Derecho jt suvetormid

Möödunud suvel käis ajakirjandusest vist esimest korda läbi selline mõiste nagu derecho. Pärast 4.7.2002.a. tormi seda mõistet ei kasutatud, vaid räägiti lihtsalt tormikahjudest, eriti Keila tornaadost, paremal juhul aga kaarkajast. Kas tegelikult oli tornaado, on kaheldav. Nüüd aga tulenevalt EMHIs üles pandud uudisest ilmus derecho sõna üsna paljudesse kohtadesse.
Paljusid mõisteid saab mitmeti määratleda, kuid üldiselt kehtivad sellele suvetormitüübile päris kindlad nõuded, mis on vastavalt Johns ja Hirt (1987) järgi selline:
x There must be a concentrated area of reports consisting of convectively induced wind damage or convective gusts of more than 26 m/s (50 kt). This area must have a major axis length of at least 400 km.

x The reports within this area must also exhibit a nonrandom pattern of occurrence. That is, the reports must show a pattern of chronological progression, either as a singular swath (progressive) or as a series of swaths (serial).

x Within the area there must be at least three reports, separated by 64 km or more, of either F1 damage or convective gusts of 33 m/s (65 kt) or greater.

x No more than 3 h can elapse between successive wind damage (gust) events.

Pannes Soomes ja Baltikumis toimunu kokku (toetada saab radari-ja satelliidipiltidega), tuleb välja küll äikesepilvede süsteem, mida on sobilik derecho´ks nimetada. Samast süsteemi üleliikumisel tehtud video Daugavpilsis: http://tv.delfi.lv/video/3MGW2pXC/ ja tormikahjud Madonas: http://www.fotoblog.lv/rep/21568/?cid=26633. Viimane on derechole (ja downburstile) hästi iseloomulik. Derecho (ja 26. juulil hommiku äikesetorm) liikus väga kiiresti, umbes 90 km/h, jõudes Eesti lõunast põhja ligi kahe tunniga läbida, tavaliselt levivad äikesed heal juhul 40-60 km/h kiirusega, seega antud juhul oli kiirus 2 korda suurem.
Derecho tekkis tulerõnga-tüüpi atmosfääriblokeeringu tingimustes. Sellist olukorda iseloomustab suur ja soe blokeeriv kõrgrõhkkond (seekord Venemaa kohal), mille äärtes on soodsad tingimused konvektiivseteks tormideks, sest seal on laskumisinversioonid nõrgemad, niiskust enam ja kogunev energia saab takistuskihtidest läbi murda. Sellised tormid ja äikesed liiguvad päripäeva ümber antitsükloni. 8. augustiks tekkis Eestist lääne pool nõrk madalrõhuala ja see soodustas samuti konvektiivsete tormide kujunemist.

Eespoolset juttu illustreerib väga hästi see ilmakaart. Võetud http://www.wetterzentrale.de/pics/Rtavn062.html

Suvetormi mõistet on määratletud näiteks raamatus "Eesti ilma riskid". Seal on öeldud, et need on ajas ja ruumis väikese ulatusega tormid, mis võivad küll olla seotud tsüklonaalsusega, kuid tavaliselt on tegemist lähikonnas tekkinud väikesemõõduliste madalrõhualadega. Eestis saab see tekkida vaid suvel, millest ka selline nimetus. Suvetormide alla lähevad pagid, trombid ja vesipüksid.

Ain Kallis on kirjutanud: http://www.maaleht.ee/news/loodus/loodusuudised/suvepalavuse-voimas-loppakord-haruldase-aikesetormiga.d?id=32671657 ja http://www.envir.ee/1134842. Tornaadode esinemise kohta ühtegi kindlat teadet ei tulnud, kuid see ei tähenda, et neid polnud. Mitmesugustel põhjustel räägiti aga sellistest nähtustesest nagu tornaadopilv või peeti pagituultekahjustusi tornaadode põhjustatuks. Lühidalt on kõigest sellest juttu veel siin: http://www.ilm.ee/?47865 ja seal on toodud link, kus on mõnedest valehäireid põhjustavatest pilvedes vahvalt räägitud, olgu link ka siin: http://www.crh.noaa.gov/mkx/?n=scary-clouds

Mõned võrdlused/kokkuvõte möödunud suvest

Kuidas oli siis suve ilmastik suvilakohas Laitses võrrelduna suurema osa muu Eesti või Tallinnaga?

