Irisatsioon ehk pilvede küütlemine

Ilm.ee-sse saadeti foto värvilistest pilvedest, tehtud 23.10.10 Raikkülas, autoriks E.Nummert:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Tere!

Eile jäi üks huvitav nähtus pildile ja tahtsin küsida, kas sellele on olemas loogiline seletus ilmainimeste seisukohalt või sattusin lihtsalt objektiiviga kuidagi sellise nurga alla. Pilved nimelt jäid veidi värvilised (fail lisatud). Ma ise seda pildistamise hekel ei täheldanud, püüdsin vaid sättida nii, et päike otse silma ja objektiivi ei paistaks. Omalt poolt oskan öelda seda, et vbl veerand tundi enne oli just suurem vihmapilv üle läinud ning päike oli parasjagu paistmas puude tagant.

Ette tänades,
E.

Vastus:

Tere,

suur tänu foto eest. Leidub ikka selgitus, seda nähtust nimetatakse irisatsiooniks ehk pilvede küütlemiseks ja tekib ülemiste (kiudrünkpilved) või keskmiste (näiteks kõrgrünkpilvede) poolläbipaistvates kohtades, kui kuu või päike paistab läbi nende kohtade. Irisatsioon on valguse interferentsinähtus, mille ilmnemiseks peavad veepiisaksed või jääkristallid, millest pilv koosneb, olema hästi ühtlase suurusega, sel juhul moodustuvad ringikujulised difraktsioonmaksimumid erinevate värvustena.

Difraktsioon tekib, kui valgus hajub takistustel, kusjuures valgus pääseb hajununa takistuse taha. Hajumine tähendab valguse suuna muutumist. Nii juhtubki, et teisel pool takistust, milleks võivad olla poolläbipaistvad pilved, mõned valguslained liituvad, kui nad on samas faasis ja seal tekib siis difraktsioonimaksimum. Maksimumi värvus sõltub sellest, millise lainepikkusega valguslained liitusid. Seal, kus liituvad vastasfaasis lained, tekivad difraktsioonimiinimumid ning valgust paistab meile sealt vähem. Graafiliselt on nähtust seletatud ka siin: http://www.atoptics.co.uk/droplets/corform.htm

Irisatsiooni pilvedes võib ühest küljest pidada üsna harvaesinevaks, ent teisalt võib see olla ainult näivalt nii, sest enamus inimesi ju ei vaata päikesesse ega sinna lähedusse, sest päike on liiga ere.

Ma ise sain suurepäraseid irisatsioonipilte Tartus 5. oktoobril

Tsüklon ja antitsüklon

Juba hulk päevi tagasi kirjutasin meie ilmastikule nii omastest ja olulistest süsteemidest nagu tsüklon: http://www.ilm.ee/?48020 ja antitsüklon: http://www.ilm.ee/?48026. Neid on viimastel päevadel pisut täpsustatud ja parandatud ning lisatud selgitavaid jooniseid. Suur tänu T.Tanilsoole ja M.Merilainile, kes lugesid need üle ja kinnitasid, et sisuliselt on asi korrektne. Kuna eesti keeles ei ole meteoroloogiaterminoloogia just kõige paremini välja kujunenud, siis paratamatult on seal ka suuremal või vähemal määral kohmakaid tõlkesõnu ja isegi paar mõistet, mis on jäetud inglisekeelseks.

Tallinnas toimub 28.-29. oktoobril põnev teaduskonverents, millest leiab rohkem infot siit: http://teadus.err.ee/teaduskonverents/index.php. Kes veel ei tea, võiksid tutvuda: http://teadvus.wordpress.com/.

Äike 22/23. oktoobril

Kui olin üht välku õhtul läänetaevas näinud, siis ei osanud rohkem midagi oodata. Radariandmed näitasid, et läänest lähenev rünksajupilvede süsteem oli nõrgenemas, seetõttu konkreetselt see süsteem äikest enam põhjustanud. Vaatlejatel kinnitusel aga põhjustas see süsteem merel olles siiski mitu välku ja need siis enne, kui ise välku nägin.
Pärast välgu nägemist hoidsin sel siiski silma peal. Õnneks tegi kuupaisteline öö pilved nähtavaks ja andis piisavalt valgust, et saaks pildistada. Märgata võis, et süsteem liigub väga kiiresti ja pilved ülemised osad valgusid laiali ulatuslikuks alasiks. Süsteemi lõunapoolses osas oli näha arengut:

.
.
.
.

.
Kui see üle läks, siis tõi kaasa teralume ja lumekruubisaju, samuti tuuleiilid. Huvitav oli see, et pilvesüsteem lähenes täielikus tuulevaikuses. Pärast üleminekut enam tuul ei vaikinud, vaid tugevnes ja saavutas lõpuks pärast põhiäikese üleminekut pea tormi tugevuse.

.

.

.

.

.

.

Kui süsteem oli üle läinud, oli läänetaevas uusi kiiresti kasvavaid rünki näha:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Kell oli juba öösel pool üks läbi. Rünkpilved kasvasid kiiresti rünksajupilvedeks, seejuures oli liikumine väga kiire. See liikus üle, tõi ka hoogsaju endaga kaasa. Siis selgines ajuti taevas, eemaldumas võis näha suure vertikaalse arenguga pilvi.

.
.

.

.

.

.

.

.
.

.

.

.
Ümbruses, eriti põhja-ja läänesuunas, kasvas uusi rünki. Viimaks ühinesid need kõik uueks süsteemiks ja see liikus koos tiheda teralume ja lumekruubisajuga pea kohale. Tuul oli puhanguline, aga ei midagi erilist. Sadu kestis umbes 10-15 minutit ja jäi siis kiiresti järele, ent pilve alasi oli veel pea kohal. Ja siis oli praktiliselt pea kohal (veidi siiski ida pool) pikk välk lõunataevast põhjataevani ja tugev müristamine. Väikese vahe järel oli veel teinegi ja kolmaski välk. Neljas välk oli juba kaugemal, aga selle kuma õnnestus fotole saada. Nüüd oli pea kohal taevas juba selge, aga põhjataevas mere kohal sähvisid üsna väikeste ajavahemike tagant välgud (välkude vahe umbes 0,5-2 minutit), paar välgulööki oli ka veel ida-ja kagutaevas. Kõik toimus umbes poole tunni jooksul pärast kl 1 öösel.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Seejärel võis jälgida põhjataevas mere kohal kiiret arengut ja lahkuvaid rünksajupilvi peamiselt kirdetaevas:





















.

.

.

.

.

Selle ja järgmise pildi vahe on ajaliselt 3 minutit.



















.
.
.

.

.
Talvist äikest on kuskil Eesti nurgas igal aastal, kuid tavaliselt on asi piirdunud 1-2 välgu/müristamisega, seega oli see juhtum tugevuse poolest eriline. Ühest küljest pole talvine äike midagi väga erilist, ent siiski seda näha on harv juhus.
Antud äikese võib liigitada advektiivseks, mis tähendab, et külm õhumass voolab soojale aluspinnale (meri, päeval oli sobiv ka maismaa) ja seetõttu tekivad tõusvad õhuvoolud. Sellised tingimused valitsevad tsükloni ja külma või oklusioonifrondi tagalas. Ka antud juhul oli see nii, sest saabuv õhumass oli külm, meri aga soe ja andis niiskust lisaks.

Aktiivne osatsüklon 22. oktoobril

Skandinaavia lõunaosas tekkis 21. oktoobril kiiresti aktiivne osatsüklon, mis oli seotud Norra merelt lõunasse ja hiljem itta liikuva peatsükloniga. See osatsüklon liikus kiiresti üle Norra ja Rootsi lõunaosa ning jõudis juba 22. oktoobri ööks Läänemerele.

22. oktoobri hommikul enne päikesetõusu oli Tartu idataevas selge, ent läänetaevas pilves. Väljas oli külma paar kraadi ja maa oli kahutanud. Autodel oli eelmisest õhtust jäänud veetilgad jäätunud, moodustades ilusa kaunistuse.

