Äike ja eksiarvamused – mõned kommentaarid ja lisainfot

Meeldetuletuseks, et vastav artikkel on siin: http://horisont.ee/node/1172. Kuna artikli maht on piiratud, siis polnud võimalik seal kõiki aspekte või pikalt ja laialt analüüsida. Niisiis teen esialgu täpsustusi ja lisainfot sisaldava artikli siia.
Praktiliselt kõige olulisem küsimus on kahtlemata äikese ohtlikkus ja enda kaitse. Väljas olles ei ole põhimõtteliselt ühtegi võimalust vähendada välgutabamuse tõenäosust ehk teiste sõnadega: sisuliselt pole vahet, kas kükitada kuskile maha või joosta ringi paarimeetrise metallvardaga. Miks nii? Vastus peitub mastaabis – äike on võrreldes inimesega väga mastaapne nähtus ja seega ei saa väikeseskaalaline tegevus, nagu metallesemete (näiteks ehete) eemaldamine või teatud kehaasendi võtmine (see kehtib küll sammupinge korral, mis tekib, kui välk tabab läheduses maapinda, ja siis saab tõesti kahjustust vältida või vähendada näiteks jalgade võimalikult lähestikku hoidmisega!) jne kuidagi vähendada võimalusi saada välgulöök. Samuti pole võimalik kuidagi äikesepilves olevat laengut maandada vms mõjutada, sest pilve laadumise kõrval on (inimese) maanduspüüded või -efektid täiesti tühised, kuigi jah, on olemas orategevuse tasandusefekt, mille äärmine väljendus on koroona, ent nähtav mõju sel puudub.
Maja kaitsmisel on oluline nn piksekaitsesüsteem, mis koosneb jämedalt jaotades kolmest komponendist: piksevarras, juhtmete ja kaablitevõrgustik laengu ärajuhtimiseks ning otsene maandus. Kõige väiksem tähtsus on piksevardal, mis võib ka sisuliselt olemata olla, sest piksevarras tegelikult ei tõmba välku ligi erinevalt levinud arvamusest ning seetõttu tänapäeval eelistataksegi panna maandused otse antennidele, katusele, korstnale vms. Kõige tähtsamad on kaablitevõrgustik ja maandus, sest see pakub välgulaengule maja suhtes turvalist liikumisteed. Niisiis, piksekaitse saab pakkuda vaid turvalist maandusteed, kuid ei tõmba välku ligi vmt.
Väidet, et valesti paigaldatud piksevarras võib-olla ohtlikumgi kui selle puudumine, tuleb mõista nii, et vale paigalduse korral maandusteed pole või pole see turvaline juhul kui välk peaks hoonet või piksevarrast tabama, mitte aga arvama väitest, nagu suurendaks piksevarras välgutabamuse tõenäosust. Öeldule tuginedes muutub piksevarda kaitsepiirkonna koonusekujulisuse küsimus üpris tähtsusetuks.
Kõige selle põhjust saab suuremalt jaolt selgitada striimeriteooriaga, mida on artiklis tehtud. Lisada saab vast veel seda, et välk saab alguse ka pilves, mitte ainult pole asi ülespoole liikuvates striimerites, mistõttu põhimõtteliselt välk „ei vali“ kohta, kuhu lüüa (või teeb seda meetreid maapinnast/objektidest kõrgemal). Niisiis on ohtlik olla äikese ajal õues, kusjuures pole erilist vahet, kus ollakse või mida tehakse, v.a. juba mainitud sammupinge küsimus, ning arukas oleks minna autosse või majja (kuna normaalselt maja ei ole Faraday puur, siis ei paku see täielikku kaitset, ent ohutum ikka, kui päris väljas olla).
Äike seostub tavaliselt muutliku ja ebapüsiva ilmaga. Ebapüsivusega seotut on näitlikustatud ja lahtiseletatud siin: http://ilm.ee/?46256

Päikeseloojang 14. augustil

See on eraldi postituses, sest on ikkagi eraldi kategooria all ja on lihtsam ehk ka otsida, kui keegi huvitub sellest loojangust.
14. augustil oli loojang väga suurejooneline, sarnanedes küll 31.juuli omale, kuid seekord olid punased ka silmapiirist kõrgel asuvad pilved. Sellised loojangud saavad tekkida vaid siis, kui on pilvi, mida valgustada (võivad olla ka õrnad kiudpilved) ja piisavalt niiskust (värviküllased võivad loojangud või tõusud olla muidugi ka pilvedeta, aga siis peab atmosfääris olema piisavalt tolmu vmt osakesi).
Üldiselt on teada, et lühemad lainepikkused hajuvad tugevamalt. Eks suurema niiskuse jne korral jõuavad hajuda lühemad lainepikkused täielikud ja pikemad jäävad alles.
Tegelikult, kui päris täpne olla, siis valgub tundub olevat palju kontrastsem ja soojem, kui taevas on pilvedega kaetud, kuid siiski silmapiiri lähedal paistab päike. Selle teoreetilised alused on suhteliselt keerukad ja nähtust või efekti selgitatakse eksponentfunktsiooniga (eriti hästi sobib selline selgitus oranžide toonide ilmnemisel pilvede all).