Üle Eesti oli kõige rohkem äikest juulis ja augustis, vähem mais ning hoopis vähe (peamiselt Ida-ja Lõuna-Eestis) juunis. Tavaliselt on äikest Tallinnas vähem kui Laitses, kuid sel aastal oli vastupidi. Seevastu äikeseööde arvu poolest erilist vahet polnud. Üldse oli suvilas napilt 10 äikesepäeva. Kaks äikesepäeva oli mai keskel seoses kuumalainega, kuid siis järgnes pikk vahe ja järgmisena oli äikest 6. juulil. Ka Tallinnas jäi vahe üpris pikaks, pärast 23. mai öist äikest oli järgmine kord samuti alles 6. juulil.

Laitses ühtegi tugevat äikest polnud, ka 8. augusti äikesetorm ei ulatunud Laitseni - ilm oli sel päeval seal õhtuni rahulik ja sademeteta. 6. juuli pärastlõunal küll lähenes kagust intensiivne äike, kuid see nõrgenes kohale jõudes.

Omapärane äike oli 22. augusti õhtul. Ilm läks õhtuks pilve ning pilved olid enamasti madalad kiht-või kihtrünkpilved. Aga päris õhtul näis pilvede tüüp muutuvat - madalad pilved kadusid ja näha oli rünklikke pilvede piirjooni ühtlase pilvemassi sees, kuid see vaatepilt kadus kiiresti. Päikese loojumise ajal värvusid pilved punakaks, taevas oli madalate räbaldunud pilvedega tihedalt kaetud ja sadas pisut vihma. Äkitselt sähvatas otse pea kohal kollakas-oranžikas välk. Mõne minuti pärast oli uus välk, seejärel olid välgud juba kaugemal. Samal ajal sadas nõrgalt peent vihma (nn seenevihm) ja taevas oli madalate pilvedega kaetud. Sademete inteniivsuse üle ei saa imestada, sest võib-olla mõni km eemal sadas paduvihma, igal juhul on korduvalt äikesega nõrka vihma sadanud. Palju haruldasem on äikese puhul madalad pilved, mis katavad lausaliselt taeva, sest tavaliselt on äikese ajal, kui üldse, ainult siin-seal madalaid pilvi (peamiselt scud). Meenub ainult üks juhtum 1999. aasta septembrist või oktoobrist, kui oli äike ja madalad pilved katsid samuti taeva lausaliselt.

Seejärel ilm selgines veidi, kuid edelast lähenes uus äike, mis oli tugevam. See aga möödus ida poolt. Hiljem võis kuuvalguses ja tähistaeva taustal rünksajupilvede tippusid näha. Ilm oli jahe, vaid 13-15 kraadi sooja.
Tallinnas 22.8. päeval.

Laitses. Madalad pilved kadusid ajuti ja pilvetüüp muutus.

Äike õhtul

.

.

.

.

.

.

Laitses oli soojust suvel võrdlemisi tagasihoidlikult. Milline oli temperatuurimaksimum, on teadmata, kuid üle 30 kraadi oli küll paaril päeval sooja. Kui oleks juhtunud nii, et aega oleks pidanud veetma Laitses maist septembrini, kusjuures mingeid infoallikaid poleks olnud, vaid ainult kohapeal kogetu, siis ei oleks suve kuigi eripäraseks pidanud. Silma oleks hakanud siiski mai keskpaiga soojalaine, juuli esimese poole palavus, mõned väga soojad ööd ja tugev vine 8.-9. augustil. Üle 30 kraadi oli sooja vaid juuli esimese poole kuumusega. 8.-9. augustil oli ilm suvitamiseks peaaegu parajalt soe, temperatuur oli päeval 28 kraadi ümbruses (Laitses), mujal mandril tõusis temperatuur mitmel pool mitu kraadi üle 30.

6. juuli, kui äike nõrgenes kohale jõudes.

8. augusti õhtupoolik

12. september - sügis

Äike 18. juulil

18. juuli hommikul olin veel Osmussaarel. Öösel oli olnud merel vaatamisväärne äike, kuid see ei jõudnud saareni ning ilm jäi rahulikuks ja kuivaks. Hommikul arenes mandri pool rünksajupilvi, oli kuulda müristamisi:

 

Seejärel pilved hajusid ja ilm oli ebamääraselt pilvine, kuid väga nõrga tuulega ja kuiv.

