Äikesed toimusid 31. juulil ja 1. augustil 2002. Tegemist oli tähelepanuväärse äikesepuhanguga (outbreak), kusjuures äikestevöönd oli Põhja-Eestis, seevastu Lõuna-Eestis püsis täiesti kuiv ilm – teadupärast ei sadanud tol aastal seal järjest üle 40 päeva (august oli täiesti sademeteta, kui kaste välja arvata).
Eestisse saabus juuli lõpuks väga soe õhk, igal juhul oli Tallinnas 30. ja eriti 31. juulil väga palav ilm. Viimasel juulipäeval oli sooja üle 30° ja taevas põuavine. See vähendas pilvede nähtavust üsna palju. Oli tahtmine randa minna ja nii jõudsingi veidi pärast lõunat Stroomi randa.
Taevas oli selge ja rand inimesi täis. Mingil hetkel oli loodetaevas näha pilverünka, kusjuures see oli ümara tipuga ja väga kõrge (tänapäeval oleks kohe selge olnud, et rünksajupilv, kuid tollal ei mõelnud kohe sellele). See pilverünk oli välimuselt väga stabiilne ja 2-3 tunni jooksul kindlasti ei muutunud. Hiljem selgus, et asukohaks oli Soome lõuna-või edelarannik. Kell võis olla juba 16-17, kui kuulda oli esimest müristamist. Tundus, et pilverünk on õige veidi lähemale tulnud ja juba mõne minuti pärast oli näha selle rünga madalamas osas mittejäätunud teisi rünkasid. Müristamisi oli palju ja inimesed olid totaalses segaduses, mis toimus, sest ikkagi oli rünk eemal ja väheaimatav. Praegu arvan, et pilv oli kogu aeg lähemale tulnud, kuid vine tekitas perspektiivi, mis lubas arvata, et kõik on endine.
Edasine oli juba vähem kui 15 min küsimus, kui sealtpoolt liikus palju suuri castellanus-tüüpi pilvi kohale, mis kiiresti päikese varjas, tumenev taevas ja tugev tuul ajas inimesed paanikasse ja kõik jooksid kabuhirmus ära, oli neidki, kel polnud isegi mitte aega ujumisriideid ära vahetada, vaid kõik kahmati sülle ja joosti lihtsalt linna poole.
Mingit vihma esialgu üldse ei tulnudki. Koduteel võis näha väga tumedat taevast, kuid äikest enam polnud. Korra oli vaja teisele bussile ümber istuda ja sel hetkel võis tunda, mis tunne on sauna astumine. Koju tagasi jõudes oli taevas juba heledam ja päike hakkas paistma. Äike oli ilmselt randa jõudes juba hääbunud ja enam polnud seda ei kuulda ega näha. Kuid pärast tagasijõudmist sadas ootamatult jämedat vihma, kusjuures vihmapiisad olid kui veepallid. Hästi palju oli taevas kõiksugu pilvi, sealhulgas kõrgrünkpilvedest arenenud rünksajupilvi, näiteks kagutaevas, kuid äikest polnud. Isegi päris õhtul oli ilm väga soe (26°). Tol ajal polnud mul arvutitest halli aimugi, seetõttu kõik enne 2004. aastat põhines pea täielikult vaatlustele, natuke tuli infot ka teistelt inimestelt ning raadiost ja seetõttu äikesedetektorite või radarite andmete kasutamine ei saanud tulla kõne allagi.
Sel ajal oli mulle juba teada, et kui pärast päikeseloojangut säilisid taevas rünkpilved või kõrgrüngad, võib öösel tulla äikest. Nii oligi, et läänetaevas olid võrdlemisi suured kõrgrünkadest arenenud rünkpilved ja üldse oli taevas palju igasuguste pilvede tükke. Seetõttu oli vaja jääda öövalvesse.
Esialgu midagi huvitavat ei juhtunud, kuid pärast südaööd võis edelataevas jälgida välke. Pilv liikus läänest itta, möödudes Tallinnast lõuna poolt. Pilv tipu või alasi serv siiski riivas, sest sadas nõrka vihma ja oli tuulevaikne. Välkusid väga palju ei olnud, võib-olla kord minuti jooksul, ent need välgud olid suurejoonelised, olles iga kord mitmeharulised või mitu välku korraga. Müristamist oli väga nõrgalt kuulda ning võis arvata, et pilve suurem sajuala on vähemalt 20-30 km lõuna pool. Sooja oli kl 3 öösel veel 20°.
Järgmine äike muutus nähtavaks u kl 5 ajal põhjas. Esialgu tundus, et see äike küll siiapoole ei liigu, sest pilved liikusid itta. Pilv oli üsna pikk ja ühes kohas oli nagu katkestus sees. Seejärel, loodetaevas, oli veel üks sajuala. Kõik välgud olid pilv-maa tüüpi. See loodepoolne pilveosa lähenes ja tõigi varahommikul tugeva äikese Tallinnasse, sadas ka rahet, eriti Maardu pool. Jälle olid vihmapiisad veepallide sarnased. Nii suuri vihmapiiskasid olen näinud veel vaid 1997. aastal.
Pilve taandumine võttis mõni tund aega ja veel ennelõunalgi oli selle väga kõrget tippu näha. Pilve järel oli taevas väga mitmekesine valik kõrgrünkasid ja teisi äikese-kaaspilvi. Kuni lõunani oli ilm üsna rahulik ja sooja oli 28° ümber. Siis, u 13 ajal, tekkis lääne-loodetaevasse kaks suurt castellanus-tüüpi pilve. Huvitav oli see, et kaksikutest läänes asunu hajus, kuid loodepoolne oli stabiilne ja muutus ühel hetkel äikesepilveks. Tähelepanu äratas väga tugev müristamine ja järsud pilv-maa välgud, kuigi pilv asus merel. Läksin Piritale seda kõike vaatama. Isegi bussis ehmatas järsk müristamine mõningaid inimesi ja panid aknad valjult värisema.
Pilv siiski jõudis kohelejõudmise ajaks hääbuda ja pöördusin tagasi. Siiski oli taevas seal väga tume. Huvitav oli see, et pilv liikus äärmiselt aeglaselt ja pigem oli alasi see, mis venis linna kohale ja tõi kaasa veidi vihma.
Õhtupoolikul, 16-17 ajal, oli loodes näha kihtpilvedemassist tõusmas paari väga suurt rünka. Jälle minek Piritale, sest sealt ju hea vaade merele. Seekord oli taevas tõeliselt sünge. Tuult ei olnud. Näha oli küll välke, aga neid oli vähe ja tundusid väga kahvatud, müristas vaikselt. Mandri pool, kuhu pilve serv oli juba jõudnud, võis imetleda väga huvitavaid ja keerukaid pilvestruktuure. Tundus kohati, nagu pakseneks pilv astmeliselt.
Tagasi linna jõudes jõudis pilveserv koos tugeva vihmaga kohale. Ühe korra veel müristas, mis jäi ka selle pilve viimaseks. Enne seda müristamist oli hulk aega olnud vaikus. Varsti pilv hajus ja ilm oli jälle sademeteta. Siiski oli veel soe – pisut üle 20°. Läänest liikusid jälle uued pilved peale, kuid need tundusid peaaegu täiesti kihilised ja tõotasid vaid tavalist lausvihma. See tõmbas tuju pisut alla. Siiski enne pilve minekut võis nagu näha mingeid madalaid pilvetippe, aga need ei pälvinud eriti tähelepanu.
Nõrk tuul vaikis ja hakkas vihma sadama. Taevas läks siiski läänes päris tumedaks, kuid mitte järsult, vaid sujuvalt. Nüüd oli kuulda tasast mürinat ja oli selge, et oli tegemist äikesega. Kaugel edelas tundus kõige tormisem olevat, sest seal liikusid pilved kõige kiiremini, oli kõige tumedam ja välke kõige rohkem. Aja jooksul olid põhiosa välke nähtavad, äikese alguses oli kuulda vaid müristamist. Äike tugevnes kogu aeg, kuid oli vaja minna suvilasse. Kell oli 18. Bussi ei tulnud, ent rongile saime ikka. Huvitav oli see, et pilv oli alguses nagu kollakas, ent Sauele jõudes muutus järsult hallikaks. Rongis olles märkasin vaid ühte välku ja seegi kohe pärast Tallinnast välja jõudes. Edasi minnes tundus, et ilm paraneb. Laitsesse jõudes oli edelas näha ainsat veidi heledamat kohta taevas, mis lähenes.
Rongilt maha tulles oligi nii, et enam ei sadanud, ent põhjataevas oli väga tume. Äikest ei näinud ega kuulnud, kuid arvatavasti õhuvool tõi kirdesse eemalduvast pilvest üsna ootamatu ja tugeva vihmahoo. See tundus väga huvitav. Ilm oli seejärel aga tuulevaikne. Suvilateed oli üle 3 km ning nägime tõendeid, et sadanud on väga palju – isegi kõige tihedama võraga kuuskede tüved olid läbimärjad.
Ilm oli esialgu sademeteta, kuid viimase 300 m jooksul hakkas sadama tihedat, kuid peent vihma ja kõik said läbimärjaks. Muidugi jäi vihm järele, kui jõudsime suvilani. Järgneva paari tunni jooksul oli ilm sademeteta ja tuulevaikne. Kagus oli üks pilverünk, kus pidevalt välgutas ja müristas. See oli tõesti väga väike pilverünk ning see tegi asja huvitavaks. Muidu oli taevas pilves, kuid mitte ühtlaselt – oli nii kõrgkihtpilvi kui castellanuseid ja kihtsajupilvi. Aja jooksul kagus olev välgutav pilverünk taandus ja pimeda saabumisel oli näha, et edelast läheneb ühtlane pilvemass.
Umbes kl 22 ajal hakkaski sadama. Jälle oli nagu kuulda müristamist ja lühiajaline jälgimine kinnitas, et oligi äike. Sadu oli nõrk, kuid tugevnes väga aeglaselt. Samuti liikus äikesepilv väga aeglaselt lähemale. Viimaks oli lõunas ka välke näha. Välgud olid harvad, kuid üpris ebatavalised: välk moodustas võrgustiku nagu ämblikuvõrgud – terve pilv oli välku täis, kusjuures välgu vahele jäid nagu silmused. Müristamine oli seevastu nõrk ja vihm ei olnud samuti isegi mõõdukas. Loodes, kus taevas oli heledam, võis näha, et pilv meenutab astmelised üksteise peale pandud kihte. Äikese lõppu ei jõudnudki ära oodata, vaid läksin magama. Ei olnud veel südaöö, kuid kell oli 23 läbi kindlasti.
Järgmine päev oli esialgu selge, aga siis tekkisid rünkpilved, mis valgusid kihina laiali. Oli veel üsna soe – kuni 24°, kuid edaspidi jahe, mitte eriti üle 20°. Kuumalaine saabus jälle augusti teiseks nädalaks.
