esmaspäev, 8. märts 2010

Pilvelained

Aeg-ajalt võib taevas näha lainelisi pilvi (undulatus). Tavaliselt on sellised pilvevormid pilvede põhiliikidel, nagu kiudrünk-, kõrgrünk-ja kihtrünkpilvedel, kuid võib-olla ka kõrgkihtpilvedel. Need pilved tekivad õhu lainelise liikumise tagajärjel, kusjuures kaasneda võib üsna tugev tuulenihe. Laine tipus on õhk kerge tõusu tõttu piisavalt jahtunud, et veeaur kondenseeruks jääkristallideks või veepiisakesteks ja tekib pilv või pilve paksem osa, laine põhjas adiabaatilise soojenemise tõttu muutub jälle veeauruks või on pilv õhem (alati ei vaheldus selged ja pilveribad, vaid laineharjas on pilvekiht paksem kui laine põhjas).
Mõnikord võib satpildil näha pilvelaineid. Kui need jäävad kõrgustiku või mäestiku allatuult küljele, viitab see mäelainete ja vastavalt turbulentsile. Mäelained on tavaliselt mäeahelikega paralleelsed.
Ac undulatus 13. veebruaril. Sadas lund.
Ac floccus virga (või sellelaadne) pilv 25. veebruaril.
Hajumisel muutus Ac undulatuseks, mis natuke meenutas linde.

Kuu tuhkvalgus

Kui atmosfäär on väga läbipaistev (arktiline õhumass), siis võib märgata kuuketta olemasolu korral taevas ka selle tumedat külge, mida nimetatakse tuhkvalguseks või da Vinci valguseks (helenduseks). Kuu puhul on tuhkvalgus põhjustatud Maalt Kuule peegeldunud valguse (Maa albeedo on umbes 30-40 protsenti, Kuul ainult 12 protsendi ümber) tagasipeegeldumisest Maale.
Paremini võib tuhkvalgust märgata noore kuu puhul. Sealjuures tekib huvitav optiline pete - hele kuusirp asuks nagu tuhkvalgustatud kuu peal, st heleda sirbi nurkraadius tundub suurem olevat kui tuhkvalguses ketta nurkraadius. See tuleneb kontrastidest. Da Vinci valguseks nimetatakse seda seetõttu, et da Vinci seletas nähtuse põhjuse.
17. jaanuari õhtu








18. jaanuari õhtu

reede, 5. märts 2010

Ilmaennustuste paikapidavuse analüüs

See võrdlus asub siin: http://www.ilm.ee/?47049
Tagatausta kohta, et vastav võrdlus oli vaja teha ühe kursuse tarbeks. Neid analüüse või võrdlusi tegid ühe nädala kohta kokku mitukümmend inimest. Peale enda analüüsi valisin veel paar kobedamat analüüsi välja, et tekiks rohkem võrdlusmomente (palun mitte välja lugeda seda, et minu analüüs oli parem, kui üldse midagi, siis ainult pikem).
Õnneks üks lugeja märkas apsakat, et Weatheronline prognoosib tuule tugevust pallides, mitte m/s, nagu oli võrdlusse kirjutatud. See aga siiski ei muuda moraali, sest aastatepikkune jälgimine on näidanud, et Weatheronline ei prognoosi tõesti üle 3 palli (äärmiselt harva on 4 palli olnud mõne tugeva talvetormi ajaks), mis on selle allika üks mitmetest eripäradest, milleks on veel suur ettevaatlikkus äikese prognoosimisdel, mis tehakse CAPE ja LI prognooside alusel, samuti tagasihoidlikkus sademete tugevuse ennustamisel. Samuti ei tohi segamini ajada seda, et 48 tunni prognoos on midagi muud kui 8 päeva või 14 päeva prognoos. Võrdluses on vaatluse all Weatheronline´st ainult 8 päeva prognoos.
Ilmarognoos on minu meelest uudistepaketis kõige raskemini ja rohkem vääriti mõistetav asi. On vaja küllalt palju erialaseid teadmisi, et prognoosi osata õigesti hinnata, prognoosist arusaamine ning täpsus sõltub esitajast, on vaja süveneda jne. Samuti tekitab segadust see, miks samad prognoosid on kanalite kaupa erinevad, sest iga kanal lisab midagi juurde ja võtab midagi ära esialgsest prognoosist ning see, et Kanal 2 võtab ilmaennustuse andmed Norra firmalt Weather One Services, LLC; ETV ja TV3 aga Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) sünoptikutelt jne, ühesõnaga, peab väga hästi teadma ilmaprognoosi tausta, et seda osata kasutada ning peab oskama end ise aidata, sest minu meelest pole just palju panna tähele oma kodukoha ilma eripärasid ning õppida mõni lihtne seos ära, mille järgi ja kuidas ilm muutub või millised märgid näitavad ilma püsimist. Eks paljud inimesed teavadki oma kodukoha eripärasid, ilmselt maal elavad rohkem.
Aga mis puutub veel sellesse apsakasse, siis kahjuks pole keegi vigade tegemise eest kaitstud, ole nii hoolas kui võimalik. Vähesel hulgal vigade tegemine on kasulik, sest see pakub võimalust ju areneda, ka uusi ideid, mis võiks teisiti olla või algatada diskussiooni, nagu antud juhul juhtus. Ka võiks teada, et õpivad nii õpetaja kui õpilane, nii kirjutaja kui lugeja, sest ollakse interaktsioonis, mitte aga üksteisest isoleeritud. Eks sellesse (vigade tegemisse) võib suhtuda nii hästi kui halvasti, sest vead kirjutistes on ka lugeja eksitamine ja vastavalt sellele, mida olulisemaks peetakse, võib sellesse suhtuda hästi või halvasti.
Kindlasti tuleb rõhutada, et tehtud võrdlus ei paku mingit lõplikku tõde, vaid tulemused sõltuksid ilmselt sellest nädalast, mille kohta vastav võrdlus tehakse. Loodetavasti pakub see lugejatele mõtlemisainet ja nagu ütles üks tuttav selle kohta, Ma arvan, et ilmahuvilistele on see tükk maiuspalaks.

kolmapäev, 3. märts 2010

Valgussambad

Valgussammasteks nimetatakse halonähteid, mis tekivad valguse peegeldumisel heksagonaalsete plaatjate jääkristallide põhitahkudelt ning vaatlejale näeb valgusallikaga sama värvi sammast. 
Eelistermin on kindlasti valgussammas, sest tihti pole ju sel nähtusel päikesega mingit pistmist – see võib tekkida nii päikese, kuu kui tänavavalgustuse kohale. 
Valgussammastest on pikemalt juttu siin: http://www.ilm.ee/?46912
Külmadel talvepäevadel on valgussambad tavalised. Paar näidet.