Ka õhtu hakul Tallinnasse jõudes püsis vinene ja vaikne ilm, kuid siis tuli kiire muutus. Äikesepilved arenesid õhtul ja liikusid üle Tallinna. Vihma sadas üsna palju ja pikalt, äike oli leebe, välgud rohkem pilvedes. Äikesepilve saabudes oli näha võrdlemisi hästi arenenud arcus ja selle üleminekul tõusis tuul, kuid midagi ohtlikku ei järgnenud. Äikesepilved arenesid terves Baltikumi lääneosas, kuid sajupilved ei liikunud kuigivõrd itta, mistõttu Baltimaade idaosa jäi kuivaks, palavaks ja päikeseliseks.

Pärast äikest jäi ilm pilve ja sadas lausvihma veel päris pikalt, nagu öeldud. Suurte äikesepilvede puhul, sageli just frondiga seotutel, nagu sel korralgi, tuleb kõigepealt äike koos pagiga, millele järgnevad kihtsajupilved lausvihmaga, mis aja jooksul nõrgeneb ja pilved muutuvad samuti õhemaks. Seejuures võivad üksikud välgud eksida nendesse kihtsajupilvedesse. Selle kohta vaata ka: http://wvlightning.com/tower.shtml#0a

Rahulik ebamääraste pilvedega ilm Tallinnas 18. juuli õhtul.

 

Peatselt tekkisid kiiresti rünksajupilved.

Lähenev äikesepilvedevöönd.

 

 

 

Kui äike oli kohal, siis oli taevas ühtlaselt pilves, sadas vihma ning aeg-ajalt oli pilvesiseseid välke.

Äike 15. juulil

15. juulil oli ebapüsivus suurem ning rünkpilved 14. juuli omadest vastavalt samuti kohati kõrgemad ja kiiresti muutuvad. Tekkimisaeg oli siiski hilisem. Enne rünkpilvi oli taevas kõrgrünkpilvi, mis meenutasid igati rünkpilvi, kuid asusid keskmise kihi pilvede kõrgusel, seega rünkpilvede analoog keskkihi pilvede kõrgusel.

Pilvede areng oli kiire ja esimesed sajupilved tekkisid veidi enne kl 14. See kellaaeg on väga kindel, et suurt enne seda päevase konvektsiooniga vihma ja äikest vaevalt tuleb, hiljem on muidugi vihm ja äike tavaline. Teine võimalus on vihm ja äike öösel ja hommikul, mis on seotud kas merega või mõne frondiga. Termilisel teel (päevane konvektsioon) ei jõua tavaliselt pilved areneda sajupilvedeks kl 12-ks või 13-ks, rääkimata varasemast ajast.

Sealjuures tekkisid alguses madalad rünksajupilved, alles hiljem jäätunud tippudega.

Parasvöötmes on hästi tüüpiline see, et ühe ja sama rünkpilve arengut rünksajupilveks ei saa jälgida, vaid taevasse tekib suuremaid ja suuremaid rünkpilvi kuni lõpuks on kuskil rünksajupilved tekkinud. Need tekivad tihti rünkpilvede kobarast. Troopikas on tavaline, et üks ja seesama konkreetne rünkpilv muutub rünksajupilveks ning seda on võimalik väga hästi jälgida.

Õnnestus pildistada ka nähtust, mida nimetatakse žargoonis inglise keeles rain foot. See kujutab sajukardina kaardumist maalähedases õhukihis pilvest eemale ja näitab üsna suure kindlusega, et pilvest laskub pagi (väljavool).

Lõuna, näha on läätsjaid pilvi ja rünkpilveräbalaid.

Kiiresti tekkis ka üks kõrge rünkpilv.

Videvikukiired

On olemas ka vanarahvatarkus, et kui lämmatavalt soojal päeval kattub taevas üleni pilvedega, siis on äikest oodata. Sealjuures need pilved ei pruugi üldsegi mingid äikesepilved olla. Sel suvel on korduvalt niiviisi juhtunud.

Esimene äikesepilv asus loodes.

Lõunast (jääb paremale) lähenes selle päeva peamine äikesepilv. Sel hetkel seal äikest kuulda polnud.

Äike oli väga nõrk ja pilv tõi kaasa hästi tugeva vihma. Midagi erakordselt seal polnud, kaasnes ka tuul. Vaatlejate sõnutsi muutus pilv hiljem vihmarohkemaks ja äike tugevamaks, üheks põhjuseks oletati sooja merd. Tegelikult oli tegemist pilvekobara loomuliku evolveerumisega ja mere kohale jõudes oli pilv lihtsalt jõudnud küpsusstaadiumisse. Eks soe vesi ilmselt selle hääbumisele muidugi kaasa ei just ei aidanud.

