Esmaspäev, 27. september 2010

Kus tegeletakse tormijahiga?

Kes tahab kohe pealkirjale vastust, lugegu sissekande lõppu.
Tormijaht on üpris lai mõiste, mille alla võib päris erinevaid tegevusi kuuluda. Nö taga ajada võib nii äikest, trombe ehk tornaadosid kui ka hoopiski orkaane. Orkaanidega tegelemine ja nende seiret võib pidada tormijahtimise üheks suureks haruks, kuid tavaliselt peetakse silmas tormijahi all enamasti ikka suvetormide püüdmist ja uurimist.
Suvetorme võib püüda ja uurida nii teaduslikul kui hobilisel eesmärgil. Tormijahtijaid jagatakse nende ja nende eesmärkide, mitte aga tegevuste kui selliste järgi. Nii tehakse vahet järgmistel tegelastel/gruppidel: teadlased/uurimuslikul eesmärgil, puhkuse ja huvi eesmärgil, vaatlejad (kas kohapeal või juhuslikult peale sattunult), meedia ja uudiste eesmärgil, näiteks reporterid (USAs on tavaline, et näiteks telekanal saadab torme jälgima reporterid); fotograafia/video eesmärgil; õppetegevuse ja ekskursiooni eesmärgil; yahood (vahel nimetatakse klingoniteks), kes on viinud alla jällegi eelkõige USAs tormijahtijate mainet ja on seetõttu korralikke tormiküttide vahistamisi ette tulnud, vt http://lagujailm.blogspot.com/2008/05/texases-ahistab-politsei-tormiktte-j.html; professionaalid, kelle töö ongi tormide jahtimine ja lõpuks on veel nö kohalikud, kuid nende jahid on tavaliselt juhuslikud ja mitte kuigi suurt maa-ala katvad ning orkaanikütid, kes sõidavad ka orkaanidesse ning informeerivaid troopilise ilmaga tegelevaid ilmakeskusi. Nii et üpris kirju ja suur seltskond. Minu eesmärke ja tegevust võib liigitada puhkuse ja huvi eesmärgil jahtimiseks ja õigem on kasutada mõistet äikesejahtimine (äikesejaht).
Äikesehuvilised Läti-Leedu piiril 1.7.2009. a.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Esimest korda läksin äikesejahile juuni lõpu poole 2009. aastal ja olen seega kaks aastat sellega tegelenud. Mõlemal suvel olen enam kui 10 korral saanud käia ja tühjade kätega jäämist on vaid paaril juhul ette tulnud. Tavaliselt on vähemalt üks huviline olnud kaasas, mõnikord ka 2-3. Mingit erilist reklaami pole oma tegevusele teinud, kuid eks ilm.ee kaudu võib-olla nii mõnigi lugeja teab sellest, näiteks 2009. aasta suvel kirjutasin sinna kokkuvõtteid, ent 2010. aasta suve tegevuse olen jätnud rohkem enda ja kaasasolnud huviliste teada.
Osaliselt on tegemist just huvilistele suunatud teenusega ja vastav teenus on tasuline. Tasu on üldiselt kokkuleppeline, kuid sõltub läbitud maast ning kaasaolevate inimeste arvust. Huviliste eesmärgid ja tegevus jahtidel on mõneti erinev. Paljud on tulnud lihtsalt huvist kaasa või et saada elamusi/nautida äikest ja sellega kaasnevat, samas on olnud teadlikumaid inimesi, kes jälgivad pilvede struktuuri ja sellega seotud protsesse või nähtuseid. Ise aga olen saanud parema ettekujutuse äikesepilvede liikumisest, nende kujunemisest ja dünaamikast, samuti võimalikest ohtudest ja millised võivad olla äikesetormi tagajärjed. Pilveraamatu tarbeks on õnnestunud saada häid ja iseloomulikke fotosid. Mingil määral on äikesejaht olnud ka aktiivseks puhkuseks.

Tormijahtijate varustus, kogemus jne varieeruvad väga suurel määral. Kui tipptasemel tegijatel on radarisüsteemid jmt varustus kaasas, siis on neidki, kes lihtsalt lähevad pilve taga ajama, kui näevad tormi. Minulgi pole mingit erilist varustust, kui vaid auto ja Internetiühendus, et saaks pidevalt pilvede, äikest ja sajualade tekkimist ning liikumist jälgida, ja muidugi kaart, et teekonda planeerida ja võimalikke marsruute kaaluda.

Sobivaid päevi, millal minna, saab kuni kaks päeva ette prognoosida. Selleks on palju võimalusi, kuid praktikas on kõige sobilikemateks osutunud CAPE-LI kaardid. Seal on mudelipõhiselt atmosfääri energia ja stabiilsus Euroopa-alale prognoositud, mille järgi võibki kaaluda sobivaid päevi. Silma tasub peal hoida siis, kui Eesti või Läti põhjaossa jääb ala, kus LI on -2 või madalam ja CAPE samal ajal 600-700 J/kg või rohkem. Kuna prognoosid muutuvad pidevalt jne, siis tuleb nii neil kaartidel kui muudel mudelijooksudel ja ilmaprognoosidel silm kogu aeg peal hoida. Vahel on prognoos ühe ööpäevaga nii palju muutunud, et uus erineb võrreldes varasemaga nagu öö ja päev ja nagu öeldud, usaldusväärselt saab maksimaalselt sobivat päeva üks-kaks päeva ette prognoosida. Tihti on äikesteks piisavalt soodne piirkond seotud mõne frontaaltsooniga ja vastavalt frondile võib see ala jääda Eesti kohale või sattuda Venemaale või Läänemere kohale ja sellega tuleb plaanide tegemisel arvestada. Vastavat ebakindlust soodsa piirkonna paiknemise osas saab vahel ette näha ja seegi on sel juhul soodsaks asjaoluks planeerimises.

Üpris tõenäoliselt olen Baltikumis ainus, kes äikesejahiga süstemaatiliselt tegeleb, vähemalt pole õnnestunud leida infot, et kedagi veel leiduks. Kindlasti on neid, kes näiteks hetkeajel on huvi pärast mõne äikese vms juurde sõitnud.
Küllaga näiteks Soomes tegeletakse tormijahtimisega juba aastaid (sai 1990ndatel alguse). Võiks siis ju mõelda, kus veel maailmas sellega tegeletakse. Kohe võib välja tuua 3 suurt piirkonda, milleks on Põhja-Ameerika, Euroopa ja Austraalia. Nimetatud kohtades võib leida üpris kõrgetasemelist ja süstemaatilist/laialt levinud tormijahtimist ja vastavaid võrgustikke. Euroopas on tormijahtimine laiemalt levinud Lääne-ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Euroopas võib nimetada kindlasti Soomet, kuid ka Rootsit (stormtracker.cjb.net, wighnews.se/vader/vaderindex.html), Taanit (
www.14all.dk/skypumpe) ja Ida-Euroopast Bulgaariat (www.angelfire.com/sc/stormlab/index.html) ning Venemaad (www.hotcity.com/~vladimir/stormsasia.htm, weatherchasers.ucoz.ru/publ). Lõuna-Ameerikas tegeletakse tormijahiga näiteks Brasiilias (www.metsul.com/blog/), kuid seal on probleemiks see, et radaripildid pole üldiselt avalikult kättesaadavad ja radarivõrgustik ei kata kaugeltki kogu riiki. Lähis-Idas on tormijahtimisega tegeldud näiteks Israelis: israelstorms.netfirms.com. Paraku kõik toodud linkidest enam ei tööta.

Tormijahtimisel ei saa üle ega ümber mõistlikust ohutundest ja vastavast teadlikkusest, sellest on üpris hästi ja põhjalikult kirjutatud siin: www.cimms.ou.edu/~doswell/Chasing2.html

Derecho jt suvetormid




Möödunud suvel käis ajakirjandusest vist esimest korda läbi selline mõiste nagu derecho. Pärast 4.7.2002.a. tormi seda mõistet ei kasutatud, vaid räägiti lihtsalt tormikahjudest, eriti Keila tornaadost, paremal juhul aga kaarkajast. Kas tegelikult oli tornaado, on kaheldav. Nüüd aga tulenevalt EMHIs üles pandud uudisest ilmus derecho sõna üsna paljudesse kohtadesse.
Paljusid mõisteid saab mitmeti määratleda, kuid üldiselt kehtivad sellele suvetormitüübile päris kindlad nõuded, mis on vastavalt Johns ja Hirt (1987) järgi selline:
x There must be a concentrated area of reports consisting of convectively induced wind damage or convective gusts of more than 26 m/s (50 kt). This area must have a major axis length of at least 400 km.


x The reports within this area must also exhibit a nonrandom pattern of occurrence. That is, the reports must show a pattern of chronological progression, either as a singular swath (progressive) or as a series of swaths (serial).


x Within the area there must be at least three reports, separated by 64 km or more, of either F1 damage or convective gusts of 33 m/s (65 kt) or greater.


x No more than 3 h can elapse between successive wind damage (gust) events.


Pannes Soomes ja Baltikumis toimunu kokku (toetada saab radari-ja satelliidipiltidega), tuleb välja küll äikesepilvede süsteem, mida on sobilik derecho´ks nimetada. Samast süsteemi üleliikumisel tehtud video Daugavpilsis: http://tv.delfi.lv/video/3MGW2pXC/ ja tormikahjud Madonas: http://www.fotoblog.lv/rep/21568/?cid=26633. Viimane on derechole (ja downburstile) hästi iseloomulik. Derecho (ja 26. juulil hommiku äikesetorm) liikus väga kiiresti, umbes 90 km/h, jõudes Eesti lõunast põhja ligi kahe tunniga läbida, tavaliselt levivad äikesed heal juhul 40-60 km/h kiirusega, seega antud juhul oli kiirus 2 korda suurem.
Derecho tekkis tulerõnga-tüüpi atmosfääriblokeeringu tingimustes. Sellist olukorda iseloomustab suur ja soe blokeeriv kõrgrõhkkond (seekord Venemaa kohal), mille äärtes on soodsad tingimused konvektiivseteks tormideks, sest seal on laskumisinversioonid nõrgemad, niiskust enam ja kogunev energia saab takistuskihtidest läbi murda. Sellised tormid ja äikesed liiguvad päripäeva ümber antitsükloni. 8. augustiks tekkis Eestist lääne pool nõrk madalrõhuala ja see soodustas samuti konvektiivsete tormide kujunemist.

Eespoolset juttu illustreerib väga hästi see ilmakaart. Võetud http://www.wetterzentrale.de/pics/Rtavn062.html








Suvetormi mõistet on määratletud näiteks raamatus "Eesti ilma riskid". Seal on öeldud, et need on ajas ja ruumis väikese ulatusega tormid, mis võivad küll olla seotud tsüklonaalsusega, kuid tavaliselt on tegemist lähikonnas tekkinud väikesemõõduliste madalrõhualadega. Eestis saab see tekkida vaid suvel, millest ka selline nimetus. Suvetormide alla lähevad pagid, trombid ja vesipüksid.


Ain Kallis on kirjutanud: http://www.maaleht.ee/news/loodus/loodusuudised/suvepalavuse-voimas-loppakord-haruldase-aikesetormiga.d?id=32671657 ja http://www.envir.ee/1134842. Tornaadode esinemise kohta ühtegi kindlat teadet ei tulnud, kuid see ei tähenda, et neid polnud. Mitmesugustel põhjustel räägiti aga sellistest nähtustesest nagu tornaadopilv või peeti pagituultekahjustusi tornaadode põhjustatuks. Lühidalt on kõigest sellest juttu veel siin: http://www.ilm.ee/?47865 ja seal on toodud link, kus on mõnedest valehäireid põhjustavatest pilvedes vahvalt räägitud, olgu link ka siin: http://www.crh.noaa.gov/mkx/?n=scary-clouds

Pühapäev, 12. september 2010

Mõned võrdlused/kokkuvõte möödunud suvest

Kuidas oli siis suve ilmastik suvilakohas Laitses võrrelduna suurema osa muu Eesti või Tallinnaga?
Üle Eesti oli kõige rohkem äikest juulis ja augustis, vähem mais ning hoopis vähe (peamiselt Ida-ja Lõuna-Eestis) juunis. Tavaliselt on äikest Tallinnas vähem kui Laitses, kuid sel aastal oli vastupidi. Seevastu äikeseööde arvu poolest erilist vahet polnud. Üldse oli suvilas napilt 10 äikesepäeva. Kaks äikesepäeva oli mai keskel seoses kuumalainega, kuid siis järgnes pikk vahe ja järgmisena oli äikest 6. juulil. Ka Tallinnas jäi vahe üpris pikaks, pärast 23. mai öist äikest oli järgmine kord samuti alles 6. juulil.
Laitses ühtegi tugevat äikest polnud, ka 8. augusti äikesetorm ei ulatunud Laitseni - ilm oli sel päeval seal õhtuni rahulik ja sademeteta. 6. juuli pärastlõunal küll lähenes kagust intensiivne äike, kuid see nõrgenes kohale jõudes.
Omapärane äike oli 22. augusti õhtul. Ilm läks õhtuks pilve ning pilved olid enamasti madalad kiht-või kihtrünkpilved. Aga päris õhtul näis pilvede tüüp muutuvat - madalad pilved kadusid ja näha oli rünklikke pilvede piirjooni ühtlase pilvemassi sees, kuid see vaatepilt kadus kiiresti. Päikese loojumise ajal värvusid pilved punakaks, taevas oli madalate räbaldunud pilvedega tihedalt kaetud ja sadas pisut vihma. Äkitselt sähvatas otse pea kohal kollakas-oranžikas välk. Mõne minuti pärast oli uus välk, seejärel olid välgud juba kaugemal. Samal ajal sadas nõrgalt peent vihma (nn seenevihm) ja taevas oli madalate pilvedega kaetud. Sademete inteniivsuse üle ei saa imestada, sest võib-olla mõni km eemal sadas paduvihma, igal juhul on korduvalt äikesega nõrka vihma sadanud. Palju haruldasem on äikese puhul madalad pilved, mis katavad lausaliselt taeva, sest tavaliselt on äikese ajal, kui üldse, ainult siin-seal madalaid pilvi (peamiselt scud). Meenub ainult üks juhtum 1999. aasta septembrist või oktoobrist, kui oli äike ja madalad pilved katsid samuti taeva lausaliselt.
Seejärel ilm selgines veidi, kuid edelast lähenes uus äike, mis oli tugevam. See aga möödus ida poolt. Hiljem võis kuuvalguses ja tähistaeva taustal rünksajupilvede tippusid näha. Ilm oli jahe, vaid 13-15 kraadi sooja.
Tallinnas 22.8. päeval.







Laitses. Madalad pilved kadusid ajuti ja pilvetüüp muutus.








Äike õhtul









.



.



.
.
.
.
Laitses oli soojust suvel võrdlemisi tagasihoidlikult. Milline oli temperatuurimaksimum, on teadmata, kuid üle 30 kraadi oli küll paaril päeval sooja. Kui oleks juhtunud nii, et aega oleks pidanud veetma Laitses maist septembrini, kusjuures mingeid infoallikaid poleks olnud, vaid ainult kohapeal kogetu, siis ei oleks suve kuigi eripäraseks pidanud. Silma oleks hakanud siiski mai keskpaiga soojalaine, juuli esimese poole palavus, mõned väga soojad ööd ja tugev vine 8.-9. augustil. Üle 30 kraadi oli sooja vaid juuli esimese poole kuumusega. 8.-9. augustil oli ilm suvitamiseks peaaegu parajalt soe, temperatuur oli päeval 28 kraadi ümbruses (Laitses), mujal mandril tõusis temperatuur mitmel pool mitu kraadi üle 30.
6. juuli, kui äike nõrgenes kohale jõudes.
8. augusti õhtupoolik
12. september - sügis

