See torm toimus 14.-16. augustil (vkj - vana kalendri järgi) 1890. aastal ja oli väga märkimisväärne ning kestis mitu päeva. Torm haaras enda alla praktiliselt kogu Läänemere ümbruse. Sellest tormist kirjutati palju tolleaegsetes ajalehtedes ning hiljem on pikemalt sellest juttu tehtud minu teada vaid 1970. aasta Eesti Looduses.
Torm algas kõikjal 14. augustil metsiku ja mitmeid tunde kestnud äikesega, järgnevatel päevadel tugevnes oluliselt tuul, ms tegi palju purustustööd ja tekitas suure mereveetõusu. Ilm oli kogu aja soe ning tuul edelast või lõunast, Läänemere kesk-ja lõunaosas ka loodest.
Lähem ülevaade tolleaegse ajakirjanduse ning Eesti Looduse artikli põhjal on selline (rohkem tähelepanu pöörasin ilmale, kahjustuste kirjeldusi oli üsna palju, neid on lühendatud ja väljajätmist originaalist märgitakse /---/).
"Revaler Beobachter", 20. aug 1890.a. number kirjutab järgmist: "Liepajas tegi SW torm suurt kahju neljapäeval, 16. augustil. Purustas kuursaali, /---/ suuremaid puid langes nagu loogu."
"Rev Beob." ja "Rev. Zeitung", 192, 23. aug. 1890: "Ventspilsis oli juba 14. augusti õhtul tugev äike. Järgmisel hommikul ennustasid kiire veetõus ja baromeetri tugev langus halba ning poole tunni pärast algaski NW torm, mis kasvas üle WNW orkaaniks. Juba lõunaks peksis see kaks laeva randa."
"Rev. Ztg", 192, 23.8.1890 ja "Saarlane", 36, 4.9.1890: "Teisipäeval, 14. augusti õhtul kuhjus Kuressaare kohale erakordselt süngeid pilvi, kella 21 paiku algas äge äike ja vihma lihtsalt kallas alla. Kella 23 paiku äike lakkas ja SW tuul paisus tormiks, mis kestis veel kaks päeva ning alles reedel rauges. /---/ Kogu linnas said kannatada katused ja aknad. Kuid maal oli hävitustöö veel palju rängem - metsad täis murtud puid, põldudel sasitud ja tühjaks rabatud vili, /---/ Kaarma kiriku kevadel uuendatud katuselt kandis ära suure hulga kive; kirikumõisa rehest viis poole hea tüki maad eemale ja paiskas siis kõigi seintega vastu maad puruks. /---/
"Rev. Beob.", 189, 20.8.1890: "Pärnus oli 14/15. augusti ööl vastu kolmapäeva pidev sadu ja äike. Tuul paisus tormiks, mis kella 2 ajal oma haripunkti saavutas. Jões tõusis vesi esmalt 9½ jalga, seejärel kiiresti kuni 16½ jalga üle normaali, kuid lõunast peale hakkas alanema. Torm oli nii tugev, et viis ära nahksilla lahtikäiva osa, mis õnneks Loosi all kinni püüti. /---/ Kolmapäeva õhtul torm rauges, kuid neljapäeval algas uue jõuga. Nüüd oli torm mere poolt ja uuesti rebis lahti osa nahksilla küljest, /---/ Kahjud kogu linnas suured."
"Postimees", 98, 1.9.1890: "Hiiumaal oli 14/15. augusti öösel erakordselt äge äikesetorm, öö oli peaaegu päevana valge ja inimesed täis ahastust. Kolmapäeval puhkes järsku tugev tuul, õhtuks aga jäi ilm taas vaikseks. Kuid neljapäeval, 16. augustil tuli kella 11 ajal niisugune maru, mis kogu saare kahe tunniga teiseks muutis. Kus seni oli kasvanud kõrge männik, polnud nüüd muud kui rägastik; kase-ja lepametsadega polnud lugu parem. Osa vanu jämedaid puid oli lõhutud pilbasteks, teised koos juurtega pikali. Majade katused lõhutud, vanematel majadel hoopis ära viidud./---/ Kange maruga tulnud merevesi kaugele maale, mõnel viinud noore orase koos mullaga ära, teisel võtnud põllult nii mulla kui kartulid ja jätnud asemele kruusa ning muda./---/"
"Rev. Ztg", 185, 23.8.1890: "Haapsalus oli 15. augusti hommikul tugev S tuul, mis lõuna paiku valjenes ja pöödus SW poole. Neljapäeval, 16. augustil oli terve päev SW torm, mis lõuna ajal üsna rängaks läks. Vesi tõusis kolm arssinat üle normaali, kuid kella 18 ajal torm rauges ja vesi hakkas alanema. Kahjud on suured."
"Rev. Beob" ja "Rev. Ztg.", 185, 15.8.1890: "Tallinnas oli teisipäeval, 14. augustil sajune ja jahe. Õhtul kella 20-ks kuhjus tugeva tuulega süngeid musti pilvi kagusse ja põhja. Pimeda hakul, pisut enne kella 21 ilmusid kaugel edelas esimesed üksikud välgud. Müristamine lähenes ja varsti oli ägedat äikest kord lõunas, kord kirdes, kuni kogu taevas oli välke täis, nagu seda Tallinnas pole enne nähtud - kuni 40 välku minutis! Sellega kaasnes ränk valanguline sadu ja torm kuni kella 23-ni. Napilt pooletunnise vaheaja järele puhkes veel ägedam äike ränga saju ja tormiga, mis rauges alles pärast kella üht öösel. - Tookordsed kõige vanemad tallinlased ei mäletanud seesugust erakordse jõuga äikest."
"Rev. Beob", 186 ja 187, 16. ja 17.8.1890: "Neljapäeva lõuna ajal paisus SW torm veel tugevamaks ja kella 15 ning 18 vahel saavutas oma haripunkti, mille järel õhtuks nõrgenes. Linna puiestikes tegi torm kohutava hävitustöö. Kadriorus murdis suuri puid üle saja, nii et sulges kõnni-ja sõiduteed ning pargivahid pidid keelama inimesi, et keegi langevate puude all surma ei saaks./---/"
"Rev. Ztg.", 190, 21.8.1890: "Helsinkis oli torm veelgi rängem kui Tallinnas. Juba ööl vastu kolmapäeva oli äike. Neljapäeval läks torm üle enneolematuks orkaaniks. Ehitusel oleva luteri usu kiriku kõrged tellingud kisti lahti juba orkaani puhkemisel ja nende osi kandus suurde kaugusse. Kümned suuremad ja kõrgemad hooned jäid ilma katustest ja akendest. Telegraafiliinid purunesid pea viimseni".
"Rev. Ztg", 193, 24.8.1890: " Hirsala saarelt (Helsinkist ca 20 km edelas) teatati erakordsest loodusnähtusest - neljapäeval, 16. augustil kella 16 ajal kerkis äkki edelas üles võimas, pimestavalt valge, mustaga kanditud pilvesein, mille tipud kõrgustesse kadusid. Ümberringi aga säras pilvitu taevas. Mõni hetk hiljem oli keeristorm juba kohal. Hirsala juurde jõudes jagunes see kahte harru. Üks pöördus NNW, teine NNE suunda. Kõik, mis neile teele ette jäi, pühiti minema või murti maha, suured ja kõrged kased kanti kuni 50 sülla kaugusele, suured kaljurahnud veeresid siia-sinna. Kuhu keeristorm läks, seal purustas kõik. Kuid kahe hävitusvööndi vahel jäid metsad ja majad täiesti kahjustamata. Need veemassid, mis tsüklon merest üles rebis ja endaga kaasa viis, katsid kõik ettejääva niisuguse soolakihiga, et näiteks välja kuivama riputatud vihmamantel oli pärast nagu puu."
"Rev. Beob", 191, 22.8.1890: "Kroonlinnas käis juba 16. augustil kella 12 ajal tugev lõunatuul üle linna. See kõvenes ja pöördus SW-i. Vesi tõusis aeglaselt, kuid järjekindlalt, kella 21-st peale kiiresti. Kella 23 ajal oli juba 6 jalga, pärast südaööd, kella ühe ajal koguni 7 jalga ja 10 tolli üle normaali. See kõrgvesi püsis kuni kella viieni, kogu elanikkond oli paanilises hirmus. Torm ajas laevu randa, murdis puid, laastas viljapuuaedu, rüüstas maju. Tõusuvesi tungis mitmel pool majadesse ja põhjustas uputuse ka vanglas."
"Rev. Ztg", 189, 20.8.1890: "Peterburi sai esimese tormihoo 16. augustil kell 18 koos äikesega. Kui äikesehoog üle läks, siis SW torm klaaris taeva õhtuks ära ja kell 21 polnud rahval veel aimugi, mis tulemas oli. Siis kõlas aga kindlusest kahuripauk, mis hoiatas kõrgvee tuleku eest. Sellele järgnes aeg-ajalt üha uusi hoiatuspauke. Kell 23 oli uputus saavutanud juba erakordse taseme - 7 jalga üle normaali. Pool tundi hiljem jäi seisma tänavaraudtee; mitmel pool tuli vesi juba vagunitesse. Alles pärast südaööd, kella ühe ajal hakkas torm nõrgenema, pöördudes SW-st SE poole. /---/"