Rain foot. See on kindlasti tähelepanuväärne foto. Kui pilv eemaldus põhja suunas, siis sajupiir oli nagu paraboolselt kõver maapinna lähedal. See näitab, et pilvest laskub pagi ja maapinna lähedal muutub ju vertikaalne tuul rohkem horisontaalseks, kandes endaga ka sademeid, kõverdades selle teekonda vastavalt.

Pärast pilve lahkumist oli jälle päikseline ja 30 kraadi sooja.

 

Arenes ka teine äikeste laine.

Dirhami lähistel. Äikesepilved on Tallinna kohal, kuid siit on näha alasi koos kasvavate rünkadega.

Ilusad äikesepilved 14.7.2010

14. juulil oli äikest ainult üksikutes kohtades, näiteks looderannikul. Rünkpilved arenesid eelmistest päevadest varem ja kiiremini kõrgemaks. Rünksajupilved tekkisid esmalt läände ja edelasse rannikule ning mere kohale, liikudes aja jooksul lähemale.

Seejuures pärastlõunane rünksajupilv oli kõrvaga, nagu fotodel nähtu kohta öeldi. Mulle meenutab see pilvekuju labakinnast. Selline pilvekuju on üsna harva tekkiv, kuid aeg-ajalt võib ikka näha. Seejuures on seal alati äikest, kuid see pole tugev.

 

Rünkpilved kasvasid rohkem kõrgusesse.

 

Kaugemal edelas on rünksajupilved.

Kõrvadega rünksajupilved. Seal on äikest, kuid see on nõrk.

Äikesed ja pilvelehter 6. juulil 2010

6. juulil oli korralik äikesepäev. Põhiline äikesetegevus koondus pärastlõunaks Loode-Eesti kohale, õhtuks Edela-Eestisse ja ööseks saartele ning Põhja-Eestisse, kuid ka mujal oli äikest.

Muutused hakkasid toimuma 5. juulil, kui taevas muutus järjest vinesemaks ning tekkisid õhukesed kõrgrünkpilved, aga neid oli väga vähe. Vine tekkimise ja tihenemise põhjused võivad olla järgmised: õhuvool tõi lõuna poolt tolmusemat õhku; kuna varem valitses kõrgrõhkkond ja laskuvad õhuvoolud (isegi päevaseid rünkpilvi ei tekkinud), siis ülevalt tulnud õhu tõttu oli taevas üsna kirgas, aga kui laskumine asendus õhu tõusuga, siis pääses tolmune õhk ka kõrgemale atmosfääri; õhk muutus niiskemaks. Pärast päikeseloojangut tekkis taevasse konvektsiooni teel kõrgrünkpilvi, mis näitavad labiilsust mõne km kõrgusel. Öösel arenes ka rünksajupilv, kuid äikest seal polnud.

Tallinnas andis 6. juuli päevane sadu isegi ametlikult paduvihma mõõdu välja. Kõnekeeles öeldakse iga tugevama vihmahoo kohta padukas, kuid ametlikult peab sadama 30 mm 1 tunni jooksul või 50 mm ja üle selle 12 tunni või lühema aja vältel. Harku jaamas sadas 56,5 mm vihma. Paduvihmad on haruldased, kuid padukad võrdlemisi tavalised.

Käesolevat suve peetakse 2001.aasta omale väga sarnaseks, sest kuuldavasti olla ilmataat 0 ja 1 segamini ajanud. Ühiseid jooni on päris palju, isegi praegune frontaaltsoon, kuid äikesed on siiski märksa nõrgemad, seda ka 6. juuli kohta. 7. juulil oli päeval äikest vaid Ida-ja Lõuna-Eestis ning needki nõrgad. Võimalik, et homme on äikest rohkem. Suurimaks erinevuseks ongi ilmselt ikkagi stabiilsem, rahulikum ilmastik (võib-olla järgneval nädalal on paar tugevat äikesepäeva? Või tuleb nüüd neljapäeval? Sellist asja saab öelda alles tagantjärele, lähemalt järgmises postituses). Teine erinevus oli see, et mai keskel oli paar nädalat väga soe. 2001. aastal oli kõige soojem ilm 1. mail, kui sooja oli üle 25 kraadi ja järgmisena oli sama soe ilm pärast jaanipäeva.

6. juulil oli kaks võimalust, mida teha. Otsustada tuli siis, kui pilved hakkasid Tallinna kohale koonduma. Paremaks pidasin sõita suvilasse, see on paarkümmend km Tallinnast edelas, et jääda äikesepilvede kuiva tsooni, jälgida nende arengut ja struktuuri ning seda pildistada.

 

Maikuu ilmastiku ülevaade

Viimaks valmis ka maikuu ilmastiku ülevaade Eesti kohta, mida saab lugeda siit: http://horisont.ee/node/1432 See ülevaade keskendub pilvedele ja konvektiivsetele nähtustele, sest inimene räägib ja kirjutab võimalusel ikka sellest, mis talle kõige rohkem huvi pakub.

Horisondi toimetaja pakkus välja, et ka trükinumbris saab hakata midagi avaldama. Seda siis alates uuest aastast.

Toon siin välja ka ülevaate tekstis kasutatud terminite ja mõistete väikese sõnastiku koos selgitustega.

Terminid ja mõisted

Ac castellanused on kõrgrünkpilvede alaliik, mis meenutab kindlusemüüre, millest on oma nime ka saanud (castle, castellum - kindlus, loss), st alus on sile, aga ülaosa sakmeline. Need pilved on sageli reas ja näitavad ebastabiilsust troposfääri keskosas, seega äikesevõimalust.

Labiilne atmosfäär tähendab õhkkonna seisundit, kus kogus õhku, mis on liikuma pandud, kaldub liikuma hakkamisel oma esialgsest suunast eemale, st esialgne häiritus suureneb. Atmosfääris on õhu vertikaalne tasakaal määratud temperatuuri vertikaalse gradiendiga. Labiilse atmosfääri puhul on see vähemalt 10°C temperatuurilangust ühe km kõrguse kasvuga (NB! See on keskkonna temperatuurilangus, õhuosakese enda temperatuur langeb labiilsuse korral enamasti oluliselt vähem!).

Positiivne välk on üpris haruldane välguvorm. Kõikidest välkudest on neid vähem kui 5 % ning erinevalt tavalistest pilv-maa välkudest, mis kannavad endaga negatiivset laengut, kannab positiivne välk vastavalt positiivset laengut maa poole. See välguvorm saab alguse tavaliselt äikesepilve jäätunud ülaosast (jäätunud - rünksajupilve ülaosa koosneb jääkristallidest ning on tihti laienev, meenutades alasit) ning liigub esialgu pilvest maapinnaga isegi peaaegu horisontaalselt eemale ja siis otse maa poole. Seetõttu võib välk lüüa mitmeid km põhipilvest eemale, kust võib-olla pärineb ka ütlus „välk selgest taevast“. Kuna positiivne välk peab läbima tunduvalt pikema tee, kui tavaline pilv-maa välk, siis on see ka märksa võimsam. Tavaliselt tekivad positiivsed välgud äikesepilve elemendi hajumisstaadiumis, samuti on neid rohkem talvistes äikestes. Selle välguvormiga seostatakse ka keravälkude teket, sest viimast on nähtud pärast positiivse välgu lööki.

Pilveelement. Mõistel „pilveelement“ on kaks tähendust: a) pilveelementideks nimetatakse veepiisakesi, jääkristalle ja nende kogumeid, millest koosnevad kõik pilved või b) pilveelement on suuremas pilves või pilvekobaras väiksem pilv või pilveosa, ehk sisuliselt on tegemist üksikrüngaga. Suuremad pilved koosnevad kümnetest ja sadadest rünkadest, seega niimitmest elemendist, kuid rangema käsitluse järgi on pilveelement pilv või pilveosa, mida saab eristada radari või muu instrumendiga. Viimases tähenduses on mõistet ka selles ülevaates kasutatud.
Äikese- ja teiste konvektsioonipilvede puhul peetakse silmas enamasti rünki, millel on väljas kujunenud iseseisev sajuala ja mis on sageli võimeline tekitama välke.

Atmosfääri tsirkulatsioon

Tsirkulatsioon ehk õhuvoolude süsteem sõltub õhurõhuerinevustest. Eesti ilmastikku kujundavad tsirkulatsioon ja õhumassid. Viimaste liikumisi suunab tsirkulatsioon, mis on võrdlemisi püsiv õhuvoolude süsteem ja mida põhjustavad püsivad (püsiv tähendab päevi, nädalaid ja kuid kestev) õhurõhuerinevused. Need erinevused sõltuvad Assoori maksimumist ja Islandi miinimumist. Seejuures õhurõhuerinevused nimetatud süsteemi (NAO) piires muutuvad.

Väga üldistes joontes on nii, et kui need erinevused on suured (NAO positiivne faas), siis valitseb läänevool, mis põhjustab talvel sooja ja niisket ning suvel jahedat ja niisket, aga suvel on vastav seos nõrgem, eriti käib see jaheduse põhjustamise kohta. Kui õhurõhuerinevused on väikesed (NAO negatiivne faas), siis läänevool nõrgeneb ja suvel võib mõjule pääseda lõuna-või idavool, tuues sooja või palavat ilma, kuid talvel jällegi väga külma ilma (Siberi kõrgrõhkkond laieneb Euroopani).

Pagi on äkiline tuule tugevnemine, mis käib kaasas rünksajupilvedega ja seostub tavaliselt muutliku või heitliku (ebapüsiva) ilmaga. Pagi korral võib tuul tõusta vaikusest 30 m/s ja enamgi mõne hetkega ja tavaliselt hiljemalt poole tunni jooksul tuul jälle nõrgeneb. Enamasti kestab pagi mõned minutid, millele järgneb vihm. Seejuures võib tuule suund muutuda ja seejärel taastuda.

Pagi ei seostu alati äikesega, vaid võib kaasas käia talviste hooglumesadudega, eriti veekogude läheduses, samuti tugevneb tuul mõnikord ka siis, kui suur rünkpilv läheb üle. Siiski see ei pruugi alati pagi olla, sest definitsiooni järgi peab tuul tugevnema vähemalt 6-8 m/s võrra 1 minuti kestel (määratlusi on mitmeid).
Pagi on tegelikult laskuv õhuvool, mille tõttu õhutemperatuur langeb. Pagi põhjuseks on jahedama õhumassi teke pilvedes. Teatavasti on külm õhk raskem kui soe õhk ja see põhjustabki laskuvaid õhuvoole. Sageli peitub pagi tekkimise algpõhjus vihma õhumasse jahutavas toimes.

Planetaarne ehk Rossby laine on troposfääri ülaosas läänest itta kulgeva õhuvoolu meander. Need tekivad Coriolisi jõu sõltumise tõttu laiuskraadist (mida väiksem laius, seda nõrgem on Coriolisi jõu mõju). Rossby lainetel on ilmale ja ilmastikule otsene mõju, sest need määravad polaarfrondi vonklemise.

Äikesejaht

Pikemalt leiab äikesejahtidest lugemist siit: http://ilm.ee/index.php?45474 (esimese jutu, äikesejaht 24. juulil kohal leiab ka vanematest jahtidest infot.

Pisut 19. juuli äikesejahist ja seal nähtust. 2009. aasta tugevaimad äikesed on senini olnud 19. juulil. Raskuskese oli saartel ja Lääne-Eestis. Tugevaim äike oli pärastlõunasel ajal, mis tabas Tõstamaad, Lihulat ja ümbrust, kohati oli suuremaid murdunud oksi:

.
.
.
.
.

Äikesepilv ise oli satpildil ümmargune nagu sirkliga tõmmatud (äikesekera).

Õhtul saabus kohale front. Selle ees tekkis äikesepilv, mis siiski hääbus võrdlemisi kiiresti. Küllaga pälvis frondil asunud pilv tähelepanu:

Teatavasti on tropopaus väga stabiilse õhu kiht, millest tõusvad õhuvoolud ühelgi juhul läbi ei pääse. Kui konvektsioon on siiski erakordselt tugev, tungivad tõusvad õhuvoolud siiski tropopausi ja me näemegi pilve ülemist osa kumerana või nn overshooting top-vormis. Neil on ka eestikeelne nimetus olemas: kumerad lehvikpugipilved (Cumulonimbus arcus). Kaasa toovad enamasti rajuilma, nagu oligi 19. juulil.

Selle pilve lõunaosas tekkis pilvetorn, mis muutus jäätudes nagu tasapinnaliseks. See oli küllaltki omapärane vaatepilt:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Vastukaaluks kumeratele lehvikpugipilvedele on olemas muidugi ka lamedad, näiteid võis leida 25. juulist. Need tekivad siis, kui konvektsioon ei ole ülitugev. Sageli on neil seenetaoline kuju: