Tropopausist

Tropopaus on troposfääri ja stratosfääri vahekiht, milles troposfäärile iseloomulik temperatuurilangus väheneb, kaob või muutub vastupidiseks. Väär on arvata, et tropopaus on ühtne kiht, vaid seal on palju katkestusi, eriti klimatoloogiliste frontide piirkonnas. Üsna sageli on tropopaus mitmekihiline, mis temperatuuri profiilis tähendab, et teatud kihtides on temperatuur muutumatu, siis langeb ja siis tõuseb uuesti ja nii mitu korda. Tropopaus on väga selgelt eristatav troopikas, kuid pooluste piirkonnas troposfääri ja tropopausi piir ähmastub. Pooluste kohal võib troposfäär sujuvalt üle minna stratosfääriks.
Mida kõrgemal asub tropopaus, seda madalam on seal ka temperatuur. Kehtib ka vastupidine seos: mida soojem on õhumass, seda kõrgemal asub tropopaus. Tropopaus on troopikas 15-18 km kõrgusel aluspinnast, kuid pooluste piirkonnas vaid 8-10 km kõrgusel. Keskmistel laiustel (40°-50°) on tropopausi kõrgus 10-12 km, olles suvel kõrgemal kui talvel, aga see sõltub sellest, kas vaadeldav piirkond jääb polaarfrondist pooluse või ekvaatori poole. Kui polaarfront liigub üle vaadeldava koha ekvaatori poole, siis selle koha kohal tropopaus tuleb madalamale ja vastupidi.
Hetkel ongi selline olukord, kui 26.12. liikus polaarfront üle Eesti põhja poole, mistõttu tropopaus tõusis võrreldes 25.12. koguni vähemalt 1,5 km, sealjuures langes temperatuur troposfääri ülaosas -59°C-lt (25.12.) -67°C-ni (26.12). Kui möödunud ööpäeval oli tropopaus aluspinnast umbes 10 km kõrgusel, siis nüüd peaaegu 12 km kõrgusel. Muide, niisuguseid väärtuseid (12 km, -67°C) on väga harva isegi suvel, üheks erandiks oli 2001. a. juuli keskpaik, kui siiamaile jõudis eksootiline õhumass. Eestist vaid veidi edela pool oli tropopaus 26.12. veelgi kõrgemal ja temperatuur seal koguni -70°C. Üldjoontes on sellise olukorra põhjuseks see, et tänu jugavoolule jõudis Eestini Atlandi ookeani keskosast mereline troopiline õhumass. Kui kevadel ja eriti suvel tähendab see niisket ja lämbet ilma, siis praegusel ajal toob see lihtsalt kevade hõngu.
26.12. õhtul nõrgenes tuul, kuigi õhurõhugradient oli endiselt väga suur. Selle põhjuseks on tuule suuna muutumine ehk teisisõnu, olgu õhurõhugradient kui tahes suur, siis tuule suuna muutumise ajaks nõrgeneb tuul ikka, kasvõi lühiajaliselt. Mõnikord soojal, pikkade päevade ajal, võib täheldada vähemalt sisemaal järgmist huvitavat nähtust. Kui päev on väga tuuline, aga õhurõhugradient on juba vähenenud (ilmaprognoos lubab õhtuks olulist tuule nõrgenemist või tuulevaikset ööd), siis mingil hetkel õhtul vaikib tuul peaaegu äkitselt. Päike sel ajal veel paistab, kell on umbes 18-20, kui see juhtub. Üks tuule nõrgenemise põhjuseks võib-olla see, et tuul saab energiat päikeselt, täpsemalt soojalt aluspinnalt, mida päike soojendab, aga mingil hetkel, kui päike on juba piisavalt madalal horisondi kohal, siis ei soojenda see enam piisavalt aluspinda, see jahtub ja tuule energiaallikas saab otsa. Tuul säilis mõnda aega pärast õhurõhugradiendi vähenemist tugev nii inertsist, kui juba kirjeldatud energiaallika mõjul.

Huvitav nähtus

Mõnikord võib lihtsasti seletatav nähtus ja protsess palju segadust põhjustada. Ühte listi saabus järgmine kirjeldus ja küsimus, mis tundub esmapilgul väga mõistatuslik:

"Tere!

Tahaksin teada mis see võis olla? 24.06.2010.a. kukkus midagi alla. Nägin aknast jälge. Ülevalt poolt oli valge saba, aga allpool oli must saba, mis väga kiiresati haihtus, lausa alla minuti. Siis kui jõudsin pildi teha oli must(tahmane) osa haihtumas, aga vaevalt on nähtav. Mis paistis olevat kahe metsa vahel. Kuskile Iru ja Loo väljale.Või Maardu järve metsa juurde.

Vaatlus toimus Sinimäe 3 kolmeteistkümnendalt korruselt."

Juurde oli lisatud järgmine foto:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Sellisele kirjale järgnesid sellised vastused:

"Tervist!

Mul sehuke loll idee, et valge osa on mudelraketi kütuse põlemisjäägid (suht kui efektiivne töö on tehtud, järelejäänud kütus visiseb põlemiskambris), tume on raketi kere tossamine, mis enne põlemisjääkide jälje sisse ära kadus. Samas, see oleks siis üks pirakas mudelrakett. Mõni lendav kosmoseobjekt vast nii graatsilist atmosfääri sisenemist ei teostaks, kildude jäljed oleks näha. Kas küsija ehk oskab täpsustada, kui kiiresti too asi liikus (ca. mitme sekundiga ta selle nähtava jälje tee läbis?)"

ja "Tere!

Võib-olla oli tegemist meie kaitsejõudude eksperimendiga?"

ning lõpuks

"Tere,

See on vist näide sellest, kuidas müüdid sünnivad. Kirja autor on pannud sündmusele pool juurde. See saba ei tekkinud minutiga, vaid hoopis pikema aja jooksul. Tegemist on tavalise reisilennuki reaktiivmootorite põlemisjääkide nn. sabaga, mida väga tihti taevas näeme. See must saba, millest juttu oli on natukene haruldasem. Nimelt on see päikse poolt tekitatud vari, mida inimene juhtus nägema. Kuna see vari on nõrk saab seda jälgida ainult saba ja päiksega nn. ühel joone olles. See tõttu see saba ka kiirelt kaob (päike liigb edasi).

P.S. Olen ka ise sellise pildile kunagi saanud. Must osa oli mere kohal ilusti horisondini välja jälgitav. Vaatlus kestis ka ehk minuteid 5. Siis oli vari kadunud."

Esimese kahe seletuse tõsiduse üle võib vaielda, kuid arvatavasti on pakutud seletusi ja ideid ikkagi tõsiselt mõeldud. Viimane seletus on igal juhul tõsine ja enam-vähem korrektne.
Võib norida väite kallal, et tegemist on tavalise reisilennuki reaktiivmootorite põlemisjääkide nn. sabaga. Täpsustuseks olgu öeldud, et see on ikkagi pilv, mis tekib seetõttu, et põlemisprotsessi tõttu lisandub õhku veeauru ja heitgaasides olevad tahma-jmt osakesed sobivad kondensatsioonituumadeks. Nendele tekib sobivatel tingimustel kohene kondenseerumine ja tekkinud veepiisakeste jäätumine, mille tagajärjel moodustub kitsas pilvetriip. See võib sobivatel tingimustel püsida isegi tunde ja laieneda tugevasti, näiteks siis, kui õhk on troposfääri ülaosas niiske ja kaldub tõusma (tsüklonite ja frontide idaservas). Nähtav jälg võib tekkida veel tiivakeeriste ja lokaalse õhurõhulanguse tõttu. Kondensjäljed on tihti ülemise kihi pilvedega koos. Kuna kondensjäljed on üpris teravalt piiritletud ja hajutavad ning peegeldavad piisavalt valgust, siis saavad need heita hästijälgitava varju, mida sobiva vaatepunkti korral, nagu viimases vastuses seletatud, võib näha kas enamasti kiud-ja kiudkihtpilvedel või siis, kui õhumass on vinene. Selline vari on nii mõnigi kord ruumiline, sest vari ei teki tasapinnale, vaid pilvekihile või vinesele õhule, millel on paksus ja mis on samuti vähemalt osaliselt läbipaistev.
Harva tekib hajujälg (distrail) ja see juhtub siis, kui lennuk lendab läbi õhukese pilvekihi, kus juba väikesest temperatuuri lokaalsest tõusust piisab, et pilv selles kohas hajuks. Järele jääb peaaegu pilvevaba kanali-või tunnelitaoline joon või triip. Hajujäljed tekivad sageli seoes lennuki laskumise või tõusuga, mille käigus sõidetakse läbi pilvede. Üht näidet hajujäljest vt http://www.hot.ee/her/taevas.html
(foto leiab, kui Ctrl+F otsida Suure lennuki). Sealselt leheküljelt leiab palju huvitavat ja põnevat.
Kondensjälgedega on seotud vandenõuteooriaid.

Viimases seletuses on väidetud, et pool on juurde pandud. Selle üle võib küll vaielda, ent ilmselt see ikkagi nii pole. Nähtus oligi vaatleja arvates selline, nagu ta seda kirjeldas. See, kui adekvaatne on mingi nähtuse, sündmuse vms kirjeldus, sõltub kirjeldaja eel(taust)teadmistest, eelarvamustustest, emotsioonidest jpm asjaoludest.

Kiire õhuvool ja kondensjäljed 24.-25.3.2010

Mõnel päeval tekib rohkelt taevasse rohkelt rohkelt kondensjälgi, mõnel päeval on neid vähe, vahel üldse mitte (kuigi lennukid lendavad iga päev). Juba mõne vaatlusega saab selgelt, et kondensjäljed on sageli koos kiud-või kiudkihtpilvedega, st justkui ülemiste pilvedega seotud. Eks võib muidugi igasuguseid teooriaid välja mõelda, mis on kondensjälgede tekkimise põhjuseks jne, kuid kindlasti tasub kaaluda võimalust, et need tekivad siis, kui troposfääri ülaosas on piisavalt niiskust, sobiv temperatuur jne, ühesõnaga tingimused nende tekkeks sobiksid. Need on pilved nagu iga teinegi. Kondensjäljed näitavad niisiis ilmselt troposfääri ülaosa seisundit (pilved on kaudseks aeroloogiaks).

24. ja 25. märtsil oli kiire õhuvool loodest ja põhjast ning ülemised pilved, sealhulgas kondensjäljed, liikusid väga kiiresti. Video on reaalajas ja võib selgelt näha, kui kiiresti pilved liiguvad. Nendel päevadel tekkis kondensjälgi eelkõige õhtul. Fotosid:

Tõmblukukujuline kondensjälg

Veidi üle 20 min hiljem samas kohas hoopis uus jälgede paar.

.

Keerdu läinud jälg

26. märtsi õhtul jälle kondensjäljed.

"Jääkeeris" Skagerrakis

7. veebruaril märgati Skagerrakis nn looduse kunstiteost: triivivast jääst tekkis keeris, mille põhjus seisnes tavapärasest külmemas vees seal. Sealsed okeanoloogid polnud midagi sellist varem näinud ja sellest ka uudis: http://met.no/?module=Articles;action=Article.publicShow;ID=2808

Tähtede ülitugev vilkumine

Kus öö piisavalt selge, võis jälgida tähtede ebatavaliselt tugevat vilkumist. Tavaliselt tähed siiski pigem virvendavad, aga seekord kadus mõni silmapiirl lähemal olev täht hetkeks ära ja ilmus uuesti, kusjuures suure sagedusega. Seniidile lähemal olevad tähed päris ära vahepeal ei kustunud, kuid siiski väga vilkuvad. Seejuures värv muutus sinakasrohelise ja punaka vahel. Tähted vilkumist seletatakse näiteks õhu fluktuatsioonidega (tuulehood, tiheduse muutused jne). Värvusmuutusi saab seletada veeauru ja veepiisakeste hulga kõikumisega atmosfääris.

(Viimase paari nädalaga on ilmaelu väga kirju olnud, nagu ikka, alates uue aasta megalumest kuni praeguse hämmastava härmatise-ja udulaineni - põhjuseks ikka vana hea tuttav inversioon- ning ja mis kõik seal vahepeal, et loodetavasti on lähiajal aega kõigest sellest siin ka kirjutada ja fotomaterjalidega illustreerida).

Avaldati soov, et näha 2010. a. jaanuari härmatist. See härmatiseperiood oli märkimisväärne, sest tekkis juba 9. jaan, aga lagunes alles 20. jaan. paiku. Tipphetkel oli härmatise all mitu riiki ja sadu tuhandeid ruutkilomeetreid. Need pildid on tehtud 10. jaan. Tartus, kuid see härmatis murdis palju oksi, ka puid või koolutas neid. Sellest on fotod Nõmmelt.

Härmatis alles pakseneb.

Härmatis maksimaalses staadiumis (ei ole lumi puudel)

Härmatis murdis oksi...

...ja painutas puid.

Kas orkaan Soome lahel?

Sellest nähtusest pikemalt: www.ilm.ee/?46768

Vahel tuleb ette vägagi huvitavaid ja isegi hämmastavaid loodusnähtuseid. Vaadake ja imestage: http://koti.welho.com/pjokine9/vortices.gif

See juhtus 15. detsembril. Selle on salvestanud radarianimatsioonina keegi Soome meteoroloog. Nagu näha, tekkis see Soome lahe keskosas ja triivis Lahemaa poole. Tõsi, tingimused olid järveefektiks ja selle ülimaks väljenduseks soodsad - ikkagi arktiline õhumass sooja ja lahtise vee kohal ning küllaltki nõrk tuul. Siiski on
seletus sellele nähtusele (pean silmas üllatavat osa) märksa proosalisem:)

Anomaalne (või peaaegu) baariline olukord Atandil (täiendatud)

11. detsembril oli Atlandi ookeanil üsna ebaharilik olukord:

(ilmakaart: http://www.emhi.ee/?ide=19,252)

.

.

.

.

Näeme, et seal on tekkinud meridionaalne isobaaride paigutust. See ehk ei ole päris tõeline meridionaalne tsirkulatsioontüüp, nagu meil siin Ida-Euroopas, samuti ka Venemaal võib olla, kuid sellise ulatusega meriodionaalne olukord ookeanil on siiski ebaharilik, sest seal valitseb tavaliselt rohkem või vähem tsonaalne õhuvool ja isobaaride (õhurõhu samajoonte) asetus. Sealjuures liigub Gröönimaa lähedal olev madalrõhkkond peaaegu tagurpidi ja pange tähele, kui tihedalt paiknevad isobaarid Islandi edelanurgas. On huvitav, et tagurpidi liikuvale tsükloni järgneb kiiresti uus, mis tekitab peaaegu isallobaaride (õhurõhu samamuutumisjoonte) vaakumi (isobaarid on põhja-lõunasuunaliselt väga hõredalt).

Küllap ikka on meridionaalne tsirkulatsioon Atlandil, nagu uuemate andmete valgusel võib väita:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Ka õhumassi temperatuurikaardil (http://www.wetterzentrale.de/pics/Rtavn062.html) on näha, et lõuna poolt on kaugele põhja meridionaalse tsirkulatsiooni tõttu kerkinud soe õhumass:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Olgu huvilisele veel öeldud, et mitmed uurijad on välja töötanud tsirkulatsiooniklassifikatsioonid. Eesti jaoks on sobivaim Wangenheim-Girsi klassifikatsioon, mille järgi on tsirkulatsioonitüüpe 3: tsonaalne, meridionaalne ja poolmeridionaalne. Viimane tähendab idavoolu. Meridionaalne õhuvool on ka põhjast ja loodest, mitte vaid lõunast või kagust, nagu vahel ekslikult arvatakse. Ülejäänud Euroopas välja töötatud skeemid on väiksema üldistusjõuga ning lisaks ei sobi Eesti jaoks. Siiski, Eesti jaoks peetakse veel enam-vähem sobivaks Hess-Brezowsky klassifikatsiooni (lähenemisviisi järgi). See aga vajab siiski ümberkorraldusi näiteks ilmatüüpide osas (need on Kesk-Euroopa kesksed), mida pole aga tehtud.

Kindel tõend, et kliima soojeneb

Kliimamuutuseid ei saa ilmselt eitada (atmosfääri energiahulk suureneb, Browni liikumine ilmselt kasvab). Vaieldakse, mis seda põhjustab, kas ja kui suur on selles inimese osa (mingi osa kindlasti on, sest kuulume ju ühtsesse süsteemi Maa, mille süsteemiosad paratamatult mõjutavad üksteist) ning kas ja mida saaks ette võtta, et kliima enam ei muutuks. Vaidus käib seetõttu, et tegelikult pole ju piisavalt ja kindlaid andmeid täpsete põhjuste osas, samuti raskendab olukorda teema tugev politiseeritus.

Ain Kallis on päris palju propageerinud üht toredat tõestust (on ka Tõravere Observatooriumi peahoone teadetetahvlil, vähemalt hiljuti veel oli), mis on ilmselge kliimasoojenemise tõestus:

Pilt pärineb: changing-climate.co.uk

Soomes registreeriti põhjapoolseim eksootiline välguvorm (uudis ka eesti keeles!)

Uudis ka nüüd eesti keeles tänu ilm.ee-le: http://www.ilm.ee/?46722

Huvitavad uudised Soomest: http://www.fmi.fi/uutiset/index.html?Id=1260174177.html http://www.ursa.fi/ursa/tiedotus/2009/tiedote_9-2009.html

Mõned küsimused lume ja tuisu kohta (lisatud üks seletus). Täiendatud!

Ümbritseva maailma ja looduse kohta võib esitada mitmesuguseid huvitavaid küsimusi. Esitame neist mõned.

1) Miks lumehelbed on kuueharulised ja kas päriselt on nende sümmeetria ka täiuslik ning kas lumehelbed on kordumatud?

2) Miks lohud, jalajäljed jne täis tuiskavad? (küllap olete tähele pannud, et tuisuse ilmaga on varsti jalajäljed täis tuisanud, kuid miks?)

Lumehelbe heksagonaalne süngoonia (kuusnurksus) tuleneb jää kristallstruktuurist. Lumi on nagu teemant või soolgi mineraal. Veemolekulid moodustavad jääs teiste veemolekulidega vesiniksidemeid, mis on umbes 109-120 kraadise nurga all, seega sisenurk on ligi 60 kraadi (2 sideme vahel) ja 60 korda 6 annabki 360 ja saab nähtust ligikaudu ka nii seletada. Kuid nii on asi vaid molekulaarsel tasemel ja selline lähenemine on mehhanistlik. Ometigi ilmneb molekulaarne kuusnurksus ka makroskoopilisel tasemel. Asi on selles, et kõige kiiremini kasvavad jääkristallil teravad küljed. Kuna neid on kuus (molekulid moodustavad ju küllaltki "kandilise" struktuuri, millel on 6 teravamat kohta), siis ilmneb kuusnurksus ka makroskoopiliselt, kuigi füüsiktel pole molekulide taseme kuusnurksuse ülekandumine makroskoopiasse siiski veel päris selge. Nähtust võib seletada ka teisel, filosoofilisemal viisil. Stabiilsed on looduses sellised ühendid ja struktuurid, mille energia on minimaalne. See on põhjus, miks raud jpt tehismaterjalid roostetavad, lagunevad jne - nad on energiarikkad ega ole stabiilsed ja püüavad saavutada vähima energiaga taseme. Ka jää moodustumisel tekib esmajoones struktuur, millel on võimalikult väike energia ehk suurim stabiilsus, milleks on heksagonaalsed kristallid.

See on tõesti nii, et enamus kristalle on tegelikult defektsed. Tõepoolest leidub ka oluliste vigadeta kristalle, kuid see on haruldus. Mingid mikropraod või ebasümmeetrilisused on enamikel kristallidel.

Kas kõik on erinevad? Teatud mööndusi tehes küll. Väga lihtsad kristallid, näiteks kuusnurksed plaadid või kepikesed on tegelikult üsna sageli siiski peaaegu samasugused. Mida väiksemad on kristallid, seda suurema tõenäosusega on sarnased. Asi on selles, et jääkristalli kuju ja kasv sõltub keskkonnatingimustest. Väiksem ruumiosa on homogeensem kui suurem ruumiosa, mistõttu on ka väiksemad kristallid omavahel sarnasemad. Keskkonna heterogeensus, -tingimuste muutus jne kandub kristallile ja salvestub seal omamoodi. Seetõttu ilmnebki silmnähtav kordumatus vaid keerukamate (tähe- jmt) kujuliste lumekristallide korral. Individuaalsust lisavad muidugi ka minivead, mille teket juba selgitati.

2) Kuiva (lahtise) lume olemasolu võimaldab nähtusel ilmneda, samuti on vajalik piisavalt tugev tuul, kuid konkreetselt küsitud nähtuse põhjust, miks lohud tuiskavad täis, võib seletada kolmel viisil.

Esimene võimalus on see, et lohkudes tekivad väikesed keerised, mis ei lase sinna sattunud lund enam ära ja nii see lumi kogunebki. Kahjuks on turbulentsiteooria väga raskesti mõistetav ja seetõttu võib lihtsuse mõttes selle ära jätta.

Teine võimalus on nähtust seletada joa pidevuse võrrandiga S*v=const, kus S on ristlõikepindala ja v on aine voolamise kiirus. Sellest seosest järeldub, et mida suurem on ristlõikepindala, seda aeglasem on aine vool. See on ka põhjuseks, miks jõed voolavad kitsastes kohtades kiiremini kui laiades kohtades või miks majade vahel on tuul tugevam - majad või kitsamad kaldad ahendavad piirkonda, kus aine saab liikuda ja sellest siis suurem vee või tuule kiirus. Sama saab väita ka lohkude kohta lumepinnal - lohu tõttu on õhul nüüd järsult rohkem ruumi liikuda, õhu liikumine aeglustub ja seetõttu ei suuda õhk lund enam kanda, vaid see langeb välja ja täidab niiviisi rattaroopad või jäljed lumes või muud madalamad kohad lumepinnal. Kindlasti on mängus ka keerised, aga need jätsime lihtsuse mõttes välja.

Kolmas seletus on kõige lihtsam, mida võiks ilmselt eelistada, jättes eelmised kaks seletust marginaalsesse rolli. Kolmanda seletuse järgi mõjub lumeosakestele pidevalt raskusjõud. Kui on lohk või auk ehk lumepind läheb alt ära, siis raskusjõud tõmbabki lume lohku! Keerised või õhuvoolu aeglustumine mängib väiksemat rolli.

Küsisin arvamuse või oletuse õigsust ka füüsik Henn Voolaiult. Toon ära tema lisaselgituse: "Loomulikult kukuvad kõik kehad maha tänu raskusjõule, aga antud juhul selline seletus, nagu teie sõber pakkus, ei tööta. Miks? Sellepärast, et selle ajaga, kui lumehelves üle jälje jõuab, langeb ta ca 5 mm ja sel juhul ta põrkub edasi. Tulemuseni võib jõuda lihtsa arvutusega. Võtame tuule kiiruseks 10 m/s ja jälje laiuseks 30 cm. Sel juhul kestab helbe üle jälje kandumine ca 0,03 s (1m 0,1 s ja 0,3 m veel 3 korda rutem). Selle ajaga langeb keha raskusjõu tõttu suuruse võrra, mille saab arvutada valemist h = gt2/2. Siit saamegi 5 mm. Oluline on ikkagi jälje kohal kiiruse vähenemine voolutoru ristlõike suurenemise tõttu. Siis jõuab helves rohkem langeda ja ei põrku august välja."

Siit ka moraal, et kõige lihtsam seletus ei pruugi olla õige ega tasu seda tõe pähe võtta, vaid oletusi tuleb kontrollida. Kõige parem on ikkagi seda küsimust katseliselt uurida. Ma arvan, et ka keerised on ikkagi olulisel kohal. Toon paralleeli katuselt allatuiskava lumega. Võib tähele panna, et katuse serva alla tekivad keerised või allatuiskava lume kaared - lumi käändub kaarekujuliselt katuse serva alla, kui lumi tuiskab katuselt alla. Sama ehk juhtub ka lumme jäetud rattaroobaste või jälgedega seoses juhul, kui katuse serva saab kuidagi samastada jälje järsu servaga.

Uhked keerised

Lääne-Euroopa kohal on näha uhkeid keeriseid. Nende tipud on äikest täis, nagu välgudetektorid näitavad.

Imelugu

Lugege ja imestage: http://www.maaleht.ee/news/uudised/isevarkiteated/article.php?id=27109147&l=fplead

Loengusari ilmast ja kliimast jätkub! Teisipäeva, 24. novembri ja neljapäeva, 26. novembri õhtul Tähe 4-170 kl 18 on veel oodata äikese-ja orkaanijuttu ning ilma imetegudest ja pilvede vägitegudest.

Esimene õhtu oli päris edukas, jäädi rahule, inimesi oli hinnanguliselt 40-50 ümber, hiljem läksid mõned ära, mõni lisandus. Loodetavasti vähemalt sama tase jätkub.

23. november oli suure novembri lumetormi aastapäev. Teisipäeval on väike meenutus ilm.ee-s, nii et hoidke silma peal.

Miks on nii? Mis on nende nähtuste põhjusteks?

Meid ümbritsev maailm on täis mitmesuguseid nähtuseid, mis on nii igapäevased, et enamasti nendele asjadele ei mõtlegi. Kui hakata mõtlema, siis need igapäevased ja lihtsad asjad ei pruugigi enam nii lihtsad olla või ei oska selgitada, milles asi.
Pakungi siin mõned küsimused koos lühiselgitustega välja. Sama asi ilmub tasapisi ka ilm.ee-s, kuid üksikküsimuste kaupa ja siis on hiljem sarnaselt sealgi, nagu siin. Mõni küsimus võib-olla vägagi naeruväärne, kuid küllap avastamisrõõm on küsimustele mõtlemist ja arutlemist väärt! Niiviisi saame koostada loodusteaduslikke mudeleid. Esitatud mudelid või vihjed nendele on ebatäielikud, kuid alustada tasubki lihtsast ja loogilisest ning alles hiljem saab olemasolevatele teadmistele ehitada keerukamaid konstruktsioone. Püüdke esiteks küsimusele ise vastus leida ja siis end kontrollida, märgistades hiirega ära ala, mis jääb küsimustest allapoole!

1. Miks on taevas sinine?
2. Miks pilved (eriti konvektsioonipilved) kipuvad õhtuti hajuma?
3. Miks tekivad enne tsükloni või frondi tulekut pilved?
4. Miks kaugusse viivad rööpad läheksid justkui kokku?
5. Miks pilve tagant väljuvad „päikesekiired“ tunduvad laiali minevat?
6. Miks on tihti sajupilved tumedad, kuid rünkpilved pigem heledad?
7. Miks (suurtest) järvedest voolab välja üks jõgi, kuid sisse tavaliselt palju jõgesid?
8. Kas kuu kiirgab ise valgust? Kuidas seda tõestada?
9. Mitu värvi on vikerkaarel?
10. Kas äikesepilved ja tsüklonid liiguvad vastu tuult? Miks?
11. Kuidas tekivad pilved?
12. Miks on talved külmemad kui suved?

.

.

.

Selgitused ja vastused

1. Taevasina põhjuseks võiks esialgu pidada valguse hajumist. Uurime lähemalt. Selgub, et valgus võib läbida keskkonda kahel moel: kas puhtalt elektromagnetlainetusena või valgus interakteerub (vastastikmõjustub) aineosakestega ja sel juhul neelduvad valguskandid molekulidelt, mis kiirgavad seejärel samu valguskvante, mis neeldusid molekulidel ja just selles taevasina põhjus seisnebki. Sealjuures neelduvad rohkem lühema lainepikkusega kvandid (sinised ja violetsed), mille kiirgab molekul uuesti välja (sama kvandi, mis neeldus), seega kiiratakse uuesti välja rohkem sinist ja ultravioletset valgust. See on Rayleigh hajumine. Tänapäeval öeldakse sageli hoopiski, et valgus (eelkõige lühemad lainepikkused) hajuvad õhu tiheduse pisimuutlikkuse (fluktuatsioonide) tõttu.
Õhtul, kui taevas on kirkalt selge, kuid päike juba loojunud, annab sinisest värvusest päris suure osa osoon. Valgusest ja värvist looduses vt rohkem: www.horisont.ee/node/879
2. Eelkõige rünkpilved tekivad tõusvate õhuvoolude tagajärjel. Need õhuvoolud kannavad endaga kaasas ka niiskust, mis kondenseerub teatud kõrgusel, sest standardatmosfääri puhul temperatuur langeb kõrguse suurenedes ja mida kuivem on õhk, seda vähem suudab see endaga niiskust siduda. Kondensatsioonituumade olemasolu korral kondenseerub osa niiskusest välja ja tekivadki pilved. Õhtul väheneb soojenemine ja seega tõusvad õhuvoolud. Enam pole pilvi tekitavaid ja alalhoidvaid õhuvoolusid (toovad ka lisaniiskust) ning pilved muutuvad veeauruks (tähelepanu! veeauru ei saa näha, sest aur tähendab aine gaasilist olekut ja molekule ju ei näe, kuid saame näha molekulide klasterdumisest tekkinud väikeseid veepiisakesi) või mõnel juhul madalduvad, sest jahtumise tõttu on õhk maapinna lähedal niiskem.
3. Pilved tekivad peaaegu alati tõusva õhu tõttu. Olenevalt õhu tõusmise iseloomust tekivad kas konvektsiooni-või kihtpilved (väga üldiselt). Õhk (õhumass) tõuseb siis, kui see muutub ümbritsevast õhust kergemaks. Kergemaks võib õhk muutuda kahel võimalusel: kas selle tihedus väheneb soojenemise tõttu (kõige soojem on Eestis soojal poolaastal tavaliselt taanduva antitsükloni servas) või muutub õhk niiskemaks, sest niiske õhk on kuivast õhust kergem (veemolekulid on kergemad, kui õhumolekulid keskmiselt). Sageli on põhjuseks mõlemad võimalused ja tõusvate õhumasside piirkonnas tulebki tihti ette pilvist ilma ning sademeid (esitatud skeem on väga üldine ja kõiki asjaolusid pole arvesse võetud – näiteks on tsükloni mehhanism ikkagi palju keerukam ja siis tuleks rääkida ka protsessidest, mis toimuvad atmosfääris mõne km kõrgusel jne).
4. Kui me vaatame kaugusesse minevaid sirgeid rööpaid, siis tunduks justkui, nagu need läheneksid üksteisele kuni mingis punktis saavad kokku. Me võime selle näiva kokkujooksmise koha fikseerida mõne raudtee lähedal oleva objekti abil, kuid sinna kohta jõudes näeme, et ikkagi on kokkujooksmise koht kuskil kauguses ja nii lõputult. Milles on asi? Põhjus on selles, et vaatenurga suurus erineb olenevalt objekti asukohast (kaugusest). Objektid, millel on suurem vaatenurk, näivad meile ka pikemad. Seda nähtust nimetatakse perskpektiiviks.
5. See on perspektiivi ilming.
6. Vihmapilved on tavalised paksemad ja tihedamad ning võiks arvata, et valgus lihtsalt neeldub. Jah, neeldub, kuid see on seotud piisakeste suurusega pilves – paljude ainete kohta kehtib seaduspära, et valguse neeldumine sõltub langemisnurgast: mida suurem see on, seda enam valgust neeldub. Kui piisad on suured, siis nende pinna kumerus on väiksem ja seega valguse langemisnurk suurem, mistõttu neeldub rohkem valgust. Väiksemate piiskade korral, mis on noortes rünkpilvedes, on ka piisa kumerus suurem ning neeldub vähem valgust, rohkem peegeldub erinevates suundades ja seetõttu tunduvadki rünkpilved heledamad. Kui õhk on niiske, siis võib-olla taevas rünkpilvetaolisi pilveräbalaid, mis on kahvatumad kui ilusa ilma rünkpilved, see on tingitud suurematest piiskadest nendes pilveräbalates, kuid vahel ka mõne teise pilvevarju tõttu või kahvatuma päikese tõttu. Loomulikult võib-olla vihmapilv suhteliselt hele, sest ka piisad võivad ju (teatud) vihmapilve osa(de)s olla väiksemad ja rohkem valgust peegeldub tagasi. Põhjusi võib veelgi olla, sõltuvalt konkreetsest olukorrast, näiteks valgustustingimustest või kustpoolt päikese suhtes pilve vaatame, samuti pilvede varjudest jne. Kiudpilved tunduvad valged väga peente jääkristallide tõttu, mis peegeldavad tugevalt valgust (otsest päikesekiirgust).
7. Eesti kõige suuremad järved on Peipsi-Pihkva ja Võrtsjärv. Nendesse järvedesse voolab sisse hulgaliselt jõgesid, kuid mõlemast välja vaid üks, vastavalt Narva ja Suur-Emajõgi. Milles on asi? Tegemist on looduse üldise seaduspärasusega, mille kohaselt (looduslik) nõgu või mõni muu negatiivne pinnavorm hakkab veega täitudes mingil hetkel serva kõige madalamast osast üle ajama. Kõige madalamaid kohti on ilmselt üks ja see ongi põhjus, miks nimetatud järvedest (seda ka mujal maailmas, kui just inimene pole kuidagi väljavoolu sekkunud) voolab ainult üks jõgi välja (seda, et Suur-Emajõgi mõnikord tagurpidi voolab, hetkel lähemalt ei uuri, sest pole püsiv, st pikaajaline nähtus jne pole küsimuse seisukohast kõige olulisem).
8. Kuu ise ei kiirga valgust, vaid peegeldab sinna saabunud päikesevalgust. Tõestada saab Maa varju abil.
9. Vikerkaarel saab selgesti eristada tegelikult 9 värvust – lisaks traditsioonilisele 7 värvusele on veel infrapunane ja ultraviolett. Inimene neid ei taju, kuid loomariigist mitmed küll. Ka 7 nähtava värvi eristamine on üsna tinglik ja subjektiivne, sest värvid lähevad ju sujuvalt üksteiseks üle ja teinekord ei saagi kõiki 7 nähtavat värvi eristada, vaid näiteks sinine või punane osa on ülekaalus.
10. Sageli öeldakse, et äikesepilv liigub vastutuult. Ka enne tsüklonit ei puhu ju tuul madalrõhu poolt, vaid kuskilt mujalt. Milles on asi? Tuul on äikesepilve kõrgusel ikka samast suunast, kust tuleb pilv. Äikesepilved liiguvad kas vastavalt juhtvoolule või keerutab neid rõhkkond, kus pilved parajasti asuvad. Viimast olukorda võib eriti sageli sügavates, kuid täituvates tsüklonites jälgida.
Tuul on teisest suunast enamasti seetõttu, et rõhkkonnad ja äikesepilved tekitavad ise oma tuultesüsteemid. Üldine reegel on, et õhk liigub kõrgema rõhuga aladelt madalama rõhuga alade suunas. Tuul pole siiski peaaegu kunagi nii üks-üheselt suunatud tsükloni keskmesse, vaid toimub suurem või väiksem kõrvalekalle Maa pöörlemise tõttu (Coriolisi jõud). Kõige selle tõttu tekibki mulje, nagu liiguksid tsüklonid või äikesepilved vastu tuult või tuulega teatud nurga all (antitsüklonitega on keerulisem lugu, sest need ei allu juhtvoolule).
11. Pilvede täpne füüsikaline tekkemehhanism ei ole teada, kuid üldjoontes on probleem justkui hästi lahendatud. Veeauru kondenseerumiseks peavad gaasikeskkonnas olema vastavad tuumakesed, millele veemolekulid piisava niiskuse korral saavad hakata kogunema. Väga sageli on nendeks tuumakesteks mineraalne tolm või bakterid.
Õhk küllastub piisavalt niiskusega atmosfääris kõrgemale kerkides, sest temperatuur langeb. Põhjendada võib seda paisumisega, milleks kulutatakse siseenergiat või kuna esimene seletus kehtib just siis, kui õhk ei seguneks ümbritseva õhuga, siis parem oleks isegi öelda, et õhk on kõrgemal hõredam ja kuna osakesi on sel juhul vähem, on ka temperatuur madalam. Pilvede kohta vt rohkem: www.ilm.ee/index.php?46318
12. Kohe tuleb meelde kliima ja aastaaegade vaheldumine. Millest need aga tekivad/sõltuvad? Eks ikka Maa pöörlemistelje kaldest orbiidi tasapinna suhtes, sest päikesekiirguse langemisnurk muutub sel juhul, olenevalt asukohast orbiidil ümber Päikese, ja ei muutuks, kui telg ei oleks orbiidi tasapinna suhtes kallutatud. Sellest järeldub, et aastaajad saavad olla vaid neil planeetidel, mille pöörlemistelg on suuremal või vähemal määral kaldu orbiidi tasapinna (ekliptika) suhtes. Niisiis on teatud orbiidi punktides Maa põhjapoolkera rohkem Päikese poole suunatud ja päikesekiirguse langemisnurk on suurem, mistõttu põhjapoolkera saab rohkem energiat (soojust) kui lõunapoolkera.
Vahel räägitakse sellest, et Maa orbiit on ekstsentriline ja see mõjutab samuti aastaaegasid. Ilmselt on see mõju tühine, sest näiteks solaarkonstandi muutlikkus on väga väike. Väiksemaid põhjusi leiab veelgi, eriti kui rääkida, miks mõni talv on soojem kui teine jne. Need põhjused peituvad enamasti atmosfääris (tsirkulatsioonitüübid).

Lumesadu suvel/Sademete mõistest

Vahel sajab lund ka suvel, kuid ainult haruharva jõuab see maapinnani. Nii juhtus näiteks 17. augustil 1825. aastal Põhja-Eestis (temperatuur oli ligi 0 kraadi ja sadas lund) või lumesadu Saaremaal 1863. aastal (täpne kuupäev teadmata).
Praegune lugu räägib siiski lumest, mis ei jõua maapinnani. Sademete kohta öeldakse ühes Tartu Ülikooli uurimuses (Gaili Konsap Ilmastikunähtuste sõnavara leksikaal-semantiline analüüs eesti keeles) järgmist: "Sademed on küllaltki probleemne mõiste. Eesti Entsüklopeedia väidab, et sademed on atmosfäärist aluspinnale langev vedel või tahke vesi (EE 8). Samas nimetatakse sageli ka maapinnal kujunevaid kondensatsiooninähtusi (kaste, hall jt) sademeteks, seda vähemalt vene koolkonna käsitluses. Leian, et on vajalik eristada neid kahte ja kasutan maapinnal kujunevate sademete täpsustamiseks terminit hüdrometeoorid [`pinnakihtidele moodustunud sademed` (Võõrsõnastik 2006)], mida võiks siis pidada sademete alammõisteks".
Ma lisan juurde, et sademeteks võib lugeda ka neid jääkristalle või veepiisakesi, mis langevad küll pilvest välja, kuid ei jõua maapinnani, vaid aurustuvad juba varem mitmesugustel põhjustel. Sel juhul tuleb kindlasti täpsustada, et räägitakse maapinnani mittejõudvatest sademetest või virga-nähtusest.

Lumesadu mõne km kõrgusel on südasuvelgi võimalik, sest seal on ka kõige palavama ilma korral temperatuur alla nulli. Jääkristalle langeb aga enamasti kesk-või kõrgkihipilvedest, mille kõrgusel võib-olla külma kümneid kraade.

Taevane lumesadu oli augustis märkimisväärseim 23. kuupäeval. Siis võis lumevinet isegi palja silmaga kergesti märgata. Taevas arenes kiudpilvedest üsna tihe kiudkiht-, kõrgkiht ja kõrgrünkpilvede kiht välja, millest langes üsna ohtralt jääkristalle ning lumehelbeid. Sademed on näha tumedamate varjudena või valkja vinena päikesevalguses.

Selgesti on tumedad varjud sademete tõttu näha.

Kármáni ebastabiilsus

22. augusti satpildil (allikas: http://saturn.unibe.ch/rsbern/noaa/dw/realtime/index.html) võis näha Aafrika lääneranniku lähedal ookeani kohal asuvas pilveväljas huvitavaid keeriseid.
.

.

.

.

.

.

.

.

.

Seda nähtust nimetatakse Kármáni ebastabiilsuseks või Kármáni keeristeks, mis on nimetatud insener-hüdrodünaamiku Theodore von Kármáni järgi. Vastav nähtus saab tekkida vaid teatud keskkonna viskoossuse (sisehõõrde; väljendatakse Reynoldi arvuna) vahemikus.

Äikesed 13.-15. augustil 2009 Keeristormi probleem

Ilm muutus muutlikuks ja ebapüsivaks juba 11. augusti õhtul. Tegelikult oli piisavalt ebapüsivust üldiselt kogu antitsükloni jooksul (ei saa pidada tavaliseks olukorraks, vt sellest analüüsi varasemast, 7. augusti äikeste postitusest)
13. augustil oli saarte ja Lääne-Eesti kohal tugev ja väheliikuv sajuala. See inhibeeris konvektsioonipilvede arengut päeval, kuid õhtul keskkihi pilved lagunesid ja mere soojuse mõjul arenes mitmel pool rannikul äikesepilvi. Selline olukord, kui mere soojusest piisab äikeste tekkeks, näitab hilissuve algust.
14. augustil arenesid kõige võimsamad konvektsioonipilved, sealjuures võis mitmel korral märgata ilusaid turbulentseid struktuure:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Põltsamaa lähedal märgati nähtust, mida parimal juhul võib nimetada ka pilvesambaks, kuid nimetati küll keeristormiks, kuid piltide järgi tundub, et funnel-cloud mõiste sobib kõige paremini, sest keerise alumine osa õieti ei puudutagi maapinda ning puuduvad igasugused tõendid, et see oleks mingit kahju põhjustanud. Kui tahame loodusnähtusi kirjeldada võimalikult usaldusväärselt ja täpselt, siis peame loobuma emotsionaalsest väljendusviisist ning olema kriitilised. Mõningane oletamine võib-olla lubatud, kuid see ei tohi kuidagi varjutada kindlalt teadaolevat infot ja peab olema arusaadav, et on oletusega tegemist. Arusaadavalt ei saa näiteks pealtnägijatelt nõuda rohkemat, kui nad tähele panid, kuid uurijal on alati võimalik öeldut analüüsida ja selle üle järele mõelda, milline saadud ütlus on kooskõlas tõenditega ja teinekord loogikaga, milline mitte.
Tähelepanu juhiksin veel sellele, et tehtaks vahet erinevatel keeristel – vesipüks ja tornaado on erinevad nähtused juba tekkeviisi poolest. Kui tornaado on vee kohal, siis tulebki nii öelda (muide, USAs tehaksegi vahet waterspout ja tornado over water; tornadic waterspout (halva ilma vesipüks) – non-tornadic waterspout jne). Sarnane olukord on ka maismaal – tornaadod jaotatakse samuti tüüpides, sealhulgas tehakse vahet supercell-tornado - non-supercell tornado, nii et juba atmosfääri ohtlikkuse hindamisel on selline vahetegemine tarvilik. Tulles tagasi 14. augusti keerise juurde Põltsamaa lähedal, siis tegelikult ei saagi öelda ilma täiendava uurimiseta, millega oli tegemist, kuid ilmselt ei ole vale öelda piltide järgi, et tegemist on pilvevihuriga (funnel).
14. augusti õhtul tekkis Tallinna piirkonnas üksteise järel uusi äikesepilvi, sealjuures kõige huvitavam arenes viimasena. See tekkis u veerand tunniga väikestest rünkpilvekestest. Sadas ka rahet. Mõned pildid:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Viimased äikesepilved nö selle ebapüsiva ilma foonil tekkisid 15. augustil, kusjuures need äikesed tõid kaasa rohkelt rahet, kus pilved läksid üle. Äikese tugevus oli muutlik, mõnel pool oli nõrk äike, teisal aga üsna intensiivne (pilveelement oli üle keskmise aktiivne).
Kogu perioodi jooksul võis märgata küllaltki läbivat olukorda – sageli oli äikesepilve alus sajujoonteta või nõrkade joontega, sest tõusvad õhuvoolud ei lasknud sademetel alla langeda. Peab lisama sedagi, et selline vaatepilt eemalt võib-olla petlik – sadu võib väga tugev olla, aga on lihtsalt väga kitsal alal ja see jätab mulje, et eriti ei sajagi. Siiski, pilve arenedes sadu progresseerus ja lõpuks ei paistnud pilve alt midagi läbi.
Rohkem pilte ja pikemalt neist päevadest loe siit: http://www.ilm.ee/?46256
Olulised järeldused on toodud seal lõpus, olulisim on poolpaksus kirjas; paar videot on loo alguspoolel, kus juttu 14. augustist ülevaatlikult.

Mida huvitavat pakkus taevas 29. ja 30. juulil 2009?

Ka rahulik atmosfäär võib pakkuda palju vaatamisväärset. Esitan pildis nii pilved kui optilised nähtused, mis 2 päeva jooksul võis taevas näha.

29. juuli:

.

.

.

.

.

30. juuli. Hommikul oli taevas palju rünkpilvi, mis õhtuks taandarenesid ja kadusid sootuks. Päeval lähenesed läänest kiudpilvemass ja tekkisid halonähted. See tähistas saabuva tsükloni serva. Seejärel taevas selgines. Palju äikest täheldati Lõuna-Skandinaavias, mille kohal asus parajasti tsüklon.

Lumesadu Tartus 11.6.2009

11. juuni õhtul võis Tartus näha järgnevat pilti:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Esmapilgul tundub see päris lumesajuna. Sooja oli üle 20° ja ilm oli lämbe. Sellise nähtuse põhjustasid paplid, mille viljad olid valminud (viljad on varustatud valkjate lendkarvadega) ja lendu läinud.

Mainitud lämbus oli põhjusega, sest Põhja-Eestis oli äikest, mis küll taandus kiirest Soome lahe kohale.

Ilmastik ja plankterid

On olemas meteoroloogiliselt huvipakkuv liik fütoplanktonit – Phaeocystis. Fütoplanktonit Phaeocystis tuntakse seetõttu, et see tekitab suures kontsentratsioonis esinedes tihedat vahtu, mis katab vee pinda ning mida meri uhub rannikule või mis jääb kinni kalavõrkudesse. See fütoplankton täidab väga suurt ja olulist rolli Maa väävliringes (vaht ja ta isegi on kollakat värvi, pildil).
Veidi tema bioloogiast. Phaeocystise elustsüklis vaheldub üherakuline flagellaat, kokkoidne ehitustüüp ja palmelloidne limakoloonia. Just viimane on massilise esinemise korral suureks nuhtluseks, põhjustades näiteks tohutu suuri vahuvalle Põhjamere lõunakaldal. Seda nii turistidele imetlemiseks kui keskkonnakaitsjatele peavaluks.
Asi on selles, et tema surres eraldub väävlit ühendina dimetüülsulfiid, mis satub atmosfääri. Teatavasti on pilved olulised ilma-ja kliimategurid. Pilvede täpne tekkepõhjus pole teada, kuid üks eelduse pilvede tekkimisel on tingimata kondensatsioonituumad. Dimetüülsulfiid on suurepäraseks kondensatsioonituumaks. Niisiis, Phaeocystise õitsengute tagajärjel vabaneb palju neid tuumakesi, mis põhjustavad vähemalt antud kohas pilvisuse suurenemist.
Väga kaua vaieldi, kas pilved jahutavad või soojendavad kliimat. Selgub, et mõju sõltub pilveliigist. Madalad pilved suurendavad atmosfääri vastukiirgust (vähendavad Maa efektiivset kiirgust) ning mõjuvad kui vatitekk – soojendavana. Kiud-jt kõrged pilvede aga suurendavad Maa albeedot ning seega mõjuvad jahutavalt. Küsimus on ainult selles, kas Phaeocystis tuntakse põhjustab madalate või kõrgete pilvede hulga suurenemist (või mõlemat).

Kassid on väga targad

Kassifüüsika. Kas kassid on tõesti väga targad? Mis ja kuidas juhtub kassiga, kui ta hakkab selg ees, alla kukkuma?

Kassid armastavad kõrgeid kohti, nende armastust jagavad ka leopardid ja jaaguarid, kes magavad puude otsas.
Kassidel on väga kõrgelt arenenud tasakaalumeel ning nende selg on väga painduv, sest kassil on rohkem selgroolülisid kui inimesel. Kui kass hakkab alla kukkuma, siis tema sisekõrva kanal, mis kontrollib tasakaalu, aitab kassil end ümber pöörata ning kass kukub käppadele. Niisiis saavad kassid oma keha lendamise ajal õigeks pöörata. Nii seletaks asja füsioloog või bioloog.

Miks ikkagi kass alati käppadele kukub? Mida füüsikud võivad asja kohta öelda?
Pöörlevate kehade füüsikast on abi, sest kass hakkab kukkudes oma saba keerutama. Mida suurem nurkkiirus, seda suurem impulsimoment. Impulsimoment on füüsikaline suurus, mis mõõdab pöörleva keha pöörlemishulka, kusjuures mida suurem mass, mida kaugemal pöörlemisteljest ning mida kiiremini keha pöörleb, seda suurem on impulsimoment. Lisaks sellele kehtib veel impulsimomendi jäävuse seadus, mis väidab, et kui jõumoment puudub, siis impulsimoment ehk pöörlemishulk ei muutu (suletud süsteemides).

Kassi kukkumisel on tema keha nurkkiiruse vektor suunatud pöidla poole, sabaga peab ta aga tekitama teisipidi nurkkiiruse ning saba peab sealjuures pöörlema kiiresti, sest saba mass on väike. Nii õnnestub tal end õiget pidi õhus keerata. Tuleb välja, et kass kasutab impulsimomendi jäävuse seadust: ∑Li=const (Li-s on i alaindeks; vaat, kui targad on kassid!). Arvestada tuleb, et kassi peame antud juhul vaatlema suletud süsteemina, siis kehtib: L→=I∙w→ (noolega on vektorid), kusjuures w→ hakkab saba tõttu suurenema (ikka eldusel, et kass on suletud süsteem). Selline on kassi kukkumine lühidalt füüsiku pilgu läbi.

↓Illustratsiooniks pilt, mida näeme, kui kass kukub...

...ja mis toimub samal ajal füüsiku peas (kass on lihtsuse mõttes mitmesugusteks geom.kehadeks lahutatud).↓