Valgussambad 27.1.2010 Tartus

Valgussambad 17.1.2014 Tartus

esmaspäev, 1. märts 2010

Probleemne kihtsajupilv ja pilvede süstematiseerimine

Kihtsajupilv on selle poolest huvitav pilveliik, et see on 10-st põhiliigist kõige probleemsem: seda on keerukas klassifikatsioonis kuskile klassi sokutada.
Nagu teada, pani kaasaegsele pilvede klassifikatsioonile aluse inglise loodusuurija, admiral Luke Howard, kes kasutas Linné järgi binaarset nomenklatuuri. See sisaldas endas nelja põhiklassi, millest üht nimetas ta nimbuseks ehk sajupilvedeks. Tänapäevaks on see eraldi nimetusena käibelt kadunud, ent on säilinud mõnede pilveliikide nimetuste ees-või järelliites, viidates rohkele sajule, sama kehtib ka kihtsajupilve (Nimbostratus) puhul.
Kihtsajupilve peetakse üldiselt igavaks pilveliigiks, millel puuduvad isegi alaliigid, kuid mida ilmestavad sageli räbapilved, kui sadu liiga tihe ei ole, ent siiski tehakse vahet nendega kaasuvate lisapilvede ja lisaomaduste alusel (praecipitatio, virga, pannus). Kihtpilved on märksa mitmekesisemad satelliidipiltidel (lõunatsüklonitel on eriti arenenud kihtsajupilvede ülemiste pilvede hulka kuuluv osa, läänetsüklonitel tihti madalam osa) ja kaasatoodavate sademete poolest; need on segapilved, sisaldades nii jääkristalle kui veepiisakesi; samuti võib kihtsajupilvedes olla tühikutega vahekihte jm huvitavat.
Põhiprobleem seisneb aga kihtsajupilvede paigutamises klassifikatsiooni. Viimases on tänapäeval neli klassi: madalad, keskmised ja ülemised ning vertikaalarenguga ehk konvektsioonipilved.
Vananenud käsitlustes paigutatakse kihtsajupilv alumiste ehk madalate pilvede hulka, sest väidetavasti on kihtsaju,pilve alumine piir mõnesaja, vahel ka kuni 1500 m kõrgusel maapinnast. Madalateks loetakse pilvi, mille alus asub maapinnast vähem kui 2000 m kõrgusel. See ei kehti konvektsioonipilvede kohta, mille aluse kõrgus sõltub õhuniiskusest, kuid siiski loetakse madalpilvisuse hulka kuuluvateks (meteovaatlustel määratakse eraldi madal-ja üldpilvisuse hulk, see on eriti tähtis lennunduses). Vahel kirjutatakse ka, et kui soe front läheneb, siis kihtajupilvede alumine piir üha alaneb ja frondi ülemineku hetkel võib-olla 100-200 m kõrgusel. Siin aetakse segamini kihtsajupilvede alumine piir selle all asuvate kaas-või lisapilvede alumise piiriga. Kihtsajupilvedega kaasnevad tihti räbalpilved, mis võivad tekkida ka teiste pilveliikide puhul, kuid mitte kunagi täiesti iseseisvalt (või loetakse need sel juhul teiseks pilveliigiks), tihti näitavad räbalpilved frondi lähedust, olles frondi piires kõige tihedamad ja kõige madalamal. Siiski ei ole kihtsajupilve ja nende all asuvad räbalpilved täpselt üks ja seesama. Samuti on raske määrata pilvede alumist piiri, kui neist sajab tihedalt, saju puhul näib pilve alus olevat tunduvalt madalamalt, näiteks kui seilomeetriga (aparaat, mis mõõdab laser -vm valguskiire abil pilvede aluse kõrgust maapinnast) mõõta mõõduka või tugeva saju ajal, võib tulemuseks saada vaid 200 m või vähemgi.
Uuema käsituse järgi paigutatakse kihtsajupilved keskmiste pilvede hulka, kuid märgitakse vahel, et osa kihtsajupilvedest võib asuda madalal "korrusel", näiteks http://amsglossary.allenpress.com/glossary/search?id=cloud-classification1 , vt alt teine lõik (NB! See on väga hea sõnastik ja tasub kindlasti meteoroloogia aluseks võtta, kuigi kõikidele headustele vaatamata tasub olla siingi heas mõttes kriitiline). Võib öelda, et õnneks on uuemat käsitust kasutatud ka näiteks M. Kuurme 7. klassis õppevahendis "Loodusõpetuse töölehede kogu", mis on välja antud juba 2001. aastal (et selles õppematerjalis on seda käsitust kasutatud, võib antud juhul küll seostada õppevahendi koostanud õpetaja edumeelsusega, sest väga paljudes uutes, st viimaste aastate ülevaadetes, õpikutes jne kasutatakse endistviisi vana arusaama või käsitust), kuid kahjuks on seal tehtud viga (kihtsajupilvede puhul nn vana käsituse esitamine pole siiski otseselt viga!), sest konvektsioonipilved on paigutatud madalate pilvede hulka. Nii et tasub silmas pidada, et kui mõnes värskelt ilmunud allikas on kihtsajupilved paigutatud madalate pilvede hulka, siis tegemist ei ole veel uuema käsitusega, vaid lihtsalt pole uut omaks võetud või väga sageli lihtsalt ei teatagi, et kokkuleppe või kihtsajupilvede asend süsteemis on muutunud (TÜ-s võib kahjuks sama teadmatusega kokku puutuda).
Võib-olla (minu arvates) kõige parema käsituse, mida ma ei pea veelgi uuemaks käsituseks, võib leida siit: http://cloudappreciationsociety.org/collecting/about-cloud-classifications/ Siin on toodud ka põhjus, miks kihtsajupilv on problemaatiline: see pilveliik hõlmab tavaliselt vähemalt kaht "pilvekorrust", sageli isegi kolme, nagu rünksajupilvedki. Kihtsajupilved võivad seega olla kuni 10 km paksused, kuid erinevalt rünksajupilvedest kuuluvad kihiliste pilvede hulka (NB! Mõned uurijad kasutavad pilvede süstematiseerimisel hoopis pilveperekondade mõistet, näiteks kihtpilvede pere, mille hulka kuuluvad muide ka kiudkihtpilved, mitte vaid kiht-või kihtsajupilved; rünkpilvede pere; sajupilvede pere, viimaste hulka loetakse ka kiudpilved jne ja kuigi selline jaotamine pole ametlik, kuid minu meelest aktsepteeritav).
Sageli tehakse pilve põhiliikidest piltskeem, nagu see siin: http://www.enchantedlearning.com/subjects/astronomy/planets/earth/clouds/, kuid kus on tehtud ohtlik viga - kihtsajupilv on kujutatud hädise mõnesaja meetri, paremal juhul paari km paksuse pilvena, mis tegelikkuses ei suudaks olulisi ja kestvaid sademeid põhjustada, sest korralikeks laussademeteks peab pilv olema piisavalt massiivne ja paks. Sellistel skeemid või jooniskaartidel on selline viga ikka ja jälle korduv. Näitena toodud saidil on kasutatud lisaks veel vananenud käsitust. Veel näiteid: http://images.google.ee/images?um=1&hl=et&lr=&tbs=isch%3A1&sa=1&q=cloud+types&aq=f&oq= (kui link ei tööta, kirjutada googli pildiotsingu kasti sõnapaar cloud types ja otsi ning vaatepilt on kohe selge - enamikel on kihtsajupilv täiesti vääralt kujutatud, seda just paksuse ja ulatuse osas (näiteks http://www.free-online-private-pilot-ground-school.com/images/cloud-types.gif jne). Ülejäänud pilveliikide kujutamisega võib enam-vähem rahule jääda. Õige leidmisega võib päris tükk tegu olla. Raamatutes tundub olukord siiski parem olevat ja sealt leiab ka õigeid skeeme.
Viimaks võib välja tuua veel ka piltide küsimuse. Tihti esitatakse kihtsajupilvedena sellised fotod, mis ei kujuta tüüpilist kihtsajupilve või on koguni mingit teist liiki pilv, näitena olgu toodud see sait: http://www.australiasevereweather.com/techniques/moreadv/class.htm Toodud saidi fotod üldse on kuidagi nirud või äärmuslikud, esinduslikkust on vähe. Probleem on selles, et kihtsajupilvedest on head fotot raske teha. Mis puutub saiti, siis kui see mitteesinduslike fotode aspekt välja arvata, siis võib seda lehekülge julgelt soovitada, sest seal on jutt asjatundlik ning küllaltki huvitavalt esitatud ning lisaks on ka kihtsajupilved paigutatud vastavalt uuele käsitusele, ehkki lehekülg on päris vana, 2001. ja 2002. aastast pärit.
Niisiis võib pealtnäha üpriski igava välimusega ja argine pilveliik olla päris huvitava sisuga! Eelnevast lugesime ja tutvusime sellega, et inimene püüab loodust ikka klassifitseerida, et seda endale paremini seletada. Klassifikatsioon on aga tegelikult mudel loodusest või mingist nähtusest, ent loodus ei allu sugugi alati kuigi hästi sellistele jagamistele, lihtsustustele või mudeldamisele ning kihtsajupilv on selles suhtes hea näide. Üldse on klassifikatsioonid tegelikult maitse asi, võib teha nii üht kui teist moodi, kui see on kuidagi põhjendatud, kuid ei saa siiski leppida sellega, et teha võib ükskõik kuidas (näide konvektsioonipilvede arvamisest madalate pilvede hulka). Ka kihtsajupilvede arvamine madalate pilvede hulka pole otseselt viga, kuid ma pean õigemaks selle eripärasid arvestades (suurem pilvemass asub "keskmisel korrusel"; suur paksus, st hõlmab mitme kihi pilvi) ikkagi uuemat käsitust või süsteemi, mille kohaselt kihtsajupilved paigutatakse multi-level clouds alla.
Häid fotosid kihtsajupilvedest on raske teha ja veel raskem kuskilt netist saada, mistõttu olgu paar fotot esitatud.
Soe front 7. juulil.
4. septembri lausvihm ja kihtsajukad Tartus.