Äikesed 13.-15. augustil 2009 Keeristormi probleem

Ilm muutus muutlikuks ja ebapüsivaks juba 11. augusti õhtul. Tegelikult oli piisavalt ebapüsivust üldiselt kogu antitsükloni jooksul (ei saa pidada tavaliseks olukorraks, vt sellest analüüsi varasemast, 7. augusti äikeste postitusest)
13. augustil oli saarte ja Lääne-Eesti kohal tugev ja väheliikuv sajuala. See inhibeeris konvektsioonipilvede arengut päeval, kuid õhtul keskkihi pilved lagunesid ja mere soojuse mõjul arenes mitmel pool rannikul äikesepilvi. Selline olukord, kui mere soojusest piisab äikeste tekkeks, näitab hilissuve algust.
14. augustil arenesid kõige võimsamad konvektsioonipilved, sealjuures võis mitmel korral märgata ilusaid turbulentseid struktuure:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Põltsamaa lähedal märgati nähtust, mida parimal juhul võib nimetada ka pilvesambaks, kuid nimetati küll keeristormiks, kuid piltide järgi tundub, et funnel-cloud mõiste sobib kõige paremini, sest keerise alumine osa õieti ei puudutagi maapinda ning puuduvad igasugused tõendid, et see oleks mingit kahju põhjustanud. Kui tahame loodusnähtusi kirjeldada võimalikult usaldusväärselt ja täpselt, siis peame loobuma emotsionaalsest väljendusviisist ning olema kriitilised. Mõningane oletamine võib-olla lubatud, kuid see ei tohi kuidagi varjutada kindlalt teadaolevat infot ja peab olema arusaadav, et on oletusega tegemist. Arusaadavalt ei saa näiteks pealtnägijatelt nõuda rohkemat, kui nad tähele panid, kuid uurijal on alati võimalik öeldut analüüsida ja selle üle järele mõelda, milline saadud ütlus on kooskõlas tõenditega ja teinekord loogikaga, milline mitte.
Tähelepanu juhiksin veel sellele, et tehtaks vahet erinevatel keeristel – vesipüks ja tornaado on erinevad nähtused juba tekkeviisi poolest. Kui tornaado on vee kohal, siis tulebki nii öelda (muide, USAs tehaksegi vahet waterspout ja tornado over water; tornadic waterspout (halva ilma vesipüks) – non-tornadic waterspout jne). Sarnane olukord on ka maismaal – tornaadod jaotatakse samuti tüüpides, sealhulgas tehakse vahet supercell-tornado - non-supercell tornado, nii et juba atmosfääri ohtlikkuse hindamisel on selline vahetegemine tarvilik. Tulles tagasi 14. augusti keerise juurde Põltsamaa lähedal, siis tegelikult ei saagi öelda ilma täiendava uurimiseta, millega oli tegemist, kuid ilmselt ei ole vale öelda piltide järgi, et tegemist on pilvevihuriga (funnel).
14. augusti õhtul tekkis Tallinna piirkonnas üksteise järel uusi äikesepilvi, sealjuures kõige huvitavam arenes viimasena. See tekkis u veerand tunniga väikestest rünkpilvekestest. Sadas ka rahet. Mõned pildid:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Viimased äikesepilved nö selle ebapüsiva ilma foonil tekkisid 15. augustil, kusjuures need äikesed tõid kaasa rohkelt rahet, kus pilved läksid üle. Äikese tugevus oli muutlik, mõnel pool oli nõrk äike, teisal aga üsna intensiivne (pilveelement oli üle keskmise aktiivne).
Kogu perioodi jooksul võis märgata küllaltki läbivat olukorda – sageli oli äikesepilve alus sajujoonteta või nõrkade joontega, sest tõusvad õhuvoolud ei lasknud sademetel alla langeda. Peab lisama sedagi, et selline vaatepilt eemalt võib-olla petlik – sadu võib väga tugev olla, aga on lihtsalt väga kitsal alal ja see jätab mulje, et eriti ei sajagi. Siiski, pilve arenedes sadu progresseerus ja lõpuks ei paistnud pilve alt midagi läbi.
Rohkem pilte ja pikemalt neist päevadest loe siit: http://www.ilm.ee/?46256
Olulised järeldused on toodud seal lõpus, olulisim on poolpaksus kirjas; paar videot on loo alguspoolel, kus juttu 14. augustist ülevaatlikult.

