teisipäev, 15. september 2009

Täpsustusi mitmekordsete vikerkaarte kohta

Vikerkaarte artiklis (http://www.horisont.ee/node/1168) olen toonud näiteid, et kui vikerkaar on enam kui kolmekordne, siis on nähtud kaared olnud tükilised ja selliseid kirjeldusi on avaldatud ka Nõukogudeaegses Eesti Looduses. Fotosid pole, kuid joonised on tehtud.
Tegelikult pole asi üldse nii lihtne, et iga järgnev vikerkaar tekib lihtsalt eelmisest kõrgemale, nagu on teise kaarega, mis on tõesti peakaarest (41° antisolaarsest punktist) lihtsalt kõrgemal (51°; värvide järjestus on vastupidine, kuid pole küsimuse juures hetkel tähtis). Lähemal uurimisel selgub, et teisest kaarest järgnevad kaared on nähtavad sealpool, kus paistab päike (!) ja seda raskemini märgatavad. Maailmas on teada üksikuid vaatlusjuhtumeid. Milline siis näeb näiteks 3. kaar välja?
3. kaar asub niisiis päikese pool, päike jääb vikerkaare keskpunkti. Nurkraadius on sarnane peakaarele (umbes 42 kraadi), kuid 3. kaar on laiem ja palju kahvatum - heledus ainult 24% peakaarest. 3. kaart on raske avastada ka seetõttu, et seda varjab üsna tugev helk, mis niigi aitab päikese pimestavat efekti veelgi suurendada. See efekt tekib siis, kui päikese ja vaatleja vahel sajab vihma. Osa valgusest, mis ei osale vikerkaare moodustumisel (ehk ei sisepeegeldu piisa tagaseinal), pääseb piisast otse läbi ja koondub pisut, tekitades päikese poole vaadates helgi (kel huvi, vaadake päikese lähedale, kui seal pool sajab vihma). Eestikeelset õiget terminit nähtusele kahjuks pole. Teine avastamist raskendav asjaolu on juba mainitud suurem laius, mis muudab 3. järku vikerkaare vastavalt veelgi kahvatumaks. 4. järku vikerkaart pole teadaolevalt nähtud, kuid laboris on modelleeritud. Selle heledus on umbes 15% peakaare heledusest, asub 3. järku kaare lähedal ning värvid on vastupidisest järjekorras 3. võrreldes. Huvitav on see, et kui 3. järku on nähtudki, siis see kaar pulseerib.
Hetkel ei oska seletust anda, mida on näinud need inimesed, kes on usaldusväärselt (ses mõttes, et kirjeldus on piisavalt detailne ja pole põhjust arvata, et tegemist on valetamise või eksitud mäletamisega) kirjeldanud 3...5-kordset vikerkaart.

esmaspäev, 14. september 2009

Täpsustusi nn kasvuhooneefekti kohta (300. postitus)

http://www.ilm.ee/index.php?4624611210 esitati küsimus: Miks ikkagi tavaline kasvuhoone on soojem kui välistemperatuur? Ongi pikalainelise kiirguse kinni pidamine klaasis?
Vastuseks tuli pikemalt mõtlemata: klaasil kui materjalil on omadus läbi lasta küll päikesekiirgust, ent osa sellest muutub kasvuhoones soojuseks ja enam välja ei pääse ja kumuleerub.
Siiski võtsin kätte ja uurisin veidi tagatausta, et millised ikkagi on tänapäevased seisukohad selles küsimuses. Atmosfääri soojenemist teatud gaaside soojuse neelamise ja kinnihoidmise tõttu nimetatakse populistlikult kasvuhooneefektiks. Uuringud näitavad siiski, et kõrgem temperatuur kasvuhoones on põhjustatud pigem eraldatusest ja segunematusest välisõhuga (ei toimu õhuvahetust) kui soojuse (infrakiirguse) lõksu jäämisest. Küllaga saab väita, et soojus jääb Maa atmosfääri lõksu, sest mitmed gaasid on selektiivsed kiirguse neelajad. Niisiis soovitatakse seda nähtust nimetada atmosfääriefektiks. Et aga segadust vältida, võib vastavat nähtust nimetada ka atmosfäärseks kasvuhooneefektiks. Vastava täienduse lisasin samuti küsimuse vastuse juurde ilm.ee lehel.

neljapäev, 10. september 2009

Miks on nii? Mis on nende nähtuste põhjusteks?

Meid ümbritsev maailm on täis mitmesuguseid nähtuseid, mis on nii igapäevased, et enamasti nendele asjadele ei mõtlegi. Kui hakata mõtlema, siis need igapäevased ja lihtsad asjad ei pruugigi enam nii lihtsad olla või ei oska selgitada, milles asi.
Pakungi siin mõned küsimused koos lühiselgitustega välja. Sama asi ilmub tasapisi ka ilm.ee-s, kuid üksikküsimuste kaupa ja siis on hiljem sarnaselt sealgi, nagu siin. Mõni küsimus võib-olla vägagi naeruväärne, kuid küllap avastamisrõõm on küsimustele mõtlemist ja arutlemist väärt! Niiviisi saame koostada loodusteaduslikke mudeleid. Esitatud mudelid või vihjed nendele on ebatäielikud, kuid alustada tasubki lihtsast ja loogilisest ning alles hiljem saab olemasolevatele teadmistele ehitada keerukamaid konstruktsioone. Püüdke esiteks küsimusele ise vastus leida ja siis end kontrollida, märgistades hiirega ära ala, mis jääb küsimustest allapoole!

1. Miks on taevas sinine?
2. Miks pilved (eriti konvektsioonipilved) kipuvad õhtuti hajuma?
3. Miks tekivad enne tsükloni või frondi tulekut pilved?
4. Miks kaugusse viivad rööpad läheksid justkui kokku?
5. Miks pilve tagant väljuvad „päikesekiired“ tunduvad laiali minevat?
6. Miks on tihti sajupilved tumedad, kuid rünkpilved pigem heledad?
7. Miks (suurtest) järvedest voolab välja üks jõgi, kuid sisse tavaliselt palju jõgesid?
8. Kas kuu kiirgab ise valgust? Kuidas seda tõestada?
9. Mitu värvi on vikerkaarel?
10. Kas äikesepilved ja tsüklonid liiguvad vastu tuult? Miks?
11. Kuidas tekivad pilved?
12. Miks on talved külmemad kui suved?
.
.
.
Selgitused ja vastused

1. Taevasina põhjuseks võiks esialgu pidada valguse hajumist. Uurime lähemalt. Selgub, et valgus võib läbida keskkonda kahel moel: kas puhtalt elektromagnetlainetusena või valgus interakteerub (vastastikmõjustub) aineosakestega ja sel juhul neelduvad valguskandid molekulidelt, mis kiirgavad seejärel samu valguskvante, mis neeldusid molekulidel ja just selles taevasina põhjus seisnebki. Sealjuures neelduvad rohkem lühema lainepikkusega kvandid (sinised ja violetsed), mille kiirgab molekul uuesti välja (sama kvandi, mis neeldus), seega kiiratakse uuesti välja rohkem sinist ja ultravioletset valgust. See on Rayleigh hajumine. Tänapäeval öeldakse sageli hoopiski, et valgus (eelkõige lühemad lainepikkused) hajuvad õhu tiheduse pisimuutlikkuse (fluktuatsioonide) tõttu.
Õhtul, kui taevas on kirkalt selge, kuid päike juba loojunud, annab sinisest värvusest päris suure osa osoon. Valgusest ja värvist looduses vt rohkem:
www.horisont.ee/node/879
2. Eelkõige rünkpilved tekivad tõusvate õhuvoolude tagajärjel. Need õhuvoolud kannavad endaga kaasas ka niiskust, mis kondenseerub teatud kõrgusel, sest standardatmosfääri puhul temperatuur langeb kõrguse suurenedes ja mida kuivem on õhk, seda vähem suudab see endaga niiskust siduda. Kondensatsioonituumade olemasolu korral kondenseerub osa niiskusest välja ja tekivadki pilved. Õhtul väheneb soojenemine ja seega tõusvad õhuvoolud. Enam pole pilvi tekitavaid ja alalhoidvaid õhuvoolusid (toovad ka lisaniiskust) ning pilved muutuvad veeauruks (tähelepanu! veeauru ei saa näha, sest aur tähendab aine gaasilist olekut ja molekule ju ei näe, kuid saame näha molekulide klasterdumisest tekkinud väikeseid veepiisakesi) või mõnel juhul madalduvad, sest jahtumise tõttu on õhk maapinna lähedal niiskem.
3. Pilved tekivad peaaegu alati tõusva õhu tõttu. Olenevalt õhu tõusmise iseloomust tekivad kas konvektsiooni-või kihtpilved (väga üldiselt). Õhk (õhumass) tõuseb siis, kui see muutub ümbritsevast õhust kergemaks. Kergemaks võib õhk muutuda kahel võimalusel: kas selle tihedus väheneb soojenemise tõttu (kõige soojem on Eestis soojal poolaastal tavaliselt taanduva antitsükloni servas) või muutub õhk niiskemaks, sest niiske õhk on kuivast õhust kergem (veemolekulid on kergemad, kui õhumolekulid keskmiselt). Sageli on põhjuseks mõlemad võimalused ja tõusvate õhumasside piirkonnas tulebki tihti ette pilvist ilma ning sademeid (esitatud skeem on väga üldine ja kõiki asjaolusid pole arvesse võetud – näiteks on tsükloni mehhanism ikkagi palju keerukam ja siis tuleks rääkida ka protsessidest, mis toimuvad atmosfääris mõne km kõrgusel jne).
4. Kui me vaatame kaugusesse minevaid sirgeid rööpaid, siis tunduks justkui, nagu need läheneksid üksteisele kuni mingis punktis saavad kokku. Me võime selle näiva kokkujooksmise koha fikseerida mõne raudtee lähedal oleva objekti abil, kuid sinna kohta jõudes näeme, et ikkagi on kokkujooksmise koht kuskil kauguses ja nii lõputult. Milles on asi? Põhjus on selles, et vaatenurga suurus erineb olenevalt objekti asukohast (kaugusest). Objektid, millel on suurem vaatenurk, näivad meile ka pikemad. Seda nähtust nimetatakse perskpektiiviks.
5. See on perspektiivi ilming.
6. Vihmapilved on tavalised paksemad ja tihedamad ning võiks arvata, et valgus lihtsalt neeldub. Jah, neeldub, kuid see on seotud piisakeste suurusega pilves – paljude ainete kohta kehtib seaduspära, et valguse neeldumine sõltub langemisnurgast: mida suurem see on, seda enam valgust neeldub. Kui piisad on suured, siis nende pinna kumerus on väiksem ja seega valguse langemisnurk suurem, mistõttu neeldub rohkem valgust. Väiksemate piiskade korral, mis on noortes rünkpilvedes, on ka piisa kumerus suurem ning neeldub vähem valgust, rohkem peegeldub erinevates suundades ja seetõttu tunduvadki rünkpilved heledamad. Kui õhk on niiske, siis võib-olla taevas rünkpilvetaolisi pilveräbalaid, mis on kahvatumad kui ilusa ilma rünkpilved, see on tingitud suurematest piiskadest nendes pilveräbalates, kuid vahel ka mõne teise pilvevarju tõttu või kahvatuma päikese tõttu. Loomulikult võib-olla vihmapilv suhteliselt hele, sest ka piisad võivad ju (teatud) vihmapilve osa(de)s olla väiksemad ja rohkem valgust peegeldub tagasi. Põhjusi võib veelgi olla, sõltuvalt konkreetsest olukorrast, näiteks valgustustingimustest või kustpoolt päikese suhtes pilve vaatame, samuti pilvede varjudest jne. Kiudpilved tunduvad valged väga peente jääkristallide tõttu, mis peegeldavad tugevalt valgust (otsest päikesekiirgust).
7. Eesti kõige suuremad järved on Peipsi-Pihkva ja Võrtsjärv. Nendesse järvedesse voolab sisse hulgaliselt jõgesid, kuid mõlemast välja vaid üks, vastavalt Narva ja Suur-Emajõgi. Milles on asi? Tegemist on looduse üldise seaduspärasusega, mille kohaselt (looduslik) nõgu või mõni muu negatiivne pinnavorm hakkab veega täitudes mingil hetkel serva kõige madalamast osast üle ajama. Kõige madalamaid kohti on ilmselt üks ja see ongi põhjus, miks nimetatud järvedest (seda ka mujal maailmas, kui just inimene pole kuidagi väljavoolu sekkunud) voolab ainult üks jõgi välja (seda, et Suur-Emajõgi mõnikord tagurpidi voolab, hetkel lähemalt ei uuri, sest pole püsiv, st pikaajaline nähtus jne pole küsimuse seisukohast kõige olulisem).
8. Kuu ise ei kiirga valgust, vaid peegeldab sinna saabunud päikesevalgust. Tõestada saab Maa varju abil.
9. Vikerkaarel saab selgesti eristada tegelikult 9 värvust – lisaks traditsioonilisele 7 värvusele on veel infrapunane ja ultraviolett. Inimene neid ei taju, kuid loomariigist mitmed küll. Ka 7 nähtava värvi eristamine on üsna tinglik ja subjektiivne, sest värvid lähevad ju sujuvalt üksteiseks üle ja teinekord ei saagi kõiki 7 nähtavat värvi eristada, vaid näiteks sinine või punane osa on ülekaalus.
10. Sageli öeldakse, et äikesepilv liigub vastutuult. Ka enne tsüklonit ei puhu ju tuul madalrõhu poolt, vaid kuskilt mujalt. Milles on asi? Tuul on äikesepilve kõrgusel ikka samast suunast, kust tuleb pilv. Äikesepilved liiguvad kas vastavalt juhtvoolule või keerutab neid rõhkkond, kus pilved parajasti asuvad. Viimast olukorda võib eriti sageli sügavates, kuid täituvates tsüklonites jälgida.
Tuul on teisest suunast enamasti seetõttu, et rõhkkonnad ja äikesepilved tekitavad ise oma tuultesüsteemid. Üldine reegel on, et õhk liigub kõrgema rõhuga aladelt madalama rõhuga alade suunas. Tuul pole siiski peaaegu kunagi nii üks-üheselt suunatud tsükloni keskmesse, vaid toimub suurem või väiksem kõrvalekalle Maa pöörlemise tõttu (Coriolisi jõud). Kõige selle tõttu tekibki mulje, nagu liiguksid tsüklonid või äikesepilved vastu tuult või tuulega teatud nurga all (antitsüklonitega on keerulisem lugu, sest need ei allu juhtvoolule).
11. Pilvede täpne füüsikaline tekkemehhanism ei ole teada, kuid üldjoontes on probleem justkui hästi lahendatud. Veeauru kondenseerumiseks peavad gaasikeskkonnas olema vastavad tuumakesed, millele veemolekulid piisava niiskuse korral saavad hakata kogunema. Väga sageli on nendeks tuumakesteks mineraalne tolm või bakterid.
Õhk küllastub piisavalt niiskusega atmosfääris kõrgemale kerkides, sest temperatuur langeb. Põhjendada võib seda paisumisega, milleks kulutatakse siseenergiat või kuna esimene seletus kehtib just siis, kui õhk ei seguneks ümbritseva õhuga, siis parem oleks isegi öelda, et õhk on kõrgemal hõredam ja kuna osakesi on sel juhul vähem, on ka temperatuur madalam. Pilvede kohta vt rohkem:
www.ilm.ee/index.php?46318
12. Kohe tuleb meelde kliima ja aastaaegade vaheldumine. Millest need aga tekivad/sõltuvad? Eks ikka Maa pöörlemistelje kaldest orbiidi tasapinna suhtes, sest päikesekiirguse langemisnurk muutub sel juhul, olenevalt asukohast orbiidil ümber Päikese, ja ei muutuks, kui telg ei oleks orbiidi tasapinna suhtes kallutatud. Sellest järeldub, et aastaajad saavad olla vaid neil planeetidel, mille pöörlemistelg on suuremal või vähemal määral kaldu orbiidi tasapinna (ekliptika) suhtes. Niisiis on teatud orbiidi punktides Maa põhjapoolkera rohkem Päikese poole suunatud ja päikesekiirguse langemisnurk on suurem, mistõttu põhjapoolkera saab rohkem energiat (soojust) kui lõunapoolkera.
Vahel räägitakse sellest, et Maa orbiit on ekstsentriline ja see mõjutab samuti aastaaegasid. Ilmselt on see mõju tühine, sest näiteks solaarkonstandi muutlikkus on väga väike. Väiksemaid põhjusi leiab veelgi, eriti kui rääkida, miks mõni talv on soojem kui teine jne. Need põhjused peituvad enamasti atmosfääris (tsirkulatsioonitüübid).

kolmapäev, 2. september 2009

Miks on sügisel ja talvel pilved madalamal kui suvel?

Pilvede alumise pinna kõrgus ja madalate pilvede osakaal on seotud suhtelise õhuniiskusega. Pilved kujutavad endast aerosoolikogumeid (kuigi kokkuleppeliselt neid ei nimetata aerosooliks), kus õhk on veeaurust küllastunud. Seega on pilved seotud õhu veeaurust küllastusastmega. Kui õhk on niiske, saavad pilved tekkida ja olla madalamal. Õhuniiskus sõltub tsüklonaalsete ilmade sagedusest, kliimast jne. Meie laiuskraadidel on kevadel ja suvel tsüklonite mõju väiksem, kuid see kasvab sageli hilissuvel järsult ja siis saabuvad nn sügisvihmad. Kuna tsüklonid on ülekaalus, siis on õhk niiskem ja siit järelikult väheneb suvega võrreldes pilvede keskmine kõrgus/madalaid pilvi on rohkem.

teisipäev, 1. september 2009

14. augustil (vkj) on suure tormi aastapäev

See torm toimus 14.-16. augustil (vkj - vana kalendri järgi) 1890. aastal ja oli väga märkimisväärne ning kestis mitu päeva. Torm haaras enda alla praktiliselt kogu Läänemere ümbruse. Sellest tormist kirjutati palju tolleaegsetes ajalehtedes ning hiljem on pikemalt sellest juttu tehtud minu teada vaid 1970. aasta Eesti Looduses.
Torm algas kõikjal 14. augustil metsiku ja mitmeid tunde kestnud äikesega, järgnevatel päevadel tugevnes oluliselt tuul, ms tegi palju purustustööd ja tekitas suure mereveetõusu. Ilm oli kogu aja soe ning tuul edelast või lõunast, Läänemere kesk-ja lõunaosas ka loodest.
Lähem ülevaade tolleaegse ajakirjanduse ning Eesti Looduse artikli põhjal on selline (rohkem tähelepanu pöörasin ilmale, kahjustuste kirjeldusi oli üsna palju, neid on lühendatud ja väljajätmist originaalist märgitakse /---/).
"Revaler Beobachter", 20. aug 1890.a. number kirjutab järgmist: "Liepajas tegi SW torm suurt kahju neljapäeval, 16. augustil. Purustas kuursaali, /---/ suuremaid puid langes nagu loogu."
"Rev Beob." ja "Rev. Zeitung", 192, 23. aug. 1890: "Ventspilsis oli juba 14. augusti õhtul tugev äike. Järgmisel hommikul ennustasid kiire veetõus ja baromeetri tugev langus halba ning poole tunni pärast algaski NW torm, mis kasvas üle WNW orkaaniks. Juba lõunaks peksis see kaks laeva randa."
"Rev. Ztg", 192, 23.8.1890 ja "Saarlane", 36, 4.9.1890: "Teisipäeval, 14. augusti õhtul kuhjus Kuressaare kohale erakordselt süngeid pilvi, kella 21 paiku algas äge äike ja vihma lihtsalt kallas alla. Kella 23 paiku äike lakkas ja SW tuul paisus tormiks, mis kestis veel kaks päeva ning alles reedel rauges. /---/ Kogu linnas said kannatada katused ja aknad. Kuid maal oli hävitustöö veel palju rängem - metsad täis murtud puid, põldudel sasitud ja tühjaks rabatud vili, /---/ Kaarma kiriku kevadel uuendatud katuselt kandis ära suure hulga kive; kirikumõisa rehest viis poole hea tüki maad eemale ja paiskas siis kõigi seintega vastu maad puruks. /---/