Kolmapäev, 8. september 2010

Ebaselgus

Ringvaate (http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=109679) palvel võeti kokku lühidalt selle suve ilmastiku näitajad ja rekordid (meteoroloogilises mõttes on suvi juba läbi). Selle põhjal kirjutati ka uudiseid, näiteks siin: http://uudised.err.ee/index.php?06214207.
Paraku sattus sinna üks segane lõik äikese kohta. Väidetakse, et Väike-Maarjas müristas 16 päeva ja seejärel, et suvel oli seal 38 äikesepäeva. Mõlemad arvud on rekordilähedased või rekordiga võrreldavad. Jääb arusaamatuks esiteks, mille kohta see 16 päeva käib (kui päris täpne olla, võib jääda mulje, nagu müristanuks 16 päeva järjest) või tekib isegi mulje/arvamus, nagu oleks äikesepäev midagi muud kui päev, mil müristas. Siit edasi tekib küsimus, mida tähendab üldse äikesepäev. Kas see on selline päev, kui oli lähiäikest või loeb ka see, kui müristas/välgutas kuskil eemal ja kuidas käib arvestus siis, kui äike algab enne südaööd ja lõppeb pärast südaööd. Vähemalt ühe-kahe lausega võiks selle kohta uudises olla ka selgitus, et lugeja saaks tõesti aru, millest räägitakse.
Äikese uurimisega (peamiselt statistiliselt) on tegelenud viimastel aastatel S.-E. Enno, kes on kirjutanud oma töödest ka artikleid. Ühest sellisest Eesti Looduse artiklist selgub, et äikesepäevadena on arvesse võetud kõik need kuupäevad, kui meteojaamas märgiti lähedast või kauget äikest. Selleks pidi olema kuulda müristamist, mis tähendab, et äike ei asunud jaamast kaugemal kui 20–30 kilomeetrit. Öiseid põuavälgujuhtumeid, kus kaugelt on näha küll välgusähvatusi, kuid mürinat kuulda ei ole, äikesepäevadena arvesse ei võetud. Täpsustuseks, et Eestis märgitakse äikest üles vaid kliimajaamades, mida on kokku ainult 6 ja need on Vilsandi, Pärnu, Tallinn-Harku, Väike-Maarja, Tõravere ja Võru. Adekvaatseete kokkuvõtete tegemiseks on neid loomulikult liiga vähe.
Uuudises toodud 16 päeva käib tõenäoliselt ühe kuu kohta, st et rohkem kui pooltel päevadel antud kuus oli äikest lähedal või kaugemal, ent siiski müristamise kuuldeulatuses. Kas see 16 päeva on juuli või augusti kohta, jääb uudises selgusetuks.
Üks huvitav tähelepanek veel. NOAA leheküljelt (http://www.nhc.noaa.gov/gtwo_atl.shtml) saab informatsiooni kõige muu hulgas orkaanide ja nende tekkevõimaluste kohta. Minimaalne tõenäosus, mis mõne pilvekogumi kohta antakse, on tavaliselt 10 %, kuid nüüd juba 0 %.

Laupäev, 4. september 2010

Ilmajutud

Aeg-ajalt on avaldatud mõningaid ilmajutte. Juba mõni aeg tagasi ilmus jutt ilmaennustamisest kohalike tunnuste järgi Naistelehes: http://www.naisteleht.ee/node/7991. Toorintervjuu on siin: http://www.looduskalender.ee/node/7952. Paraku on sinna jäänud hoolimatusest mõningaid tobedaid vigu, peamiselt lausestust puudutavaid.
Hiljuti oli ilm.ee kontoris intervjuu Mnenie.ee ajakirjanikuga (mnenie tähendab arvamust ja sait on siin: http://mnenie.ee/). Lugu kirjutati intervjuu põhjal: http://mnenie.ee/novosti-estonii-rus/obshestvo/nesmotrja-na-trend-k-potepleniju-klassitseskie-zimi-ne-istseznut/#mnenie
Arusaamiseks võib lasta venekeelse teksti google-translaatoris inglisekeelseks - saab üsna rahuldava tulemuse. Paraku on sealgi (loos) ebatäpsusi jne, aga eks see olegi ajakirjandulik. Olgu siin mõned kommentaarid loo kohta ära toodud:
1) Tugevate, st sügavate tsüklonite hulk on suurenenud. Sügavas tsüklonis on õhurõhugradient suur ja seega ilmselt tuul tugev. Aga tuul ei ole igal pool tsüklonis tugev – torm on ikka tsükloni lõuna-ja edelaosas, ka tagalas, st lääne-ja loodeosas. Kuna tsüklonite trajektoorid on uurimuste alusel (näit. Sepp 2009) nihkunud põhja poole, siis järelikult oleme sagedamini nende tormistes ja soojades lõunaosades. Sellest ka siis rohkem torme ja soojem ilmastik samal ajal.
NB! Talvine õhutemperatuur on seotud Atlandi ehk läänetsüklonite hulga ja trajektooriga (liikumisteekonnaga).
Suurem osa soojusest, eriti talvel, on tsüklonite imporditud. Aga see, kui palju soojust imporditakse, sõltub tsüklonite trajektoorist.
2) Tuulte kohta. Suvel on muutused enamasti mitteolulised, kuid siiski täheldati tuulte suunas nihet lõuna suunas – järeldus Vilsandi kohta. Sisemaal oli nihe pisut lääne poole.
3) Lõpu poole on juttu kohalikest tunnustest. Olgu rõhutatud, et parasvöötmes ja troopikas on ilmatunnused või -märgid vähemalt mõneti erinevad.