Soojade ööde aeg

Veel juuliski kimbutasid Eestit mitmel pool öökülmad ja üldse on senini olnud ööd väga külmad. Kõige väiksem on Eesti kliimas öökülmade tõenäosus juuli lõpus ja augusti alguses.

Nüüd ongi siis ööd läinud päris soojaks. Soojaks läks möödunud neljapäevast, kui madalrõhkkond tõi Eestisse südasuviselt sooja ilma (kuni 26°, ehkki oli väga tuuline). Ennustati ka äikeseid, sest õhtul lähenes külm front, ent neid ei tulnud. Uus sooja pealetung oli 12. augustil, kui nii mõnelgi pool täheldati sooja frondi äikest (sellest varsti).

Öö oli soe, kohati miinimumtemperatuur 19°. 13. augusti hommikupoolik oli Eesti sooja õhumassi südames. Ennustati jälle tugevaid äikesid ja vihmu, viimased ka tulid, ent äikest oli kohati ja väga nõrgalt. Õhtul saabusid Vilsandile merelt uued äikesed. August on tõepoolest vihmakuu!

Edaspidi aga läheb veel hulga soojemaks. Reedel läheneb Eestile lõunatsüklon, kuid tundub, et seekord toob ta sooja ka meie õuele. Venemaa on juba hetkel väga soe (Moskvasse ennustatakse soojarekordit), ka Eestis on ehk soe, kuni 30°, kui prognoos peaks täituma.

Enne sooja aga tuleb arvatavasti rohkelt vihma ja võib-olla ka äikest. Suur soe püsib päev-kaks, siis on lihtsalt soojem ilm ja läheb ehkpärast seda veel sama soojaks, kokku kuni nädal niisket ja üle keskmise ilma. Öödki on vastava temperatuuriga: kuni 20° ja nii ongi alanud soojad ööd.

Udud 2008. aasta suvel

Üldiselt ei ole ma täheldanud, et viimasel 10 aastal oleks juunis või juuli alguses udusid. Kui midagi üldse on, siis ainult hommikused uduvaalud, mis hajuvad peatselt pärast päikesetõusu. Meenub ainult üks kord juuli keskelt 2004. aastal, kui pärast äikest tekkis udu ja püsis kl 9-ni järgmisel päeval ja juhtum 2005. aasta juuni lõpus, kui kahel ööl järjest tekkis väga tihe udu, kuid see hajus juba tunni möödudes pärast päikesetõusu.
Käesoleval aastal on udusid juuni ja juulis olnud rohkesti. Suvisel ajal esineb peamiselt radiatsiooniudu, kuid kuna suve hakul on ööd lühikesed, siis ei jõua õhk piisavalt jahtuda, et saaks tekkida paks kinnise taevaga udu, kuid madaludud on sagedased. 2008. aasta on niiske ja väga külmade öödega olnud (juulis oli mõnel pool öökülma), mis soodustas udude teket.
Radiatsiooniudu on kohalik udu tüüp ja tekib esiteks õhu tugeva kiirgusliku jahtumise tõttu. Enamasti on selleks vaja vaikset, aga mitte liiga külma ööd ja teiseks parajalt niiskust. See udutüüp võib püsida mitu tundi pärast päikesetõusu, aga enamasti ei jää terveks päevaks püsima (kui see juhtub, on tekkinud ilmselt inversioonikiht maapinnast kõrgemal ja udutüüp on teiseks muutunud; meenub näiteks 29.-30. september 2006, kui udu püsis 2 päeva, oli väga soe ja vaikne ilm).
Kõige efektsemat vaatepilti pakub see udutüüp augustiõhtutel, kui ta tekib õhukeste viirgudena soode ja põldude teatud kohtadesse. Muuseas, mida tugevamini ja varem udu tekib kuhugi põlluossa, seda öökülmaohtlikum on see koht, seega tasub silmad lahti hoida. Põhjus on lihtne: nii öökülm kui radiatsiooniudu tekivad jahtumise tagajärjel, seega on need nähtused omavahel tihedalt seotud.
Peale radiatsiooniudu on veel olemas auramisudu, mis on ilmselt eriti tuttav kalameestele, sest see tekib eelkõige soojade vete kohal; advektiivne udu, mis on iseloomulik sügisestele ja talvistele sulailmadele, sest soe õhumass jahtub külma aluspinna kohal (ei ole kohalik udutüüp ja on pikima kestusega, kuni nädalapäevad); segatüüpi udu; jääudu ja lumeudu (võib klassifitseerida kui radiatsiooniudu talvist analoogi). Peale nende on olemas veel terve hulk udude modifikatsioone ja alatüüpe.
Peale piltidel esitatu oli märkimisväärsem udu veel 2. juuli hommikul (aga pimeduse tõttu ei saanud korralikult fotografeerida). Ülejäänud päevadel ei olnud udukiht nii paks, kuid põldude kohal tekkis udu rohkesti, samuti tuli teateid mujaltki Eestist, et oli kinnise taevaga udu.
Inimeste jutu järgi oli varasematel aegadel tavaline, et udu oli hommikuti ka juunis ja juulis, aga viimastel aastsatel pole üldiselt enam olnud. Arvatavasti on põhjuseks järjestikused soojad-kuumad ja kuivad suved.

Udu 15.7.2008 kl 5:46

Udu 30. juunil kl 7:23.

Ilmahuviliste kokkutulek 2. augustil

Alates 2001. aastast toimuvad enamasti igal aastal ilmahuviliste kokkutulekud. Kokkutulekutele pani aluse Ilmar Tiismaa ja see toimus Pärnumaal Lõpel. Ilmar Tiismaa on Pärnumaa loodusvaatleja ja ilmatark. On avaldanud artikleid meedias, kuid viimasel ajal pole temast enam eriti midagi kuulda olnud ja ei osalenud ta ka äsjaolnud kokkutulekul. Esimesel kokkutulekul osales umbes 100 inimest. Ka mitmed hilisemad on olnud väga rahvarohked.

See kord oli esimene kokkutulek, kus ma viibisin. Tavaliselt saab kokkutulekutest infot Maalehe ilmaveerul. Seekord toimus see siis 2. augustil Tartus. Niipalju, kui inimestega olen rääkinud, ei ole asukohad eriti soodsad olnud, kuid asukoht on varieerunud ja tulekuga oleks niikuinii probleeme, ükskõik, kus ta siis ka ei toimuks. See kokkutulek paistis silma oma väheste osalejate arvu poolest (neid oli 10 ja 15 vahel, varasemad olid niisiis tunduvalt arvukama osalejaskonnaga).

Päevakava oli üldiselt järgmine. Jõgeva ilmahuvikeskuselt oli stendiettekanded. Maalehe ilmatark Liisu Raplamaalt pajatas oma kogemustest ilma ennustamisel ning kutsus selle üle arutlema. Esines ka Võrumaa ilmatark Enno Kalde, loodusgeograafia dotsent Jaak Jaagus (rääkis Eesti kliima arengusuundadest) ning muidugi agrometeoroloogid Laine Keppart ja Helle Raudsepp Jõgevalt, kes analüüsisid eelmise aasta ilma omapära ning tutvustavad Võrumaa mikrokliimat (,mis on äärmiselt huvitav, ent polnud üldse aega süveneda). Püüti arendada ka mingit vestlusringi, mis õnnestus kõige enam Peep Taimla kritiseerimise hetkel, mis tegi nalja, sest toodi välja mitmesuguseid kentsakaid väljendeid, mida ta kasutab. Muidugi on need ebatäpsed, aga nagu P. Taimla on mõnes intervjuus vihjanud, on tema jutt nn rahvapärane ja lihtsustatud, et mitte vaatajaid-kuulajaid koormata.

Kogu üritus lõppes nn ekskursiooniga Emajõe äärde, kus näidati, kuidas jõe veetaset mõõdetakse. Seda osa juhtis ja seletas EMHI Tartu hüdroloogiajaama juhataja Ene Raudpuu (teemaks olid hüdroloogilised mõõtmised).

Nagu alati, nappis seegi kord aega stendidega tutvumiseks, seega pildistasin neid. Need pakkusid küll üsna huvitavat infot, kuid kogu päev ei andnud muud huvitavat, kui et selgus, mida need kokkutulekut endast kujutavad. Rõõm oli näha, et on siiski olemas ka päris noori ilmahuvilisi, üks neist oli sealgi (12-aastat vana, sai juhiseid Helle Raudsepalt ilma vaatlemiseks ja andmete saatmiseks Jõgeva ilmahuvikeskusesse, kahjuks nimi ei meenu, sest liiga põgus tutvus). Mul on 1998. aastast peaaegu pidev andmerida olemas, kuid seoses ülikooli minekuga ja Tartusse kolimisega ei saa ise vaatlusi jätkata ja neid saata Jõgevale. Ka järglase leidmine on väga keerukas, sest siiani ei ole keegi proove läbinud (panen inimesed proovile, kas nad sobivad objektiivseteks ja kannatlikeks vaatlejataks või mitte; nädal või paar saadakse hakkama, ent mitmed kuud vaatlusi on liiast).

Seal viibides tekkis tunne, et üritus hakkab lähenema oma lõpule, kuid mida veavad edasi oma ala tõelised entusiastid. Ehkki varem pole viibinud sellistel üritustel, selgus, nagu juba mainitud, et varasemad kokkutulekud on olnud palju rahvarikkamad ja elavama aruteluga. Väga keerukas on nende inimestega koostööd alustada, sest ehkki tegemist on entusiastidega, on igaüks väljas ikkagi oma huvide eest, kuid minu meelest tuleb edu ikkagi siis, kui jõud ühendatakse, tehakse koostööd ja eesmärgiks on laiem huvitegevus, projekt vms, aga selline eraldi tegutsemine (seda on raske mõista, kes asja sees pole, umbes stiilis, et koostöö on küll olemas, aga midagi on puudu) on siiski takistuseks.

Pettumust üritus ei valmistanud, kuid ei kiida ka. Järgmine toimub arvatavasti Vadim Želnini aastapäeva tähistamise vaimus, seega veebruari- või märtsikuus.

Stendiettekanded

Esimene õudukas

Väike nali või lõbus ajsviide kulub alati ära. 9. augustil tegin seltskonnaga ühe väikese õudusvideo, mis tegelikult oli muidugi komöödia, aga algus seegi. Nautige!

Äikese võimalikkus konvektsioonivooludeta

Korduvalt on üles kerkinud küsimus, kas äike kaasneb tingimata konvektsiooniga või mõnel juhul võib tekkida ka õhumasside horsiontaalsest hõõrdumisest. Eraldi juhtum on äike lumetormis, kus säde võib tekkida lumehelveste purunemisest (Lenardi efekt) ja nende omavahelistest ja tuulhõõrdumisest. See juhtum ei kuulu antud küsimuse kompetentsi.

Küsimuse järgi võiks teoreetiliselt selline äike tekkida suurtes kihpilvede massis, sest esiteks võib kihtpilve koguneda väga suur elektrilaeng ja teiseks võib laeng kujunenda frontaalpindade hõõrde tõttu, kusjuures frontaaltasapind võib toimida isoleerijana ja nii see laeng koguneb. Senimaani ei ole osanud teadlased minu küsimuse peale kindlalt öelda, kas selline juhtum esineb looduses või mitte. Mõned on sellesuunalisedki kaalutlused kindlalt ümber lüknud, viidates, et konvektsioonivoolud võivad tekkida ka kihtpilvemassi sees. Seda kindlasti, aga ikkagi, kui pole tõestatud vastupidist, ei saa välistada muid võimalusi.

Lennundusele võib ettenägematu elektriseerumine või sellega kaasnevad nähtused olla ohtlikud. Uuematele lennukitüüpidele vast mitte nii, küll aga vanematele ja ega keegi neid ju kohe kasutusest kõrvalda, kui leitakse ja valmistatakse mõni parem mudel. Seega on küsimus kindlasti ka praktilise väärtusega, mitte ainult teoreetiline. Sellega on senimaani kõik nõustunud.

Satelliidipilte analüüsides ja muid tegureid, olgu siis selleks Showalteri indeks või sünoptiline tagataust, hakkavad silma just sellised juhtumid, kui selgesti on näha tavaline kihtpilvemass, aga mille mõjusfääris on registreeritud äikest (kõik juhtumid on muidugi olnud nõrgad), enamasti on kaasnenud ka üsna suur sajuhulk, kuid sageli mitte suur intensiivsus.

Alternatiivne lahend küsimusele ongi lihtsalt see, et kihtpilves asuvad kas maskeeritud rünksajupilved (viimati 4. augustil Eestis) või on konvektsioonivoolud kihtpilvemassi sees. Sel juhul on meil tegemist äikesega rünksajupilvedeta, mis on samuti üsna tähelepanuväärne olukord (või kas on, oleneb, kuidas rünksajupilvi defineerime, millise tunnuse võtame tuumikuks, kas konv. voolud või morfoloogilised või kujunemise iseärasused)

Küsimust on keeruline lahendada, sest ilmselt oleks vaja kas füüsiliselt kohal olla ja mõõtmisi teha või tuleb kasutada kallist tehnikat. Mingit infot võivad ju anda ka sajumustrid ja pilvede välianalüüs, ent see ei ole väga usaldusväärne (eriti, kui on vaja ainult konv. voolude olemasolu kindlaks teha, kuid mingit morfoloogiliselt rünksajupilve ei ole tekkinud).