Vaatamata madalale temperatuurile koosnes see (jahtumis)udu ainult veepiisakestest!

Ka udu kuulub kihtpilvede hulka, kuid sel juhul asub / algab pilv otse aluspinnalt või selle vahetust lähedusest. Olgu veel lisatud, et on autoriteetseid allikaid, mis ütlevad, et udu ei kuulu rangelt võttes pilvede hulka, kuigi udu ja pilvede peamine erinevus seisneb selles, et esimene neist tekib / asub aluspinna vahetus läheduses, teine sellest kõrgemal. Ei näe siiski põhjust, miks peaks udu ja pilvi sellisel põhjusel lahku lööma, vaid võib kokku leppida, et udu on pilvede erijuht, mis algab vahetult aluspinna  lähedalt, halvendades horisontaalset nähtavust 1 km-ni, sageli enamgi.
Udusid on mitut liiki ning neid jaotatakse frontaalseteks ja õhumassisisesteks. Õhumassisisesteks ududeks on radiatsiooniudud, advektiivsed udud, nõlvade ja aurumisudud.
Eestis on külmal poolaastal tavalisteks advektiivsed ehk sisserännanud udud, mis tekivad siis, kui soe ja niiske õhumass voolab külmale aluspinnale. Seda juhtub sageli siis, kui ilm läheb sulale – lumega kaetud maapinnal jahtub saabunud soe õhk, suhteline õhuniiskus kasvab ja moodustub udu.
Sageli aga kombineeruvad advektiivne ja radiatsiooniline uduliik, mis tähendab, et soe õhumass liigub külmale aluspinnale ja jahtub tugevasti, kuni tekib kondensatsioon: sellised on sageli sügisesed udud.

Ott Tuulberg. Räme udu. Needham Market Suurbritannias (28.03.2017).

Udus on horisontaalne nähtavuskaugus kokkuleppeliselt alla 1 km. Udud jaotataksegi nähtavuse alusel nõrkadeks, mõõdukateks ja tugevateks ehk ohtlikeks (nähtavuskaugused vastavalt 500–999; 200–499 ja alla 200 m). Lisaks horisontaalsele (otsesuunas) nähtavusele tehakse meteoroloogias vahet ka vertikaalsel nähtavusel. Suhteliselt nõrkades ududes õhumassi vahetuse korral (frontide üleminekul, näiteks kui talvel läheb pärast tuisku sulaks) on horisontaalne nähtavuskaugus mõnisada meetrit, kuid iseloomulik on neile just see, et vertikaalne nähtavuskaugus on väga halb, st teisi pilvi ja taevast ei näe.
Jahtumis- ja aurumisududele on üsna sageli, kuid mitte alati iseloomulik hea vertikaalne nähtavus, mis tähendab, et taevas ja teised pilved on näha, kuid halb või väga halb horisontaalne nähtavus. Viimane võib väheneda ainult mõne meetrini.
Jahtumis- ehk radiatsiooniudud tekivad selge ja vaikse ööga, kui maapind tugevasti jahtub. Suvel on neid esialgu vähe, kuna ööd on jahtumiseks liiga lühikesed, kuid juba augustist alates suureneb nende sagedus oluliselt.
Satelliitvaatlused näitavad, et radiatsiooniudud lagunevad esialgu servadelt, kus on udu kõige nõrgem, sest hommikune päike soojendab seal ka kõige kiiremini maapinda ja tekivad tõusvad õhuvoolud, mille tõttu udu hajub. Samuti aitab udu hajumisele kaasa õhutemperatuuri tõus, sest mida soojem on õhk, seda enam saab see endaga veeauru siduda ning seetõttu väheneb temperatuuri tõustes suhteline õhuniiskus ja udupiisad (udu moodustavad veetilgad) aurustuvad.

Janek Pärn. Räme udu ja videvikukiired. 17.09.2017 õhtul Simunas

Jahtumisudusid on suve hakul (juunis) tavaliselt siis, kui õhtu on vaikne ja selge, mis soodustab temperatuuri langemist üpris madalale kuni maapinna lähedases õhukihis hakkab veeaur kondenseeruma ja tekibki esialgu õhuke udukiht. Lühikese öö tõttu ei kasva see enamasti ülduduks. Augustis võib pikema öö tõttu muutuda jahtumisudu ka ülduduks. Jahtumisudud võivad tekkida ka talvel, kui ilm on vaikne ja selge. Siis algab õhtul kiire õhutemperatuurilangus ja see võib viia veeauru kondenseerumiseni ning udu tekkeni, vt fotot ja selle allkirja ülal.Jahtumisudu kaob enamasti juba nõrga (kahe-kolmepallise) tuulega.
Mõnikord tekivad siiski üldudud ka kevade lõpus ja suve hakul, kui ööd on kõige lühemad. Sellisel juhul on põhjuseks enamasti sooja ja eriti niiske õhumassi saabumine. Juba suhteliselt väikese öise jahtumise tõttu saab tekkida kondenseerumine õhus, mille tulemuseks on udu. Selline olukord viitab suurele äikese tekkimise võimalusele ja seda eeskätt sisemaal.
Aprillis ja mais on üsna tüüpiline, et udud tekivad ja püsivad veekogude kohal ja rannikualadel. Tegemist on advektsiooniuduga. Selline nn mereudu võib vaatamata päikese tugevale soojendavale mõjule püsida päev läbi. Ilm on sellisel juhul vaikne, jahedapoolne ja pilvitu. Sellised udud kaovad tavaliselt juunikuuks seoses vee soojenemisega.

Uduliikide tekkimine. Allikas, kuid eestindanud ja graafiliselt kokku seadnud Krista Mölder.

Veeauru kondenseerumisest atmosfääris ja ududest pikemalt>>>

Esmaspäev, 25. september 2017

39. nädala ilm (25.–31.09.2017)

Kommentaariumi link
Jätkuvalt aktuaalne: "Vananaistesuvi – oodatud suvejätk": https://ilm.ee/?516522 (toimetas Ott Tuulberg).
Viimane nädal saata oma töid pilvejahile „Pilvepiir 2017“: https://ilm.ee/?516338. Kuula sellest suvist raadiosaadet: http://podcast.elmar.postimees.ee/podcast/suine-jutuke-atmosfaariteadlane-juri-kamenik-fotojahist/.

31. septembril (1. oktoobril) oli siin nõrgeneva kõrgrõhkkonna lääneserv, hiljem jõudis madalrõhkkonna idaserv. Seetõttu püsis rahulik ja pilves, kuid sajut ilm, ainult Saaremaal oli selgem. Sooja oli seetõttu ühtlaselt 10 kraadi, kus aga selgem, kuni 14 kraadi. Kagutuul oli valdavalt nõrk.
Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Sellest hilisõhtul uues postituses!

30. septembril oli siin nõrgeneva kõrgrõhkkonna edelaserv. Selle mõjul pilvisus tihenes ja ilm läks pilve, kuid olulist sadu ei olnud ja öökülm jäi ära. Idakaartetuul püsis nõrk. Udu oli hommikuks veel vaid lääneservas.
Päeval muutusi polnud: pilves, selgimisi peamiselt vaid saaretel, kohati idaservas ebaoluline sadu- Õhutemperatuur tõusis 10 kraadi, jäädes ida pool madalamaks ja lääne pool kõrgemaks (mõnel pool saartel oli kuni 14 kraadi.
Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Nõrgeneva kõrgrõhkkonna edelaserv. Seetõttu rahulik ilm püsib, kuid on pilves (öökülmaohtu pole), kohati on uduvine. Päeval jääb pilves ilm suure tõenäosusega püsima.

Antitsüklon on muutunud päev-päevalt üha külmemaks (FMI).

29. septembril oli siin nõrgeneva kõrgrõhkkonna edelaserv. Seetõttu oli mitmel pool öökülma, sest ilm oli enamasti selge ja tuulevaikne, mitmel pool tekkis udu ja esines siiski ka pilvi.
Päeval ilm selgines kõikjal ja oli valdavalt päikeseline. Tuul oli vaikne või nõrk ja muutliku suunaga, üksnes rannikualadel oli tuul põhjakaartest. Sooja oli päikesepaiste toel kuni 15 kraadi, kus püsis kauem pilves, jäi 10 kraadi lähedale.
Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Nõrgeneva kõrgrõhkkonna edelaserv. Seetõttu rahulik ilm püsib, kuid läheb pilve (öökülmaohtu pole), kohati on udu. Päeval võib pilves ilm jääda püsima.
Ilm järgmistel päevadel. Pühapäev (1.10.) jätkub kõrgrõhkkonna mõjusfääris suurema sajuta, aga kohatise uduvihma võimalusega. Kagutuul tugevneb. Idakaartest tungib sisse külmem õhumass, kuid tõenäoliselt on taevas pilvine ja õhutemperatuur jääb õhus 4...9 °C piiresse, maapinnal pole siiski välistatud õhutemperatuuri langus 0 °C lähedale (rannikul on kuni 11 kraadi), päeval tõuseb pilvede all 10...12 °C-ni, kui sedagi.

Ilmateenistuse sünoptik Helve Meitern: Kaunis sügisilm on selleks korraks otsa saanud. Veel paar päeva hoiab kõrgrõhuala sajud meist eemal. Kõrgrõhkkonnas sisaldunud soe õhumass päev päevalt jahtub ja nii tekkivad öösel madalad pilved, mis nõrga tuule tingimustes mitte kuidagi hajuda ei taha ja päevane õhutemperatuuri maksimum piirdub 10...14 kraadiga.
Seevastu ei lange ka öine miinimum enamasti 3...9 kraadist madalamale (rannikul on õhutemperatuuri miinimum paari kraadi võrra kõrgem). Siiski lähiöödel, kui taevas pikemalt selgem, tuleb olla valmis temperatuuri languseks nulli lähedale ka õhus. Maapinnal on nagunii juba enamuses sisemaa paikades öökülm üle käinud.
Uuel nädalal saab kõrgrõhuala mõjuvõim läbi ja Atlandil ammutavad tsüklonid energiat soojast ookeaniveest ning koguvad jõudu, et aktiivselt Põhja-Euroopat vallutama asuda. Pühapäeval lisab piki 45. pl läänest itta kiirustavale tsüklonile jaksu juurde 40. põhjalaiusel tekkinud äge orkaan „Maria“. Loe edasi: https://ilm.ee/?516542

Inge Baikov. 2017. aasta septembripäikese eelviimane loojumine. Täna oli päike nii kuu moodi :).

28. septembril oli siin nõrgeneva kõrgrõhkkonna edelaserv. Seetõttu tekkis öösel udu, kuid see koondus peamiselt loodeserva, kadudes hommikuks tuntavana püsinud idakaartetuule kohta sootuks, jättes järele pilves ilma.
Ilm selgines alates kaguservas, kuid saartel ja loodeservas jäi peaaegu õhtuni pilve. Õhutemperatuur oli möödunud päevadest madalam: pilvede all püsis 10 kraadi lähedal, kus pikemalt päikesepaistet, tõusis 13 kraadini. Näib, et vananaistesuvi on selleks korraks läbi!
Ilm järgmistel päevadel. Vaata palun uuesti sissekandest (ülal)!

Külli Suvi. Halo. ​Õismäel kell 13.25 (26.sept.)

27. septembril oli kõrgrõhkkonna edelaserv. Selle mõjul oli ilm hommikul udune vaatamata sellele, et mõnel pool rannikualadel ulatus idakaartetuul puhanguti kuni 10 m/s (hommikuks siiski tuul rahunes).
Keskpäevaks udu hajus kõikjalt ja nii oli ilm rahulik ja päikeseline, taevas leidus vaid õhukesi kõrgeid pilvi, ainult Virumaal on pilvisem ja seal jäi õhutemperatuur alla 15 kraadi, mujal tõusis valdavalt kõrgemale.
Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Kõrgrõhkkonna edelaserv. Seetõttu püsib idakaartetuuline, kuid udune ilm (öökülmaohtu pole). Sooja on siiski hommikuks alla 10 kraadi. Päev on pilvine ja jahe, kui selgineb, tõuseb õhutemperatuur üle 15 kraadi.
Ilm järgmistel päevadel. Reede (29.09.) tuleb kõrgrõhkkonna servas vaikne ja enamasti sajuta, kuid valdavalt pilvine. Tuul on nõrk ja muutliku suunaga. Õhuemperatuur langeb öösel õhus alla 10 kraadi (öökülmaohtu ei pruugi olla, kuid seda veel täpsustame), päeval tõuseb õhutemperatuur 10...15 °C-ni.

Ka antitsüklonis võib fronte olla (DWD).

Janek Pärn asub kohas nimega Äntu, Lääne-Virumaa. Tee tundmatusse. 26.09.2017.

26. septembril oli Karjala lõunaosa kohal väheliikuv kõrgrõhkkond. Selle antitsükloni mõjul idakaartetuul rauges ja võimaldas tekkida udul. Samas ilmusid kõrged pilved – see oli märgiks olulisest ilmamuutusest troposfääri ülaosas (ilmselt sekundaarne soe front), mis aga ei mõjutanud aluspinnalähedasi õhukihte. Lisaks sellele arenes ööpäeva vältel tuhandetel ruutkilomeetritel kihtpilved, mis kujutab endast udu, vt allpool.
Päeval püsis pilvine, kuid sajuta ilm, esines halosid. Edela poolt siiski selgines. Virumaal jäid kohati kihtpilved ja udu õhtuni püsima.  Sooja oli kuni 18 kraadi, kus püsis pilvisem, seal piirdus 12...15 kraadiga.
Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Kõrgrõhkkonna edelaserv. Selle mõjul udu levib ja tiheneb, mistõttu öökülma pole oodata. Mõnel pool püsib idakaartetuul tuntav. Sooja on hommikuks valdavalt 10 kraadi lähedal, üksikutes kohtades võib langeda 5 kraadi lähedale. Päev tuleb tõenäoliselt udune või vähemalt pilves, selgimistega – soojapiir võib mitmel pool jääda alla 15 kraadi.
Ilm järgmistel päevadel. Antitsüklon on ebatavaliselt intensiivne (keskmes õhurõhk 1045 hPa) ja see tuleb peaaegu Eesti kohale. 30. septembriks hakkab nõrgenema ja tõmbub Soome kohale, seejärel taandub Venemaale, avanes tee läänetsüklonitele ja tugevale lõunavoolule.
Kolmapäeval (27.09.) liigub kõrgrõhkkond Laadoga taha ja selle läheduses püsib ilm sajuta. Öö on võrdlemisi selge, päev kõrgete pilvedega (või siiski mitte, elame-näeme!). Idakaartetuul on nõrk. Õhutemperatuur on öösel selge ilma korral alla 10 kraadi, kuid päeval tõuseb päikesepaiste toel üle 15 kraadi (pilves ilmaga on õhutemperatuur ööpäeva lõikes ühtlasem).

Põhja-Euroopat katab ebatavaliselt intensiivne antitsüklon (DWD).


Pannes ilmakaardi peale / kõrvale satelliitpildid (vastavalt https://en.sat24.com/HD/en/eu/visual ja https://en.sat24.com/en/bc/visual), võib näha: kus antitsükloni mõju tugevaim, seal ka pilvisus tihedaim. Selgitust vaata tekstis.


Nähtavuskaugust on üpris hea hinnata teekaameratest nähtava pildi alusel. Ühtlane helehallikas mass nähtavas valguses satelliitpildil viitab sageli kihtpilvedele ja udule ning seda õnnestuski kinnitada teekaameraid läbi vaadates (http://www.teeilm.teeinfo.ee/padaorg.php3).

25. septembril oli siin kõrgrõhkkonna edelaserv. Nii püsis ilm selge ja nõrga või mõõduka idakaartetuulega. Sooja oli 16...20 kraadi.
Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Kõrgrõhkkonna edelaserv. Seetõttu ilmas olulisi muutusi pole, kuid öö võib vaiksema ilmaga olla eelnevatest külmem; samuti suureneb udu tõenäosus. Päeval on sooja ikka ligi 20 kraadi. NB! Selles osas on toimunud ööpäevaga olulisi muutusi, peatselt pikemalt!
Ilm järgmistel päevadel. Kolmapäeval (27.09.) liigub kõrgrõhkkond Laadoga taha ja selle läheduses püsib ilm sajuta. Öö on võrdlemisi selge, kuid päev kõrgete pilvedega. Idakaarte tuul on nõrk. Õhutemperatuur on öösel alla 10 kraadi, pole välistatud öökülm, kuid päeval tõuseb päikesepaiste toel üle 15 °C piiri.
Südasuvine õhumass jääb antitsüklonis püsima 29. septembrini. Seejärel võib idakaartest oodata kontinentaalset polaarset õhumassi (–5 °C isoterm ehk päeviti alla 10 kraadi ja öösiti selge ilmaga öökülm), sest praegusel ajal toimub mandri kohal juba kiire jahtumine. Sademeid ei paista veel tulevat, kuid seda vajadusel täpsustame.

25. septembril "märatses" vananaistesuvi. Viimsis

Veel nii hilisel ajal nagu 25. septembril võib idast saabuda sooja. Kuid kauaks see nii ei jää ... (FMI).

***
Tuleb rahulik, sajuta ja vananaistesuvine nädal.

Nädal algab kõrgrõhkkonna edelaservaga. Seetõttu rahulik ja selge ilm püsib. Hommikuks on valdavalt alla 10 kraadi, kuid päikesepaiste toel tõuseb 20 kraadi lähedale.
Antitsüklon tuleb lähemale ja idakaartetuul raugeb. Seetõttu muutuvad ööd jahedamaks: pole välistatud öökülm, ka päeviti jääb õhutemperatuur kindlamalt alla 20 kraadi, suurenevad hommikused udud.
Viimaks hakkab pilvisus tihenema ja sünoptiline olukord muutub ... Kuid seda täpsustame edaspidi!


Kairo Kiitsak. Varahommikune udu Lääne-Virumaal Simunas 24.09.2017.

Pühapäev, 17. september 2017

38. nädala ilm (18.–24.09.2017)

Kommentaariumi link
Aega võttis, aga asja sai: http://novaator.err.ee/619007/suur-ulevaade-koik-mida-peaks-teadma-orkaanidest. Suur tänu Otile! Orkaanidest on täienev ülevaade eelnevas postituses või https://ilm.ee/?516516
Vananaistesuvi – oodatud suvejätk: https://ilm.ee/?516522 (toimetas Ott Tuulberg). Kuna kätte on jõudnud september ja ilmad on muutunud päris sügisesteks ja kõledateks, tasubki seekord juttu teha vananaistesuvest – mis see on ja millal võib seda oodata.

Ott Tuulberg. Suvine vahelduva pilvisusega. Felixstowe Seaside, Inglismaa (UK) – 15/09/2017).

24. septembril oli siin kõrgrõhkkonna edelaserv. Seetõttu oli ilm pilvitu (hommikul oli kohati udune, sooja mõnes kohas 5 kraadi) ja rahuliku idakaartetuulega. Sooja oli 16...20 kraadi.
Ilm järgmistel päevadel. Järgmiste päevade ilmas pole muutusi oodata. Täpsemalt vaata uues postituses.


Kairo Kiitsak. Udune hommik Lääne-Virumaal Simunas 24.09.2017

23. septembril oli siin kõrgrõhkkonna edelaserv. Nii oli ilm valdavalt pilvitu, kuid idakaartetuul püsis enamasti mõõdukas. Hommikuks jäi sooja järele 8...15 kraadi, päeval aga tõusis õhutemperatuur 17...20 kraadini (jäi oodatust madalamaks).
Ilm järgmistel päevadel. Järgmiste päevade ilmas pole muutusi oodata, sest püsib kõrgrõhkkonna edelaserv: valdavalt selge, nõrga või mõõduka idakaartetuulega, öösiti enamasti alla 10 kraadi, kuid päeviti kuni 20 kraadi. Seega vananaistesuvi jätkub!

Vaade palaval sügispäeval üle Viljandi lossimägede Viljandi järvele ja maastikule (23. septembril).

Ilmateenistuse sünoptik Merike Merilain: Unelmate suvine kõrgrõhuala on lõpuks Venemaal stabiilseks muutumas. Kahju küll, et nii hilja. Kuid ka sügisel on hea kõrgrõhuala tiiva all metsas sebida või niisama uneleda. Ja peamine, sügistormid on veel mõneks ajaks eemal.
Reedel peaks Ukraina kohal oleva sooja õhku kandva tsükloni ja Venemaa kõrgrõhuala koostöös saabuma meilegi suviselt soe õhumass, st.et 1,5 km kõrgusel atmosfääri piirikihis tõuseb Eesti kohal õhutemperatuur üle +10 kraadi. Suvel tähendaks see mõnusat 25-kraadist soojust. Nüüd, kus päev juba lühike ja päike madalal, oleks isegi 20 kraadi palju nõuda. Samas neis paigus, kus kuum õhk neljapäeval  Ukrainas võimutses, tõusis maksimum +33 °C-ni. Loe edasi: https://ilm.ee/?516531.

22. septembril oli Läänemere kohal madalrõhulohk, kuid öösel tugevneb kõrgrõhkkonna edelaserv. Seetõttu oli hommikul ilm veel pilvine ja kohati sajune, oli äikest, kuid alates lõunaservas selgines. Päikese toel tõusis õhutemperatuur 19 kraadini (esialgu vaid lõunaservas). Idakaartetuul oli mõõdukas, hommikul puhanguti tugev (Soome lahel iiliti üle 15 m/s).
Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Läänemerel tugevneb kõrgrõhkkonna edelaserv. Ilm püsib selge ja idakaartetuul tuntav. Nii on hommikuks sooja enamasti üle 10 ja päeval üle 20 kraadi.
Ilm järgmistel päevadel. Pühapäeval (24.09.) muutub kõrgrõhuala veel jõulisemaks. Ilm on sajuta. See on klassikalise vananaistesuve algus: selge taeva ja nõrgeneva idakaare tuulega on öösel soodsad tingimused õhutemperatuuri languseks sisemaal 5 °C, kuid meretuulega rannikul jääb üle 10 °C, seevastu  päeval tõuseb 16... 21 °C-ni.
Tuul nõrgeneb ja uduoht suureneb päev-päevalt: vananaistesuvi paistab võtvat võimust.

22. septembril algas vananaistesuvi: Eesti kohale saabus lõunatsükloni kaasabil kagust troopiline õhumass. Ilmad tulevad nädalajagu päikeselised ja praeguse aja kohta kuumad: 23 °C võimalik, kuid: ööd on jahedad ja udused, eriti alates 26. septembrist.
Vananaistesuvi – oodatud suvejätk: https://ilm.ee/?516522 (toimetas Ott Tuulberg).
Praeguse kuumuse kohta on ilmekas ülalolev ilmakaart: sooja anomaalia on tuhandete km raadiuses just Eesti kandis maksimaalne (allikas: wxcharts.eu).


Inge Baikov.  22.sept. 2017 kl.19.04 Raplamaa, Kumma. Nõnda ta läks, kalendrisuve viimane päike. 

21. septembril liikus madalrõhulohk  Läänemere kohale. Selle mõjul oli öö rahulik ja udune, kuid hommikul liikus laussadu peamiselt läänepoolses Eestis lõunast põhjaloodesse, ida pool oli kuivem. Päevaks eemaldus suurem sadu põhja ja esines selgimisi, ida pool oli suhteliselt päikeseline. Aga õhtul hakkas alates lõunapiirist lõunatsükloni mõjul uuesti sadama ja seegi sajuala liikus põhja või põhjaloodesse.
Nõrk või mõõdukas idakaartetuul hakkas tugevnema (õhtul Soome lahel puhangud üle 15 m/s). Sooja oli päikeselisemas idaservas kuni 18 kraadi, sajusemas läänes 13 kraadi, kuid saju lakkades tõusis sealgi õhutemperatuur 15 kraadini, kohati kõrgemalegi.
Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Öösel jõuab lõunakaartest madalrõhulohk ühes sooja õhumassiga, mille eel liikuv pilvemass laieneb üle Eesti. Sajab vihma, kohati on äikest. Puhub tugev idakaartetuul: puhanguid kuni 16 m/s. Õhutemperatuur jääb üle 10 kraadi, hommikul võib tõusta 15 kraadini. Päeval suundub madalrõhulohk Läänemere poole: seejärel pilvisus hõreneb ja saju võimalus väheneb. Idakaartetuul jääb veidi nõrgemaks ja kirde asemel domineerib ida või kagu. Sooja on pikemate selgimiste korral kuni 20 °C.
Ilm järgmistel päevadel. Laupäeval (23.09.) saab Venemaa põhjaalade kohal laiuv kõrgrõhuala Läänemere ääres ülekaalu. Seetõttu pilvisus hõreneb ja ilm on sajuta. Idakaartetuul on mõõdukas. Õhutemperatuur langeb selgema ööga enamasti alla 10 kraadi (rannikul kuni 15), kuid päeval  tõuseb 18...23 kraadini, aga kui püsib pilvine, siis jääb madalamaks.
Edasine ilm on valdavalt selge ja soojade päevadega (kuni 20 kraadi, võib-olla kohati rohkemgi), kuid jahedate öödega (kuni 5 kraadi, öökülmaohtu siiski ei paista). Kuna tuul nõrgeneb ja antitsüklon tuleb Eesti kohale, võib oodata sagedast udu, kuid seda asjaolu veel täpsustame. Ilmselt on tegu klassikalise vananaistesuvega, vt linki ülevalt pildi kohal!

Musta mere äärest lähenes lõunatsüklon kuuma õhumassi, tugeva saju ja kohatise äikesega (DWD).

