Äike on selline loodusnähtus, mida tasub meenutada, eriti, kui see on tugev või eripärane. Sestap kirjutan mõningatest huvitavamatest ja tugevamatest äikestest ja sellega seonduvast meenutusi. Avaldamise aeg saab üldiselt olema äikese tähtpäeval. Mõne meenutuse puhul ei ole täpne aeg enam meeles ja sel juhul võib arvestada ± mõni päev või on kuupäev meeles, kuid aasta mitte. Sel juhul on enamasti võimalus, kas esimesel või teisel aastal. Meteoroloogilist terminoloogiat kasutatakse, kuid piiratult. Põhjuslikke seoseid ei hakka välja tooma või siis minimaalselt. Vastavad kirjutised sildistatakse "Äikese meenutused", et huvi korral oleks neid võimalik kiire4sti ja korraga leida.
Esimene meenutus (jutt meenutustesarjast, mitte üldse) on arvatavasti aastast 2000 päev või paar enne jaanipäeva. Selleks ajaks saabus tolle aasta üks suuremaid soojalaineid. Mäletatavasti oli 2000. aasta suvi vihmane (eelkõige just hoovihmadega), kuid mitte jahe. Temperatuur oli enamasti alla 25°.
Enne jaani tõusis temperatuur korraks 30° lähedusse. Maatuule tõttu oli Tallinn üks selliseid kohtasid. Pidin sel päeval minema rongiga suvilasse. Minekuaega täpselt ei mäleta, kuid see oli kindlasti õhtupoolikul (võib-olla 16-17 ajal).
Pilvi ei olnud alguses tugeva põuavine tõttu näha ning need ilmusid nähtavale alles siis, kui pilveserv kattis päikese kinni. Pilved ulatusid läänest üle edela kaguni. Kagutaevas oli näha üksikuid suuri pilvetippe, mida alt ühendas pidev pilveserv. Ükski neist polnud siiski alasikujuline.
Pilveväli liikus edelast kirdesse. Ka peapilvel polnud alasit näha, lihtsalt suured pilverüngad katsid päikese. Kui olime rongijaama jõudnud, siis ilmus umbes päikese asukohta hele riba, mis eraldas rünksajupilve selle ees liikunud suurte rünkpilvede reast. Riba kohal oli näha äikesepilve jäätunud osa. Välkusid oli üsna palju ja need lõid põhiliselt üle riba.
Eemalt lähenes tugev vihm koos tormituultega. Just sel hetkel, kui sajutsoon jaama jõudis, oli rong kohale jõudnud ja tegi uksed lahti. Mõistagi puhkes inimeste hulgas paanika, kas ikka jõuab kuivalt rongi või mitte. Väga tugev tugev tuul vihmaga lükkas paar inimest rongi välisuksest eemale, kuid nad jõudsid siiski lõpuks rongi.
Rongis olles välke ei märganud (ilmselt jäid saju sisse). Sauele jõudes jäi põhipilv selja taha ja vihm jäi üsna väheseks. Edasi sõiteski polnud eriti tuult ega vihma ja välke samuti polnud kuigi palju. Vasalemmasse jõudes oli edelas korra selget taevast näha, kuid raudtee pöördus lõunasse ja enne jaama oli eemal pilv, kus olid välgud hästi jälgitavad. Jaamas seistes hakkas hõredalt vihma sadama, kusjuures vihmapiiskade asemel tundusid sadavat veepallid, nagu vastasistuv inimene neid iseloomustas. Veepallide läbimõõduks võis hinnata 1 cm lähedale.
Edasi sõites sattusime jälle ühte vihmatsooni. Vihm jäi esialgu Laitseski maha tulles meid saatma, kuid taandus siiski. Põhjataevas oli läbi madalate pilvede näha ühte hästi võimsat rünkpilve, kus ka veidi müristas. See pilvetipp kadus siiski kiiresti madalatesse pilvedesse ja hakkas udu tekkima. Temperatuur oli alla 20°.
Esimene meenutus (jutt meenutustesarjast, mitte üldse) on arvatavasti aastast 2000 päev või paar enne jaanipäeva. Selleks ajaks saabus tolle aasta üks suuremaid soojalaineid. Mäletatavasti oli 2000. aasta suvi vihmane (eelkõige just hoovihmadega), kuid mitte jahe. Temperatuur oli enamasti alla 25°.
Enne jaani tõusis temperatuur korraks 30° lähedusse. Maatuule tõttu oli Tallinn üks selliseid kohtasid. Pidin sel päeval minema rongiga suvilasse. Minekuaega täpselt ei mäleta, kuid see oli kindlasti õhtupoolikul (võib-olla 16-17 ajal).
Pilvi ei olnud alguses tugeva põuavine tõttu näha ning need ilmusid nähtavale alles siis, kui pilveserv kattis päikese kinni. Pilved ulatusid läänest üle edela kaguni. Kagutaevas oli näha üksikuid suuri pilvetippe, mida alt ühendas pidev pilveserv. Ükski neist polnud siiski alasikujuline.
Pilveväli liikus edelast kirdesse. Ka peapilvel polnud alasit näha, lihtsalt suured pilverüngad katsid päikese. Kui olime rongijaama jõudnud, siis ilmus umbes päikese asukohta hele riba, mis eraldas rünksajupilve selle ees liikunud suurte rünkpilvede reast. Riba kohal oli näha äikesepilve jäätunud osa. Välkusid oli üsna palju ja need lõid põhiliselt üle riba.
Eemalt lähenes tugev vihm koos tormituultega. Just sel hetkel, kui sajutsoon jaama jõudis, oli rong kohale jõudnud ja tegi uksed lahti. Mõistagi puhkes inimeste hulgas paanika, kas ikka jõuab kuivalt rongi või mitte. Väga tugev tugev tuul vihmaga lükkas paar inimest rongi välisuksest eemale, kuid nad jõudsid siiski lõpuks rongi.
Rongis olles välke ei märganud (ilmselt jäid saju sisse). Sauele jõudes jäi põhipilv selja taha ja vihm jäi üsna väheseks. Edasi sõiteski polnud eriti tuult ega vihma ja välke samuti polnud kuigi palju. Vasalemmasse jõudes oli edelas korra selget taevast näha, kuid raudtee pöördus lõunasse ja enne jaama oli eemal pilv, kus olid välgud hästi jälgitavad. Jaamas seistes hakkas hõredalt vihma sadama, kusjuures vihmapiiskade asemel tundusid sadavat veepallid, nagu vastasistuv inimene neid iseloomustas. Veepallide läbimõõduks võis hinnata 1 cm lähedale.
Edasi sõites sattusime jälle ühte vihmatsooni. Vihm jäi esialgu Laitseski maha tulles meid saatma, kuid taandus siiski. Põhjataevas oli läbi madalate pilvede näha ühte hästi võimsat rünkpilve, kus ka veidi müristas. See pilvetipp kadus siiski kiiresti madalatesse pilvedesse ja hakkas udu tekkima. Temperatuur oli alla 20°.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar