Laupäev, 21. august 2010

Välkudest

Käesolev suvi on üle pika aja jälle päris äikeserikas olnud. 18. augustiga sai äikeste kõrghooaeg selleks korraks läbi. Hooaeg aga kestab ilmselt ikka edasi - küllap tuleb nii augustis kui septembris ja võib-olla hiljemgi veel mitu korda äikest. Käesoleval aastal on äikestel kaks kõrghooaega olnud: üks maikuus ja teine juulist (ilmselt 6. juulist) kuni 18. augustini. Äikese üheks olulisimaks tunnuseks peetakse välkusid ja sellest tulenevat müristamist, mida on lihtne audiovisuaalselt jälgida ja need tõmbavad endale samuti tähelepanu. Äikese ja välgu tegelikku suhet on püütud siin avada: http://www.horisont.ee/node/1172, mille juurde käib veel üks postitus: http://ilmjainimesed.blogspot.com/2009/08/aike-ja-eksiarvamused-moned.html.
Välkudest on palju kirjutatud, neist on palju uurimusi tehtud. Olgu siin siiski kokkuvõtlikult kirjutatud veelkord nii juba mõnedest tuntud kui vähemtuntud aspektidest.
Kes välkusid jälgib, paneb tähele ilmselt kahte asja: nende kuju ja värvust. Värvusest on kirjutatud siin: http://www.ilm.ee/index.php?45883. Ka kuju kohta saab teha üldistusi. Sealjuures on olemas välkude klassifikatsioon, kusjuures vahet tehakse välkude liikidel või tüüpidel, nagu pilvesisene, vallandatud või pilv-maa välk kui välguvormidel, mille liigitus põhineb visuaalsele üldistamisele, näiteks pälk või pindvälk või harunenud välk.
Välgudetektoreid jälgides võib tähele panna, et alati need äikest ei näita, millel võib-olla kaks põhjust: kas äike on väga nõrk (vähe välkusid) või on välgud peamiselt pilvesisesed. Suurem osa välgudetektoritest (mitte segi ajada radariga!; IMPACT-tüüpi sensorid) registreerib madalsageduslikke raadiolained (30–300 kHz), mida tekitavad peamiselt pilv-maa välgud. Pilvesisesed välgud tekitavad kõrgsageduslikke (30–300 MHz) raadiolaineid ja kui äikesepilves on valdavaks välguliigiks pilvesisesed, siis võib äike detektoritel märkamata jääda või vähemalt alahinnatakse välgulöökide arvu. Põhjus, miks enamus detektoreid on kalibreeritud madalsageduslikke välke registreerima, on pigem pragmaatiline: lihtsam üles leida ja kahjusid tekitavad just pilv-maa välgud. Kõrgsageduslikke välke registreerivad detektorid (neil on SAFIR-tüüpi sensorid) asuvad näiteks Edela-Soomes. Aga miks siis on nii, et pilvesisesed välgud tekitavad kõrgsageduslikke raadiolaineid, pilv-maa välgud aga madalsageduslikke? Siin on põhjuseks ka välgukanali kuju kui orientatsioon ruumis, kuid kindlasti põhiliseks veel see asjaolu, et pilv-maa välgu tähtsaks etapiks on return-stroke (mõnikord nimetatud eesti keeles pealahenduseks). Pilvesisestel või vahel ka vallandatud (triggered lightning) välkudel ei ole return-stroke´i ja müristaminegi on siis vaiksem ja pigem pragisev, kui selline välk on lähedal.
Pilvesiseseid välkusid on palju rohkem kui ülejäänud välgutüüpe. Samal ajal mõistetakse pilvesiseseid välkusid vähem kui pilv-maa välkusid, viimaste kohta saab piisavalt põhjalikult lugeda siit: http://wvlightning.com/cgdesc.shtml. Pilvesisene välk tekib ühe ja sama pilve sees negatiivse ja positiivse laengutsentri vahele ja saab alguse tavaliselt sealt, kus elektriväli on tugevaim. Välk võib tekkida positiivse laenguga pilve ülaosa ja negatiivse laenguga alaosa vahele, kuid sugugi mitte alati, sest äikesepilves ei pruugi laengud olla ju ainult sel viisil jaotunud, vaid ühe või teise laenguga taskuid võib pilves väga palju olla. Veel on huvitav asjaolu, et pilvesisene välk meenutab väljajuuritud puud - see tekib kahesuunaliselt ning haruneb nii positiivne kui negatiivne liider.
Samuti võib tähele panna, et mõnedes äikesepilvedes tekib enamasti pilvesiseseid välkusid, mõnedes pilv-maa välkusid, mõnedes enam-vähem võrdselt nii üht kui teist, samuti võib nende osakaal muutuda. Millest see siis sõltub? Nagu öeldud, pilvesiseseid välke on palju rohkem kui pilv-maa tüüpi välkusid. Pilvesisestega välkudega äikesedki on väga tavalised. Täpseid põhjuseid, miks välgud püsivad pilvedes, ei teata, kuid see näib olevat seotud elektrivälja gradiendi muutumisega vertikaalsuunas (näiteks levib välk maa poole, kui see gradient on pilve alumistes osades suurem). Kui vaadata olukorda üldisemalt, siis mõned autorid ütlevad, et pilvesiseste välkude hulk sõltub pilvetipu kõrgusest - mida kõrgem, seda rohkem pilvesisesid välke, teised viitavad seostele laiuskraadidega, mille kohaselt on pilv-maa lööke rohkem suurtel laiustel, seega laius on tähtsam tegur. Kokkuvõttes võib öelda, et välkude tüüp sõltub (või ilmselt sõltub) pilvetipu kõrgusest, elektrivälja tugevusest ja selle muutumisest pilvede (pilveosade) ja maa vahel, näiteks kui elekriväli (selle gradient) on tugevam pilve alumises osas, on pilv-maa välk tõenäolisem kui siis, kui see on tugevam pilve tipuosas. Samuti on pilvesiseseid välkusid rohkem siis, kui äike on nõrgenemas ja hajumas, ent jällegi mitte alati.

Reede, 20. august 2010

Soojalaine lõpu eelõhtu

17. augustil oli soojalaine eelõhtu. Eesti kohal oli osatsükloni sooja sektorina veel palav õhumass, mis jahtus. Ebastabiilsus oli suur ja äikest Eestis palju. Hommikul oli sooja frondi äikest paljudes kohtades, olles vali või väga vali, näiteks Tartus äratas äike unest paljusid inimesi üles.
Päeval läksin Hiiumaale, kus üks loodusfotograaf näitas enda töid ja tutvustas pilvejahi osalejate kööginurka. Hiiumaale jõudes läks ilm peaaegu selgeks, samas oli vine üha tihenev ja lähenes õhtul rekordile. Hiiumaale jõudes olid taevas mõned kõrgrünkpilvelahmakad, mis kasvasid alguses kiiresti, kuid hajusid mõne aja pärast. Õhtupoolikul oli küll kõrgrünkpilvi, kuid need olid lamedad (stratiformise-tüüpi). Õhtul enne äraminekut tekkis saare kohale hulgaliselt kihtrünkpilvi ja ilm oli tuulevaikne.
Praamlaevaga teel olles oli siiski päris palju tuult, kuid see oli väga niiske, nii et tunnise väljas viibimisega läksid riided niiskeks ja kleepuvaks. Samal ajal oli Pärnumaa poolt tulemas oranžikas pilv. Selline nägi äge äikesetorm eemalt välja. See lähenes üsna kiiresti, pilvi ümbritses laineline kiudpilvedest krae. Selline oli ka enne 8. augusti tormi taevas. Kahjuks sai kaamera aku tühjaks ja foto sai sellest, kui pilv oli veel kaugel.
Mandrile jõudes olid esimesed välgud näha, aga veel ei müristanud. Pilvemass kattis katusetaoliselt taevast, selle alla tekkisid kõrgrünkpilved. Oli vaja leida sadama lähedal mõni vaikne, pime ja avar koht. Selle leidmine võttis ainult mõne minuti. Välgusähvatusi oli palju, kuid esialgu ei müristanud, ent üsna ruttu oli ka esimesi müristamisi kuulda. Välgud olid pilv-maa tüüpi ja üsna kitsas pilveosas. Aja jooksul tuli madalam pilveosa lähedale ja tekkis tuul. See oli üsna tugev, kuid tavapärane ja ohtlikust tugevusest jäi kaugele maha.
Seejärel, kui veel tuul oli, muutus järsku välkude tüüp. Kõrgrünkpilved kadusid, paljastus äikesepilve pind. Sellel oli nüüd igas minutis mitu, isegi kümmekond anvil crwalereid näha (välgutüüpidest ja -vormidest vaata: http://wvlightning.com/types.shtml) ja kõik ainult sellised. Sel ajal tuul vaikis, ilm oli endiselt kuiv ja soe. Müristas kogu aeg, kuid sagedaste praginatega. Mõne aja pärast see etapp sai samuti otsa, prevaleerima hakkasid eemal asuvad pilvesisesed välgud - näha oli vaid kuma. See tuli üha lähemale, hakkas kergelt sadama, tekkis uuesti tuul, aga eelmisest korrast palju nõrgem. Äikese aktiivsus oli nüüd suurim - igas minutis vähemalt 10-20 välku, kuid näha oli peaaegu ainult kuma, müristas väga nõrgalt. Kumade serv jõudis ka viimaks pea kohale, vihma sadas, aga väga vähe, nii et võis vihmavarjuta õues olla.
Südaöö paiku aktiivsus vähenes, lõpuks oli kord mitme minuti tagant üks eriti pikk ja nähtava välguga sähvatus. Viimaste välkudeni jõudes oli äike umbes kolm tundi kestnud.





Neljapäev, 19. august 2010

Kiudpilved ja sammas 16. augustil

16. augustil hakkas palav õhumass viimast korda peale tungima. Kuna õhumassi valdused olid õige ahtakesteks tõmbunud ja see jäi osatsükloni sooja sektorisse, osatsüklon ise aga Eestile väga lähedale, siis ei olnud enam oodata temperatuuritõusu 30-ni, kuid meeldivalt sooja ilma küll. Arvata võis, et rohkelt on äikest oodata. Nagu ikka ebapüsiva ilmastiku puhul, võib mõni koht saada äikest ja sademeid enam kui küll, mõni koht aga jääda hoopis kuivaks. Eestis näivad tõepoolest olevat anomaalsed kohad, kust sajud ja äike lähevad mööda. Enda kogemuses tean, et üks on Laitses, teine aga Tallinnas Veerenni tänavas, kus näiteks juulis peaaegu ei sadanudki (teistest kohtades Tallinnas sadas vähemalt mõnel päeval piisavalt). August viis sajud siiski ka sinna.
16. augustil võis Põhja-Eestis märgata sooja õhumassi piiri, nagu esimesel fotol üsna horisondi lähedal võib näha. Päeval oli lõunataevas näha ka Ci uncinust, mis tõepoolest on üks kindlamaid ilma halvenemise näitajaid. Nagu äikest näitavatel kõrgrünkpilvedel, on ka uncinustel palju erinevaid vorme alates paksudest pilvevöötidest (Noa laev) kuni imepeente konksukesteni välja.
Õhtu oli hästi värvikas ja valgussambaga. Sageli kasutatakse mõistet päikesesammas, kuid tihti pole sel päikesega mingit pistmist, tekkides näiteks külmal talveööl autotulede kohale, mistõttu valgussammas on vast parem sõna. Igal juhul peavad selle tekkimiseks olema piisavalt sobiva kuju ja orientatsiooniga jääkristalle.

Äike 15. augustil:




 
16. augusti ilm:
 



Äike ja pilved 14. augustil

14. augustil oli äikest varahommikul ja päeval. Varahommikune äike oli märksa intensiivsem, kuid ei ulatunud Tallinnani, vaid jäi itta ja kirdesse. Küllaga võis jälgida ilusaid vaatepilte pärast päikesetõusu:


Päevane äike sai lõuna ajal alguse Pärnumaal, pilved tekkisid kiiresti reana põhja suunas ja äike jõudis ka Tallinnasse, kuid oli nii nõrk, et paljud ei pannud tähelegi. Pärastlõunaks ulatus äikeste vöönd üle Eesti ja liikus ida-kirde suunas, tasapisi tugevnedes. Kirde-Eesti kohal oli äike juba vähemalt mõõduka tugevusega.
Äikese üheks tüüpiliseks kaaslaseks on kõrgrünkpilved. Need tulevad tihti enne äikest taevasse, neid võib näha äikese ajal ja sageli, kui rünksajupilved hakkavad lagunema, tekib viimaste ümber kõrgrünkpilvedest krae, sageli on need siis ribakujulised. Äikese eel on kõrgrünkpilved tihti kaootilised või sakmelised ja tornjad. Nii oli seegi kord.




 

Esmaspäev, 16. august 2010

Suured rünkpilved 13. augustil

13. augustil püsis ilm rahulik, kuid rünkpilved kasvasid siiski kõrgusesse. Kuigi soojust ja niiskust oli enam kui küll, polnud atmosfääri labiilsus piisav äikesepilvede tekkeks.
 


 
Õhtune päevaküünal.
Päikesesammas pole üksnes talvele iseloomulik, vaid ka suvel, kui atmosfääris on sobiva kuju ja orientatsiooniga jääkristalle (kiud-ja kiudkiht-pilvedena), võib see tekkida.

Äike 12. augustil

12. augustil oli Eesti kohal kõrgrõhkkond ja õhurõhufoon oli kasvav. Sellest hoolimata tõi päev äikest ja vihma paljudesse kohtadesse, erandiks ei olnud ka Tallinn. Juba varahommikul olid taevas võimsad pilved, sadas vihmagi, kuid äikest ei täheldanud. Küllaga pakkus loodus taaskord ilusaid ja põnevaid vaatepilte:
Päikesetõusuaeg
 
Värvide poolest nagu kaheks jaotatud.
Rünksajupilved












Pärast suuremat vihma läks ilm päikeseliseks. Õhk oli väga niiske, kuid jahedapoolne. Tasapisi lisandus soojust ja pärastlõunal oli ilm õige lämbe. Piiratud vaateväljaga kohas võis näha vaid üksikuid lamedaid kõrgrünkpilvede kogumikke. Seal, kus vaateväli oli laiem, võis näha võimsaid kasvavaid pilverünki. Koos lämbe ilmaga tähendas see äikesevõimalust. Nii kasvasid rüngad ja neid tuli kogu aeg juurde. Õhtul tekkis äikesepilv kagusse, peagi ka lõunakaarde ning väga aeglaselt liikus äike üle. See oli keskmise tugevusega, kuid korralik. Päikeseloojanguks pilved hajusid.







Kolmapäev, 11. august 2010

Kuumast ja suurtest äikesetormidest

7.-8. augusti ilmaolud olid igal juhul ühtpidi harvaesinevad, kuid mitte siiski päris ainulaadsed. Kui juuli lõpus kuumalaine Venemaalt Eestisse õieti ei jõudnudki, vaid läks Soome, siis 8. augustiks jõudis. Kuuma õhumassiga saabus ka somp, mida Ida-Eestis peeti otseselt Venemaa põlengute suitsuks. Päris suits see ikkagi ei olnud, vaid suits oli jõudnud juba tugevasti hajuda ja seguneda lõunapoolsetest laiustelt pärit tolmu jmt mineraalse osakestega, moodustades kokku sombu, mis oli muutunud õhumassi omaduseks ja vähendas nähtavust 5-10 km-ni ja pilved olid väga halvasti nähtavad. Võib öelda ka, et suits jõudis Eestisse sombuna. Suitsuosakesed jmt saasteained muutsid õhu organoleptilisi omadusi ning põhjustasid mõnedel inimestel ka enesetunde halvenemist, silmade kipitamist jne.
Meteoroloogias tehakse vahet kuivadel ja niisketel sumestustel. Viimased on udu ja hägu (uduvine), mis koosnevad kondensatsiooniproduktidest. Kuivadeks sumestusteks on sombud ja need koosnevad tahketest osakestest. Eristatakse veel sompude liike, mille aluseks on tekkimispõhjused ja -tingimused. Antud juhul oli tegemist siiski põuasombuga, mis tekib põlengutest. Suitsusomp, mis koosneb otseselt suitsust, ei jõudnud kohale, vähemalt mitte kui õhumassiomadus, kuid lokaalselt mõnes kohas võis muidugi olla, sest põlenguid on ka piiri lähedal. Mitte uduvinet ja udu sombuga segamini ajada! Sombu tunnuseks on see, et kaugemad objektid näivad olevat sinaka vine sees.
Tulekahjude kaarte on mitmelt poolt veebist saadaval, üks võimalikest:
http://maps.geog.umd.edu/website/Activefire_HTML/viewer.htm?MAP=RUS-ArcIMSparam&DATALIST=,wc,wco,mafd24,ER,&BANNER=RUS_banner&ele_fire=fireAims&requiredMap=Russia
Kasulikuks osutub Soome ilmateenistuse mudelprognoosi suitsupilvede kohta: http://silam.fmi.fi/fires_forecasts/v0_99/PM2_5_fire.html ja õhukvaliteedi seireandmed ning graafikud: http://mail.klab.ee/seire/airviro/index.html
Ka õhumass oli selgelt troopiline, näiteks 1,5 km kõrgusel oli sooja üle 20 kraadi. Üldse selline olukord, nagu on Venemaal ja mille mõju ulatub meilegi, on põhjustatud atmosfääri blokeeringust, mille tõttu ilmamustrid püsivad pikka aega samasugused. Selliseid blokeeringuid on mitut tüüpi, kuid antud juhul on tegemist tulerõnga-tüüpi blokeeringuga, mis tähendab, et püsib pikka aega kuum ja väheliikuv, tavaliselt võimas kõrgrõhkkond, mille ümber tiirutavad äikesepilved, sest seal on konvektsioonivoolusid takistav õhukiht nõrgem. Tulerõngas on maateaduse-, täpsemalt geoloogiaalane mõiste, kuid žargoonina kasutatav ka meteoroloogias, kus tuli tähendab äikest või äikesetorme.
8. augustil oli äikest, ülevaade on siin: http://www.ilm.ee/?47736. Mõnest huvitavast tähelepanekust ka siin. Näiteks pimenemine äikese ajal. Kui ulatuslik ja võimas äike saabub hommikul või õhtul, kui päike pole horisondist kuigi kõrgel, siis avaldavad paksud pilved valgustatusele olulist efekti, läheb väga hämaraks kuni tänavavalgustuse süttimiseni, näib saabuvat öö. Põhjus seisnebki madalas päikeses - valgus peab läbi läbi pilvede palju pikema teekonna kui siis, kui valgus tuleb väiksema nurga all. Pikemal teekonnal nõrgeneb valgus pilvedes hajumise, peegeldumise ja vähemal määral neeldumise tõttu. Samuti on ulatusliku pilvesüsteemi puhul valgust väga vähe tulemas pilvemassi servaaladelt, kus on märksa heledam ning nii tulebki pea kogu valgus märgatavalt nõrgenenuna läbi pilvemassi. Keskpäeval on vastav efekt palju väiksem, kuigi võib samuti ulatuda suure hämaruseni.
Teine huvitav tähelepanek on seotud müristamise kuuldavusega. Võimsate ja ulatuslike äikesetormide puhul on müristamist kuulda sageli väga varakult, nii ka seekord - juba siis, kui kiudpilvisuse serv jõudis seniidi lähedale. Seda on korduvalt juhtunud ka minevikus. Ekstreemseim juhtum oli juulis 2001. a., kui müristamist oli kuulda enne pilve silmapiirile jõudmist (seda kuulsid teisedki inimesed), kuid ka 2002. a. 31. juulil, kui pilv oli Soomes ja mingit pilve polnud õieti näha (ikkagi enam kui 80 km kaugusel + vine), kuid müristamine oli kuulda ja see ajas rannalised närvi (olin siis Stroomi rannas). Sarnaseid juhtumeid on vähemalt kümmekond ette tulnud ja kindlasti tuleb edaspidigi. Väikese ulatusega äikeste puhul müristamist kaugemal kui 20-30 km enamasti kuulda pole. Veel oli 8. augusti äikesetormi puhul huvitavaks asjaoluks minu vaatluskohas (mujal võis hoopis teisiti olla), et kui müristamised tulid kuuldavale, siis need tugevnesid u 15-20 min jooksul veidi ja jäid kuni äikese lõpuni sama valjuks! Erandiks olid üksikud lähedased välgulöögid, mida oli ainult 5-6, kuid pilvesiseseid välkusid oli muidugi palju enam, kokku võis nende kuma näha kindlasti sadu kordi.
Oli arvamusi, et selle äikesetormi tulek oli juba paar tundi või rohkemgi ette teada. Jah, satelliidi-ja radaripildid näitasid arenevad süsteemi juba Leedu-Valgevene kohal (kui päris täpne olla, siis see äike sai juba 8. aug hommikul Ukraina põhjaosas alguse, liikude üle mitme riigi lõpuks Soomeni, läbides vähem kui ööpäevaga üle 1000 km), mis liikus Eesti suunas, kuid peab arvestama, et selle aja jooksul, kui see siia jõudis, oleks see süsteem võinud ju nõrgeneda või isegi liikumissuunda muuta. Iseasi, kui rääkida, et tõenäoliselt see jõuab oluliselt nõrgenemata Eestisse ja tõsiseks ilmaks peaks valmis olla, kuid veendunult nii arvata poleks päris õige olnud.

Uudis Vaindloo saarel registreeritud ekstreemsest tormipuhangust: http://www.epl.ee/artikkel/581678. Selle uudise kohta ei saa muud öelda, kui seda, et väga huvitav, sest pole ju teada, kuidas ja millega mõõdeti, rääkimata muust. Paari asjatundjaga arutades (Merilain, Kallis), kes võtsid Vaindloo saarel olnutega ühendust, selgus, et ilmselt tõepoolest võis tuulepuhang sellise tugevuseni küündida, kuid vähemalt praegu ei ole siiski see päris kindel, st otsesed kontrollitavad tõendid puuduvad. Vaindloo saarel on veel olemas Meresüsteemide Instituudi automaatjaam: http://on-line.msi.ttu.ee/aut_meteojaam/. Sealt võib vaevata võtta välja viimaste päevade tuuletugevuse graafikud ja näha, et maksimum 8. aug õhtul ei ulatunud isegi 18 m/s, mis on sellegipoolest päris vali tuul. Alguses tekkis mõte, et ülitugevad pagihood võivad ju olla lühiajalised ja kuna jaam mõõdab iga teatud aja tagant, mitte lauspidevalt, siis võis see metsik tuul sattuda just mõõtmiste vaheajale. Tegelikult, nagu selgus, jäi mõõdik 17 m/s juures seisma.
Mõned inimesed tõid välja huvitavaid mõtteid, et selgitada eksimust. Näiteks parallaktiline viga (ka termomeetri lugemi väärtus ju sõltub sellest, kas vaadata kraadiklaasile ülevalt või alt) või et esimene tuulehoog lõi tuulemõõtja lapaka korraks liiga kõrgele. Vaatamata põnevatele ideedele peaks selliste arvamustega ettevaatlik olema, sest on paljugi, mida me ei tea.
Juuli ekstreemsetest ilmastikunähtustest ja ilmastikust on globaalsel tasandil ülevaade siin: http://www.ncdc.noaa.gov/sotc/?report=hazards&year=2010&month=7&submitted=Get+Report Seal on juttu ka uuest rekordsuurusest rahetükist USAs. Suurtest jääkogumitest, mida taevast mõnikord tuleb, saab lugeda: http://tierra.rediris.es/megacryometeors/index2.htm
NB! Mõnedes arvutites on piltide kõrvalkirjad nähtavad kõik üksteise otsas, nii et sel juhul peab sellega paraku leppima.
8. aug. hommikune nõrk äike. Päike paistab läbi sombu ja hõreda vihmakardina oranžikalt.

Kõrgrünkpilved päikese ees. Äikeseni on umbes tund aega jäänud. Lisaks kõigele muule on veel seniidikaar ka näha!
 
See pilt ei paista vist mitte millegi erilisega silma. See on vahetult enne lähiäikese algust tehtud. Mulle pakub kõige rohkem huvi äikese-eelne ilm ja äikese algus, milletõttu ka see foto. Äikese ajal kaob tavaliselt suurem põnevus ära.

Fotol on näha maskeeritud rünksajupilved, mille maskeeringuks on kesk-ja kõrgkihi pilvedest kate.

Laupäev, 7. august 2010

Kiudpilved ja helkivad ööpilved 2. augustil

2. august oli soe ja taevas pakkus taas päris palju vaatemängulist. Pärastlõunal ilmusid taevasse Noa laevad, mis kujutavad endast suusa-või noolekujulisi kiudpilveribasid. Tavalislt liiguvad need üsna kiiresti ja vähemalt nurga alla tuule suunaga, viidates peatsele ilma halvenemisele.
Õhtul oli taevas väga mitmekesiseid kiudpilvi ning varane öö üllatas tugevate helkivate ööpilvedega. Ei ole kunagi augustis nii eredaid helkivaid ööpilvi ja nii hulgaliselt näinud. Kiudpilved segasid esialgu nende vaatlemist ja pildistamist, kuid hiljem muutus olukord soodsamaks. Umbes südaöö paiku kadusid järsku helkivad ööpilved, tõenäoliselt jäid lihtsalt Maa varju.
Mis on aga saanud pilvemäärajast (see on hüüdnimi, tegemist on siiski raamatuga pilvedest)? Käsikiri on valmis, kokku on umbes 120 lk, fotosid on saja ümber. Hetkel on nn vaikne periood, st et kirjastus pole märku endast enam kui nädal aega andnud ja ega seda hetkel ei tahagi, sest vaja nüüd rahulikult ja mitu korda käsikiri läbi lugeda, et halvad kohad paremaks teha või välja jätta. Samuti tegelevad sellega kaks konsultanti (Ü. Kestlane ja A. Kallis). Hiljem, kui see aeg saab ümber, on vaja kirjastusega siis arutada läbi, mida nemad käsikirja parandamiseks ette panevad ja see siis ära teha. Sel aastal on vähetõenäoline, et raamat jõuab ilmuda, sest isegi kui minu ja konsultantide poolt olekski kõik täiesti valmis, siis on kirjastusel veel väga palju tööd teha ja selleks kulub kindlasti mõni kuu.
Nüüd aga 2. augusti piltide juurde.
Pärastlõunane aeg. Taevasse on ilmunud Noa laevad (nende lad k nimetus on Cirrus uncinus radiatus).
Õhtu. Kiudpilved heidavad varjusid (mida arvata õpikutes, näit http://www.emhi.ee/?ide=29,720,868 kirjas olevast, et on varjudeta? - Vähemalt tihedad kiudpilved - Ci spissatus- võib seda teha, kui õhumass on vinene).


Ci uncinus. Uncinusel on tegelikult palju vorme, neist vahest kõige robustsem on Noa laev, teine äärmus on hästi peened ja õrnad, kuid lühikesed "küüni-sed".

Kiudpilvemaastik. Jääkristallidele on iseloomulik, et need saavad kasvada nii suureks, et ületavad õhu takistust nii palju, et hakkavad sajujoontena laskuma. Veepiisakesed niipalju kasvada ei saa.





Päikeseloojang.
Läbi kiud-ja kiudkihtpilvede on näha helkivaid ööpilvi.
Viimaks muutusid ööpilved väga eredateks.