20. septembril oli Läänemerel väheaktiivne madalrõhulohk, öösel läheneb lõuna poolt uus madalrõhkkond. Seetõttu püsis pilves, selgimistega, kohati muutliku pilvisusega ilm, mitmel pool sadas vihma, kohati oli sadu tugev, õhtuks eemaldub suurem sadu kirdesse, kuid tekkisid hoovihmad ja üksikutes kohtades (nt Tapa lähedal) oli isegi äikest.
Tuul oli nõrk ja muutliku suunaga (hommikul ja põhja pool ülekaalus idakaarte-, lõuna pool ja õhtul lõunakaartetuul). Sooja oli kuni 15 kraadi, kuid lõunamaakondades ja kohati Saaremaal tõusis üle 15 kraadi (Alatskivil oli sooja päeval 16,8 kraadi).
Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Läänemere kohal on madalrõhulohk. Seetõttu pilvine ja sajuhoogudega ilm püsib, hommikuks areneb mõnel pool udu. Hommikuks on sooja 10 kraadi lähedal, päeval võib tõusta üle 15 kraadi. Õhtuks suureneb saju- ja äikesevõimalus.
Ilm järgmistel päevadel. Reede (22.09.) öösel jõuab lõunakaarest madalrõhulohk (lõunatsükloni serv) ühes sooja õhumassiga, mille eel liikuv pilvemass tuleb üle Eesti. Sajab vihma, vastu hommikut pole kohatine äikegi välistatud. Puhub tugev idakaartetuul (puhanguid kuni 15 m/s). Päeval eemaldub madalrõhulohk Läänemere kohale ja seejärel pilved hõrenevad. Õhutemperatuur tõuseb hommikuks 15 ja päeval 20 kraadini. Alanud vananaistesuvi võibki püsima jääda!

23. septembri prognoos (https://tinyurl.com/y9bkav7n).


Nii Euroopa kui kõik teised ilmamudelid näitavad 23. septembriks südasuvise õhumassi saabumist kagust (allikas: ARPEGE).


Kairo Kiitsak. Siis, kui lõunatsüklon paugutas Tartus ... 18.09.2017

19. septembril oli siin madalrõhuala lääneserv. Seetõttu püsis pilves, selgimistega ilm, mitmel pool oli vihmahooge (mõni neist üsna tugev). Tuul oli nõrk ja muutliku suunaga. Sooja oli pisut üle 10 kraadi, mere ääres kohati kuni 14 kraadi.
Einar Alatskivilt: Kokku sadas ühe sajuga Alatskivil 48,3 mm, sellest 5,2 mm jääb tänase kuupäeva sisse. Madalamad maad on üle ujutatud. Äikesega olid olid läinud rivist välja paljud arvutid , siin lähedal oli sisse löönud sõjaväele kuuluvasse radarimasti. Lõunatsükloniga jõudis soe õhk kõrgemates õhukihtides meie kohale. Pärast Alatskivi kustus ära ,suurt edasi ei liikunud.
Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Läänemerel on väheaktiivne madalrõhulohk. Seetõttu püsib nõrk ja muutliku suunaga tuul, on suur hoovihmavõimalus. Pilvise ilma tõttu on öösel sooja 10 kraadi lähedal, kui selgineb, on veidi külmem, kuid udune, aga päeval jääb soojapiir veel alla 15 kraadi.
Ilm järgmistel päevadel. Neljapäeva (21.09.) öösel ulatub siia kõrgrõhuala edelaserv. Nii on öö veel olulise sajuta, kuid päeval läheneb Musta mere äärest uue madalrõhuala (lõunatsükloni) põhjaserv ja õhtu eel jõuab Kagu-Eestisse sajuala. Idakaartetuul on mõõdukas. Õhutemperatuurifoon oluliselt ei muutu.
Reede (22.09.) öösel ulatub üle Eesti lõunatsüklon, mille idaserva mööda saabub siia soe õhumass. Madalrõhuala liikumist põhja poole takistab Soome kohal olev kõrgrõhuhari. Öö on vihmane Ida-Eestis, hommikul jagub sajuhooge mitmele poole, kuid päeval sajuvõimalus väheneb. Idakaartetuul on mõõdukas, rannikul ulatuvad tuuleiilid kuni 15 m/s. Õhutemperatuurifoon tõuseb oluliselt: öösel 7...12, päeval 15...20 kraadi, edaspidi võimalik kuni 23 °C.

Ott Tuulberg. Pilves selgimistega. 18/9/17 kell 13:45; @ Playford, Suffolk, Inglismaa.

18. septembril liikus aktiivne madalrõhkkond üle Leedu ja Läti kirde suunas. Nii oli öö esialgu veel rahulik ja sajuta, kuid mitmel pool arenes udu. Hommikul hakkas alates kaguservast sadama ja tuul tugevnema (kirdetuule puhangud ulatusid üle 15 m/s).
Sadu ja äike liikusid päeva jooksul põhja poole, esines vihmatuisku, ainult lääne- ja loodeserv jäi sajust üldse puutumata. Hiljem asendus kirdetuul põhjakaartetuulega, mis puhanguti ulatus kuni 20 m/s. Sooja oli kuni 13 kraadi, tugeva saju all 10 kraadi. Kaguservas rahunes ilm juba õhtuks, tekkis udu või sadas uduvihma. Hiljem levis rahulikum ilm aeglaselt loode poole ja sajuala nõrgenes.
Mitmel pool esines välgu- ja tormikahjustusi, sh Tartu linnas, vt http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/delfi-fotod-pikne-tabas-tartu-kooli-hoovis-puud-opilaste-seas-puhkes-paanika?id=79537686. Einar Alatskivilt: Metsik vihm oli ikka siin - 43,1mm. Selle aasta tugevaim sadu Alatskivil. Pidev sadu 12 tundi. Padukas ,nõrgem sadu, uuesti padukas äikesega jne,hiljem väga tihe uduvihm. Äike oli siin 12.50 - 13.35. Üsna kuri äike ! Tartus põrutas kooliõues puusse. See käis ka uudistest läbi. Koolis puhkes kerge paanika, et toimus mingi plahvatus. Samas akende all põrutas välk puusse.
Ilmateenistuse hoiatus jääb dokumenteerimise ja säilimise huvides alles:
KESKKONNAAGENTUUR
RIIGI ILMATEENISTUS
18.09.2017, kell 7:10
Hoiatus N 37 Eesti kohta.
18.09. ennelõunal tugevneb kirde- ja põhjatuul puhanguti 15-17, rannikul kuni 20 m/s. Päeval on Kagu- ja Ida-Eestis kohati äikest ja sadu on tugev (sajuhulgad 10-25 mm).

Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Madalrõhuala loodeserv. Seetõttu asendub suurem sadu sajuhoogudega, kuid tormine põhjakaartetuul esialgu püsib, hiljem muutub nõrgenevaks läänekaartetuuleks. Sooja on üsna ühtlaselt ööpäevaringselt 10 kraadi lähedal, kui päeval on päikest, võib tõusta 13 kraadini, sest eemalduva lõunatsükloni lääneservas jääb Eesti jahedasse õhumassi.
Ilm järgmistel päevadel. Kolmapäeval (20.09.) püsib siinmail veel madalrõhuvöönd. Seetõttu on hoovihma tõenäosus suur, eriti päeval. Nõrk muutliku suunaga tuul asendub tugevneva lõunakaartetuulega. Öösel võib selge ja rahuliku ilmaga langeda õhutemperatuur 5 kraadini, kuid päeval tõusta päikesepaiste toel pisut üle 15 kraadi.
Neljapäeva (21.09.) öösel ulatub Läänemere idakaldale kõrgrõhuala edelaserv, kuid päeval läheneb Musta mere äärest juba uue madalrõhuala põhjaserv (lõunatsüklon). Seetõttu on alates Lõuna-Eestist oodata uut sadu; tuul on idakaartest ja hakkab tugevnema. Seekord jõuab Eestini kagust väga soe õhumass, kus selgimiste korral võib loota koguni üle 20 kraadi, kuid seda veel täpsustame.

Lõunatsükloniga saabus äike Eestisse (https://www.puuppa.org/~pnuu/salama/).

Eero Salaries. 18.09.2017 Tallinn

Sel hetkel, kui see pilt salvestati: *Tartus pani kõva litaka. * Ossa raisk mis litaka just pani. Ma ehmtasin poolsurnuks. *Korralik pauk ikka oli. *Illus pauk. *Praksub (http://meteo.physic.ut.ee/webcam/uus/suur.jpg).

Tuleb väga muutliku ilmaga nädal, sest Eestit ohustavad lõunatsüklonid, lisaks näib, et suvi ei anna veel alla.

18. septembril saabub lõunast torm, sest Poola kohal süvenev madalrõhkkond liigub üle Leedu ja Läti kirde suunas. See on lõunatsüklon, millele Berliini Vabaülikoolis on nimeks pandud Thomas. Meenub 29. aprilli lumetorm, kui raju põhjustas sarnane lõunatsüklon, kuid seekord lund oodata ei ole, küll aga võib ohtralt vihma tulla (Leedu ja Läti idaosas lubas paari päeva eest üks ennustus isegi 100 mm), samuti on tugevat tuult oodata: põhjast ja kirdest kuni 25 m/s.
Läti Ilmateenistus: 18.09.2017 by day in many places in Latvia heavy rain with precipitation amount of 15-40 mm is expected. Locally in Latvia, mainly in the central regions, very heavy rain with precipitation amount of 50 mm is expected. Lowland flooding and rising water levels in rivers are expected. Locally road damage by flood waters is possible. 17.09.2017 16:21
Juba 17. septembril moodustus Euroopa idaosas frontaalvöönd ja satelliitpiltidel oli näha võimsate pilvemasside tormiline areng, vaata allpool. Kuid esialgu on öö veel rahulik ja sajuta, mitmel pool areneb udu.
Pärast lõunatsükloni möödumist ilm jaheneb ja rahuneb tasapisi, kuid sajuhooge jagub palju. Kuid selline rahunemine kaua ei kesta, sest juba on saabumas uus lõunatsüklon, mis ilmselt suudab Mustalt merelt väga sooja õhumassi tirida Läänemere idakaldani. Nii võib 22. septembriks saabuda soojal frondil tugev laussadu, idakaartetuul muutuda tormiseks ja kohale jõuda südasuviselt soe õhumass. Iseasi, kui palju seda soojust on tunda, isegi kui õhutemperatuur tõuseb üle 15 kraadi.

Suurest õhumasside kontrastist sündiv lõunatsüklon on näha veel peamiselt frontaalvööndina ja ebakorrapärase suletud isobaarina (DWD). 


Hoopis ilmekam on satelliitpilt, kus on näha erakordselt võimsaid pilvemassiive – esmalt annab tsükloni arengust märku pilvemasside areng, seejärel muutub see jälgitavaks ilmakaartidel (http://en.sat24.com/HD/en/eu/visual). 

Prognoos 18. septembriks (http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Prognose_20170917.gif).

Atlandi ookean on orkaanide kasvulava ehk suur orkaaniülevaade (2017)

Autor: Jüri Kamenik, konsultant: Ott Tuulberg

NB! Uuendatud 24. septembril ja 2. oktoobril 2017!
18. septembri seisuga tegutses Atlandi ookeanil 3 troopikatsüklonit: 
  • troopiline depressioon ehk madalrõhkkond Lee, mis oli vahepeal ka troopilise tormi tugevusega, kuid hajus juba 19. septembril. Seejärel prognoositi, et võib ~60% tõenäosusega taastekkida ja 22. septembril organiseerus ja tugevneski süsteem uuesti troopiliseks tormiks ja 24. septembriks koguni orkaaniks, jõudes 3. kategooriani (5. suurorkaan sel Atlandi orkaanihooajal). 30. septembriks muutus parasvöötmetsükloniks ja järgmiseks päevaks ühines teise parasvöötmetsükloniga;
  • 1. kategooria (Saffir-Simpsoni skaalal) orkaan Jose, mis 8. septembril oli 4. kategooria orkaan ja ohustas Väikeseid Antille, kuid seejärel liikus põhja ja püsis üsna stabiilne (1. kategooria orkaanina). Nõrgenes 20. septembril troopiliseks tormiks ja 22. septembril muutus parasvöötmetsükloniks, hajudes lõplikult 26. septembril;
  • 5. kategooria orkaan Maria, mis oli hooaja tugevaim: 20. septembri öösel minimaalne õhurõhk keskmes 909 hPa, 1 min püsituulte kiirus 78 m/s ehk 280 km/h, kuid nõrgenes seejärel silmaseina vahetusprotsessi tagajärjel. See orkaan liikus 19. septembri ööl otse üle Dominica Väikestes Antillides ja 20. septembril üle Neitsisaarte ja Puerto Rico. Seejärel nõrgenes 3. kategooria orkaaniks ja püsis suhteliselt stabiilsena, eemaldudes viimaks Bahama saartest ja triivides tasapisi põhja. 25. septembriks nõrgenes 1. kategooria orkaaniks. 30. septembril muutus parasvöötmetsükloniks, jõudes sellisena 2. oktoobriks juba Lääne-Euroopasse.
Orkaan Maria on 16. septembril tekkinud troopikatsüklon, mis ohustas peaaegu samu piirkondi nagu ohustas 5. kategooria orkaan Irma, kuid liikus esialgu lõunapoolsemat trajektoori pidi. See orkaan jõudis 5. kategooriani, seejärel nõrgenes 4. ja viimaks 3. kategooriani, põhjustades mitmes riigis purustusi ja hukkunuid (inimohvreid). Endiselt tuleks hoolikalt jälgida viimaseid arenguid: seda saab teha, hoides silma peal NHC (rahvuslik orkaanikeskus) infoleheküljel http://www.nhc.noaa.gov/graphics_at5.shtml?cone#contents.
Maria muutumas 5. kategooria orkaaniks 18. septembril (http://www.ssd.noaa.gov/PS/TROP/floaters/15L/imagery/rgb-animated.gif). Kliki pildile, et näha värskeimat animatsiooni!




Lee 2. kategooria orkaanina 26. septembril Atlandi keskosas (http://www.ssd.noaa.gov/PS/TROP/floaters/14L/imagery/rgb-animated.gif). Kliki pildile, et näha värskeimat animatsiooni!

2017. a Atlandi orkaanihooaeg on olnud vaat et rekordiliselt katastroofiline. Sestap on nii meedia kui inimeste huvi olnud viimasel ajal orkaanide vastu väga suur.
Sissejuhatus. Käesoleva aasta septembris oleme olnud tunnistajaks mitmetele intensiivsetele troopikatsüklonitele, millest enim kõneainet on pakkunud 4. kategooria orkaan Harvey (tegutses 1. septembrini), mis tõi Texase osariiki rekordilise sademehulga (paiguti, peamiselt Houstonis ja selle ümbruses, üle 1000 mm), ja 5. kategooria orkaan Irma, mis mõjutas paljusid piirkondi Väikestest Antillidest kuni USAni. 6.–8. septembril tegutsesid Atlandil korraga kolm orkaani, nende hulgas 2. kategooria orkaan Katia Mehhiko lahel ja 4. kategooria orkaan Jose Väikestest Antillidest läänes.
Siiski ei ole käesolev hooaeg midagi enneolematut, meenutagem 2005. a orkaanihooaega: tekkis 31 troopikatsüklonit, millest 28 olid troopilise tormi, 15 orkaani ja 7 tugeva orkaani (vähemalt 3. kategooria Saffir-Simpsoni skaalal) tugevusega. Või siis 2010. a hooaeg, kui Atlandi ookeanil või selle ääremeredel tekkis kokku 19 troopikatsüklonit, millest 12 olid orkaanid, neist 5 olid vähemalt 3. kategooria tugevusega, samuti oli sellele hooajale tüüpiline see, et korraga oli kaks orkaani tegutsemas, ühel hetkel koguni kolm. Seevastu Vaikse ookeani idaosas lõppes tollal orkaanide moodustumine juba septembriga, sest algas La Niña*.
Kuna 2017. a orkaanihooaeg Atlandil on olnud üks kõige katastroofilisem hooaeg üldse, siis tõusid orkaanid septembris meediahuvi orbiiti. Seepärast tasub orkaaniteemal pikemalt peatuda.
* – La Niña on nähtus, kui Vaikse ookeani idaosa vee pinnatemperatuur muutub keskmisest külmemaks. Lõuna-Ameerika ranniku ilm on sel puhul tavalisest kuivem. La Niña ajal suureneb muu hulgas orkaanide sagedus ja tugevus Atlandi ookeanil.

5. kategooria orkaan Irma 6.09.2017 (satellitpildianimatsioon http://www.ssd.noaa.gov/PS/TROP/floaters/11L/11L_floater.html).
 
Mõned üldmärkused tsüklonite kohta
Mõistet „tsüklon” kasutatakse kirjanduses ja kõnepruugis väga sageli kõrvuti „madalrõhkkonnaga”. Harjumuspäraselt peetakse tsükloniks ümbritsevast madalama rõhuga ala. Kui aga süüvida tsükloni mõiste sisusse, viitab see tegelikult suletud tsirkulatsioonile, seevastu „madalrõhkkond” tähendab ümbritsevast madalama rõhuga piirkonda. Kuna mõlemad nähtused on tavaliselt seotud, tulenebki sellest näiline sünonüümsus. Eeltoodu ajendil saab õhurõhukaardi puhul rääkida madalrõhkkondadest, aga mitte tsüklonitest. Et teha kindlaks tsükloneid, on vaja veel õhu liikumise kaarte, näiteks voolujoonte kaarti. 
Madalrõhuala ja tsükloni mõiste sisu erinevad ka selle poolest, et esimene viitab vaid suhtelisele õhurõhule: näiteks kui selle naaberalal valitseb piisavalt kõrge õhurõhk, võib madalrõhuala sees olla normaalrõhust (1013,25 hPa merepinnal) kõrgem õhurõhk. Näiteks 2012. aasta 4. veebruaril tekkis Läänemere lõunaosa kohal polaartsüklon, mille keskmes oli miinimumõhurõhk koguni 1033 hPa, selline rõhk on aga pigem omane kõrgrõhkkonnale. Lisaks sellele hõlmab madalrõhkkonna mõiste vähemalt üht suletud samarõhujoont või samakõrgusjoont. 
Madalrõhkkonna mõiste kõrval võib siis tsüklonit määratleda kui kolmemõõtmelist suletud tsirkulatsiooniga õhukeerist, milles õhk liigub põhjapoolkeral vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva; selle keskosas on õhurõhk tüüpiliselt kõige madalam. 
Tsükloniteks peetakse kõnekeeles ka väikeseid, ehkki teinekord väga intensiivseid keeriseid nagu tornaadod, tolmukeerised jne, milles õhk võib liikuda mitte ainult nagu tsüklonis (põhjapoolkeral vastupäeva), vaid ka samamoodi kui antitsüklonis (põhjapoolkeral päripäeva). Rangelt võttes peab aga tsüklon olema kas α-meso- või sünoptilises skaalas** liikuv õhupööris, st tema läbimõõt peab olema vähemalt sadu kilomeetreid.
** – Meteoroloogias kasutatakse erinevaid ajalisi ja ruumilisi skaalasid, mille huviorbiiti jäävad nähtused on sageli erinevad. 
Kõige üldisemalt jagunevad meteoroloogias mastaabid mikro-, meso-, sünoptiliseks ja globaalskaalaks. Mikroskaala huviorbiiti jäävad nähtused, mille ruumiline ulatus on maksimaalselt 1 km, näiteks üksikud pilved, kohalik turbulents, tolmukeerised jne. mesoskaala nähtused hõlmavad juba 22000 km, vastava ulatusega nähtuste ring on väga lai, alates tornaadodest ja äikestest kuni frontide ja väiksemate tsükloniteni. Sel põhjusel jagatakse see skaala veel omakorda kolmeks: γ-meso tegeleb mõne kuni 20 km ulatusega nähtustega, nagu konvektsioon, üksikud äikesed, tornaadod, nimetatakse seetõttu ka äikeseskaalaks), β-meso aga kümnete kuni 200 km ulatusega nähtusi, näiteks  briisid, järveefekt) ja α-meso hõlmab 2002000 km (frondid, väiksemad tsüklonid, konvektiivsüsteemid), minnes üle sünoptiliseks skaalaks. Viimase huviorbiidis on tuhandete km ulatusega nähtused, nagu frondid ja  rõhkkonnad. See on sünoptikute ja ilmaprognooside igapäevane pärusmaa. Kõige suurema ruumilise ulatusega on globaalskaala, mille huviorbiiti jäävad mitmesugused tsirkulatsiooniga seotud nähtused ja ostsillatsioonid, nagu El Niño.
Kõige märkimisväärsemad on barokliinsed ehk parasvöötme- ja troopika- (fronditud) tsüklonid. Olenevalt sellest, millist tüüpi parasjagu käsitletakse, on ka nende tekkekoht ja -viis erinev. Troopikatsüklonid tekivad valdavalt barotroopses troposfääris, st seal, kus on ühtlaselt kuum õhumass ega ole fronte, st puudub õhumasside vastasseis; need saavad oma energia vaid kondenseerumissoojusest. Troopikatsüklonid saavad tekkida ainult ookeanide (ulatusliku veepinna) kohal. Seevastu parasvöötmetsüklonid tekivad barokliinses troposfääris, st seal, kus on märkimisväärne õhumasside vastasseis, sooja ja külma õhu advektsioon, frondid, saades oma energia barokliinsetest protsessidest (atmosfääris olev potentsiaalne energia muutub parasvöötmetsükloni arengu jooksul kineetiliseks energiaks). Need tsüklonid võivad tekkida nii maismaa kui ookeanide kohal. 

Nõnda näeb välja troopika- ja parasvöötme- (barokliinne) tsüklon skeemil ja satelliitpildil. Vasakul pildil on 24. oktoobril 2012 Jamaica kohal möllanud orkaan Sandy. Pane tähele moodustuvat tormisilma! Märkus: skeemil on katkendjoontena märgitud isotahhid (tuule tugevuse samajooned) ja pidevjoonega isobaarid. 
Allikas: http://www.aoml.noaa.gov/hrd/tcfaq/A7.html, NOAA, EUMETSAT/Sat24.com, eestindanud ja graafiliselt kokku seadnud Krista Mölder.

Troopikatsüklonid ja selle intensiivne variant orkaan
Orkaan on troopikatsüklon, milles on aluspinna lähedal kokkuleppeliselt suurim püsituule kiirus üle 32,7 m/s. Orkaanist nõrgemaid troopikatsükloneid nimetatakse troopilisteks tormideks (püsituul 18–32 m/s) ja troopilisteks depressioonideks ehk madalrõhkkondadeks (püsituul nõrgem kui 18 m/s, kuid suletud tsirkulatsioon olemas).
Püsituul on arvestatud tavaliselt 1 min keskmisena, vahel ka 10 min keskmisena. Tuulepuhangud võivad olla muidugi 10% või enamgi keskmisest tugevamad. See suurima tuulekiirusega vöönd võib-olla väga kitsas. Mõnedel, tavaliselt 1. ja 2. kategooria orkaanidel, võib orkaanitugevusega tuulte riba silma ümbruses olla ainult 10–30 km laiune.
Troopikatsükloneid klassifitseeritakse Saffir-Simpsoni skaala alusel, see põhineb just 1 min keskmisel tuule kiirusel ja selles on 5 kategooriat. Ei kasutata Beauforti skaalat, mis on kohane keskmistel ja suurtel laiustel. Beauforti skaala loodi 1805. a, ametlikult kasutusel aastaist 1830. Orkaani läveks 32,7 või 33 m/s, aga ikka keskmise ehk püsiva kiiruse järgi, mitte igasugune tuul. Tõsi küll, Beauforti skaalat on troopikatsüklonite intensiivsust arvesse võttes pikendatud 1946. aastal 17 pallini, kuid sellist pikendatud skaalat kasutatakse praktikas vaid Taiwanil ja Hiinas, mis on üsna sageli ohustatud erakordselt tugevatest troopikatsüklonitest, mujal on sel vaid teoreetiline väärtus kui sedagi. Rangelt võttes on Saffir-Simpsoni skaala ametlikult kasutusel Atlandi ookeanil ja Vaiksel ookeanil (kuupäevarajast ida pool), kus intensiivseid troopikatsükloneid nimetatakse orkaaniks, seevastu taifuunid vaid Hiina ja Jaapani kandis jne, kus võidakse teisi skaalasid kasutada. NB! Nähtus (troopikatsüklon ja selle intensiivne variant orkaan) on nii Atlandil, Vaiksel kui India ookeanil täpselt sama, olenemata, kuidas neid nimetada (orkaan, taifuun, tsüklon vms).
Orkaani tugevust hinnatakse kaudselt, peamiselt Dvoraki meetodil, vt http://en.wikipedia.org/wiki/Dvorak_technique. Selleks kasutatakse vaid kaugseireandmeid (satelliitpilte), sest otseseid mõõtmisandmeid tavaliselt pole või on neid vähe ja harva.
Orkaani tekkeks on vaja väga sooja mere või ookeani pinnakihti, kus temperatuur on vähemalt 26 °C (kuid on erandeid, vt https://en.wikipedia.org/wiki/Hurricane_Vince) ja selle paksus mitukümmend meetrit. Kui nii sooja vee kiht oleks väga õhuke, näiteks kümmekond meetrit, siis tuule ja lainetuse mõjul segataks ülemised veekihid sügavamatega läbi ning temperatuur langeks liiga madalale. Orkaani tekkeks peab lisaks soojale veele olema atmosfääris väike tsonaalne tuulenihe ja troposfääri ülaosas nõrgad tuuled. Kui need tingimused on täidetud, võib rünksajupilvede kogumist areneda alguses pilveklaster (-kobar) ja seejärel juba troopiline depressioon (fronditu madalrõhkkond, millel on suletud tsirkulatsioon), hiljem troopiline torm ja lõpuks orkaan. Coriolisi efekt soodustab suletud tsirkulatsiooni (õhuringluse) teket – seetõttu otse ekvaatoril troopikatsükloneid ei teki, kuna seal Coriolisi efekt (jõud) on null ega anna tõuget tsirkulatsiooni algatamiseks. Ometigi on erandid võimalikud, ühest sellisest  pikemalt: http://en.wikipedia.org/wiki/Cyclone_Agni.

Nii saavad alguse tüüpilised Atlandi ookeani orkaanid: Aafrikast lähtuvad idalained hakkavad sooja veepinnale kohale jõudes soodsatel tingimustel arenema troopikatsükloniks. Neid suunab läände ja loodesse Assoori maksimum. Allikas: http://www.aoml.noaa.gov/hrd/tcfaq/A4.html
Troopikatsüklonite tekkeks sobivaid troposfääri häiritusi on nelja liiki (vähemalt Atlandi ookeanil): idalained (ingl. k Easterly Wave), Lääne-Aafrika häirituseliin (ingl. k West African Disturbance Line), troopiline troposfääri ülaosa lohk (ingl. k Tropical Upper Tropospheric Trough) ja nn vana polaarfront (ingl. k Old Frontal Boundary). Idalained on tüüpiliseks troopikatsükloni eelstaadiumiks (neid on enim septembris, aga ka augustis ja oktoobris; neist tekkinud orkaane tuntakse Cape-Verde tüüpi orkaanidena, kuhu kuulus ka Irma ja Jose). Idalained tekivad tavaliselt Aafrika kohal ja on põhjustatud Aafrika kohal olevast troposfäärilisest jugavoolust. Idalained on esialgu troopikasiseses koondumisvööndis nähtavad suurema pilvisusega meridionaalsed pilvevööndid, mis liiguvad läände, koosnedes peamiselt rünksajupilvedest. Kui tingimused on sobivad (palju niiskust, soe ookeanipind, väike tuulenihe, piisav kaugus ekvaatorist), siis suureneb nendes lainetes konvektiivne aktiivsus, tekivad rünksajupilvede klastrid (kogumid) ja see võib viia troopilise tsükloni tekkele. 

Orkaanide ja teiste sarnaste struktuuride (lähistroopikatsüklon, potentsiaalne troopikatsüklon) teke on seotud tavaliselt ookeani troopilise osaga, kuid mõnikord võib neid tekkida ka Vahemerel ja Mustal merel (teema vaidluse all). Suurtel laiustel võivad tekkida analoogilised tormid (polaartsüklonid), millel on olemas troopilise tormi või orkaani tunnused. Sel juhul on vajalik sooja vaba merevee olemasolu, mille kohal on eriti külm õhumass (veetemperatuur näiteks +5 °C, kuid 1,5 km kõrgusel atmosfääris aga –30 °C).
Kui lugeda õpikuid või muidu populaarteaduslikke artikleid, siis jääb tüüpiliselt mulje, nagu koosneks orkaan (pean orkaani all silmas tugevat troopikatsüklonit, mis Saffir-Simpsoni skaala alusel on vähemalt 1. kategooria tugevusega) peamiselt konvektsioonipilvedest, kusjuures keskmes on pilvitu või vähese pilvisusega rahuliku ilmaga ala (silm), mida ümbritsevad eriti võimsad rünksajupilved (nn silmasein). Tegelikult on väljakujunenud orkaanis pilveliike väga mitmesuguseid, kusjuures konvektsioonipilvedel ei pruugigi olla ulatuse mõttes suurim osakaal. Orkaani tekkimise ajal on tavaliselt tõesti konvektsioonpilvede osakaal väga suur, kuid aja jooksul suureneb märgatavalt teiste pilvede osakaal, eriti siis, kui orkaan on suuremõõtmeline. Lisaks kiudkiht- ja kõrgkihtpilvedele on orkaanis suure tähtsusega ka kihtsajupilved. Äikest on tüüpilises orkaanis siiski vähe. Peamiselt jääb äike orkaani servaaladele, kus võivad kujuneda üpris võimsad rünksajupilvekogumid, aga ka spiraalsetes osades (feeder bands) ja silmaseina pilvedes on äikest. Tavaliselt on seal küll välkude arv väike ja maapealne vaatleja ei pruugi üldse välkusid näha; suur välkude hulk on indikaatoriks, et troopikatsüklon hakkab kiiresti tugevnema. Silma all on ilm küll enamasti rahulik, kuid võib-olla pilves, näiteks kihtrünkpilvede tõttu. Nende kohal aga on selge ja igas ilmakaares on näha kõrged pilvevallid, nagu asuks kuskil sügava vaagna või kitsa kausi põhjas. Kuna silma piirkonnas on laskuvad õhuvoolud (antitsüklon ja laskumisinversioon), siis seal pole peale alumiste suhteliselt õhukeste pilvede (lamedad rünkpilved, kihtrünkpilved) suuri pilvemassiive. 

Orkaani struktuur ja selle keskme ehk silma kohal asuv antitsüklon. Viimane on tegelikult troposfääri ülemises osas. See tekib orkaanis vabaneva varjatud soojuse tõttu, sest soojenemise käigus kõrgustes vastava õhukihi paksus suureneb ja rõhk tõuseb. Selline antitsüklon suunab orkaani keskmes üles tõusvad ja jahtuvad õhumassid väljavooluna eemale. Nii püsib orkaan stabiilne või saab tugevneda kiiresti, kui väljavool on hästi välja kujunenud ja tugev. 
Lisaks on näha, millised pilveliigid valitsevad orkaani eri osades. Selline õhurõhk keskmes nagu 950 hPa valitseb sageli 3. ja 4. kategooria orkaanides Saffir-Simpsoni skaalal. 
Allikas: http://sageography.myschoolstuff.co.za/wiki/grade-12-caps/climate-and-weather/tropical-cyclones/, eestindanud ja graafiliselt kokku seadnud Krista Mölder.

Miks silm tekib ja kuidas see saab püsiv olla, ei teata täpselt. Üks olulisi tegureid on ilmselt orkaani kohas asuv antitsüklon, mille  keskmes paiknevad laskuvad õhuvoolud; need on seda tugevamad, mida intensiivsem on tsüklon ise. Selle põhjal võib järeldada, miks intensiivsete troopikatsüklonite keskmes asub väheste pilvedega ala: pilved hajuvad, sest õhk laskub (laskumisinversioon). Oma osa võib olla ka tugeval tsentrifugaaljõul, sest see tekitab nn pesumasinaefekti, mille mõjul tõrjutakse veetilgad pilvedena keskmest eemale (siiski ei usu sellesse väga).
Orkaani kohal asuva antitsükloni kese asubki silma kohal. See antitsüklon viib orkaanist tõusvad ja jahtuvad õhumassid eemale, vastasel juhul hääbuks orkaan (troopikatsüklon) üsna kiiresti pärast tekkimist. Antitsükloni olemasolu tähendab ka seda, et orkaani kohal on vastupidise õhutsirkulatsiooniga ala kui orkaanis endas.
Tõele vastab kindlasti see,  et maismaa on orkaani surm. Väga niiskete ja soiste alade kohal võib orkaani nõrgenemine olla teatud tingimustel veidi aeglasem, kuid hääbumisest seda muu ei päästa, kui uuesti sooja vee kohale jõudmine. Orkaani arengut takistab või nõrgendab ka väga kuiv õhumass, isegi kui kõik muud tingimused võivad olla väga head. Samuti on väga ebasoodne asjaolu tugevate troposfääri ülaosa tuulte piirkonda sattumine, täpsemalt tugev tsonaalne tuulenihe. Seevastu meridionaalse tuulenihkega, isegi vastavate jugavooludega, on ebasoodne mõju vähe seotud või koguni on soodsaks asjaoluks, sest meridionaalse jugavoolud pakuvad jahtunud õhumassidele soodsat äravoolukanalit. Tsonaalsed tugevad tuuled destruktureerivad konvektsiooni, mis on sisuliselt orkaani mootoriks.

Orkaanide nimetamisest
Troopilisi madalrõhkkondi (ehk neid troopikatsükloneid, mis tekkimise hetkel pole veel troopiline torm) tähistatakse järjekorranumbriga vastavalt sellele, mitmes see on antud hooajal. Kui selline madalrõhkkond tugevneb troopiliseks tormiks, siis antakse sellele nimi. Vastavaid nimekirju koostatakse 5 aastaks ette ehk Atlandil vahetatakse 6 aasta järel nimekirju. WMO komisjon kinnitab igal aastal, saates mõned "erru" (pensionile). Seega, kui tekib troopiline torm, siis on nimi juba kohe võtta: http://www.nhc.noaa.gov/aboutnames.shtml
Kasutatakse vaheldumisi mehe- ja naisenimesid, kusjuures nimed on tähestikulises järjekorras. Nimetamine lihtsustab suhtlemist ja väldib eksitusi, sealhulgas suurendab hoiatuste andmisel arusaamist, et millisest troopikatsüklonist käib jutt. Nimetama hakati Atlandi ookeanil ametlikult 1953. aastast, kusjuures 1979. aastani kasutati vaid naisenimesid, hiljem vaheldumisi mehe -ja naisenimesid kuni tänapäevani. Sealjuures kasutatakse nimekirja ikka uuesti ja uuesti ja pensionile saadetakse vaid väga suurt kahju tekitanud orkaanid ehk nende nimesid enam ei kasutata: http://www.nhc.noaa.gov/aboutnames_history.shtml#retired.

Kas 2017. a orkaanihooaeg on eriline? Kas ja kuidas see on seotud kliimamuutusega? Kas ja kuidas orkaanid võivad ka Eestit kuidagi mõjutada?
Seda orkaanihooaega peetakse üheks katastroofilisemaks üldse Atlandi ajaloos. Näiteks Barbuda saar tehti maatasa (5. kategooria orkaan Irma, hiljem tormituuled 4. kategooria orkaanilt Jose, mis küll möödus kaugemalt). Lisaks püstitati troopilise tsükloni sajurekord USAs: 1318 mm orkaan Harveyga Texases, mis jääb kogu Atlandil 5. kohale. Orkaan Jose jätkas tegutsemist veel septembri teisel poolelgi ja lähenes Kanadale. 
Kuid kas see kõik on kuidagi erakordne ja anomaalne? Loomulikult esineb anomaaliad läbi aegade. Nii on mitmed orkaanide rekordid aastakümneid vanad (ja rohkemgi) ehk veel ajast, kui süstemaatiliselt nimesid neile veel ei pandud (sellega alustati 1950ndatel). Vahest üks märkimisväärsemaid rekordeid on 1780. a orkaan, mis Kariibias põhjustas üle 20 000 hukkunu, olles Atlandil teadaolevalt ohvriterohkeim.
Kuid kas orkaane on viimasel ajal rohkem ja nad on tugevamad? Keeruline öelda, sest alles 1970ndatest on tänu kaugseire arengule olemas info kõikide troopikatsüklonite kohta, seega pole usaldusväärne aegrida kuigi pikk. Siiski, võimalikke trende on uuritud ja leitud, et peamiselt puudutavad võimalikud muutused just orkaanide tugevust ja intensiivsust – võib karta üha võimsamaid orkaane, sest veetemperatuur määrab eeskätt just nende tugevuse ja intensiivsuse (kliimamuutuse kontekstis on tähtis peamiselt ookeani pinnaveetemperatuuri tõus). Seevastu orkaanide hulga ja sageduse kohta on saadud vastuolulisi tulemusi, sealhulgas: võib küll võimsamaid oodata, kuid nende üldine arv väheneb. Ilmselt määrab orkaanide arvu mõni keerukam mehhanism või on võrdväärselt olulised teised tingimused lisaks veetemperatuurile. See keerukam mehhanism võib tõenäoliselt olla Atlandi mitmeaastakümne-ostsillatsioon (AMO Atlantic Multidecadal Oscillation).

Väga huvitav animatsioon 5. kategooria orkaani #Irma liikumisest 5.09.2017. Satelliitandmed: GOES-16

Arvan, et muretseda tasub vast orkaanide võimsuse kasvu pärast ehk nende purustusjõud suureneb. Kuigi orkaanidesse võib suhtuda nii hästi kui halvasti, on kindel see, et orkaanid on kasulikuks ja vajalikuks nähtuseks nii süsteemi ookean-atmosfääri soojusbilansi tasakaalustajana kui on tähtsaks niiskusallikaks (nii mõnigi rahvas tervitab orkaane kui kauaoodatud vihmaandjat).
Kuigi Eestit troopikatsüklonid otseselt mõjutada ei saa, sest puuduvad igasugused tingimused nii nende kohalejõudmiseks kui siin tekkimiseks (palju maismaad, Läänemere väiksus ja külm vesi jne) ja ilmselt jääb see nii, ükskõik kui palju kliima ka muutuks, on neil kaudne mõju ometigi olemas. Seda on uurinud ilmahuviline Tarmo Tanilsoo, kes näitas oma uurimistöös, et orkaanid võivad jõuda Eestisse jäänustena: näiteks muutuvad parasvöötmetsükloniks või ühinevad mõne sellisega, andes viimase tugevnemiseks soojust ja niiskust, seejärel võib sellist lisa saanud tsüklon lõpuks Läänemerele jõuda ja tuua kaasa tuult ja sadu. Nii tõid näiteks orkaan Helene jäänused 2006. a võimsaima äikesepäeva Eestisse nii hilisel ajal nagu 1. oktoobril.

Kokkuvõttes ei ole midagi uut siin päikese all: on olnud praegusest ka märksa tugevamaid ja erilisemaid orkaane. Samas muretseda tasub nende võimsuse kasvu pärast, sest veetemperatuur on kasvutrendis (ka Irma puhul võimaldas selle 5. kategooriana püsimist peaaegu rekordilise aja just üle 30 °C veetemperatuur). Samas keeruline on lahutada looduslikust varieeruvusest (nt AMO) inimmõju (nt inimtekkelist kliimamuutust). Seetõttu pole võimalik öelda kuigi suure usaldusväärsusega, mis hakkab orkaanidega edasi toimuma. Kindel on, et tulemata ei jää. Eestis pole orkaane vaja karta, kuid nende jäänused avaldavad ometigi aeg-ajalt mõju. Pigem on siin teemaks näiteks paduvihma sagenemine ja nende intensiivsuse kasv, kuumasaare-efekt linnades (tiheasustusaladel) jms.

Prof Keevalliku artikkel orkaanidest, mis keskendus 2017. a Atlandi hooajale:

Kliki pildile, et näha arvamuslugu!

Lõpuks soovin anda mõne selgitava lause prof Keevalliku ilmunud jutule http://arvamus.postimees.ee/4241047/sirje-keevallik-orkaanid-harvey-irma-jose-ja-katia. Asi selles, et prof Keevalliku lugu tekitas palju segadust ja mõned väited vajavad täiendavaid selgitusi.
Atlandil vahetatakse 6 aasta järel nimekirju. WMO komisjon kinnitab need igal aastal, saadab mõned "erru". Atlandi nimed on pärit NHC-st, vt ka http://www.nhc.noaa.gov/aboutnames.shtml
Lisaks sellele natuke mõistetest, sest need vajavad kindlasti lahtirääkimist. Troopikatsüklon on tavaliselt väikestel laiustel tekkinud madalrõhkkond, mida iseloomustab energia saamine kondenseerumissoojusest, konvektsioonipilvede (rünksajupilvede) rohkus ja frontide puudumine ehk neid täidab ühtlaselt kuum ja niiske õhumass (erinevalt parasvöötmetsüklonitest, kus võtmetähtsusega on õhumasside vastasseis ja frondid). Orkaan on tugev troopikatsüklon, mille püsituulte kiirus ulatub vähemalt 33 m/s (püsituul on siis vähemalt 1 min keskmine tuule kiirus), seega on orkaan kindel mõiste, mitte aga igasugune üle 33 m/s tuul. Meil parasvöötmes saab rääkida vaid orkaanitugevusega tuulest (on küll üksikuid juhtumeid, kui keskmisele laiusele on jõudnud troopikatsüklon, aga see muutub ikkagi parasvöötmeliseks ehk tekib õhumasside vastasseis – barokliinne labiilsus, ja frondid, ega jõua iial troopilisena nt Läänemerele). 
Troopikatsüklonite jaoks kasutatakse Saffir-Simpsoni skaalat, mitte aga Beauforti skaalat, mis on kohane keskmistel ja suurtel laiustel. Beauforti skaala loodi 1805. a, ametlikult kasutusel aastaist 1830. Orkaani läveks 32,7 või 33 m/s, aga ikka keskmise ehk püsiva kiiruse järgi, mitte igasugune tuul. Tõsi küll, Beauforti skaalat on troopikatsüklonite intensiivsust arvesse võttes pikendatud 1946. aastal 17 pallini, kuid sellist pikendatud skaalat kasutatakse praktikas vaid Taiwanil ja Hiinas, mis on üsna sageli ohustatud erakordselt tugevatest troopikatsüklonitest, mujal on sel vaid teoreetiline väärtus kui sedagi.
Troopikatsüklonid pole üksnes orkaanid, vaid ka troopilised tormid ja troopilised madalrõhkkonnad ehk depressioonid, millel on suletud tsirkulatsioon, kuid mille püsituulte kiirus jääb alla 33 m/s. Prof Keevalliku kirjutisest jääb justkui teine mulje: troopikatsüklonid on vaid orkaanitugevusega tuuli tekitavad süsteemid (kindlasti on vale väide, et Arlene...Gert – neist enamik ei jõudnud troopikatsükloni aunimetuseni – tegelikult jõudsid küll, muidu poleks neile nime antud, küll aga enamik neist ei jõudnud Saffir-Simpsoni skaala järgi orkaani tugevuseni). 
Nähtus (troopikatsüklon ja selle intensiivne variant orkaan) on nii Atlandil kui Vaiksel ookeanil täpselt sama, olenemata, kuidas neid nimetada (orkaan, taifuun, tsüklon vms).