.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Tormijahtijate varustus, kogemus jne varieeruvad väga suurel määral. Kui tipptasemel tegijatel on radarisüsteemid jmt varustus kaasas, siis on neidki, kes lihtsalt lähevad pilve taga ajama, kui näevad tormi. Minulgi pole mingit erilist varustust, kui vaid auto ja Internetiühendus, et saaks pidevalt pilvede, äikest ja sajualade tekkimist ning liikumist jälgida, ja muidugi kaart, et teekonda planeerida ja võimalikke marsruute kaaluda.
Sobivaid päevi, millal minna, saab kuni kaks päeva ette prognoosida. Selleks on palju võimalusi, kuid praktikas on kõige sobilikemateks osutunud CAPE-LI kaardid. Seal on mudelipõhiselt atmosfääri energia ja stabiilsus Euroopa-alale prognoositud, mille järgi võibki kaaluda sobivaid päevi. Silma tasub peal hoida siis, kui Eesti või Läti põhjaossa jääb ala, kus LI on -2 või madalam ja CAPE samal ajal 600-700 J/kg või rohkem. Kuna prognoosid muutuvad pidevalt jne, siis tuleb nii neil kaartidel kui muudel mudelijooksudel ja ilmaprognoosidel silm kogu aeg peal hoida. Vahel on prognoos ühe ööpäevaga nii palju muutunud, et uus erineb võrreldes varasemaga nagu öö ja päev ja nagu öeldud, usaldusväärselt saab maksimaalselt sobivat päeva üks-kaks päeva ette prognoosida. Tihti on äikesteks piisavalt soodne piirkond seotud mõne frontaaltsooniga ja vastavalt frondile võib see ala jääda Eesti kohale või sattuda Venemaale või Läänemere kohale ja sellega tuleb plaanide tegemisel arvestada. Vastavat ebakindlust soodsa piirkonna paiknemise osas saab vahel ette näha ja seegi on sel juhul soodsaks asjaoluks planeerimises.
Üpris tõenäoliselt olen Baltikumis ainus, kes äikesejahiga süstemaatiliselt tegeleb, vähemalt pole õnnestunud leida infot, et kedagi veel leiduks. Kindlasti on neid, kes näiteks hetkeajel on huvi pärast mõne äikese vms juurde sõitnud.
Küllaga näiteks Soomes tegeletakse tormijahtimisega juba aastaid (sai 1990ndatel alguse). Võiks siis ju mõelda, kus veel maailmas sellega tegeletakse. Kohe võib välja tuua 3 suurt piirkonda, milleks on Põhja-Ameerika, Euroopa ja Austraalia. Nimetatud kohtades võib leida üpris kõrgetasemelist ja süstemaatilist/laialt levinud tormijahtimist ja vastavaid võrgustikke. Euroopas on tormijahtimine laiemalt levinud Lääne-ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Euroopas võib nimetada kindlasti Soomet, kuid ka Rootsit (stormtracker.cjb.net, wighnews.se/vader/vaderindex.html), Taanit (www.14all.dk/skypumpe) ja Ida-Euroopast Bulgaariat (www.angelfire.com/sc/stormlab/index.html) ning Venemaad (www.hotcity.com/~vladimir/stormsasia.htm, weatherchasers.ucoz.ru/publ). Lõuna-Ameerikas tegeletakse tormijahiga näiteks Brasiilias (www.metsul.com/blog/), kuid seal on probleemiks see, et radaripildid pole üldiselt avalikult kättesaadavad ja radarivõrgustik ei kata kaugeltki kogu riiki. Lähis-Idas on tormijahtimisega tegeldud näiteks Israelis: israelstorms.netfirms.com. Paraku kõik toodud linkidest enam ei tööta.
Tormijahtimisel ei saa üle ega ümber mõistlikust ohutundest ja vastavast teadlikkusest, sellest on üpris hästi ja põhjalikult kirjutatud siin: www.cimms.ou.edu/~doswell/Chasing2.html