Baltimaade ilmakütid

Looduskalender soovis minult lugu ilmaküttimise kohta ja intervjuud nende koordinaatorilt. Kuna intervjuu on tehtud ja avaldatud, siis on hea võimalus seda siin ära kasutada. Et lugejates huvi äratada, selleks otsustasin lähemalt enda loo jutustada: http://www.looduskalender.ee/node/13747

Järgmises postituses ilmselt teen ikkagi kokkuvõtte lõunatsüklonitest, sest nende kohta on väärarvamusi ja seda isegi asjatundjate hulgas.

Kus tegeletakse tormijahiga?

Kes tahab kohe pealkirjale vastust, lugegu sissekande lõppu.

Tormijaht on üpris lai mõiste, mille alla võib päris erinevaid tegevusi kuuluda. Nö taga ajada võib nii äikest, trombe ehk tornaadosid kui ka hoopiski orkaane. Orkaanidega tegelemine ja nende seiret võib pidada tormijahtimise üheks suureks haruks, kuid tavaliselt peetakse silmas tormijahi all enamasti ikka suvetormide püüdmist ja uurimist.

Suvetorme võib püüda ja uurida nii teaduslikul kui hobilisel eesmärgil. Tormijahtijaid jagatakse nende ja nende eesmärkide, mitte aga tegevuste kui selliste järgi. Nii tehakse vahet järgmistel tegelastel/gruppidel: teadlased/uurimuslikul eesmärgil, puhkuse ja huvi eesmärgil, vaatlejad (kas kohapeal või juhuslikult peale sattunult), meedia ja uudiste eesmärgil, näiteks reporterid (USAs on tavaline, et näiteks telekanal saadab torme jälgima reporterid); fotograafia/video eesmärgil; õppetegevuse ja ekskursiooni eesmärgil; yahood (vahel nimetatakse klingoniteks), kes on viinud alla jällegi eelkõige USAs tormijahtijate mainet ja on seetõttu korralikke tormiküttide vahistamisi ette tulnud, vt http://lagujailm.blogspot.com/2008/05/texases-ahistab-politsei-tormiktte-j.html; professionaalid, kelle töö ongi tormide jahtimine ja lõpuks on veel nö kohalikud, kuid nende jahid on tavaliselt juhuslikud ja mitte kuigi suurt maa-ala katvad ning orkaanikütid, kes sõidavad ka orkaanidesse ning informeerivaid troopilise ilmaga tegelevaid ilmakeskusi. Nii et üpris kirju ja suur seltskond. Minu eesmärke ja tegevust võib liigitada puhkuse ja huvi eesmärgil jahtimiseks ja õigem on kasutada mõistet äikesejahtimine (äikesejaht).

Äikesehuvilised Läti-Leedu piiril 1.7.2009. a.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.

Esimest korda läksin äikesejahile juuni lõpu poole 2009. aastal ja olen seega kaks aastat sellega tegelenud. Mõlemal suvel olen enam kui 10 korral saanud käia ja tühjade kätega jäämist on vaid paaril juhul ette tulnud. Tavaliselt on vähemalt üks huviline olnud kaasas, mõnikord ka 2-3. Mingit erilist reklaami pole oma tegevusele teinud, kuid eks ilm.ee kaudu võib-olla nii mõnigi lugeja teab sellest, näiteks 2009. aasta suvel kirjutasin sinna kokkuvõtteid, ent 2010. aasta suve tegevuse olen jätnud rohkem enda ja kaasasolnud huviliste teada.

Osaliselt on tegemist just huvilistele suunatud teenusega ja vastav teenus on tasuline. Tasu on üldiselt kokkuleppeline, kuid sõltub läbitud maast ning kaasaolevate inimeste arvust. Huviliste eesmärgid ja tegevus jahtidel on mõneti erinev. Paljud on tulnud lihtsalt huvist kaasa või et saada elamusi/nautida äikest ja sellega kaasnevat, samas on olnud teadlikumaid inimesi, kes jälgivad pilvede struktuuri ja sellega seotud protsesse või nähtuseid. Ise aga olen saanud parema ettekujutuse äikesepilvede liikumisest, nende kujunemisest ja dünaamikast, samuti võimalikest ohtudest ja millised võivad olla äikesetormi tagajärjed. Pilveraamatu tarbeks on õnnestunud saada häid ja iseloomulikke fotosid. Mingil määral on äikesejaht olnud ka aktiivseks puhkuseks.

Tormijahtijate varustus, kogemus jne varieeruvad väga suurel määral. Kui tipptasemel tegijatel on radarisüsteemid jmt varustus kaasas, siis on neidki, kes lihtsalt lähevad pilve taga ajama, kui näevad tormi. Minulgi pole mingit erilist varustust, kui vaid auto ja Internetiühendus, et saaks pidevalt pilvede, äikest ja sajualade tekkimist ning liikumist jälgida, ja muidugi kaart, et teekonda planeerida ja võimalikke marsruute kaaluda.

Sobivaid päevi, millal minna, saab kuni kaks päeva ette prognoosida. Selleks on palju võimalusi, kuid praktikas on kõige sobilikemateks osutunud CAPE-LI kaardid. Seal on mudelipõhiselt atmosfääri energia ja stabiilsus Euroopa-alale prognoositud, mille järgi võibki kaaluda sobivaid päevi. Silma tasub peal hoida siis, kui Eesti või Läti põhjaossa jääb ala, kus LI on -2 või madalam ja CAPE samal ajal 600-700 J/kg või rohkem. Kuna prognoosid muutuvad pidevalt jne, siis tuleb nii neil kaartidel kui muudel mudelijooksudel ja ilmaprognoosidel silm kogu aeg peal hoida. Vahel on prognoos ühe ööpäevaga nii palju muutunud, et uus erineb võrreldes varasemaga nagu öö ja päev ja nagu öeldud, usaldusväärselt saab maksimaalselt sobivat päeva üks-kaks päeva ette prognoosida. Tihti on äikesteks piisavalt soodne piirkond seotud mõne frontaaltsooniga ja vastavalt frondile võib see ala jääda Eesti kohale või sattuda Venemaale või Läänemere kohale ja sellega tuleb plaanide tegemisel arvestada. Vastavat ebakindlust soodsa piirkonna paiknemise osas saab vahel ette näha ja seegi on sel juhul soodsaks asjaoluks planeerimises.

Üpris tõenäoliselt olen Baltikumis ainus, kes äikesejahiga süstemaatiliselt tegeleb, vähemalt pole õnnestunud leida infot, et kedagi veel leiduks. Kindlasti on neid, kes näiteks hetkeajel on huvi pärast mõne äikese vms juurde sõitnud.
Küllaga näiteks Soomes tegeletakse tormijahtimisega juba aastaid (sai 1990ndatel alguse). Võiks siis ju mõelda, kus veel maailmas sellega tegeletakse. Kohe võib välja tuua 3 suurt piirkonda, milleks on Põhja-Ameerika, Euroopa ja Austraalia. Nimetatud kohtades võib leida üpris kõrgetasemelist ja süstemaatilist/laialt levinud tormijahtimist ja vastavaid võrgustikke. Euroopas on tormijahtimine laiemalt levinud Lääne-ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Euroopas võib nimetada kindlasti Soomet, kuid ka Rootsit (stormtracker.cjb.net, wighnews.se/vader/vaderindex.html), Taanit (www.14all.dk/skypumpe) ja Ida-Euroopast Bulgaariat (www.angelfire.com/sc/stormlab/index.html) ning Venemaad (www.hotcity.com/~vladimir/stormsasia.htm, weatherchasers.ucoz.ru/publ). Lõuna-Ameerikas tegeletakse tormijahiga näiteks Brasiilias (www.metsul.com/blog/), kuid seal on probleemiks see, et radaripildid pole üldiselt avalikult kättesaadavad ja radarivõrgustik ei kata kaugeltki kogu riiki. Lähis-Idas on tormijahtimisega tegeldud näiteks Israelis: israelstorms.netfirms.com. Paraku kõik toodud linkidest enam ei tööta.

Tormijahtimisel ei saa üle ega ümber mõistlikust ohutundest ja vastavast teadlikkusest, sellest on üpris hästi ja põhjalikult kirjutatud siin: www.cimms.ou.edu/~doswell/Chasing2.html

Äikesed 8. juulil

Õhumass oli veel 8. juulil väga soe ja niiske, mis soodustas äikeste teket. Kuigi paljusid ilmakaarte vaadates võis näha, et Eesti kohale jäi madalrõhuvöönd, siis baarilise topograafia kaartide järgi jäime siiski neutraalsesse piirkonda. Seda nimetatatakse sadulaks, vahel ka eikellegimaaks ja kujutab endast ala, mis jääb kahe madlarõhkkonna ja kahe kõrgrõhkkonna vahele. Sadulale tüüpilist ilma ei ole, vaid seal võib päev otsa olla selge ja kuiv või väga halb ilm, tuul on tavaliselt nõrk ja muutlik. Nii tekkisidki 8. juulil sisemaal kõrged äikesepilved. Esialgu olid pilved väheliikuvad, kuid hiljem hakkasid liikuma lõunasse või edelasse, viimaks ka itta.

Lähima äikesepilve sajutsoon ei ulatunud oluliselt lähemale kui sada km Tallinnast.

Õhtu poole tekkis äikesepilv Kirde-Eesti kohale, mille hajudes tekkisid ümberringi uued pilved. Võimalik, et põhjuseks oli hajuva äikesepilve väljavool, mis andis tõuke väiksemate pilvede tekkeks. Kuni õhtuni oli taevas väga konvektiivne, ent päikese loojudes tekkis kaugel läänes ja edelas kirkama taevaga riba. See oli kahe õhumassi piir. Järgmisel päeval oligi taevas märksa sinisem, kuid õhtul lisandus edelast ja läänest taas vinet, mis näitas soojema õhu sissetungi algust.

Järgnevalt pilte 8. juulist.

 

Kuni lõunani oli taevas rahulik ja paksus vines. Lisaks KH-le tekkis huvitav kõrgrünkpilvede torn, kusjuures kohati hajus tornist mõni pilveosa ära.

Tugev äikesepilv 30 km kauguselt. Tipu kohal on loori näha.

Äikesepilv on lähemal kui 20 km. Näha on alasi, uued kerkivad rüngad ning iseloomulik sinakas varjund.

Kiiresti lähenev pagitsoon.

Kui sajuala serv kohale jõudis, oli näha rohekat värvust, kuid fotol ei tule see nii hästi välja.

 

Ühes parklas oli võimalik kõike rahulikult jälgida. Tormi tugevnedes lisandus siia järjest autosid ja mõne aja pärast tuli lahkuda, sest muidu poleks lihtsalt välja enam saanud.

 

Lahkuv äikesepilv puistas ka rahet. Rahe oli üsna peen ja nõrgavõitu.

Lahkuv äikesepilv. Pilve alus muutub kõrgemaks ja paistab alt läbi, see näitab äikese nõrgenemist.

 

Uus pilv lõuna pool. Näha on alasit ja tõusva õhu sammast koos kasvavate rünkade riviga. Kohati tekivad ka nn äikese-kaaspilved, need on keskmise kihi pilvede ribad.

Alasis müristas kogu aeg, kuid välkusid näha polnud.

 

Ilmselt kõige paremini väljakujunenud mammatus, mida olen näinud (Põltsamaa lähedal). Selles kohas sähvatas välk keskmiselt kord minutis. Välkude ja müristamise vahe järgi võis määrata ligikaudu pilve kõrgust. Alus oli 4-5 km kõrgusel, tipp ulatus kuni 10 km kõrgusele. Neid kõrguseid sai määrata muidugi siis, kui välku oli pilve pinnal võimalik näha (2 korda), sealjuures välgu ülemine osa ulatus pilve ülaossa. Seda välgutüüpi nimetatakse inglise k ka anvil crawler ja kujult on see puutaoliselt hargnev, laskudes pilve tipust kuni pilve alumise pinnani ja joostes seal laiali.
 

Pärast äikeserohket päeva on tüüpiline, et metsad ja puudesalud auravad (õigem on öelda, et siin-seal tekib udu). Sel päeval olid pilved kõrge alusega, kuid ometi tekkis ka selline madal pilverida.

Äikesejaht

Mais õnnestus tervelt 8 korral käia äikesejahil soodsate asjaolude tõttu. Paraku polnud siis fotoaparaati kaasas ja jäädvustada ei saanud midagi, Horisondi-veebis avaldatud kokkuvõttes on nendele jahtidele toetutud. Ka reedel on kavas minna äikesejahile, sest näib, et Ida-Eesti riivab tsükloni soe sektor koos väga suure äikesevõimalusega. Kuigi prognoosid muutuvad iga päev, võiks ehk panustada sellele päevale. GFS-mudeli prognoos reedeks:

See prognoos võib õhtul või homme jälle hoopis teine olla.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Lääne-Venemaa kohale jääb väga soe õhk, näiteks Weatheronline´ prognoos Novgorodi kohta:

Äikesejahtidest/Vikerkaartest

Olnud äikesejahtidest saab lugeda: http://ilm.ee/index.php?4614611535150

galeriid on kokkuvõttest eraldi: http://www.ilm.ee/?46145 (leiab ka kokkuvõtte juurest, seletused on piltide juures) , 19. ja 21. juuli jahi puhul on pildid lihtsalt teksti vahel: http://ilm.ee/?46165 ja http://ilm.ee/?46161

Lähipäevil on kavas siiagi lühiseletusi nendest jahtidest ära tuua ja kirjeldada 19. juuli näitel pisut prognoositud atmosfääriseisundit koos diagrammiga.

Kunagi oli lubatud avaldada Horisondi veebis jutt vikerkaartest. See on siin: http://horisont.ee/node/1168 Tähelepanu juhiks veel sellele, et sealt on üks foto puudu, kus vikerkaare ots tuleb vaatleja juurde. See pilt on tehtud 2007. aasta augusti lõpus ja ilmselt ühes teises arvuti. Kui pilt on üles leitud, siis pannakse see samuti loo juurde.

Järgmine lugu, mis on kavas kirjutada, käsitleb nn õpikutõdesid ja ilma eelkõige äikesega seoses.