Esmaspäev, 13. august 2007

Ebameeldiva inimtüübi näide (täiendatud 24.8.2007)

(Täiendatud 2 korda, viimati 3.9.2007)
Kirjutan ka mõne rea inimestest, et õigustada blogi nime.
Täna, kuumal augustipäeval oli mul tarvis minna õppesõidule. Bussipeatuses oodates tuli keegi noormees otsejoones minu poole ja küsis üsna järsult suitsu. Õnneks mul midagi sarnast pole, ja läks edasi. Küsis iga ettejuhtuva inimese käest kohe, et ega suitsu pole pakkuda.
Ka ta välimus jättis ebameeldiva mulje eelkõige oma geelisoengu tõttu (, mistõttu sarnanes gayle). Umbes 10 min hiljem ilmus ta uuesti peatusesse ja eemalt oli näha, et buss tulebki. Alles nüüd õnnestus tal kelleltki poisilt suits hankida. Korraga tulid nii nr 10 kui ka nr 18. 10 oli tagapool ja ma nägin, kuidas ta hakkas bussi poole liikuma. Ta jooksis peaaegu ühe naise maha. Mõlemil oli kiire ja nii asi jäigi (polnud intsidenti ega tüli).
Jõudsime bussi. Ta istus paar istet eespool ühe naise kõrvale. Ma lahendasin oma liiklusülesandeid. Kuulsin sagimist: ta liikus pink tagapoole. Poole min pärast jälle kohavahetus; pidev ringivaatamine, aeg-ajalt muidugi ka minu poole. Mis siis ikka, vahtigu, kui tahab. Süüvisin ülesannetesse. Nõmme turu juures läks ta maha ja nagu meelega, müksas ta üht vanemat naisterahvast nii tugevasti, et too oleks peaaegu tasakaalu kaotanud. Naine karjus talle paar venekeelset sõimusõna (ainus asi, mis mulle sündmuste jada juures meeldis) ja mees näitas muidugi keskmist sõrme. Seejärel kadus viimane imekiiresti turuhoonete vahele ära.
Lugeja võib mõelda, miks ma kirjutan nii tühisest asjast. Tõepoolest, inimeste käitumise jälgimine on küll huvitav, kuid mind jätab see siiski külmaks. Taolise inimtüübi puhul, nagu too (soeng, käitumine) tekib aga eriti suur vastumeelsus ning mõtted, et taolist inimest küll tunda ei sooviks (vahest küll eelarvamus, kuid pole minagi neist täiesti vaba). Õnneks minu otseses tutvusringkonnas sarnaseid inimesi pole (ühe erandiga välja arvatud: keegi minu klassist, kellega ma edaspidi üldiselt ei soovi mingit tutvust, sõprusest rääkimata). Ma olen sarnaste inimestega ainult põgusalt kohtunud ning ka vestelnud. Üldiselt, kui ma just inmesega väga heades suhetes pole, suhtun ma inimestesse üsna külmalt ja ükskõikselt. Seetõttu ei oma enamike arvamus minu jaoks suurt tähtsust. Aga kõne all olevad inimesed ei jäta mind külmaks ja seda just negatiivses mõttes. Ka sel tüübil on mitu alajaotust; klassis olev indiviid kuulub nendest kõige vähem ebameeldivate hulka, kuid see ei muuda eriti midagi. Küllap on see siis temperamenditüüpide taasavastamine enda jaoks, kuid väikese nüansiga.
23. augustil oli mul vaja Nõmmele sõita, et pangast läbi käia. Ootasin oma bussipeatuses nr 10. Oli üsna palju aega ja eriti ei vaadanud inimesi, kes olid bussipeatuses, vaid olin mõtetes. Sidusin paelu, kui nägin, et nr 10 tulebki. Läksin kiiruga bussi poole, kui näen, et sama noormees täpsemalt samades riietes ja samasuguse ilmaga on peatuses nagu polekski vahepeal aeg edasi liikunud (ajalugu vist tõesti kordub!).
Järjekordselt müksas ta üht vanemat naist nagu oleks ta uimas, kuid seda polnud kindlasti. Mutike vaatas talle halvustava pilguga otsa. Edasi läksime juba bussile. Sättisin nii, et mees jääks minust ette, et oleks ülevaade. Ta istus täpselt samas kohas, kus eelminegi kord. Kui ta oli maha istunud, hakkas ta mingit ketti käes keerutama, mis kostis üle bussi. Samuti vaatas ta mingil põhjusel viimaste pinkide poole, mis olid tühjad. Siis tõusis ta püsti läks taha ja tuli tagasi. Edaspidi istus ta rahulikult, käsi pead toetamas ja tukkus.
Jõudsime Nõmmele. Ta tuli koos minuga maha ja nagu eelmine kordki, põrutas otse turgu. Kuna huvi tegevuse vastu oli suur, otsustasin minna ja vaadata, mida ta ometi seal teeb. Ta võttis kotist 2 korralikku kohvipakki ja ühe plastikpudelis õlle välja ja läks siis ühe suvalise putka juurde. Läksin nurga taha, et kuulata, millest vesteldakse. Mees ütles müüjale: "Issand, võtke ometi 25 eest üks!" Müüja vastusest ei saanud aru, kuid natukese aja pärast jäi kõik vaikseks. Vaatasin - mees kadunud. Nägin teda siiski turu teises otsas, kus ta pakkus omi asju taas ühele suvalisele naismüüjale, kes keeldusid naerdes pakkumisest. Sellegipoolest, üks kovipakk oli kadunud, mis tähendas, et esimesele "ohvrile" sai ta kohvi ära antud. Ta tormas edasi, pakkudes asju üha uutele müüjatele. Aru oli saada, et ta oskas nii eesti kui vene keelt laitmatult, kuid käitumine viitas siiski venelase identiteedile. Lõpuks andis ta ka teise kohvipaki ühele vene müüjale. Õlu jäi siiski alles. Kui tahtsin uurida edasi, kuhu ta läheb, helistati mulle täiesti ootamatult. Helistas inimene, kellelt ma teatud mõttes kõnet ootasin kõige vähem, kõneüllatus oli meeldiv ja samal ajal äärmiselt ebameeldiv.
Meest enam jutu lõppedes ei silmanud. Ajasin rahaasjad korda ja siis nägin pangafiliaali aknast taas bussipeatuses sama meest. Ta sõi jäätist ja oli üldse kuidagi närvilise või rahutu olemisega. Kohe tuli buss nr 10 ja ta läks muidugi peale (võib arvata, et ebaviisakalt). Sellised huvitavad ja kummalised on mu juhtumised!
3. kord sama persoon. Seekord 31. augustil Magistrali sissekäigu juures ja vaid põgusalt. Ta oli ilma tõttu teisiti riides ja tuli ning küsis sigarit (sic!). Ikka eriline ülbus. Nagu ikka, läks uurima, kas saab teistelt ja saigi. Edasi oli minek bussipeatusse, kuid mul oli vaja autokooli minna ning kaotasin ta silmist.

Kommentaare ei ole: