Neljapäev, 23. august 2007

Jalgrattasõit Pirital

23. august. Peab kohe ütlema, et mulle eriti ei meeldinud, kuna liikusime kiirustamise tähe all. Ma lootsin rahulikku sõitu, sest päev oli olnud väsitav (Haridusametiga asjaajamised, liikluskool, finantstegevused kodu ja panga vahel, sünnipäeva korraldamine jm).
Esimese asjaosalisega pidime pool 5 kokku saama, mis ka juhtus. Ilm oli meeldivalt soe ja rahulik. Pidime üsna kiiresti minema, sest teine inimene juba ootas kesklinnas ja meil oli vaja umbes poole tunniga 13 km läbida! See tekitas nii mõnegi liiklusohtliku olukorra, aga pääsesime seekord.
Jõudsime linna, hakkasime kohe Pirita poole liikuma. Ma jäin esimese inimesega natuke juttu ajama ja maha, mis mõistagi oli halb ja vale, sest aeglustas tunduvalt liikumist ning hajutas tähelepanu, kuid liiklus oli ju tihe. Samas, väga negatiivselt mõjusid nende pidevad liiklusreeglite rikkumised (esimene asjaosaline võttis kahjuks vedu). Selle kohta tahaks üht-teist öelda. Kui ohtlik/mugavam/adrenaliini põhjustav olukord on seotud su endaga, siis minugipärast, eks ise tead, mida teed, aga kui kaasatud on ka teised inimesed (näit. liikluses), siis pole see minu meelest õigustatud (peab ju ka teistega arvestama, kas pole?). Mingit tühist vaidlust ja tujurikkumist ma ei soovinud, muidu poleks asjast midagi välja tulnud.
Mis siis ikka, hakkasime Pirita teele jõudma. Nad jõudsid ette ja mõtlesin, et las nad siis olla. Sõitsime veidi aega, mind kutsuti ettepoole, kuid keeldusin mitmel põhjusel: 1) ma ei soovinud, et oleksime kolmekesi mingi liikuva barjääri moodustanud, sest ega tee pole ju ainult meile mõeldud ja vaja teistegagi arvestada; 2) ma arvasin, et ehk soovivad nad rohkem omavahel rääkida (privaatsus) ning nende jutt pole tõtt-öelda minu asi ja 3) kolmekesi kõrvuti või tihedamalt üksteise järel liikumine oleks olnud võib-olla ka ebamugavam, aeglasem ja ohtlikum. Niisiis, jäin oma endisele kohale peaaegu kogu ringsõiduks.
Põikasime Lasnamäele, siis sõitsime rattateed mööda pangast alla. Kiirus oli väga suur, 70 km/h on täiesti võimalik! Mõistagi pole see ohutu, seda just teiste inimeste tõttu. Üldse, sedasi linnas ja inimeste vahel rattaga liikudes peab olema äärmiselt ettevaatlik ja arvestav. Ma ei tea, kuidas teised, kuid sõidu ajal, eriti tagasiteel, sain küll tunda inimeste negatiivset suhtumist ning märkusi, et sõidan liiga kiiresti või valel tee poolel (vist 4 korda öeldi).
Jõudsime Maarjamäe memoriaali juurde. Panime rattad serva äärde ja istusime maha. Pidasin õigeks natukeseks teiste pärast ära minna, ei tahtnud neid segada ja tegin ilusast ilmast ning monumendist pilte. Pärast püüdsin ka veel mõne inimesega ühendust võtta, kuid ei saanud. Kl 19 hakkasime tagasi tulema. Seekord veelgi kiiremalt. Kahjuks, nende aja arvelt, pidin Pirita teel ühe kõrvalpõike tegema. Läksime edasi, kuni jõudsime TÜ juurde. Oli punane tuli, teised läksid üle, ma olin veidi eemal, mõtlesin lõpuks, et ah, mul ka juba ükskõik, kui mind peeti kinni, et punase tulega ületamine. Kuna varasemaid rikkumisi ei leitud (ja neid ka pole), siis lasti minema hoiatusega. Kokku kestis see 5 min ja selle ajaga olid teised jõudnud juba Verekeskuse juurde. Leppisime midagi telefonitsi kokku ja nagu ikka, sain valesti aru. Hakkasin sõitma Järve Selveri poole. Õnneks nüüd polnud kiire ja sain üsna ohtult liigelda. Sellegipoolest oli inimestel ütlemist. Viimaks jõudsin selveri juurde. Mõistagi olid teised Õismäe tiigi juures. Mõtlesime, et saaks siis Pääskülas kokku. Asjaosaline püüdis rattaga bussile pääseda. Bussi nr 27 juht keeldus, kuid järgmisele bussile siiski ka sai. Jannseni juures rääkisime uuesti ja leppisime kokku, et saame siis Nõmme Keskuse ees kokku. Kuna aeg oli üsna hiline (20 läbi), siis mõtlesin, et Pääsküla Säästumarketisse enam ei jõua ja otsustasin Jannsenis vajalikud toiduained osta. Viimaks saime natuke enne Nõmmet kokku.
Ühtäkki tundus, et kõigel juhtunul polegi enam tähtsust, sest saime ju kokku ja ühiselt edasi minna. Asi oli selles, et kiirustamine ja näiline mittearvestamine tekitas minus veidi pettumust ja pahameelt ning kinnipidamine rikkus tuju täiesti ära. Tegelikult oli tal lihtsalt vaja kuskile jõuda, kuhu oli juba niikuinii hiljaks jäänud, mitte aga, et ei tahtnud minuga arvestada. Siis aga, kui teisega kokku saime, polnud see enam nii oluline ja tuju oli jälle hea.
Läksime veel tema koolist läbi, kust saime rõõmustava uudise ja viisime lõpuks rattad ära. Oli see tehtud, läksime oma teed. Ainus halb asi tegelikult oligi kiirustamine, mitte rahulik sõit ja selle nautimine. Võib-olla oleks pidanud valima suure ajavaruga päeva? Nii või teisiti oli möödunud sisukas päev ja olen ka teinekordki selliseks asjaks valmis, olenemata asjaoludest.

2 kommentaari:

German ütles ...

Ma pean õigeks siiski vabandama autori ees, et takitasin talle ja teisele kaasliikjela natuke ohtlike olukordi, minu arvates olid nad küll mõistuse piires (lootsin, et tegitsetakse põhimõtte järgi "Üheskoos, kuid igaüks teab, kuidas toimib"). Loomulikult selline meetod vajas külma närvi ja kindlameelsust oma tegevustes, täpset arvestust (nii, et ka teised igalt poolt üle ja ümbert saaksid) ja hea oleks olnud ka varajsem kogemus linnas liiklemises.
Ent peab tõdema, et aega oli tõesti vähe ja ma olin kindel, et jään hiljaks. Ennäe - jõudsin tegelikult Õismäele 5 minutit enne kella kaheksat õhtut. Ilmselgelt see fakt rõõmustas mind, sest ma ometi lubasin olla kodus kell kaheksa. Siiski pidasin paremaks saata teine kaasosaline bussi peale (mis sellest, et jään 10 minutit hiljaks, tal on siiski veel pikk tee koju). Saatsin ära, jõudsin koju, sain süüa paar päeva varem öösel püütud kokre (üks maitsvamaid kalaroogi, mida sel suvel olen sööma juhtunud) ja viimaks läksin magama.
Kuigi öine SMS kelal ühe paiku oli vägagi väljakutsuv (vaadelda lähenevat äikest edelast), pidin siiski oma meeltele järele andma ja edasi tukkuma.
Alles hommikul sain vanaemalt teada, et kõige võimsam äike oli kella poole kuuest kuni kaheksa hommikuni.

Jalgrattamatkade seisukohalt on kogemus näidanud, et on tõesti mõistlikum valida endale päev, mil pole midagi vaja teha. Eks järgmine kordki võib midagi sarnast korrata, ent proovime alustada hommikul ja lõpetada umbes samal ajal. :)

Jüri ütles ...

Vabandada vast väga vaja pole, sest midagi tõsist ju ei juhtunud ja põhimõte!
Peaasi, et midagi täiesti valesti ei läinud ja et vastav aeg sai välja pigistatud, sest ei või ju teada, kuidas tulevikus oleks aega ja ilma olnud minna.
Küpsetatud koger maitses ka mulle!