Reede, 31. august 2007

Ilmaennustus talveks

http://www.soomaa.com/20070830-indreku-ilmaennustus

(Hoiatus: ärge võtke kuuldut liiga tõsiselt, hiljem kommenteerin!)

Ainulaadne ja ülimalt naljakas olukord käsikäes (ausalt öeldes üsna sitt päev)

Täna, viimasel augustikuu päeval, juhtus järjestikku kui mitte täiesti ainulaadne, siis minu meelest ikkagi väga harvaesinev olukord ning sellele järgnes naljakas situatsioon. Lõppkokkuvõttes kujunes eriti päeva teine päev üsna halvamaiguliseks, aga kui säilitada optimism, on ju kõik hästi.
Alustan siis algusest. Pidin minema ja arutama linnaosas valitsuses hommikul üht toetust, millest aga keelduti. Lõunaks oli aga vaja minna autosõitu. Kuna viimasest sõidust oli aega kulunud, läks kohati halvasti. Sellegipoolest, üks väheseid häid asju, et sõiduõpetaja oli heas tujus ja probleemi ta ei teinud. Pärast sõitu oli vaja poest vaadata printerskännerit, mis olid kõikjal mingil põhjusel must-valge trükiga, kuid mul oli tarvis värvilist. Tindi oma küll oleks olnud värviline, aga parajasti polnud kaupa pakkuda. Juba päris korralik ebaõnnestumiste seeria, mis kestis päeva lõpuni.
Õhtul oli plaanitud üks kokkusaamine, mis jäi kahjuks ära ja kindlat järgmist korda ei õnnestunudki kokku leppida. Enne õhtust kohtumist oli plaanitud veel 2 kokkusaamist, kusjuures ühest kohtmisest öeldi ära: mulle helistati, et pole ikka nagu õige aeg. Sellega seoses tuli meelde, et ma pidin minema ühe sõbraga tol päeval niisama aega veetma, kuid eelmisel päeval tuli talle meelde, et ta on tööl!
Niisiis, üks kokkusaamine oli jäänud, kuhu pidin kella 16-ks jõudma. Selleks oli tarvis Järvelt õigel ajal koju jõuda. Kahjuks jäi buss vahelt ära, kuid järgmine siiski tuli ja jõudsin koju õigeaegselt. Kodu ukse taga ootas mind aga väga ebatavaline olukord. On ennegi juhtunud, et ei saa mingil põhjusel uksest sisse, kuid mida ma näen nüüd? Uks on alt kinni keeratud ja võti ei lähe sisse! Mõtlen, et ju jäi teine võti teiselt poolt sisse ja püüan seda siis ära lükata. Kahjuks oli sisemine uks ka kinni ning võtit ei saanud ära lükata. Ainulaadne olukord, kuid sel hetkel rõõmustas mind see vähe, mul oli väga kiire!
Umbes 15 min pärast siiski avati uks seestpoolt. Ma polnud kergendatud ega midagi. Sain sisse ja võiks öelda, et asi unustatus. Seadsin arvutis paar hädavajalikku asja korda ning siis helistati, et Piirissaare pilte vaja saada. Mul olid nad arvutis olemas. Olin hiljaks jäämas, aga kuna oldi palju tööd tehtud, et me ikka saaks seal kenasti käia, siis minu meelest väärisid nad seda veerand tunnikest. Kahjuks ei õnnestunud CD-le kohe pilte saada. Rüperaal oli küll kaasas, kuid õige juhtme asemel oldi vale kaasa võetud ega olnud sellestki abi. Viimaks tuli mulle vee "pakiline" telefonikõne ja pidin nad natukeseks omapead jätma. Lõpuks saime asjaga ühele poole ja pidin kiirustama. Mõtlesin, et äkki saavad mind autoga minema viia, kuid teed viisid meid siiski lahku.
Lõpuks jõudsin enda arvates, kuhu vaja. Kedagi polnud. Otasin akadeemilise tunni ja pidin ära minema. Lõpuks ostsin poest veel üht-teist vajalikku ja meilisin asjaosalisi, et selgitada mitteilmumise tagamaid. Põhjuseks olid puudulikud kommunikatsioonivõimalused: rumalusest polnud andnud telefoninumbrit ja läksime täiesti valesti (üks ühte kohta, teine hoopis mujale). Mis muud, kui leppisime uue aja kohta.
Päev oligi läbi ja põnevusest puudu juba ei tulnud.

Neljapäev, 30. august 2007

Eriliselt huvitav bussijuht

Bussijuhid on nagu nad on - ütlevad peatuste nimesid üsna halvasti, sageli panevad ukse kinni, kui inimene on juba ukseni jõudnud või on muidu tavalised ja ükskõiksed. Hiljuti kuulsin ühelt inimeselt lugu naisjuhist, kes tavatseb inimestega juttu teha, et kuhu teie ka sõidate jne. See on üsna erandlik nähtus, kuid tänane (30. august) on ikka üle kõige, ma arvan.
Täna oli mul vaja kesklinnast jõuda ühele koosolekule Nõmmele. Selleks läksin nr 36 peale. Algus oli tavaline, istusin ette ja süvenesin oma raamatusse, siis jälle vaatasin ilma.
Tallinn-Väikses peatus buss järsult, sest eesolev buss hakkas üliootamatult liikuma. Üks mutike lendas kohe pikali, aga muidu polnud viga. Keegi pahaseks ei saanud. Nimetatud sündmus küll pälvis mingil määral mu tähelepanu, kuid eks selliseid asju ikka juhtub ja ei mõistnud veel midagi ebatavalist. Siis, pärast Hallivanamehe peatust pidurdas buss hullupööra, sest üks auto oleks äärepealt sisse sõitnud! Nüüd hakkas huvi tekkima, sest ega iga päev juhtu, et buss 2 korda järsult pidurdab. Nüüd ootas mind üllatus: bussijuht (mees) vabandas viisakalt: "Ma väga vabandan Teie ees. See auto tahtis otsa sõita!" Inimesed ütlesid üksmeelselt, et pole midagi ja kõik rõõmustasid sellise juhi üle. Päriselt ei saanud ma ikkagi asjast aru, mõtlesin, et oi kui huvitav juht ja lugesin edasi.
Jõudsime Järve Selveri juurde. Reisijad tulid peale ja buss hakkas sõitma. Siis, umbes 300 m eemal tuli joostes üks vanem naisterahvas, aga loobus, kuna ei lootnud enam jõuda. Aga oh imet, juht peatus ja naine tuli tänades sisse. Ta sõitis paar peatust ja tuli Rohelises maha, kusjuures tänas juhti meeldiva sõidu eest. Ma mõistsin nüüd hästi juhi ebatavalisust.
Üks teine naisterahvas liikus ukse juurde, kui oodati rongi tõkkepuude taga. Bussi ees oli õppesõiduautoga üks naine - ilmselt sõiduõpetaja, sest ta oli autos üksi. Järsku küsis juht naiselt, ega te soovi äkki maha minna ja tegi ukse lahti. Naine ütles, et ei ja tänas. Siis tagurdas sõiduõpetaja peaaegu bussile sisse ja pööras liiklusohtlikult tagasi. Naine ütles: "Äh, tekkis järsku aga mõte!". Natuke oli vaikust, siis üles bussijuht: "See paistis olevat sõiduõpetaja, ta oli nimelt üksi roolis." Naine ütles, et assoo ja raputas noomivalt pead (et on ikka alles sõiduõpetajad). Jälle vaikus. Uuest sõna juhil: "Sealt see halb liikluskultuur meile tulebki, kui sellised nõmedad sõiduõpetaja on meie autokoolides!"
Tõkkepuu avanes ja sõideti edasi. Kohe enne Nõmme risti foori taga oodates tegi bussijuht uuesti ukse lahti, et äkki soovib keegi väljuda. Inimesed naeratasid. Nõmmel läksid inimesed maha ja kõik tänasid bussijuhti huvitava sõidu eest! Uudishimust sõitsin edasi ja kõik, kes olid sündmuste käiku jälginud ja suutsid kasvõi kõige algelisemal kombel mõista bussijuhi erilisust, tänasid, mina kaasa arvatud. See juht tegi terve päeva tuju heaks!

Külm konvektsioon 26.-31. august ja väga huvitav ilm

Vahermereline soojus oli vahelduva eduga valitsenud 24. augustini, mil ta lahkus suure finaaliga. Paar päeva oli ilm küll soe, aga mitte nii (üleminek). Läänetsüklon murdis läbi 26. augustil koos äikesega. Ilm oli juba õige jahe - umbes 15 kraadi.
Hommik ei olnudki väga jahe ja üsna kena ilmaga. Siiski, eemal arenes siin-seal välja rünksajupilvi. Lõpuks, varasel pärastlõunal, saabus edelast sajupilv. Kui enne oli mõõdukas tuul, siis saju ajaks, mis oli üsna tugev, vaibus tuul täiesti. Kohe, kui pilv oli üle läinud, müristas ja päris mitu korda. Välku näha ei õnnestunud.

Kohe pärast müristamist. Näha on küllatki ühtlane eemalduv pilvemass; pilv esiserv ja värvivarjund reedab äikese










Nimetatud ebastabiilsuse tsükkel venis ootamatult pikaks, mis tõi endaga kaasa ka ohtralt rahet, rääkimata äikesest ja vihmast. Mõnel pool muutis rahe maa valgeks ning inimesed ütlesid, et lumi tuli maha. Üks ülimalt erakorraline nähtus siiski esines - lörts 30. augustil. Alguses ma ei uskunud nähtut, kuid tume varrukas andis ilmse kinnituse. Sooja oli 8°. Pildike juhtunust















Ebastabiilsuse laine nõrgenes septembri alguses ja asendus 2.-l lausvihmaga. Ka see lõppes hoovihmadega, eks ikka sooja mere pärast.



Kõige ilusam hetk nädala jooksul

Võimalusi kliima mõjutamiseks

Tutvustan, kuidas ja mismoodi saaks teoreetiliselt kliimat mõjutada.
Paisude abil luuakse veehoidlaid, sageli ka kõrbepiirkonadesse. Tammid rahustavad samuti tugevatest vihmadest tingitud üleujutusi. Allavoolu võivad nad põhjustada loodusliku taimkatte vähenemist, jättes selle veepuudusest närbuma, või suurendada niisutussüsteemide abil kultiveeritavat taimestikku. Teoreetiliselt peaksid veehoidlad andma neid ületavale õhule energiat juurde ja sel kombel suurendama lähipiirkonna sademeid. Minu teada ei ole selle mõju kohta siiski otseseid tõendeid.
See näide juhatab meid inimese tahtlike kliimamuutmise katsete juurde, mis teiste sõnadega kujutavad endast initsiatiivi haaramist sõjas halbade ilmade vastu. Arktika jää sulatamine ongi tegelikult üks võimalik võte, millest teadlased on rääkinud. Jääd saaks sulatada, külvates sellele tahma või moodustades vesinikupommide plahvatustega õiges kõrguses pilvi, mis soojendaksid Arktikat. Jää hulka oleks võimalik vähendada ka sel teel, et takistada mageda vee juurdevoolu Põhja-Jäämerre, kuid sellest võiksid johtuda äraarvamatud tagajärjed maakera kliimale. Muu hulgas on võimalik ka parasvöötme tugev jahenemine ning kuivade piirkondade põuasuse edasine kasv. Võiks ehitada ka tammi Beringi väina Siberi ja Alaska vahele ning pumbata vett Vaiksesse ookeani, et meelitada Golfi hoovus kaugemale põhja, lähemale poolusele. Avastus, et merevee temperatuuri kaudu saab ilma soojuslikult mõjutada, viitab sellele, et jugavoolu suunda võib muuta, kui teatud paikades külma vett sügavalt üles pumbata. Veel üks ettepanek on niisutada kõrbe hiiglasuure plastikkorstna abil, tõmmates niisket õhku üles. Korsten peaks olema kolme kilomeetri kõrgune ja saja meetri laiune ning teda peaksid toetama õhupallid. Maad ümbritsevale orbiidile võib viia ka hiiglaslikud peeglid või metalliaure, et püüda kinni osa kiirgusest, mis päike muidu Maast mööda saadab.
Peale udude ärapuhumise lennuväljadelt toore jõu abil on seni ainsad ilma muutmise tahtlikud katsed olnud vihma tekitamine, rahe tõrjumine ja tormide taltsutamine pilvede külvistamise teel. Selles võimaluses aga siiski kaheldakse järjest enam, kas sellel on mõtet. Praegu on aktuaalne hoopiski kliima muutumise takistamise teema. Elame-näeme!

Pühapäev, 26. august 2007

Loodus pulmarüüs

Vahel, tõsi küll, sagedamini troopikas, on loodus ka pulmarüüs: http://www.wunderground.com/wximage/viewsingleimage.html?ThumbSize=10&URL=/wximage/viewsingleimage.html&handle=shaKAsha&number=60&album_id=&MR=0

Ärme piirdu vaid piltide, vaid ka videotega pulmatantsust: 1) http://video.google.com/videoplay?docid=-9144275505104398683&q=thunderstorm+site%3Avideo.google.com
2) http://video.google.com/videoplay?docid=-3564127129817248075
3) http://video.google.com/videoplay?docid=8262550076162874294&q=lightning+site%3Avideo.google.com

Sünnipäev

25. augustil, õigel päeval, otsustasin pidada oma sünnipäeva. Ma polnud kunagi teistega seda korraldanud, ikka vaikselt pere seltsis ning see päev ei erinenud kunagi millegi poolest teistest, vahest ainult komme jm magusat oli rohkem. Nüüd aga tahtsin katsetada, kuidas koos teistega asi välja kukub ja kas üldse on sellel organiseerimisel ning kokkutulemisel mõtet.
Ettevalmistamine algas juba suve alul, et mis päeval ja kes üldse võiksid tulla. Edasi pidin mõtlema formaadile, siis juba toitudele-jookidele, et oleks muusikat, keegi ei kurdaks jne. Õhtul võtsime siis auto, ostsime maksist viimase vajaliku ja läksime! Õigemini küll mitte kohe, pidime kedagi ootama, siis oli veel vaja veidi viivitada, aga kuna teised külalised hakkasid meist ette jõudma, ei saanud väga enam passida ning olime sunnitud liikuma. Õnneks jõudis teine auto, keda hulga aega ootasime, kenasti meile järele, kusjuures tunnuseks panime oma autole ka Eesti riigilipu mudeli, et eksimust välistada. See ka õnnestus. Mulle aga helistati, et ollakse kohal ja küsiti, kuhu vaja sõita. Viimaks jõudsime kogu oma karavaniga kohale. Pidime veel kiirustama inimestele vastu, kes tulid rongiga (2 autoga).
Jõudsime õnnelikult uuesti tagasi ja mis muud, kui seadsime end sisse, tegime lõkke üles ja võisime alustada. Üks rahavahulk oli alles autoga teel ja nende juhendamine võttis küll pisut aega, aga asja sai. Nüüd oli pidu täies hoos ja kõik tundusid olevat rahul ja jutt muudkui jooksis. Vaatasime ka oma seltskonnaga filmi mälestustest vanast koolist, mis tekitas mõistagi teatava nostalgia, kuid midagi erilist minu jaoks siiski polnud. Lõpuks tegime šampused lahti, lõime klaase kokku, pidin ka mingi "kõne" pidama. Varsti soovis viimati saabunud seltskond juba lahkuda, kuid tordid olid veel lahti lõikamata! Muidugi tegime seda, kõik said torti, kuid kahjuks ilmnes väike puudujääk vaarikatordi osas. Siiski, probleemi ei tekkinud. Jäeti nägemist ja väiksem seltskond jäi.
Pakkusin kommi (oleks pidanud küll varem tegema, kui kõik olid veel kohal) ja tegime natuke söögipoolist dipikastmega. Viimaks läksime jalutama, kuid kõik ei tulnud päris metsa kaasa. Üks asjaosaline muutis meie elu küllaltki huvitavaks, aga vaheldus kulub minu meelest alati ära! Tulime tagasi; rahulik ajaveetmine jätkus. Lõpuks hakkas vihma sadama, kuid sadu polnud pikk. Sellegipoolest läks osa inimesi magama. Soovisin ühe külalisega ka filme vaadata, kuid rüperaal polnud oma ülesannete kõrgusel ja asi jäi katki. Jäime meiegi magama.
Saabus hommik. Kibekiiresti pidin asjad puhastama, kokku koguma, ära panema, et kõik olemas tip-top korras. Lasin teistel veel viimast tundi magada. Hiljem abistati mind ja oligi kohe kiire minek rongile. Mõned jäid veel pooleks tunniks paigale, sest autoga tuldi neile järele. Juba öösel küsiti, kas soovin auto või rongiga. Küsimus oli selles, et auto puhul oleks paar inimest pidanud juba päris varahommikul üles ärkama, kuid mõtlesin, et kõigile on mugavam hilisem aeg. Niisiis otsustasin rongi kasuks. Rongile jõudsime isegi kena ajavaruga ja nii see sünnipäev ka otsa sai.
Ise jäin kõigega täiesti rahule. Niipalju, kui inimestelt uurisin, olid ka nemad rahul ja keegi ei kurtnud midagi. Kuigi jah, paar märkust küll ühe külalise kohta tehti ja sain ka aru, miks, kuid me ei teinud sellest probleemi. Ainult ühest asjast on kahju - tulemata jäi veel vähemalt 5 toredat inimest, kuigi nad lubasid tulla, kuid oli ju meilgi lõbus, seega oleks patt nuriseda millegi üle. Sünnipäeva pidamine õigustas end täiel määral!
Kinkide kohta veel... Kõige rohkem meeldis üks päris huvitav taim, aga kõik teisedki kingid olid suurepärased ja toredad. Kõige parem kink oli tegelikult siiski see, et inimesed tulid kohale ja sai viibida meeldivas seltskonnas. Kinkidel on enamasti vaid sümboolne tähendus.
Lõpetuseks pilte sünnipäevast

Mina kingiga









Niisama olemine




Küll on tore taas üksteist näha!













Kadri suveõhtus













Ka siseruumes oli kena!

Reede, 24. august 2007

Äike 24. augusti öösel

Külm front lähenes meile juba 23. augusti päeval, jõudes õhtuks ja öö hakuks saarte ning Lääne-Eestini. Juba südaööl oli kaugel-kaugel sähvatusi näha. Esimene sähvatus oligi umbes kl 12 edelas, mis oli eriline oma tooni poolest: nägin konkreetset välku, mis oli porgandpunane. Ülejäänud kauged välgud olid kas kollased või ainult õige nõrgalt punakad. Aga nüüd veelkord tagasi eelloo juurde, sedakorda visuaalsest küljest.
Üleelmine päev oli mitmel pool põhjustanud tugevat äikest ja ilmakomponentide erilist kokkulangemist - troopika kehtestas oma õigused. 24. august oli ilusa ja rahuliku ilmaga päev. Taevas tervitas meid kuumavines päike. Lõuna ajal viibisin Nõmme sillal, kui järsku märkasin väga kaugel kagust üht ülivõimsat rünka.

Lambist paremal, kohe puude kohal märkab terav silm vines olevat pilveserva, mis on äärmiselt võimsa äikesepilve laialivalgunud tipp. Äike oli sel hetkel enam kui 300 km kaugusel.
Pilv oli esimeseks signaaliks, et öösel hakkab üht-teist juhtuma




See rünk oli suhteliselt vähemuutuv ja kadus kl 16-ks üldsegi ootamatult ilmunud rünkpilvede taha. Rünkpilved ilmusid mõne minutiga lõuna poolt, katsid poole taevast ja kadusid pärast 30 min niisama ootamatult. Tegemist oli tavaliste pilverünkadega, millel puudus muu tähendus, kui et maapinna soojenemine oli jõudnud maksimaalsesse faasi, kus juba hakkas toimuma jahtumine. Need pool tundi oligi soojenemine tasakaalus, kui olid rüngad. Igal juhul, kui jõudsin umbes 18-ks Piritale, oli taevas täiesti selge.
Õhtul, enne päikeseloojangut, ilmusid taevasse väga ilusa kujuga kiudpilved, mis viitasid ebapüsivuse tekkele kõrgemates õhukihtides: meie poole liikus midagi võimsat.
Kiudpilved õhtutaevas. Neile järgnevad mõne tunni pärast sageli tugevad äikesed















Varsti aga värvis loojuv päike kiudpilved ilusaks veripunaseks. Kuna pimedus saabus üsna kiiresti, ei saanud enam täpselt aru, mis taevas toimub, ainult oli märgata, et kl 23-ks kattus taevas üleni kõrgkihtpilvedega.
Südaööl siis nägingi eespool kirjeldatud välke. Alguses sähvis nii edelas kui kagus. Umbes tunni jooksul nõrgenes või kaugenes edelas olev äike. Kagu poolt nihkus äike aga pidevalt lähemale ja 1 ning 2 vahel alles oli kuulda juba ka müristamisi. Mingil hetkel kaldus äike üsna järsult itta ja hääbus seal. Lääne äike oli endiselt väga kaugel, saarte kandis. Olin veidi pahane, kuna olin väsinud ja kuskilt ei paistnud midagi huvitavat. Mõlgutasin veidi mõtteid ja läksin magama, et uinuda ülestõusmiseks.
Juhtuski, et kl 5 tõusin üles ja väljas sähvis äike. Äike oli korralik, ehkki käisin väljas vaatamas, olid kõik välgud pilvesisesed (ainult helendused, mitte ühtki konkreetset välgunoolt ja tipphetkel 25-30 korda minutis) ja mürin oli ka kõige rohkem mõõdukas. Tuult äikese alul küll oli pisut (võib-olla max 10 m/s), kuid vaid paar minutit ja edaspidi oli tuulevaikus. Temperatuur, mis oli 18°, jäi muutumatuks. Huvitav oli seegi, et äikese ajal oli täiesti pime. Siis aga, enne 6 tekkis edela poolt pilvedesse avaus ja järsku läks valgeks. Pilve servas oli näha ämblikjalt hargevaid välgunooli, violetsed. Taevasse jäid veel ainult huvitavad pilvetükid ja troopika oli selleks korraks läbi.
Lõpetuseks pildikesi äikese finaalist.
Kõige hullema vihmasaju ajal











Umbes 15 min hiljem. Näha on äikesepilve serva ja üsna järsult on valgeks läinud













Ebameeldiva inimtüübi näide (järg)

23. augustil nägin ma sama noormeest taas. Pikemalt allpool (lõpetatud).
Täiendatud 24.8., lõpetatud 26.8.

Neljapäev, 23. august 2007

Jalgrattasõit Pirital

23. august. Peab kohe ütlema, et mulle eriti ei meeldinud, kuna liikusime kiirustamise tähe all. Ma lootsin rahulikku sõitu, sest päev oli olnud väsitav (Haridusametiga asjaajamised, liikluskool, finantstegevused kodu ja panga vahel, sünnipäeva korraldamine jm).
Esimese asjaosalisega pidime pool 5 kokku saama, mis ka juhtus. Ilm oli meeldivalt soe ja rahulik. Pidime üsna kiiresti minema, sest teine inimene juba ootas kesklinnas ja meil oli vaja umbes poole tunniga 13 km läbida! See tekitas nii mõnegi liiklusohtliku olukorra, aga pääsesime seekord.
Jõudsime linna, hakkasime kohe Pirita poole liikuma. Ma jäin esimese inimesega natuke juttu ajama ja maha, mis mõistagi oli halb ja vale, sest aeglustas tunduvalt liikumist ning hajutas tähelepanu, kuid liiklus oli ju tihe. Samas, väga negatiivselt mõjusid nende pidevad liiklusreeglite rikkumised (esimene asjaosaline võttis kahjuks vedu). Selle kohta tahaks üht-teist öelda. Kui ohtlik/mugavam/adrenaliini põhjustav olukord on seotud su endaga, siis minugipärast, eks ise tead, mida teed, aga kui kaasatud on ka teised inimesed (näit. liikluses), siis pole see minu meelest õigustatud (peab ju ka teistega arvestama, kas pole?). Mingit tühist vaidlust ja tujurikkumist ma ei soovinud, muidu poleks asjast midagi välja tulnud.
Mis siis ikka, hakkasime Pirita teele jõudma. Nad jõudsid ette ja mõtlesin, et las nad siis olla. Sõitsime veidi aega, mind kutsuti ettepoole, kuid keeldusin mitmel põhjusel: 1) ma ei soovinud, et oleksime kolmekesi mingi liikuva barjääri moodustanud, sest ega tee pole ju ainult meile mõeldud ja vaja teistegagi arvestada; 2) ma arvasin, et ehk soovivad nad rohkem omavahel rääkida (privaatsus) ning nende jutt pole tõtt-öelda minu asi ja 3) kolmekesi kõrvuti või tihedamalt üksteise järel liikumine oleks olnud võib-olla ka ebamugavam, aeglasem ja ohtlikum. Niisiis, jäin oma endisele kohale peaaegu kogu ringsõiduks.
Põikasime Lasnamäele, siis sõitsime rattateed mööda pangast alla. Kiirus oli väga suur, 70 km/h on täiesti võimalik! Mõistagi pole see ohutu, seda just teiste inimeste tõttu. Üldse, sedasi linnas ja inimeste vahel rattaga liikudes peab olema äärmiselt ettevaatlik ja arvestav. Ma ei tea, kuidas teised, kuid sõidu ajal, eriti tagasiteel, sain küll tunda inimeste negatiivset suhtumist ning märkusi, et sõidan liiga kiiresti või valel tee poolel (vist 4 korda öeldi).
Jõudsime Maarjamäe memoriaali juurde. Panime rattad serva äärde ja istusime maha. Pidasin õigeks natukeseks teiste pärast ära minna, ei tahtnud neid segada ja tegin ilusast ilmast ning monumendist pilte. Pärast püüdsin ka veel mõne inimesega ühendust võtta, kuid ei saanud. Kl 19 hakkasime tagasi tulema. Seekord veelgi kiiremalt. Kahjuks, nende aja arvelt, pidin Pirita teel ühe kõrvalpõike tegema. Läksime edasi, kuni jõudsime TÜ juurde. Oli punane tuli, teised läksid üle, ma olin veidi eemal, mõtlesin lõpuks, et ah, mul ka juba ükskõik, kui mind peeti kinni, et punase tulega ületamine. Kuna varasemaid rikkumisi ei leitud (ja neid ka pole), siis lasti minema hoiatusega. Kokku kestis see 5 min ja selle ajaga olid teised jõudnud juba Verekeskuse juurde. Leppisime midagi telefonitsi kokku ja nagu ikka, sain valesti aru. Hakkasin sõitma Järve Selveri poole. Õnneks nüüd polnud kiire ja sain üsna ohtult liigelda. Sellegipoolest oli inimestel ütlemist. Viimaks jõudsin selveri juurde. Mõistagi olid teised Õismäe tiigi juures. Mõtlesime, et saaks siis Pääskülas kokku. Asjaosaline püüdis rattaga bussile pääseda. Bussi nr 27 juht keeldus, kuid järgmisele bussile siiski ka sai. Jannseni juures rääkisime uuesti ja leppisime kokku, et saame siis Nõmme Keskuse ees kokku. Kuna aeg oli üsna hiline (20 läbi), siis mõtlesin, et Pääsküla Säästumarketisse enam ei jõua ja otsustasin Jannsenis vajalikud toiduained osta. Viimaks saime natuke enne Nõmmet kokku.
Ühtäkki tundus, et kõigel juhtunul polegi enam tähtsust, sest saime ju kokku ja ühiselt edasi minna. Asi oli selles, et kiirustamine ja näiline mittearvestamine tekitas minus veidi pettumust ja pahameelt ning kinnipidamine rikkus tuju täiesti ära. Tegelikult oli tal lihtsalt vaja kuskile jõuda, kuhu oli juba niikuinii hiljaks jäänud, mitte aga, et ei tahtnud minuga arvestada. Siis aga, kui teisega kokku saime, polnud see enam nii oluline ja tuju oli jälle hea.
Läksime veel tema koolist läbi, kust saime rõõmustava uudise ja viisime lõpuks rattad ära. Oli see tehtud, läksime oma teed. Ainus halb asi tegelikult oligi kiirustamine, mitte rahulik sõit ja selle nautimine. Võib-olla oleks pidanud valima suure ajavaruga päeva? Nii või teisiti oli möödunud sisukas päev ja olen ka teinekordki selliseks asjaks valmis, olenemata asjaoludest.

Eriliselt äikeserikas ja huvitav päev

22. august 2007 oli ilma poolest mitmes mõttes ainulaadne ja erakordne. Kahjuks ei saanud sellest täiel määral osa.
Päeva alustasin varahommikul Pirital. Oli mõõdukas udu (umbes 200-300 m nähtavus), väga soe (18°) ja niiske (õhuniiskus 100%), puhus kerge tuul. Taevas oli paksult pilves ja läbi udukihi oli võimatu aru saada, mis toimus kõrgemal, igaljuhul ei midagi tavapärast ja rahulikku. Kl 8 ja 9 vahel tumenes ilm üsna kiiresti ja ähvardavalt, läänest põhjani oli väga nõrgalt müristamisi kuulda, kuid see ei kestnud kaua. Ilm helenes taas ja udu püsis, kohati ranniku juures isegi kl 14-ni, mis on samuti ebaharilik augusti kohta (ainult üks kord augusti lõpus, kas 2004. või 2005. aastal oli udu kl 10-ni, kuid see jääb antud juhtumist tunduvalt maha). Radarid näitasid kõikjal tugevaid äikeseid, mis varsti kulmineerusid.



Hommikul. Mitmel pool on tugevad äikesed, eriti Lääne-Eestis





Paar tundi hiljem. Soome lahele on kujunemas tugev äikesekolle
Helsinkis kujuneb erakordelt tugev äike, mis on nii tugev, et varjutab radaril kõik teised kolded (needki olid tugevad ja üle 10) ja radar suudab registreerida ainult Helsinki lähiümbruses toimuva




Mõistagi anti kohe ka tormihoiatus ja püsis keeristormide tekkimise oht. Pärastlõunal selguski, et vähemalt 40 tuhat majapidamist Helsinkis jäid elektrita. Ka Eestis registreeriti paljudes kohtades vihmamöllu ja tuult. Haruldane oli seegi, et Tallinnas oli ilm üllatavalt rahulik, mis ületas isegi uudistekünnise.
Eestit oli tabanud troopiline õhumass, mis trügis parasvöötmelise välja. Tegemist oli sooja frondi äikestega. Soojal frondil on äikeseid harvem, aga on palju tugevamad kui külma frondi äikesed. Alles õhtuks ilm selgines ja muutus üsna jahedaks.
Eriliseks teeb ilma ka asjaolu, et äike esines uduga. Äike ja udu nagu ka soe ja külm, on vastandlikud asjad ja ei esine koos. Sellest päevast on meil nähtavasti õppida seda, et äike esineb uduga soojal frondil, kui frontaaltasapind ulatub antud kohas maapinnani. Õhtul tekkisid lõuna pool taas äikesed, kuid need ei ulatunud kuskile ja hommikuks hakkasid taas hääbuma. Äikesega kaasnes samuti erakordne soojus, mis ei andnud end pilvede ja saju tõttu tunda. Ainult Võrus ja Valgas jõudis temperatuur päris õhtul 30°-ni.
Kui äike jõudis Helsinki, siis tekkis Tallinnast idas veel üks kolle, mis ei püsinud väga kaua, kuid pilvest oli kuulda omapärast raginat, mis varsti kadus pilve eemaldudes. Sellest ka foto.
Kohe pärast udu hajumist umbes kl 11 hommikul. Näha on laineline ja kõrge pilvestruktuur, mis muutub eemal ühtlaseks. Sealt oligi kuulda praginat, mida põhjustasid elekrilaengute kuhjumised.









Video Helsinkit tabanud tugeväikesest:

Ilm.ee kommentaar: http://www.ilm.ee/?43783

Kolmapäev, 22. august 2007

Kalastamas

21. augusti õhtuks ja ööks pakuti mulle kalastamisvõimalust. Mul puudusid erilised kogemused, kuid mõtlesin, miks mitte.
Nii ma läksingi õhtul Piritale. Hilinesin küll veidi, seda ootamatu võimaluse pärast õppesõitu teha. Sõit ei läinud küll eriti hästi, aga ega tuju seetõttu veel kehv olnud. Üks põhjusi, miks ma mõttega kaasa läksin, oli võimalus tutvuda uue inimesega, kes oli USAst tagasi tulnud ja pidasin seda huvitavaks võimaluseks.
Õhtu ja öö jooksul ei juhtunud midagi. Tuli kergelt vihma, taevas selgines, kuid tuul jäi. Oli väga soe ja äärmiselt niiske. Soojusest vaatamatu kippus kergelt jahe olema, ikkagi juba ju augusti lõpp. Lõpuks kippus ka uni ja igavus ligi. Tegin paar jalutuskäiku nii igavuse kui une peletamiseks. Esimene oli jõe lähte poole, teine (u kl 3 ajal öösel) muulile. Enne seda püüdsin teha väikese uinaku, mis kõva aluse tõttu ei tulnud välja. Tekkinud oli udu. Tagasi jõudes nägin, et kala oli näkanud ja huvi tõusis. Igavus ja uni olid kadunud.
Kalasaak tuli ootamatult vara ning oli päris hea, minu lahkumiseks kolm üle 1 kg kokre. Viimaks hakkas valgeks minema, udu püsis. Uue inimesega olin ka natuke üht-teist huvitavat saanud rääkida ja mulle jättis ta positiivse mulje. Kuigi vahepeal, muulil olles, mõtlesin korraks, kas tasus see ajaviitmine ära, jõudsin varahommikul lahkudes järeldusele, et küllaga. Miks mitte teha teinekordki midagi sarnast.

Esmaspäev, 20. august 2007

Aastaegade ja ilmastiku võlu

Tsüklonite ja nende frontide tõusvad õhuvoolud ning nende vaheldumine selgetaevaliste laskuvate vooludega annab parasvöötme ilmastikule erilise võlu. Ühe aasta jooksul esineb näiteks iga akna taga Lääne-Euroopas, samuti Jaapanis või Ameerika Ühendriikide põhjaosas nii rikkalik valik ilmadest, nagu arukas isik oma eluajaks mõistab soovida: on põhjanaba hingust ja troopikat, on kõrbekuivuse tunnet ja mussoonvihma meenutavat.
Talv. Lumi värvib valgeks katused ja taimed, nagu oleks Loodus oma värvidest väsinud. Härmatis muudab filigraanseks harilikud esemed, olgu need siis ämblikuvõrgud või tänavalaternad. Kõige petlikum on udu, mis röövib nähtavuse, pannes inimesed kõnniteedel komistama ja suured laevad eksinud laste kombel hüüdma.
Kevad. Võrrelge omavahel tüüpilist kevad-ja sügispäeva. Öö kestel on maapind oma soojuse kiiranud tähistaevasse. Rohi on kastemärg ja mõnel pool maapinna suletud lohkudes ujub udu. Terve päev paistab lahke päike, mis pole ei liiga kuum ega liiga külm, ja loojanguks on taevas roosakas äsja maapinnalt tõusnud tolmust.
Suvi. Südasuvel, kui teed õhkuvad kuumusest ja panevad õhu terendusi tekitades värelema ning viljad valmivad päikeselõõsas, on aeg antud armastada, nagu järeldub sündimuskõvera tipust järgmisel kevadel. Aga kui väikesed vilkad rünkpilved sõuavad üle suvetaeva ja taevas tundub maale lähedal, tuleb valmis olla selleks, et täislastis äikesepilved ajavad end kaitsetute põldude kohale, valades neile kaela tuld ja rahet.
Sügis. Sügispäeval võib hommik olla igat värvi, aga ta pole hall. Taevas on siis maapinna ja päikese vahel leiduvast suurest hulgast veepiiskadest sügavpunane. Te viibite kas tsükloni soojas sektoris või selle lähedal ja taevakraanid avanevad mitu korda päevas, kui külmad frondid kõrgemates õhukihtides ja lõpuks ka maapinnal mööduvad nagu kastmisautode pidulik rongkäik.
Kõige öeldu ja veel muugi pärast ongi ilmastik imeline!

Kerge labiilsus 18. augustil

18. augusti hommik oli võrreldes möödunud päevadega karge, kuid tegelikult normaalse soojusega augusti kohta. Läänes oli ilusaid Cb-d näha, pea kohal aga Ac-d, mis indikeerisid samuti madalrõhuvälja, kuid üsna nõrga labiilsusega (pildil).























Pilvede areng võttis õige kaua aega, alles pärastlõunaks oli kogu taevas kaetud konvektsioonipilvedega. Ühest üsna uhkest sain kena pildigi. Õhtupoole puistasid pilved mõõduka vihmahoo, tõsi küll, äikeseta. Enne seda aga müristas nõrgalt põhjas ning loodes. Õhtu oli jälle selge, kuid jahe.

Pühapäev, 19. august 2007

Üks päev klassiõega

Tegelikult sain temaga juba ka varem kokku, käisin siis ta kodu vaatamas, rääkisime niisama ja tegin ka oma uurimust äikesest. Leppisime kokku 17. augusti.

Tol päeval pidin suvilasse minema rongiga. Ajasin ruttu kodus asjad korda ja siis rattaga minema. Rongini oli ainult 5 min, kuid lootsin jõuda. Olin foorist üle saanud, rongi veel polnud. Hakkasin sõitma, tõkkepuud langesid. Lisasin kiirust, kett maas. Viimaks jõudsin perroonile, kuid kedagi polnud, tõkkepuud olid juba üleval ja rong läinud. Mis siis ikka, lähen rattaga, see 40 km pole midagi, varemgi sõidetud ja kiiret ka pole. Ainsad häirivad asjad olid tugev vastutuul ja et rattal töötas vaid 1. käik.

Pärast pooltteist tundi sõitu olingi kohal. Vahepeal tekkis ka väsimus, kuid see siiski kadus, kui lisasin sõites pinget. Pärast väikest puhkepausi suvilas eneses hakkasin vaikselt liikuma rongijaama poole, kus pidimegi kokku saama.

Väikese hilinemisega jõudsingi kohale, käisin poes ja võisime koos alustada teekonda. Tee oli mõistagi keeruline ja huvitav, igal silmapilgul ning kohas oli midagi põnevat. Eriti tore oli kitsedega kohtumine. Viimaks, talle justnagu üllatusena, jõudsimegi õigesse kohta. Jõime teed ja einestasime imekergelt, et edasi uurida, mida ekstravagantset pakub eksterjöör ja Loodus.

Vaatasime sipelgaid ja nende teid (ühes kohas olid sipelgad arvutuste kohaselt miljoneid kordi käinud ning rohu mullani ära kulutanud), seda, kuidas okas-ja lehtpuud olid kokku kasvanud (pildil), käisime kohtades, kus 4 ja 7 teed ristuvad, nägime sipelgate "lüpsilehmi", uutmoodi tigusid jpm. Viimaks käisime ploomikus (loa korral ka sellest pilt) ning mustikal ja nägime ümaralehist huulheina. Kahjuks polnud reaktsiooni esilekutsumiseks midagi valgurikast kaasas.

Päeva lõppedes nägime taevas imelisi pilvemaastikke ning juhatasin ta võimalikult keerukat teed pidi õige teeotsa juurde. Päev oli igati asja ette läinud ja ta tõepoolest veendus kui huvitav ja ilus on Laitse loodus.

Suur kuumus tuleb tagasi!

Vahemereline soojus on asendunud mõõdukusega. Sellega kaasnes ka korralik vihm, mis vähendas tuleohtu.
Venemaa aladel püsib soojavaru ning nüüd aga nähtubki, et uuel nädalal poetub sooja juurde ning temperatuur küünib jälle nii mõnelgi pool vähemalt 30°-ni. Suure soojaga käivad ka vihmad kaasas, niiskus soodustab äikeste arengut. Esialgu tuleb vihma soefrondi üleminekul; frondi eel tuul pöördub ja on siis idast ning kirdest, hiljem aga kagust ja lõunast. Ebapüsivus jääb vähemalt pariks päevaks paigale.
Nädala lõpus võib jälle jahedamaks minna, kuid tavapärane soojus peaks püsima. Võimalik, et uut troopilist ilma on oodata juba kas päris augusti lõpus või septembri alul. Elame-näeme!

Neljapäev, 16. august 2007

Lahe õhtu mõningate mööndustega

15. augusti õhtul otsustasin koos sümpaatsete inimestega minna koopaid vaatama. Kuna ma olen seal harjunud käima, ei tundunud see midagi tõsist ja ma ei hoiatanud, et seal on niiske, savine jne.
Mis siis ikka, õhtu jõudis kätte ja kui väikese asukohasegaduse olime ära klaarinud, asusime teele. Jõudmine sujus peaaegu viperusteta nagu ka esimeste koobaste külastus. Koopas, mis oli kõige looduslikum ja ohtlikum, läks üht-teist pisut valesti. Ühes kitsaskohas oli paar inimest ohus, kuid kõik läks õnneks, mille üle ka rõõmustasin. Tõsi küll, seda tõlgendati veidi valesti, aga jätan asjaosaliste enda otsustada, mida nad asjast arvavad ja koha peal midagi selgitama polnud mõtet hakkama. Viimaks jõudsime välja ja kõik olid suuremas või vähemas osas määrdunud ning hakkasime hilja peale jääma.
Selgus veel üks kurb tõsiasi: kellegi oli üks väärtuslik ese kadunud. Kõige hullem on see, et ilmselt seda üles ei leia: pole täpne kadumiskoht teada, võis kuhugi prakku kukkuda jne. See tõi mu mõtte juurde, et ehk polnudki õige inimesi sinna vedada, mis sest, et oli huvitav. Tagasiteel saime end puhastada ka ühes puhtas ojakeses. Bussipeatusse jõudes olime väsinud, hilja peale jäänud, muretseti, mida kodus öeldakse jne, ehk teisiti öeldes, tuju polnud kiita. Seetõttu muretsesin jälle mõtte õigsuse üle, kuid lõppude lõpuks oldi üsna üksmeelel, et oli lahe ja huvitav mõte. Seetõttu need väikesed viperused muutusid tühisteks ja oluline on, et meeldis ja aeg polnud maha visatud ja mis kõige tähtsam, kõik jäid õnneks terveks.
Ma ise leian, et on vaja otsida eset, ehk leian. Parim oleks see üles leida, kuid kui käin vähemalt otsimas, annab see mõningase hingerahu tagasi. Lõpetuseks veel üks märkus, mille mainimist pean oluliseks: sõbra käesurumine, mis lisas õhtusse hulga positiivsust. Ka pisiasjade üle tuleb rõõmu tunda!

Teisipäev, 14. august 2007

Ootamatu (kõrge) äike 14.8.2007

14. augustil tekkis äike Tallinnas. See oli minu jaoks täiesti ootamatu (pole aastaid nii olnud)! Äikese tunnused olid küll olemas, aga äike tekkis kõrgetesse väikestesse pilveräbalatesse, ehk teisiti öeldes, vastavad pilved äikeseks puudusid.



Kohe pärast välgusähvatust. Äikesepilvi justkui pole, küll aga on näha nõrku sajujooni.












Esimene kärgatus oli umbes kl 8.20 Männikul, järgmist tuli üle 10 min oodata ja see oli umbes Viimsi kohal või kuskil rannikul. Selleks ajaks olid tekkinud ka vastavad pilved ning äike kogus Soome lahel kiiresti jõudu. Tegemist oli kõrge äikesetüübiga, mis tähendab, et konvektsioonivoolud arenevad vahemikus 2-6 km, seega on pilve alus kõrgemal kui 1500 m. Tavalise äikese korral on alus 600-1200 m kõrgusel. Ka Hiiumaal nähtu oli kõrge äike. Sel aastal esines kõrget äikest ka mai lõpus, kuid erinevalt praegusest polnud see Castellanus-tüüpi. Mai äikesed olid kõrbetüüpi.


Umbes tund pärast äikese algust. Äikesealge on mujale nihkunud. Näha on madalaid pilvi, mis viitavad stabiilsele madalale õhukihile ja säbrulisi kesk-kihi pilvi, mis viitavad labiilsusele kõrgemates õhukihtides.







Lõpetuseks radaripilt välkudest. Korrektselt on märgitud äike Tallinna lähedusse. Samuti on näha, et lõunast läheneb elektriline aktiivsus.












Esmaspäev, 13. august 2007

Pilvepahvak


Vine

Päris sageli on taevas mingi vine, mitõttu taevas pole kuigi sinine. Eriti märgatav on vine päikese ümbruses. Tegelikult on vine enamasti igal pool ühtlaselt (teinekord, tõsi küll, esinevad ka erinevused), lihtsalt päikese tõttu esineb perspektiivi ilming.
Neid vinesid on 3 tüüpi + võivad omavahel kombineeruda. Praegu valitseb meie kohal 3. tüübi vine, mida põhjustab üsna harva esinev kuumus. Mõnikord võib kuulda arvamusi (eriti just ilmahuvilistelt), et vine takistab soojenemist. Selle mõju on tühine, ka UV-le on mõju väga väike.
Praegune vine kuulub 5. raskuskategooriasse ja sellist asja näeb aastas heal juhul korra, vahel pole aastat-paar. Vine üldiselt ei näita, mis ilma on oodata, see on, kuidas kunagi. Lõpetuseks pildike vinest 13. augustil.

Meeletu suvi ja rõhkkondade viisakus

Juba nädalapäevi kestev soojalaine rõõmustab ilmselt paljusid, kuid kaugelki siiski mitte kõiki. Jah, käes ta on, see kõrgsuvi (periood, mil päevane temp. tõuseb üle 25°). Prognoosid näitavad, et nädala lõpuks taandub kuumalaine, ent soojus püsib. Võimalik, et mõni päev hiljem trügib ülemeelik kuumus taas tagasi. Sellinelt see veerandsajandi üks soojemaid lõikuskuid jätkub.
Tundub, et rõhkkonnad näitavad üles ütlemata head viisakust: "Võta siis ohjad juba enda kätte, olen siin küllalt valitsenud," kutsub kõrge. "Oh ei, mis sa nüüd, sügis ju alles ees ja aega küll," kostab selle peale madal. Igal kannatusel on ükskord lõpp ja ega seegi erandlik pole. Nautigem veel viivu, enne kui tullakse meie alasid sõjakisaga vallutama!

13. augusti satelliidipilt kl 17 (kahjuks ei õnnestunud lisada soovitud fotot, arvuti salvestas korduvalt mingil põhjusel väära faili, millest antud saidil pole jälgegi, seetõttu lisan teise pildi). Näha on mitmeid äikesekerasid (ümarad heledamad alad), neist põhjapoolseim Lapimaa lõunaosas. Ka meile on edelast midagi lähenemas. Esialgu on isegi Irbeni väina (Kura kurk) kohal olev veel päris kaugel. Elame-näeme!

Ebameeldiva inimtüübi näide (täiendatud 24.8.2007)

(Täiendatud 2 korda, viimati 3.9.2007)
Kirjutan ka mõne rea inimestest, et õigustada blogi nime.
Täna, kuumal augustipäeval oli mul tarvis minna õppesõidule. Bussipeatuses oodates tuli keegi noormees otsejoones minu poole ja küsis üsna järsult suitsu. Õnneks mul midagi sarnast pole, ja läks edasi. Küsis iga ettejuhtuva inimese käest kohe, et ega suitsu pole pakkuda.
Ka ta välimus jättis ebameeldiva mulje eelkõige oma geelisoengu tõttu (, mistõttu sarnanes gayle). Umbes 10 min hiljem ilmus ta uuesti peatusesse ja eemalt oli näha, et buss tulebki. Alles nüüd õnnestus tal kelleltki poisilt suits hankida. Korraga tulid nii nr 10 kui ka nr 18. 10 oli tagapool ja ma nägin, kuidas ta hakkas bussi poole liikuma. Ta jooksis peaaegu ühe naise maha. Mõlemil oli kiire ja nii asi jäigi (polnud intsidenti ega tüli).
Jõudsime bussi. Ta istus paar istet eespool ühe naise kõrvale. Ma lahendasin oma liiklusülesandeid. Kuulsin sagimist: ta liikus pink tagapoole. Poole min pärast jälle kohavahetus; pidev ringivaatamine, aeg-ajalt muidugi ka minu poole. Mis siis ikka, vahtigu, kui tahab. Süüvisin ülesannetesse. Nõmme turu juures läks ta maha ja nagu meelega, müksas ta üht vanemat naisterahvast nii tugevasti, et too oleks peaaegu tasakaalu kaotanud. Naine karjus talle paar venekeelset sõimusõna (ainus asi, mis mulle sündmuste jada juures meeldis) ja mees näitas muidugi keskmist sõrme. Seejärel kadus viimane imekiiresti turuhoonete vahele ära.
Lugeja võib mõelda, miks ma kirjutan nii tühisest asjast. Tõepoolest, inimeste käitumise jälgimine on küll huvitav, kuid mind jätab see siiski külmaks. Taolise inimtüübi puhul, nagu too (soeng, käitumine) tekib aga eriti suur vastumeelsus ning mõtted, et taolist inimest küll tunda ei sooviks (vahest küll eelarvamus, kuid pole minagi neist täiesti vaba). Õnneks minu otseses tutvusringkonnas sarnaseid inimesi pole (ühe erandiga välja arvatud: keegi minu klassist, kellega ma edaspidi üldiselt ei soovi mingit tutvust, sõprusest rääkimata). Ma olen sarnaste inimestega ainult põgusalt kohtunud ning ka vestelnud. Üldiselt, kui ma just inmesega väga heades suhetes pole, suhtun ma inimestesse üsna külmalt ja ükskõikselt. Seetõttu ei oma enamike arvamus minu jaoks suurt tähtsust. Aga kõne all olevad inimesed ei jäta mind külmaks ja seda just negatiivses mõttes. Ka sel tüübil on mitu alajaotust; klassis olev indiviid kuulub nendest kõige vähem ebameeldivate hulka, kuid see ei muuda eriti midagi. Küllap on see siis temperamenditüüpide taasavastamine enda jaoks, kuid väikese nüansiga.
23. augustil oli mul vaja Nõmmele sõita, et pangast läbi käia. Ootasin oma bussipeatuses nr 10. Oli üsna palju aega ja eriti ei vaadanud inimesi, kes olid bussipeatuses, vaid olin mõtetes. Sidusin paelu, kui nägin, et nr 10 tulebki. Läksin kiiruga bussi poole, kui näen, et sama noormees täpsemalt samades riietes ja samasuguse ilmaga on peatuses nagu polekski vahepeal aeg edasi liikunud (ajalugu vist tõesti kordub!).
Järjekordselt müksas ta üht vanemat naist nagu oleks ta uimas, kuid seda polnud kindlasti. Mutike vaatas talle halvustava pilguga otsa. Edasi läksime juba bussile. Sättisin nii, et mees jääks minust ette, et oleks ülevaade. Ta istus täpselt samas kohas, kus eelminegi kord. Kui ta oli maha istunud, hakkas ta mingit ketti käes keerutama, mis kostis üle bussi. Samuti vaatas ta mingil põhjusel viimaste pinkide poole, mis olid tühjad. Siis tõusis ta püsti läks taha ja tuli tagasi. Edaspidi istus ta rahulikult, käsi pead toetamas ja tukkus.
Jõudsime Nõmmele. Ta tuli koos minuga maha ja nagu eelmine kordki, põrutas otse turgu. Kuna huvi tegevuse vastu oli suur, otsustasin minna ja vaadata, mida ta ometi seal teeb. Ta võttis kotist 2 korralikku kohvipakki ja ühe plastikpudelis õlle välja ja läks siis ühe suvalise putka juurde. Läksin nurga taha, et kuulata, millest vesteldakse. Mees ütles müüjale: "Issand, võtke ometi 25 eest üks!" Müüja vastusest ei saanud aru, kuid natukese aja pärast jäi kõik vaikseks. Vaatasin - mees kadunud. Nägin teda siiski turu teises otsas, kus ta pakkus omi asju taas ühele suvalisele naismüüjale, kes keeldusid naerdes pakkumisest. Sellegipoolest, üks kovipakk oli kadunud, mis tähendas, et esimesele "ohvrile" sai ta kohvi ära antud. Ta tormas edasi, pakkudes asju üha uutele müüjatele. Aru oli saada, et ta oskas nii eesti kui vene keelt laitmatult, kuid käitumine viitas siiski venelase identiteedile. Lõpuks andis ta ka teise kohvipaki ühele vene müüjale. Õlu jäi siiski alles. Kui tahtsin uurida edasi, kuhu ta läheb, helistati mulle täiesti ootamatult. Helistas inimene, kellelt ma teatud mõttes kõnet ootasin kõige vähem, kõneüllatus oli meeldiv ja samal ajal äärmiselt ebameeldiv.
Meest enam jutu lõppedes ei silmanud. Ajasin rahaasjad korda ja siis nägin pangafiliaali aknast taas bussipeatuses sama meest. Ta sõi jäätist ja oli üldse kuidagi närvilise või rahutu olemisega. Kohe tuli buss nr 10 ja ta läks muidugi peale (võib arvata, et ebaviisakalt). Sellised huvitavad ja kummalised on mu juhtumised!
3. kord sama persoon. Seekord 31. augustil Magistrali sissekäigu juures ja vaid põgusalt. Ta oli ilma tõttu teisiti riides ja tuli ning küsis sigarit (sic!). Ikka eriline ülbus. Nagu ikka, läks uurima, kas saab teistelt ja saigi. Edasi oli minek bussipeatusse, kuid mul oli vaja autokooli minna ning kaotasin ta silmist.

Pühapäev, 12. august 2007

Kuumus jätkub

Eelolevgi nädal on sarnaselt lõppenuga väga soe, ehkki siiski veidi jahedam. Äikesevihmade võimalus on suurem, eriti teisipäeval. Tuul on enamasti nõrk, algul kagust ja lõunast, hiljem läänest. Nädala teisel pool taas lõuna-ja kagutuul, mis toob nädala keskel võimu haaranud parasvöötmelisele mõõdukusele soojalisa. Ülemeelik kuumus trügib taas 30° lähedale. Päris nädala lõpus võib ilm muutuda märksa jahedamaks. Rannailma peaks siiski rohkelt jaguma.

Ideaalne rannailm vs. ideaalne äikeseilm Hiiumaal

7.-12. augustil olin Hiiumaal - otsustasin aja maha võtta ja puhata. Peatuskoht oli otse Kärdla külje all mere ääres, seega rand käeulatuses. Esimesest puhkepäevast kuni viimaseni oli tõepoolest ideaalne puhkeilm - selge või vähese pilvisusega, nõrga meretuulega ja kuni 30° soojaga. Teisel päeval (8. august) esines küll suuremat pilvisust ja õhtul sadas merel ka vihma, kuid meie puhkekohas oli ilm endiselt ideaalne ja eemalolev vihmasadu pilvedega pakkusid lihtsalt imelist vaatepilti (foto).





Castellanus-tüüpi Cu med - Cb calvus mere kohal






Ka viimane päev oli kena ilmaga. Hommikutaevas oli küllaltki sinine, kuid päeva peale mattus taevas järjest tihedamasse vinesse. Pärastlõunal ilmusid esimesed labiilsuse tunnused - viirgudena Ac ja Cas-sarnased kõrgrünkpilved. Õhtupoolikul tuli isegi üsna ootamatult kõrgetest pilvedest kergelt vihma.
Õhtu saabus lämbe ja soe, kl 21 võis veel üle 20° sooja olla. Taevas olid endiselt palju pilvi. Tegin lõket, teised oli maja ees, kuulasid muusikat. Lõkke ääres kuulsin paar korda nõrka madalat mürinat, mis sarnases küll äikesemürinaga, aga kuna oli pime, siis oleks ju ilmselt olnud ka sähvatusi näha, aga ei. Samuti segas tagant tulev muusika ja esialgu ei pööranud tähelepanu. Umbes 4. mürina ajal ma siiski eemaldusin lõkkest, et veenduda, et tegemist pole ikka äikesega. Vähese ootamise järel nägingi imeõrna violetset sähvatust metsatuka tagant ja mulle oligi selge: tõepoolest läheneb äike. Teatasin kohe ka teistele, eks meis kõigis on peidus paras äikesehuvi. Teised polnud sellegipoolest nii püsivad (peale minu veel 4 inimest).
Ma olin umbes 5 min jälginud äikest. Tuul ja teised pilved liikusid kagust kirdesse, kuid äikesekolle asus lõuna-edelasuunal. See tegi mind ja isegi teisi murelikuks, et äkki läheb mööda. Umbes pool tundi liikus äike siiski lähemale ja siis sai selgeks, et äike tabab meid igal juhul (tegemist oli äikesetüübiga, mis liigub maalähedase tuulega nurga all). Huvitav oli äikesetsooni serv: tegemist oli vatjas-kiulise kaarega, mis lükkas enda eest kõik teised pilvetüübid kahte lehte laiali. Väga tüüpiline tugevama ja püsivama äikese korral. Selle tsooni servast natuke silmapiiri pool läbis pilvemassi heledam sälk. See sälk tähistas äikesepilve õiget serva. Pilte kahjuks teha ei saanud, sest oli liiga pime. Ei õnnestunud tabada ka ühtki välgunoolt.
Äike paistis silma sellega, et lähenes äärmiselt aeglaselt. Veel tund esimeste sähvatuse märkamisest hiljem olid ikka välgud metsa taga, ehkki nüüd võis eristada konkreetset välgunoolt. Enne oli lihtsalt sähvatus. Sähvatus muutis pilvestruktuuri nähatavaks, mis oli äärmiselt imeline: kohati ühtlase ja kõrge pilvemassi taustal huvitavad räbaldunud tumedad pilvetükid; koht, kust välku lõi, oli nagu kokkukeeratud nöör, mille keermete vahelt vehkles aeg-ajal lillakas või kollakas tulekeel.
Lõpuks, paar tundi sähvatuste märkamisest, liikus äike näiliselt äkitselt palju lähemale. Nüüd sähvis õrnalt ja kaugelt juba ka kagu-ja idataevas. Mõned välgud olid ainult paari km kaugusel ja põhjustasid ootamatut mürinat ning raginat. Vihma peaaegu ei tulnud. Kärdla linna valgus moodustas taevas pilvedel ilusa ovaalse kuma, kusjuures mere pool oli näha astmeid: pilv muutus sealt samm-sammult õhemaks. Viimaks tuli kerge tuuleiil, paar välku oli mõnesaja m kaugusel ja hakkas vihma sadama. Umbes 5 min tuli mõõdukat vihma, siis vihm nõrgenes aegamisi.
Kui hakkas vihma sadama, nõrgenes äike järsult ja välgutas igal pool saare ümber, kuid mitte saare kohal. Eemal metsa taga oli taas näha, et välgutab pidevalt ja kumiseb nõrgalt. Esimene äikesepool liikus mere kohale, kust aeg-ajalt oli kuulda omapärast mürinat: ilmselt lõi välk vette. Teised olid võtnud keebid ja otsustasime randa jalutama minna. Välgud olid nüüd pilvesisesed ja väga kõrgel, mistõttu äike olulist ohtu ei oleks põhjustanud. Vihm oli õige nõrgaks jäänud ja ma läksin kõigest särgiväel.
Jõudsime randa. Seal oli midagi muulitaolist. Läksime muuli otsa ja vaatasime, kuidas taevas sähvivad välgud igal pool ühtlaselt ümberringi. Vihm oli lakanud. Välke eriti konkreetselt ei eristanud, lihtsalt sähvatused siin-seal. Ainult mere kohal oli veel välke näha. Metsa tagant liikusid sähvatused lähemale ja taas hakkas tibutama. Varsti oli taas äike pea kohal, kuid mitte eriti vali. Olime sunnitud tagasi pöörduma.
Tee peal tuli taas mõõdukas vihmahoog, kuid see nõrgenes taas ja võis üsna vabalt vihmavarjuta hakkama saada. Välgud olid nüüd ainult pilvesisesed, mürin nõrgenes ja äike taandus tunni jooksul peamiselt merele. Siiski, metsa tagant oli ikka veel näha, et väga nõrgalt sähvib pilve sees välk, kuid olin juba väsinud ega jäänud edasist ootama. Kell oli 2 öösel.
Hommik, kell on 6. Taevas on tugevalt hämune ja kohati kiudpilvedega (foto). Õhk oli väga soe ja lämbe. Liikusin Kärdla bussijaama poole. Teised ütlesid, et mere kohal oli äikest vähemalt kl 5 näha. Tagasiteel oli imeõrna müristamist kuulda, kuid suunda oli võimatu määrata. Nii mööduski äikeseöö ja Hiiumaa case.
Hommikutaevas Hiiumaal pärast võimsat äikeseööd









Äikese +: 1) pikk kestus
2) suhteliselt ohutu (kõrged pilvesisesed välgud)
3) väga soe ilm
4) vähene vihm, mis ei seganud äikeseilmaga jalutamist
5) esinemine öösel, mis muutis äikese väga efektseks


-: 1) äike nõrgenes, kui jõudis kohale
2) pimedust ei lubanud pilte teha
3) pikk ooteaeg, mis lõppkokkuvõttes kujunes ehk siiski nauditavaks, kuna äike lähenes ja pakkus küllaltki ilusat ja imposantset vaatepilti


Kokkuvõtteks ütlen, et tegemist oli viimase aastete kauneima ja parema äikesega, eelkõige vaatemängulises mõttes. Tugevuse poolest oli ta mõõdukas, ei midagi erilist. Tähelepanuväärsem tolle äikese juures oli saare mõju: ajas äikese laiali, ka väga pikk algus ja üllatavalt nõrk vihm, nii et 4 tunni jooksul sai ainult maa pindmine kiht märjaks ja võis vabalt väljas olla (v. a. paar mõõdukat vihmahoogu).

Esmaspäev, 6. august 2007

Kirjanikud äikesest

Äike kui ilus ja suurejooneline ilmastikunähtus pole ka kirjanikke külmaks jätnud. Toon tsitaate, kuidas saab äikest kirjeldada.

1) "Aias lõi tuulehoog administraatorile näkku ja puistas ta silmad liiva täis, nagu tahtes teed tõkestada, nagu hoiatades. Teisel korrusel prantsatas aken kinni, äärepealt oleksid klaasid kildudeks lennanud, vahtrate ja pärnade ladvad kohisesid ärevalt. Läks pimedamaks ja jahedamaks. Administraator pühkis silmi ja nägi, et Moskva peale vajub madal, alt kollast karva äikesepilv. Kauguses kõmises kõu./---/

Äike möllas mis hirmus: kogu tänav lainetas, vesi kobrutas vihmapiiskadest, voolas kohisedes ja unnates kanalisatsioonikaevudesse, katustelt pahisesid veejoad vihmaveetorudest otse kõnniteelem kangialustest sööstsid välja vahused vood./---/

Männimets jõe vastaskaldal, mida alles tund aega tagasi valgustas hele maipäike, oli halli hämusse sulanud ja kadunud. Akna taga laotus lausvihma kangas. Pilvedes süttisid hõõguvad niidid, taevas näis pragunevat, haigetuba täitis hirmuäratav värelev valgus."

2) "Miski uhkas endisele maksukogujale näkku, miski sahises tema jalgade ees. Uhkas veel kord ja siis, kui Leevi silmad lahti tegi, nägi ta, et kogu maailm on kas tema sajatuste mõjul või mingil muul põhjusel muutunud. Päike oli kadunud, jõudmata mereni, kuhu ta igal õhtul vajus. Neelanud päikese, kerkis läänetaevasse, vääramatu nagu saatus, äikesepilv, mille servad juba kobrutasid valges vahus ja must suitsune laam kumas kollakalt. Pilv mürises ja aeg-ajalt sähvatasid temast välja tulekeeled. Jaffa teel, Hioni viljatus orus, palverändurite telkide kohal keerutas äkki tõusnud tuul tolmusambaid. Leevi jäi vait, püüdes mõistatada, kas äike, mis kohe jõuab Jeršalaimi kohale, võib kuidagi muuta õnnetu Ješua saatust./---/

Vihmavaling vallandus äkitselt ja tabas tsentuuriaid poolele teel mäest alla. Vihma kallas nii hirmsasti, et allajooksvatele sõduritele kihutasid järele mässavad veejoad./---/"
M. Bulgakov ("Meister ja Margarita")

[Täiendan varsti, kui on rohkem aega...]

Ilm eeloleval nädalal

Tulemas on normist märksa soojem nädal (kesmine temp. tõuseb 20° lähedale). Suurem osa päevi sobib puhkamiseks ja rannas viibimiseks, ainult kolmapäeval ja neljapäeval tekib äikese võimalus. Sellegipoolest ei lähe terve päev kaduma, vaid paari tunni jooksul on oodata vihma. Vihma ja äikese võimalus on ka päris nädala lõpus.
Temperatuur ulatub sisemaal 30°, ka Tallinnas võib nii palju sooja tulla, kui tuul on maa poolt. Lähipäevil pole midagi imestada, kui hommikul läheb kiiresti soojaks, kuid pärastlõunal, eriti mere ääres, tundub ilma leigevõitu (merebriis), sest asume kõrgrõhuala südames. Tuul on kogu perioodi vältel väga nõrk ja esialgu muutlik, hiljem idast.
Esialgsete prognooside kohaselt tundub, et jahedaks võib minna alles pärast 18. augustit. Suve jaoks vääriline soojus on aga garanteeritud järgmise nädala alguseni.

Ilmaprognoos 6. augustile

Täna on oodata peaaegu selget ilma. Pärastlõunal võivad tekkida üksikud rünkpilved, samuti esineb ka väga vähe kiudpilvi. Tuul on väga nõrk ning muutlik või merelt. Sooja kuni 25 kraadi.
Ranna jaoks ideaalne ilm!

Udu augustiöödel

6. augusti hommikul juba enne päikesetõusu tekkisid uduvaalud, mis liitusid päikesetõusuks ja pisut hiljemgi udukihiks. Tegemist on radiatsiooniududega, kui ööd on muutunud juba piisavalt pikaks, et jahtumine oleks udu tekkeke piisav. Üks esimesi märke lähenevast sügises!
Udu ei esine kunagi väga sooja ega külma ilmaga. Udu tekkimine viitab küllaltki niiskele õhule; see niiskus püsib ka päeval, kui jääme sama õhumassi sisse, kuid temperatuuri tõus maskeerib niiskuse ning me ei taju seda. Praegune udu näitas, et kuumalainega tegu pole (veel) ning on piisavalt niiskust, et ööd püsiksid soojad.

Udukiht enne päikesetõusu













Udu päikesetõusu ajal

Pühapäev, 5. august 2007

Ilm 31. juulil 2007

31. juulil oli Eestis märkimisväärselt halb ilm, mis väärib pikemat tutvustust.
Juba paar päeva enne nimetatud kuupäeva hakkas Kesk-Euroopast meie poole liikuma järjest süvenev tsüklon. Tsükloni kese läks üle Lääne-Eesti, kui ta oli oma maksimaalses arngustaadiumis (õhurõhk keskmes suve kohta haruldaselt madal: 740 mmHg). Edasi liikus madalrõhkkond Soome kohale ja hakkas hääbuma.
30. juulil kattus taevas järjest tihedamate kihtpilvedega, hommikune konvektsioon vähenes ja lakkas õhtuks hoopiski. Tuulevaikuses hakkas vihma sadama, mis polnud kuigi tugev. Vahelduva eduga jätkus sadu hommikuni.
31. juuli hommikul muutus sadu hootisemaks ja tugevamaks. Paduvihmast jäi asi siiski kaugele. Sajuga kaasnes ka puhanguline läänetuul. Tähelepanelikumad nägid, et pilved polnud sugugi ühtlased, vaid mida õhtu poole, seda rünklikumad. Päris õhtul jäi tuul nõrgemaks, sadu lakkas ja tsüklon päädis äikesega poole 11 ajal õhtul. Äike oli Tallinnast põhja pool ning merel. Sadu ei kaasnenud. Järgmine päev oli märksa rahulikum ja kenade pilvemaastikega taevas.


Mõned pildid sellest mälestusväärsest päevast


Veetuisk koduaknast

Vihmapiserdus asfaltil

Eesti looduskaitse päevad Kirde-Eestis

28.-29. juulil peeti Ontikal Eesti Looduskaitse suvepäevi, kus ma ka ise käisin. Tõsi küll, oma uurimusega seoses. Ma nimelt küsitlen inimesi äikese ja ilmastiku teemal. Sel perioodil õnnestus üle kuulata 32 inimest, mõned neist varahommikul kl 6.
Peab ütlema, et inimesed pole harjunud taolise küsitlusega: esialgne umbusk muutus poolehoiuks, mõned pidasid vestlust isegi huvitavaks. Suvi tuleb enda jaoks põnevaks teha.
Mitte just üllatusena, kuid pisut iroonilisena tekkis küsitluse ajal äike. See andis korraliku vihmahoo ja mõned müristamised. Natuke erandlikuna jätkas pilv elujõulist eksisteerimist Soome lahe kohal, kuhu ta liikus. Vaatlustornist õnnestus umbes 20 km kaugusel merel ka horisontaalvälku näha. Äikesehoog tuli ka õhtu poole, taaskord küsitluse ajal.
Seda käiku võis lugeda kordaläinuks. Paar pilti lõpetuseks
Hommikul poole 10 ajal Valastel. On näha räbaldunud servadega rünkpilvi. Hiljem muutusidki need eespool mainitud äikesepilvedeks
Öine rahu Soome lahel

Pilguheit tulevikku

Inimesi on alati tulevik huvitanud. Nii püütakse ka ilma järjest täpsemalt ja pikemalt prognoosida, kuid alati ei lähe täppi. Pärast 5. päeva langeb prognoosi õigsus alla 70%.
Püüame meiegi heita pilk tulevikuilmale. Meie ilma määrab kõrgrõhuala, mis liigub Kesk-Euroopast meie poole. Arvestamata ei saa jätta ka kagust lähenevat madalrõhku. Neid ja veel paljusid asju analüüsides on lähemad paar päeva soojad ja ilusad, saab rannas olla. Kolmapäevast alates on oodata ka äikest ja nädala lõpp võib päris vihmane, ehkki soe tulla. Sisemaal ja ka Tallinnas, kui tuul puhub maismaalt, on oodata kuni 30° sooja. Kui tuul on merelt, siis sooja üle 25° rannikul oodata pole. Puhkajaid ei tohiks häirida üksikud pilved (pms. hea ilma rünkpilved ja kiudpilved; rünkpilved - need isegi tugevdavad UV-kiirgust, kui nad on päikese läheduses).
Täpsem prognoos juba hommikul!

Eesti suvi

Ilmast ilma on ilmaga jama, aga ilma ilmata ka ei saa. Ilmaga on vist harva, kui üldse kõik rahul.
Selle suve kohta võib öelda, et ta on nõgususega: mai lõpp ja pool juunit oli ilus ja väga soe, kuid sellele järgnes kuu ja kauemgi muutlik ja jahedavõitu periood. Nüüd on taas soojem, kohati ehk palavgi ilm. Ei puudu ka äikesevõimalus.
Ma ei pea õigeks, et inimesed pidevalt nurisevad ilma pärast. Võib-olla peaks rõõmu tundma, et meil ilm ikka muutub. On kohti, kus on päevade ja kuudeviisi täpselt ühesugune ilm. Võtame kasvõi Siberi: talvisel ajal võib lasta sama päeva prognoosi pikendada nädalaid ja alati on õige. Proovigu keegi Eestis nii teha.


Pildistan ka ilma ja toon näite, kui palju võib ilm Eestis muutuda. Ülemise pildistasin 31.7.2007. Päev otsa sadas vihma, oli tuuline ja jahe (max temp. 12°). Õhtul ilm paranes, oli ka veidi äikest. Keskmine pilt on tehtud järgmisel päeval. Arenesid väga ilusad Cbsed, kohati oli taas äikest. Õhtul oli ilm peaaegu selge, ainult kaugel idas oli näha veel rünksajupilvi. Kuigi paremal olev pilv ei tundu eriti tume ja võimas, andis ta ikka väga tugeva sajuhoo.
Ja nii muutubki me ilm päevast päeva. Ka 5. augustil ehk selle postituse kirjutamise päeval toimus taevas nii mõndagi põnevat. Tavainimene näeb lihtsalt sinitaevast ja üksikuid pilvekiude. Tuleb aga vaadata uuesti. Alumisel pildil on näha kiudpilvi. Mõnel neist on saba taga, mis on põhjustatud sellest, et pilvest eraldub sademeid (Cirruste puhul jääkristalle), mis aga aurustavad enne maapinnale jõudmist. Neid nimetatakse virgadeks.