"Rev. Beob.", 189, 20.8.1890: "Pärnus oli 14/15. augusti ööl vastu kolmapäeva pidev sadu ja äike. Tuul paisus tormiks, mis kella 2 ajal oma haripunkti saavutas. Jões tõusis vesi esmalt 9½ jalga, seejärel kiiresti kuni 16½ jalga üle normaali, kuid lõunast peale hakkas alanema. Torm oli nii tugev, et viis ära nahksilla lahtikäiva osa, mis õnneks Loosi all kinni püüti. /---/ Kolmapäeva õhtul torm rauges, kuid neljapäeval algas uue jõuga. Nüüd oli torm mere poolt ja uuesti rebis lahti osa nahksilla küljest, /---/ Kahjud kogu linnas suured."
"Postimees", 98, 1.9.1890: "Hiiumaal oli 14/15. augusti öösel erakordselt äge äikesetorm, öö oli peaaegu päevana valge ja inimesed täis ahastust. Kolmapäeval puhkes järsku tugev tuul, õhtuks aga jäi ilm taas vaikseks. Kuid neljapäeval, 16. augustil tuli kella 11 ajal niisugune maru, mis kogu saare kahe tunniga teiseks muutis. Kus seni oli kasvanud kõrge männik, polnud nüüd muud kui rägastik; kase-ja lepametsadega polnud lugu parem. Osa vanu jämedaid puid oli lõhutud pilbasteks, teised koos juurtega pikali. Majade katused lõhutud, vanematel majadel hoopis ära viidud./---/ Kange maruga tulnud merevesi kaugele maale, mõnel viinud noore orase koos mullaga ära, teisel võtnud põllult nii mulla kui kartulid ja jätnud asemele kruusa ning muda./---/"
"Rev. Ztg", 185, 23.8.1890: "Haapsalus oli 15. augusti hommikul tugev S tuul, mis lõuna paiku valjenes ja pöödus SW poole. Neljapäeval, 16. augustil oli terve päev SW torm, mis lõuna ajal üsna rängaks läks. Vesi tõusis kolm arssinat üle normaali, kuid kella 18 ajal torm rauges ja vesi hakkas alanema. Kahjud on suured."
"Rev. Beob" ja "Rev. Ztg.", 185, 15.8.1890: "Tallinnas oli teisipäeval, 14. augustil sajune ja jahe. Õhtul kella 20-ks kuhjus tugeva tuulega süngeid musti pilvi kagusse ja põhja. Pimeda hakul, pisut enne kella 21 ilmusid kaugel edelas esimesed üksikud välgud. Müristamine lähenes ja varsti oli ägedat äikest kord lõunas, kord kirdes, kuni kogu taevas oli välke täis, nagu seda Tallinnas pole enne nähtud - kuni 40 välku minutis! Sellega kaasnes ränk valanguline sadu ja torm kuni kella 23-ni. Napilt pooletunnise vaheaja järele puhkes veel ägedam äike ränga saju ja tormiga, mis rauges alles pärast kella üht öösel. - Tookordsed kõige vanemad tallinlased ei mäletanud seesugust erakordse jõuga äikest."
"Rev. Beob", 186 ja 187, 16. ja 17.8.1890: "Neljapäeva lõuna ajal paisus SW torm veel tugevamaks ja kella 15 ning 18 vahel saavutas oma haripunkti, mille järel õhtuks nõrgenes. Linna puiestikes tegi torm kohutava hävitustöö. Kadriorus murdis suuri puid üle saja, nii et sulges kõnni-ja sõiduteed ning pargivahid pidid keelama inimesi, et keegi langevate puude all surma ei saaks./---/"
"Rev. Ztg.", 190, 21.8.1890: "Helsinkis oli torm veelgi rängem kui Tallinnas. Juba ööl vastu kolmapäeva oli äike. Neljapäeval läks torm üle enneolematuks orkaaniks. Ehitusel oleva luteri usu kiriku kõrged tellingud kisti lahti juba orkaani puhkemisel ja nende osi kandus suurde kaugusse. Kümned suuremad ja kõrgemad hooned jäid ilma katustest ja akendest. Telegraafiliinid purunesid pea viimseni".
"Rev. Ztg", 193, 24.8.1890: " Hirsala saarelt (Helsinkist ca 20 km edelas) teatati erakordsest loodusnähtusest - neljapäeval, 16. augustil kella 16 ajal kerkis äkki edelas üles võimas, pimestavalt valge, mustaga kanditud pilvesein, mille tipud kõrgustesse kadusid. Ümberringi aga säras pilvitu taevas. Mõni hetk hiljem oli keeristorm juba kohal. Hirsala juurde jõudes jagunes see kahte harru. Üks pöördus NNW, teine NNE suunda. Kõik, mis neile teele ette jäi, pühiti minema või murti maha, suured ja kõrged kased kanti kuni 50 sülla kaugusele, suured kaljurahnud veeresid siia-sinna. Kuhu keeristorm läks, seal purustas kõik. Kuid kahe hävitusvööndi vahel jäid metsad ja majad täiesti kahjustamata. Need veemassid, mis tsüklon merest üles rebis ja endaga kaasa viis, katsid kõik ettejääva niisuguse soolakihiga, et näiteks välja kuivama riputatud vihmamantel oli pärast nagu puu."
"Rev. Beob", 191, 22.8.1890: "Kroonlinnas käis juba 16. augustil kella 12 ajal tugev lõunatuul üle linna. See kõvenes ja pöördus SW-i. Vesi tõusis aeglaselt, kuid järjekindlalt, kella 21-st peale kiiresti. Kella 23 ajal oli juba 6 jalga, pärast südaööd, kella ühe ajal koguni 7 jalga ja 10 tolli üle normaali. See kõrgvesi püsis kuni kella viieni, kogu elanikkond oli paanilises hirmus. Torm ajas laevu randa, murdis puid, laastas viljapuuaedu, rüüstas maju. Tõusuvesi tungis mitmel pool majadesse ja põhjustas uputuse ka vanglas."
"Rev. Ztg", 189, 20.8.1890: "Peterburi sai esimese tormihoo 16. augustil kell 18 koos äikesega. Kui äikesehoog üle läks, siis SW torm klaaris taeva õhtuks ära ja kell 21 polnud rahval veel aimugi, mis tulemas oli. Siis kõlas aga kindlusest kahuripauk, mis hoiatas kõrgvee tuleku eest. Sellele järgnes aeg-ajalt üha uusi hoiatuspauke. Kell 23 oli uputus saavutanud juba erakordse taseme - 7 jalga üle normaali. Pool tundi hiljem jäi seisma tänavaraudtee; mitmel pool tuli vesi juba vagunitesse. Alles pärast südaööd, kella ühe ajal hakkas torm nõrgenema, pöördudes SW-st SE poole. /---/"

Veel pilte 24. augusti äikesest 2007

Kuna huvi selle äikese vastu on suur, siis panen üles veel pilte niipalju, kui mul neid on. Kuna siis oli mul alles pildistamise algusaeg, ei ole pilte eriti palju ja kahjuks ei tulnud isegi pähe kõike filmida, kuid hea, et niigi palju on olemas.
23. augusti õhtul enne äikest: taevasse ilmusid kiudpilved.
24. augustil varahommikul: foto möllu keskelt.
Äike eemaldub. Ühes sellega läks väga järsku (ainult mõne min jooksul) ka valgeks.
Tõusev päike valgustas eemalduvate rünk-ja rünksajupilvede tippusid. Oma silmaga oli vaade väga ilus, sellel fotol pole sellest pooltki jäädvustunud.