Kolmapäev, 10. detsember 2008

Äraspidised intsidendid ja struktuurne infopuudus

Praeguse ajastu märksõna ei ole mitte üksnes meeskonnamängija, vaid ka struktuurid ja võrgustikud. See on endast mõistagi tugevalt märku andnud.
Palju kurdetakse liigse info üle jne. Tegelikult on meil infost alati puudus (muidu poleks ju näiteks teadust, teenindust, suhtlemist ja teab mida veel!), küll võib info olla ebatäpne, halvasti tõlgendatud ja puudulik. See, kui inimene ei suuda sekundaarsest primaarset eristada, on juba tema enda sisemine probleem. Loomulikult on õige, et info esitajal on ju selles roll, kui hästi organiseeritult ta seda (infoedastust ja esitust) teeb, aga jällegi - esitaja on inimene nagu tõlgendajagi ja taaskord on järgnev inimese sisemine probleem tegelikult.
Põhjus, miks sellest juttu teen, on psühholoogiline nüanss, mis sealt välja tuleb + need jutud, et liiga suur kogukond põhjustab anonüümsust (tänapäeval hakkab anonüümsus uuesti vähenema jälgimisseadmete jätkuva arengu ja leviku tõttu), ja mitte lihtsalt anonüümsust, sest minu meelest on anonüümsusi mitut liiki: personaalne ja informatiivne (antud juhul on juttu põhiliselt sellest teisest; siin on veel liike, aga see pole hetkel oluline). 20. sajand soodustas üldiselt kogukondlikku anonüümsust ja personaalse anonüümsuse kujunemist. Inimesed kahjuks ei usu eriti mu jutte struktuursest infopuudusest, aga ükskord annab see valusasti tunda.
Väga hea näide oli paar päeva tagasi. Juhtumisi kuulsin kellegi käest, et füüsika testuide ajal võib valemeid ja materjale kasutada, kusjuures vaatamise ajal ei või kirjutusvahend käes olla. Sellega välistatakse, et tudeng kirjutab samal ajal, kui ta vaatab valemeid. Rääkides teavet edasi, oli neidki, kes said šoki - loomulikult ju õpiti nagu segane valemeid kuni 2 nädalat, et töö saaks tehtud ja nüüd selgub - aa, võis ju kogu aeg kasutada, see tuupimine oli ajatald. Ja mis selgus veel - need vähesed, kes asja teadsid, kuulsid mõned esimest korda kirjutusvahendi fetaili, paar inimest arvas, et ainult järeltöödel võis seda teha, mõni teadis kõiki aspekte jne jne. See on suurepärane näide struktuursest infopuudusest ja loodetavasti need inimesed ka õppisid midagi.
....................................
9. detsembri õhtul toimus Domus Dorpatnsise ruumes väga huvitav, võiks öelda isegi kütkestav üritus: ehh, uhhuduuri mehed rääkisid oma jalgratta reisist Aasias. Kõige muu hulgas võiksa väkha tuua müningaid eriti huvitavaid üksikasju ja tähelepanekuid.
1) Silma hakkas nende omavahelised suhted, aga sellel ei peatu, kuna visualia on tingimata vajalik;
2) Keegi küsis, kas teil reisi ajal tuli ette ka intsidente. Vastari, et ei meenu, küllaga oli vahel äraspidiseid intsidente (siin blogis võib kõlada üsna mõttetult, aga tegelikult oli jutt sellest väga elav ja hea). Mõnedes kohtades näiteks, kui ratas läks katki või niisama peatuti, tõid kohalikud jäätiseid, toitu, parandasid ratta ära jne. Aga kui taheti maksta, siis keelduti midagi vastu võtmast, sest selline abistanine oli nii loomulik;
3) Keelenäitamine vaimsetes enklaavides. Sellidseid kohti oli eriti Tiibeti servas. Kõiki inimesi, kes tulid kasvõi naaberorus, peeti deemoniteks, kui nad keelt vastu ei näita. Lihtsalt kellegagoi ei käidud iialgi läbi jsa umbusaldati jne.
4) Huvitavad juhtumised. Ületati salaja Tiibeti piir, juhtugu, mis tahes. Ja üks rattur lõi end vastu piiritõstepuustoppmöärki ära.
Ühel teisel juhul jäädi rattaga sõites sügavalt magama ja loomulikult kukuti ümber; viis, kuidas kohalikud karjadena ratturite ümber kogunesid ja lihtsalt vaatasid (superstaari efekt), ühe korra joosti neile massiga järele, kui taheti omaette olla ja mindi kuskile hoonetesse, aga rahva surve oli nii võimas, et kõik vajusid ustest, akendest ja igalt poolt sisse ning seinad murdusid.
5) Head väljendid: justkui kolhoosi jalgrattamatk; me võime ju matkareservi kuitahes palju inimesi panna; no kui moslemid toidavad külalisi, siis nende turuväärtus ju tõuseb - põhjendus, miks islamiusulised on Universumi kõige külalislahkem rahvas(tegelikult oli palju paremaid, aga täpselt ei mäleta paraku); üks külaline ütles, et ta kohtus nendega kuskil Indias. Ei suudetud meenutada. Viimaks külaline ütles, et ma vaatasin teid lihtsalt üle tee. See oli täiesti lagi sel hetkel.
6) Väidetavalt asub Põhja-Indias tõsimeeli nii kaunis koht, et võib reaalselt sellest ilust infarkti saada. Vähemalt olevat süda hakanud küll ohtlikult puperdama.
Täpsemalt pidid olema nendeks kohtadeks näiteks Leh ja Ladakh.

Kommentaare ei ole: