Kuum õhumass on kohal

Õhumassivahetust võib märgata mitmel viisil, mõnikord toimub asendus järk-järgult ja mingit järsku muutust polegi.

Selge õhumassivahetus oli 8. juuli õhtul ja öösel. Siis võis läänest ja edelast märgata kirkama taevaga ala lähenemas. Sellest piirist ida pool oli niiskust märksa enam, oli soojem ja ebapüsivam, lääne pool aga sinisem taevas, kuivem ja jahedam õhk ning märksa suurem stabiilsus.

Vine serv Tallinnast idas 10. juuli õhtul
.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

9. juuli õhtul võis jälgida, kuidas vine levis edelast ja läänest ida suunas. See oli märk veidi soojema ja niiskema õhumassi saabumisest, kuid veel kuumast. Nüüd, 10. juuli õhtul levis juba palju paksem vine ida suunas ja seda võib pidada märgiks, et kuum õhumass on edelast kohale jõudnud.

Eestis on suvel tüüpiline, et 1,5 km kõrgusel on temperatuur 5-10°, juulis on 0° vähetõenäoline, augusti lõpus ja septembris enam mitte. Palavas õhumassis on sooja 1,5 km kõrgusel 10-15 kraadi, kui üle 15° on juba väga erandlik. Ka 2006. aasta juulis palavuse tipphetkel oli 18° sooja (maapinnalähedases õhukihis piisab sellest, et temperatuur tõuseks soodsate tingimuste puhul 35 kraadini). Kas ka 20 ja rohkem kraadist õhumassi on olnud, seda ei oska öelda, igal juhul oleks see äärmiselt haruldane sündmus.

Eesti absoluutne rekord kordub ajakirjanduses iga kord, kui läheb vähegi palavamaks. Sel päeval (11.8.1992) mõõdeti kõrgeim temperatuur Himmistes, milleks oli 38°, kuid ametlikuks rekordiks see ei saanud. Ühes kaua aega tagasi ilmunud artiklis räägiti ka sellest, kui kõrgele üldse teoreetiliselt saab temperatuur Eestis tõusta. Sünoptikud hindasid selleks 38-39 kraadi, kuid 40° ei pidanud nad tõenäoliseks. See oli siiski arvamus ega põhinenud täpsemal infol või andmetel.

Veidi võrdluseks Soomega, seal on kõrgeim temperatuur mõõtmiste jooksul mõõdetud Turkus, 9.7.1914.a. oli seal maksimumiks 35,9 kraadi (Eestis 35,6°) ja selle suve kõrgeim temperatuur on mõõdetud Puumalas 32,8° 8. juulil. Eestis pole sel suvel ametlikult veel 30-kraadist palavust mõõdetud, kuid ilmselt 11. juulil see juhtub.

Lõppu lisaks veel ühe tähelepaneku. Sageli kirjutatakse või eeldatakse, et kuumalaine lõppeb äikesega. Tegelikult on üpris tavaline, et õhumassivahetus toimub rahulikult, mõnikord tugevneb tuul. Sageli on äikest mõnes kohas, kuid paljudes kohtades mitte. Meeles tuleb veel sedagi pidada, et külma frondi äikesed ei teki sageli mitte otse frondil, vaid selle ümbruses. Frondi üleminek võib jääda märkamatuks. Selles osas oli huvitav olukord 26. augustil 2005. aastal. Siis tekkis frondieelne pagijoon tugevate äikestega. Äikeste taga oli mõõdukalt tuuline, taevas liikus räbalpilvi ja nende kohal oli ühtlane kõrgkihtpilvede loor. Kui front hiljem ise kohale jõudis, tõusis tugev tormituul, mis murdis oksigi, samuti kaasnes tugev vihmahoog, kuid äikest polnud. Äikestega seotud pagi oli puid murdnud Tallinnas.

Äikesed 8. juulil

Õhumass oli veel 8. juulil väga soe ja niiske, mis soodustas äikeste teket. Kuigi paljusid ilmakaarte vaadates võis näha, et Eesti kohale jäi madalrõhuvöönd, siis baarilise topograafia kaartide järgi jäime siiski neutraalsesse piirkonda. Seda nimetatatakse sadulaks, vahel ka eikellegimaaks ja kujutab endast ala, mis jääb kahe madlarõhkkonna ja kahe kõrgrõhkkonna vahele. Sadulale tüüpilist ilma ei ole, vaid seal võib päev otsa olla selge ja kuiv või väga halb ilm, tuul on tavaliselt nõrk ja muutlik. Nii tekkisidki 8. juulil sisemaal kõrged äikesepilved. Esialgu olid pilved väheliikuvad, kuid hiljem hakkasid liikuma lõunasse või edelasse, viimaks ka itta.

Lähima äikesepilve sajutsoon ei ulatunud oluliselt lähemale kui sada km Tallinnast.

Õhtu poole tekkis äikesepilv Kirde-Eesti kohale, mille hajudes tekkisid ümberringi uued pilved. Võimalik, et põhjuseks oli hajuva äikesepilve väljavool, mis andis tõuke väiksemate pilvede tekkeks. Kuni õhtuni oli taevas väga konvektiivne, ent päikese loojudes tekkis kaugel läänes ja edelas kirkama taevaga riba. See oli kahe õhumassi piir. Järgmisel päeval oligi taevas märksa sinisem, kuid õhtul lisandus edelast ja läänest taas vinet, mis näitas soojema õhu sissetungi algust.

Järgnevalt pilte 8. juulist.

 

Kuni lõunani oli taevas rahulik ja paksus vines. Lisaks KH-le tekkis huvitav kõrgrünkpilvede torn, kusjuures kohati hajus tornist mõni pilveosa ära.

Tugev äikesepilv 30 km kauguselt. Tipu kohal on loori näha.

Äikesepilv on lähemal kui 20 km. Näha on alasi, uued kerkivad rüngad ning iseloomulik sinakas varjund.

Kiiresti lähenev pagitsoon.

Kui sajuala serv kohale jõudis, oli näha rohekat värvust, kuid fotol ei tule see nii hästi välja.

 

Ühes parklas oli võimalik kõike rahulikult jälgida. Tormi tugevnedes lisandus siia järjest autosid ja mõne aja pärast tuli lahkuda, sest muidu poleks lihtsalt välja enam saanud.

 

Lahkuv äikesepilv puistas ka rahet. Rahe oli üsna peen ja nõrgavõitu.

Lahkuv äikesepilv. Pilve alus muutub kõrgemaks ja paistab alt läbi, see näitab äikese nõrgenemist.

 

Uus pilv lõuna pool. Näha on alasit ja tõusva õhu sammast koos kasvavate rünkade riviga. Kohati tekivad ka nn äikese-kaaspilved, need on keskmise kihi pilvede ribad.

Alasis müristas kogu aeg, kuid välkusid näha polnud.

 

Ilmselt kõige paremini väljakujunenud mammatus, mida olen näinud (Põltsamaa lähedal). Selles kohas sähvatas välk keskmiselt kord minutis. Välkude ja müristamise vahe järgi võis määrata ligikaudu pilve kõrgust. Alus oli 4-5 km kõrgusel, tipp ulatus kuni 10 km kõrgusele. Neid kõrguseid sai määrata muidugi siis, kui välku oli pilve pinnal võimalik näha (2 korda), sealjuures välgu ülemine osa ulatus pilve ülaossa. Seda välgutüüpi nimetatakse inglise k ka anvil crawler ja kujult on see puutaoliselt hargnev, laskudes pilve tipust kuni pilve alumise pinnani ja joostes seal laiali.
 

Pärast äikeserohket päeva on tüüpiline, et metsad ja puudesalud auravad (õigem on öelda, et siin-seal tekib udu). Sel päeval olid pilved kõrge alusega, kuid ometi tekkis ka selline madal pilverida.

Kelvin-Helmholtz 8. juulil

Enne 8. juuli äikest tekkis taevasse KH-lainepilved. Neid sai hästi jälgida, sest tekkisid seekord väga lähedal hõredas kõrgrünkpilvede kihis. Sel päeval oli maainnalähedases õhukihis tuul läänest ja loodest, kuid keskmiste ja ülemiste pilvede kõrgusel idast, mistõttu pilvede olemasolul voolude piirpinnal said areneda lained. Mõned pildid.

 

Äikesed 7. juulil 2010

Üldiselt olid Eestis 7. juuli äikesed tagasihoidlikud. Front oli meridionaalne ja paiknes hommikul üle Lääne-Eesti, kuid oli esialgu statsionaarne. Õhtuks liikus see Kesk-Eesti kohale. Radaripilte vaadates võis tähele panna, et mõnes kohas sajualad tekkisid ja hääbusid peaaegu samas kohas, ent idas ja kagus liikusid kiiresti. Kuna Läänemere läänekaldal valitseb läänevool, kuid idakaldal kaguvool, siis ei saanudki Lääne-ja Põhja-Eestis pilved suurt liikuda, sest kagust tulev õhuvool nõrgenes ja hajus "vastu läänevoolu".

Loode-Eestis näisid tõusvad õhuvoolud tugevad olevat ja arenes ka rünksajupilvi, kuid äikeseta. Sellest pikemalt järgnevas postituses. Ida ja kagu pool oli ka äikest. Venemaal olevas kuumas õhumassis (Peterburis oli isegi kl 18 veel 31 kraadi sooja) arenesid väga ulatuslikud ja võimsad äikesepilved, mis liikusid kaguvooluga ka Eestisse, vt järgnevaid satpilte (allikashttp://www.sat24.com/homepage.aspx?html=zoom&xas=434&yas=67), jõudes peamiselt Lõuna-Eestisse.

Sealjuures detektorid erilist äikest ei näidanud, millel võib-olla kaks põhjust: kas oligi vähe äikest või välgud olid peamiselt pilvesisesed. Ilmselt oli põhjuseks peamiselt teine, aga natuke ka esimene, st maksimaalselt mõõdukas äike, kusjuures välgud pea kõik pilvesisesed. See on üsna tüüpiline olukord, et satpiltidel on näha meeletud pilvemassid ja tundub, nagu oleks seal karm äike, aga tegelikult midagi väga erilist polegi.

Suurem osa välgudetektoritest (mitte segi ajada radariga!; IMPACT-tüüpi sensorid) registreerib madalsageduslikke raadiolained (30–300 kHz), mida tekitavad peamiselt pilv-maa välgud. Pilvesisesed välgud tekitavad kõrgsageduslikke (30–300 MHz) raadiolaineid ja kui äikesepilves on valdavaks välguvormiks pilvesisesed, siis võib äike detektoritel märkamata jääda või vähemalt alahinnatakse välgulöökide arvu. Põhjus, miks enamik detektoreid madalsageduslikke välke registreerib, on pigem pragmaatiline: lihtsam üles leida ja kahjusid tekitavad just pilv-maa välgud. Kõrgsageduslikke välke registreerivad detektorid (neil on SAFIR-tüüpi sensorid) asuvad näiteks Edela-Soomes.

8. juuliks lubatakse märkimisväärset äikesevõimalust, võib tekkida tugevaid äikesetorme. See võib nii olla küll, sest õhumass on sama (vine!), püsib veel kaguvool ja õhtul oli märgata mere kohal sakmelist kõrgrünkpilvede riba.

Kuumas õhumassi tekkinud laialdased äikesepilved. Vaatamata võimsusele satpildil tõid need kaasa rohkem vihma kui äikest (välkude mõttes).

Äikesed ja pilvelehter 6. juulil 2010

6. juulil oli korralik äikesepäev. Põhiline äikesetegevus koondus pärastlõunaks Loode-Eesti kohale, õhtuks Edela-Eestisse ja ööseks saartele ning Põhja-Eestisse, kuid ka mujal oli äikest.

Muutused hakkasid toimuma 5. juulil, kui taevas muutus järjest vinesemaks ning tekkisid õhukesed kõrgrünkpilved, aga neid oli väga vähe. Vine tekkimise ja tihenemise põhjused võivad olla järgmised: õhuvool tõi lõuna poolt tolmusemat õhku; kuna varem valitses kõrgrõhkkond ja laskuvad õhuvoolud (isegi päevaseid rünkpilvi ei tekkinud), siis ülevalt tulnud õhu tõttu oli taevas üsna kirgas, aga kui laskumine asendus õhu tõusuga, siis pääses tolmune õhk ka kõrgemale atmosfääri; õhk muutus niiskemaks. Pärast päikeseloojangut tekkis taevasse konvektsiooni teel kõrgrünkpilvi, mis näitavad labiilsust mõne km kõrgusel. Öösel arenes ka rünksajupilv, kuid äikest seal polnud.

Tallinnas andis 6. juuli päevane sadu isegi ametlikult paduvihma mõõdu välja. Kõnekeeles öeldakse iga tugevama vihmahoo kohta padukas, kuid ametlikult peab sadama 30 mm 1 tunni jooksul või 50 mm ja üle selle 12 tunni või lühema aja vältel. Harku jaamas sadas 56,5 mm vihma. Paduvihmad on haruldased, kuid padukad võrdlemisi tavalised.

Käesolevat suve peetakse 2001.aasta omale väga sarnaseks, sest kuuldavasti olla ilmataat 0 ja 1 segamini ajanud. Ühiseid jooni on päris palju, isegi praegune frontaaltsoon, kuid äikesed on siiski märksa nõrgemad, seda ka 6. juuli kohta. 7. juulil oli päeval äikest vaid Ida-ja Lõuna-Eestis ning needki nõrgad. Võimalik, et homme on äikest rohkem. Suurimaks erinevuseks ongi ilmselt ikkagi stabiilsem, rahulikum ilmastik (võib-olla järgneval nädalal on paar tugevat äikesepäeva? Või tuleb nüüd neljapäeval? Sellist asja saab öelda alles tagantjärele, lähemalt järgmises postituses). Teine erinevus oli see, et mai keskel oli paar nädalat väga soe. 2001. aastal oli kõige soojem ilm 1. mail, kui sooja oli üle 25 kraadi ja järgmisena oli sama soe ilm pärast jaanipäeva.

6. juulil oli kaks võimalust, mida teha. Otsustada tuli siis, kui pilved hakkasid Tallinna kohale koonduma. Paremaks pidasin sõita suvilasse, see on paarkümmend km Tallinnast edelas, et jääda äikesepilvede kuiva tsooni, jälgida nende arengut ja struktuuri ning seda pildistada.