Äikeste meenutused VIII

Need äikesed leidsid aset 4. ja 8. augustil 2003 vastavalt Tallinnas ja Kloogal. Juuli lõpp 2003 oli üks poole sajandi kuumimaid, kui temperatuur tõusis Eestis sageli üle 30 kraadi. Augusti alguses jahenes ilm märgatavalt, kuid esimesed päevad olid veel suviselt soojad. Samal ajal oli Kirde-Eestis suur üleujutus, mis oli põhjustatud äikestest ja need omakorda toppama jäänud tsüklonist või frondist, vt pikemalt: http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1625_1609.html (EMHI ülevaade on kahjuks Internetist maha võetud).
4. augustil liikus üle Harjumaa (eks mujal võis ka olla, kuid tuginen vaid endale teadaolevale infole) tsükloniga seotud äikesed. Esimene äike saabus lõuna paiku edelast. Taevas läks äärmiselt tumedaks ja kaasa tõi see väga tugeva vihma. Seejuures oli huvitav, et välgud ei olnud küll pilv-maa, vaid looklesid pilve alumisel pinnal, ent põhjustasid uskumatult tugevaid müristamisi. Eriti palju tugevamaid ei tulegi meelde, võrreldava valjusega siiski mõni üksik on veel meenutada, aga need olid ikkagi pilv-maa välgud.
Pilv tormas kiiresti Soome lahele ja pilvetippu ning müristamisi oli kuulda veel kaua, isegi siis, kui pilv oli peaaegu silmapiiril. Seejuures taevas oli kaetud kiudkiht-või kõrgkihtpilvedega, nii et rünksajupilved olid vähemalt osaliselt maskeeritud.
Järgmine pilv tuli lõunast, kusjuures see vihma eriti ei toonud ning seal müristas pidevalt, kuid välke polnud näha. Pilv taandus aja jooksul kirdesse.
Kolmas pilv tekkis õhtul itta, ent see polnud enam äikesepilv. Õhtupäike valgustas pilve kollaseks ja oranžiks.
8. august, Klooga. 8. augustil varahommikul, kui hakkas valgeks minema, oli üsna korralik äike idataevas. Sadas ka vihma, ent pilv siiski päris kesktaevas polnud. Seejärel oli jahe ja tuuline ilm, kusjuures päeval ja õhtupoolikul arenes pidevalt uusi äikesepilvi ja väga kiiresti, ent vihma need kuigi palju kaasa ei toonud. Tuul oli väga tugev, puhanguti tormine ja pilved liikusid itta või kagusse.

Äikeste meenutused VII

See äike oli juulis, kas 2000. või 2001. aastal (esimest aastat pean tõenäolisemaks), kuid kuna täpne aeg on teadmata, siis selletõttu postitan meenutuse alles nüüd (ajaline seosv ju nõrgem). Äike paistis silma oma kestvuse poolest.
Ilm oli ennelõunal suhteliselt soe ja paistis ka päike, kuid taevas polnud sugugi selge - siin-seal oli kõrgrünkpilvi jmt pilvetükke, kuid kogu põhjakaares oli väga pikk äikesepilv. Kui kaugele see ulatus, seda siis ei teadnud ning seetõttu iseloomustangi, et oli pikk pilv. Näha oli jäätunud pilvetippusid ida-kirdest üle põhja kuni lääneni välja. Pilv ei liikunud otse peale, vaid lähenes väikese nurga all, kuid pidevalt (pilved liikusid idakirdest läände või edelasse). Oli kuulda ka müristamisi, ent mitte kuigi palju ja tugevalt.
Veidi aega pärastlõunat liikus viimaks äikesepilve serv üle ja ilm läks pilve, sadas vihma. Kahjuks mäletan äikese esimesest poolest vähe, valja arvatud seda, et kestis mõne tunni. Seejärel jäi vihm järele ja oli vaikne, ent selgeks ei läinud. Natuke aega viibisin väljas. Kõik oli muidugi läbimärg ja õhk ei olnud ka kuigi soe. Umbes veerand tunni pärast oli kirdes näha üsna ühtlases pilvemassis välku ning see tähendas, et oli vaja jälle siseruumidesse minna.
Äike liikus peale, sadas vihma ja oli palju välkusid, ent need ei olnud pilv-maa välgud, vaid jooksid pilve alumise pinna peal ning seetõttu olid sähvatused näha, vahel võis välgukanalit ennastki näha. Pilvede ja saju tõttu olid välgud roosakad. Umbes 2 tunni pärast välkusid enam näha polnudki, ent müristas pidevalt. Järgneva tunni jooksul liikusid müristamised kõik läände, kuid ilm oli endiselt lauspilves ja sadas üsna tugevasti vihma. Oli tuulevaikne. Saju-räbalpilvi peaaegu polnudki, sest oli äike. Oleks vihm kihtsajupilvedest tulnud, oleks taevas räbalpilvi (fractus, fractonimbus) täis. Ilm tundus nüüd pigem soe (sooja oli kindlasti üle 15°).
Kui hakkas pimedamaks minema (kell võis olla juba 22 ringis), siis oli näha läände eemalduvat rünksajupilve tippu, kuid ammugi polnud enam müristamist kuulda ja vihm oli ka lakanud. Taevas päris selgeks ei läinud, vaid kiud-või kiudkihtpilvede vine oli siiski üsna tihe.