Päikese tõustes punetasid ja kollatasid pilved tugevasti ja pigem vöötidena. Kui päike oli tõusnud, siis oli läänetaevas süngelt sügavsinine nagu enne tugevat äikest (tegelikult võivad intensiivset äikest põhjustavad pilved olla heledad, aga öeldakse nii). Kuna pilved liikusid kiiresti, siis juba kella poole kümneks hommikul oli päike varjatud ja taevas kaetud tihedate hallide ja läbipaistmatute kõrgkihtpilvedega. Oli võimalus teha neist suurepäraseid fotosid.

Pisut enne keskpäeva hakkas sadama, kusjuures saju intensiivsus varieerus päris palju. Võis näha nii ilusaid kuueharulisi lumekristallidest koosnevaid helbeid siis, kui sadas üsna tugevasti, kui ka kristallitombukesi ja üksikuid nõelu või lumeteri, kui sadu oli nõrk. Samuti tõusis tuul, ent mitte kuigi tugevaks. Nüüd võis teha suurepäraseid fotosid kihtsajupilvedest. Pärastlõunal jäi sadu väheseks, kuid selleks ajaks oli tekkinud õhuke, kuid märg lumekiht ja looduse üldmulje oli talvine.
Lõunane lumesadu Tallinnas.

Foto: Ellu Vibur

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Järgmine vaatlus toimus juba õhtupoolikul Tallinnas. Päevane lumesadu oli katkenud, ent varsti sadas jälle. Õhtu oli enamasti kuiv ja peaaegu tuulevaikne. Tuul pöördus idast kiiresti põhja, st hakkas põhjast puhuma. Hiljem, öö hakul, tõusis loodetuul ning hakkas sadama, kuid seekord juba lörtsi ja jäist vihma. Sajuhood taandusid mõne minutiga ning taevas selgines. Alles jäid kagusse taanduvad kiudpilved ja üksikud kihtrünk-ja rünkpilved. Samal ajal olid kauges edela-ja läänetaevas rünksajupilved, mõned alasiga. Ühest täpselt läänesuunda jäävast alasist õnnestus korralikku välku näha.

See osatsüklon läbis tsükloni arengule iseloomulikud etapid kõigest kahe päevaga, tekkides 21. oktoobri hommikul ja hääbudes 23. oktoobriks, seejuures liikudes väga kiiresti. Kuna pööris oli mitme isobaariga ja liikus väga kiiresti, siis põhjustas see ebatavaliselt suuri õhurõhutendentse. Näiteks kell 7 hommikul registreeriti Vilsandi vaatlusjaamas õhurõhutendents -7 hPa 3 tunni kohta. Viimasest 4-5 aastast meenub vaid paar-kolm juhtumit, mis on sellega võrreldavad. Suurim langustendents (10 hPa 3 tunni kohta) oli 23.11.2008. a. eriti intensiivse lõunatsükloni saabudes. Osatsükloni lahkudes oli mitmel pool õhurõhu tõusutendents Eesti lõunapoolses osas kuni 7 hPa 3 tunni kohta, kohati enamgi.
Pöörise põhjaosas oli tuul esialgu nõrk või mõõdukas, hiljem oli peaaegu tuulevaikus. Lõunaosas aga oli tugev tuul, mis tõusis õhtupoolikul tormiks, kuid püsis nii tugev vaid väheste tundide jooksul. Osatsükloni laussajualad ja kihtsajupilved lagunesid õhtupoolikul ning selle asemel arenes konvektsioon, samuti oli kohati äikest, mida ka detektorid märkisid.

Hommikul olid valdavateks kõrgkiht-ja kihtaajupilbved, kust tuli lauslund.

Pärastlõunal aga kihtsajupilved lagunesid ja arenes konvektsioon. Piltidel on kohalik aeg. Allikas: http://www.sat24.com/homepage.aspx?html=zoom&xas=434&yas=67

Ka välgudetektorid märkisid üht-teist. ESTOFEX andis osale Eestis 1. astme ohuala ja hoiatas tornaado eest!

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Kes tahab, saab pilvemasside arengust 15 min sammuga satelliidipilte salvestada: http://www.sat24.com/history.aspx?country=scan. Selle juures tuleb arvestada, et pimeda ajal pole nähtavas valguses muud kui must pind, seega tuleb õhtu ja öö jooksul tehtud pilte valides panna linnuke Infrared ette ja vajutada alles siis retrieve. Päevasel ajal saab nii nähtavas kui infrapunases pilte vaadata. Kuna arhiivi muudetakse, siis kunagi hiljem saab valida pilte ainult tunnise intervalliga.
Keda huvitavad antitsüklonid, siis neile on kindlasti maiuspalaks: http://www.ilm.ee/?48026.

Järgnevalt fotod Tartust ja viimased ka Tallinnast.

Hommikused punavad pilved. Kohati on isegi mammatuse-sarnane.

Kui pilved punavad ja tulevad päikese vastasuunast, on halba ilma oodata, nii oli seegi kord.













Hea näide läbipaistmatutest kõrgkihtpilvedest.

Need on juba kihtsajupilved. Antud juhul on ainus vahe selles, kas pilvedest sajab või ei. Kehtib kokkulepe, et kui kõrgkihtpilvedest hakkab sadama, nimetatakse pilv ümber kihtsajupilveks, ehkki sademete esinemine või puudumine on ainus erinevus.

Korralik lumesadu.








Lumine loodus.








Õhtul Tallinnas. On veel näha hääbuva osatsükloni lahkub kiudpilvisus.

Äikesepilved Tallinnast läänes. Pildil kõige heledamas pilves tekkiski välk. Välkusid võis veel olla, kuid pidevalt ei jälginud.

Baarilised süsteemid ja tsüklon

Eesti keeles võib sellealast materjali napilt leida, näiteks M.Jürissaare õpikus ja mõnedes kogumikes olevatest artiklitest ja ülevaadetest. Internetis midagi asjalikku eesti keeles peaaegu ei leidugi, kui välja arvata P.Posti konspektid ja EMHI kodulehel (menüüs "Erialane teave" all). Loodetavasti ei jätnud midagi mainimata.

Selle tõttu kirjutasin kokkuvõtlikult parasvöötme tsükloni tekkimisest ja arengust: http://www.ilm.ee/?48020 ja baarilistest süsteemidest: http://www.ilm.ee/?48022, kuid needki ülevaated on hästi kokkusurutud ja palju aspekte on välja jäetud. Aja jooksul ja vastavalt vajadusele saab ülevaateid juurde kirjutada või täiendada.

Kuidas suhtuda ilmateadetesse?

Sel teemal võib mõningaid mõttemõlgutusi leida siit: http://vaatepunkt.eu/2010/10/20/kuidas-suhtuda-ilmateadetesse/.

Mõned märkused selle loo kohta. Kõigepealt pealkiri: Kuidas suhtuda ilmateadetesse? Võib norida sõna "ilmateade" üle, sest ilmateade on ilma teade ja õigem oleks ikka rääkida ilmaprognoosidest, kuid pealkirjas olevate sõnade valikus arvestati ka kõnekeelega, sest tavatsetakse ju rääkida ilmaprognoosidest ehk ilmateadetest.
Sealsed fotod on valinud toimetaja, nagu ka allkirjad. Fotod on võetud Internetist ja nende kasutamise eest autoriõiguste seisukohast ma ei vastuta.
Esimese foto allkiri, et rulluv äikesepilv saab tekkida vaid madalrõhkkonnas, pole õige, sest äike võib tekkida tüüpiliselt veel atmosfäärifrondi mõjul, mis võib ühendada küll madalrõhkkondi, aga ei pruugi ise tervenisti kuuluda mõne tsükloni koosseisu, näiteks polaarfront jookseb tihti läbi mitme madalrõhkkonna - tsüklonite seeria, mida ühendavad nabanöörid, nagu sünoptikud vahel ütlevad, mõnikord on sellised frontaalsed ühendused ka meridionaalse madalrõhuvööndi osatsüklonite või väikeste tsüklonite vahel olemas. Äike võib tekkida ka troposfääri ülalohu korral või sadula piirkonnas või suure kõrgrõhkonna äärealadel, harva otse selle südames (7.8.2009).

Loo lõpus on mõned mõistete seletused olemas. Tsükloni ja antitsükloni kohta käiv on väga üldine ja ütleb tegelikus elus ettetulevate olukordade kohta vähe või peaaegu üldse midagi. Tsüklonites on tihti nii sajuseid, tuuliseid ja pilviseid alasid kui ka rahulikuma ja ilusama ilmaga piirkondi, see on eriti iseloomulik maksimaalsesse arengustaadiumisse jõudnud ja okludeeruvatele tsüklonitele. Kõrgrõhkkonnas aga on ilm enamasti rahulik, lääneosas võib tuuline olla, kui on tekkinud vastasseis, tihti, eriti sügisel ja talvel on ilm aga pilves.

Küllap ebatäpsuseid leiab sealt loost veelgi.

Stratocumulus lenticularis

See on üpris haruldane pilve alaliik - igal aastal ei õnnestugi seda näha. 19. oktoobri hommik oli Tartus selge, kuid siis saabusid kihtpilved, mis katsid taeva lausaliselt. Lõuna eel hakkas pilvekiht lagunema ja siia-sinna tekkisid suuremad kihtpilvetükid ja -ribad. Siis, lõuna paiku tekkisid kirdetaevas korraks suurepärased Sc lenticularised, nagu järgneval kahel fotol võib näha. Need püsisid väga vähe aega, sest juba vähem kui minuti möödudes polnud neist enam jälgegi. Seega on nii mõnegi loodusnähtuse nägemiseks vaja vedamist ehk olla õigel ajal õiges kohas.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Seejärel jäid taevasse kesk-ja kõrgkihipilved, kusjuures kõrgrünkpilvede all oli näha eralduvaid jääkristalle - kõrge lumesadu:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Siis ilmusid taevasse juba paksemad kiudpilvetükid sajujoontega:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Täiendasin ka pilvede nimetamise juttu mõnede märkustega lisapilvede (accessory clouds) ja http://et.wikipedia.org/?title=Kasutaja:Geonarva/Pilvide_klassifikatsioon loendi osas:

http://www.ilm.ee/index.php?46546, vt vahetult enne nimekirja ja sellele järgnevat, lisaks veel rünkpilvede ja rünksajupilvede kokkuvõtvaid jutte.

Aktiivne tsüklon 14.-15. oktoobril

Pikemalt on ülevalguva ja loodetsükloni mõistetest juttu:
http://ilm.ee/index.php?47993

Eestisse saabus Atlandi ookeanilt üle Skandinaavia mäestiku aktiivne tsüklon. Ilm.ee-s kirjutasin nii loodetsüklonist ehk sukeldujast, mille nimi tuleb sellest, et tsüklon justkui sukelduks mandrile kui sellele vahel sarnanevale nn ülevalguvast ehk norra tsüklonist, mida võib vaadelda läänetsükloni põhjapoolse haruna. Antud juhul tundub, et sellel oli mõlema tunnuseid, kuid õigem paigutada siiski ülevalguvate tsüklonite hulka.

Tsüklon liikus loodevooluga kiiresti üle Skandinaavia Eesti poole, ise samal ajal süvenedes. 14. oktoobri õhtuks oli tsükloni kese juba Soome lahel ning seejärel suundus itta, kuid samal ajal edasine liikumine aeglustus. Keskmes langes õhurõhk 980 hPa lähedale, ilmakaarti võib näha siit: http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20101015.gif
See tsüklon tõi kaguservas üsna palju vihma, hiljem mõnele poole ka lörtsi ja lund ning Pandivere kõrgustikule kuni paarisentimeetrise lumikatte (esimene lumi sadas sel sügisel samuti Kirde-Eestis, 12. oktoobril), sest külma frondi tagalas algas intensiivne külma õhu advektsioon.
Juba aegsasti hoiatati tormi eest. Inimesed ootasid seda juba päeval, kuid siis oli tuul võrdlemisi nõrk, ajuti ka tugev, ent mitte tormine. Põhjus oli selles, et tsükloni kese liikus otse Eesti poole ja õhtupoolikul jäime keskme lähedal olevasse nõrgema tuule tsooni. Õhtul, kui kese hakkas eemalduma, tugevnes ka tuul ja maksimum saabus 15. oktoobri öösel, kui Pakril mõõdeti tuule tugevuseks 29,5 ja Vilsandil 28,7 m/s. Päris torm jäigi saartele ja rannikualadele, eriti looderannikule, sisemaa pääses seekord tormist. Mõõdetud suurimaid tuulekiiruseid näeb: http://www.emhi.ee/index.php?ide=2&shownews=272.
Mõnikord tekib kiiresti süvenevates parasvöötme tsüklonites maksimaalse arenguni jõudes selgema taevaga ala. Vahel meenutab see isegi orkaani silma, mille ümbruses puhuvad orkaanitugevusega tuuled ja võib kõvasti sadada. Ilmakaardil saab joonistada siis tagasikaarduva sooja frondi. Väga intensiivsetes tsüklonites tekib maapinnalähedane "soe südamik" (inglise keeles warm-core). Seal on jälgitav ka konvektsioon. See nähtus on seotud varjatud soojuse vabanemisega veeauru kondenseerumisel. Eestikeelset terminit pole, kuid inglise keeles nimetatakse seda protsessi ja nähtust warm seclusion. Kõnealuses loodetsüklonis toimus areng samuti sinnapoole. Päeval võis satelliidipiltidelt näha, et keskme ümbruses oli konvektsioonipilvi, siis selgema taevaga riba ja tsükloni välimises osas ulatuslikud frontidega seotud pilvemassid.
Järgnevalt paar satelliidipilti
(http://www.sat24.com/homepage.aspx?html=zoom&xas=434&yas=67)
sellest tsüklonist ja pilvedest:

Näha on väljaarenenud tsüklonile iseloomulik pilvespiraal, kuid ka konvektsioon ja hõredam pilvisus otse keskel.







Lähivaade tsüklonile. Pildil on kohalik aeg.

Ebatavaline soojus Gröönimaal

.


.

Raske uskuda, et 10. oktoobril oli Gröönimaal, täpsemalt Nuukis kuni 20 kraadi sooja, mis ka registreeriti:
http://www.wunderground.com/history/station/04250/2010/10/10/DailyHistory.html?req_city=NA&req_state=NA&req_statename=NA

Isegi südasuvisel ajal on seal temperatuur heal juhul tavaliselt 10 kraadi ümber. Praegusel ajal on seal klimatoloogiliseks normiks -2...+4 kraadi. Õhumasside kaardilt võib näha, et soojus on saabunud ühe ulatusliku tsükloniga, mis on P.-Ameerika kirdeosa ja Atlandi ookeani kohal ja soe õhumass on jõudnud Gröönimaa keskosani, ainult päris põhjaosas on tavapärane külm õhumass.

.

.

.

.

Praegusel ajal 20 kraadi on isegi Eestis väga vähereaalne. Üks rekordiliselt soojadest sügisetest Eestis oli 2000. aastal, siis oli veel detsembris sooja kuni 10 kraadi, oktoobri esimestel päevadel aga veidi üle 20 kraadi, kuid 10. oktoobriks oli juba tavaline jahe sügisilm, maksimumtemperatuur vaid 8 kraadi, järgnevatel päeval oli sooja taas üle 10 kraadi.

Temperatuuri Gröönimaal saab vaadata Taani Ilmateenistuse kodulehelt siit:
http://www.dmi.dk/dmi/index/gronland/vejrobservationer_gron.htm

Intervjuu

Septembris tehti minuga loodusajakirjade toimetuses (Veski 5, Tartu) intervjuu seoses sellega, et Horisondi 5. trükinumbris, mis ilmus septembris, avaldasin artikli möödunud suvest - tegin põhimõtteliselt ilmastiku kokkuvõtte. Seda intervjuud saab kuulata: http://podcast.kuku.ee/saated/loodusajakiri (Loodusajakiri 2010-10-07).

Intervjuus on paraku ebatäpsusi. Enese vastu peab olema aus ja kriitiline, mistõttu olgu vastav õiendus siin ära tehtud. Jutuajamise käigus mainitakse, et ilmastik oli kontrastne ja äärmuslik. Oleks pidanud mainima, et kontinentaalne, sest ilmastik on talvest alates olnud väga mandrilise moega. Siis on mainitud tavainimesi - kes need sellised on? Tavainimeste all on silmas peetud neid, kes ilma ja ilmastikuga igapäevaselt ei tegele, kes looduses toimuvat ei pane kuigivõrd tähele.

Klimatoloogilisi aastaaegu on 8: kevadtalv, varakevad, kevad, suvi, sügis, hilissügis, eeltalv, talv, mille aluseks on tihti ööpäeva keskmine temperatuur, aga ka lumikatte esinemine. Kui kaua peab ööpäeva keskmine olema kõrgem või madalam teatud väärtusest või kuidas ikka on selle lumikatte kestusega, siis see on muidugi kokkuleppeline ja mõneti suvaline. Näiteks võib suve määratleda siis, kui ööpäeva keskmine temperatuur on püsivalt üle +13 kraadi või domineerivad need päevad, kui ööpäeva keskmine temperatuur on üle +13 kraadi. Viimase määramisel võib mitmeti toimida, kuid üks võimalus on see, et summeeritakse +13 kraadi suhtes ööpäeva keskmise arvutamisega kõrvalekalded. Kui tuleb mingi periood, mil ööpäeva keskmine on üle + 13 kraadi (näiteks maikuus), aga siis järgneb terve rida päevi, kui see on alla + 13 kraadi, siis võrreldakse postiivsete kõrvalekallete summat sellele järgnevate negatiivsete kõrvalekallete summaga. Kui viimane ei tühista esimest, siis võib öelda, et klimatoloogiline suvi on alanud, kuid positiivsete kõrvalekalletega päevad võivad vahelduda negatiivsete kõrvalekalletega päevade palju kordi ja siis tuleb toimida samuti mitu korda, nagu kirjeldatud. Lääne-ja Kesk-Euroopas on enamasti suvi määratletud perioodiga, kui ööpäeva keskmine temperatuur on püsivalt üle +15 kraadi. Eestis seda ei rakendata, sest on suvesid, kui nii kõrge temperatuuriga perioodi polegi. Eriskummaline oli 1993. aasta. Siis algas eespool selgitatud tehnika järgi suvi Tartus juba 24. aprillil, aga Vilsandil 23. juunil. Ka Tartus oli pärast aprilli ja maid pikki perioode, kui ööpäeva keskmine oli alla + 13 kraadi, ent eelnenud suurt postiivset anomaaliat ei suutnud jahe periood tühistada, aga Vilsandil suutis ja nii tekkiski tohutu vahe. Selline juhtum paneb muidugi mõtlema selle üle, kas selline tehnika on ikka adekvaatne või mitte. Omaette probleemid tulevad esile siis, kui aastaaja määratlemisel arvestatakse lumikatet.

Siis oli juttu kahe Eesti päevast. Intervjuus ma ei selgitanud, mis selle põhjuseks oli. Selline olukord juhtub siis, kui saabub aktiivne soe front, aga see jääb toppama, st väheliikuvaks. Sellisel juhul on sooja frondi all ja vahetult selle taga niiske, jahe ja tuuline, tihti sajune ilm, ent juba 100-200 km frondist taga juba tõeliselt suvine ilm (kevadel ja suvel, talvel on teisiti).

Väljend "kõigi aegade rekord". Korrektne oleks öelda kogu mõõtmisajaloorekord vms.

Faktiviga sattus kahjuks suve kõige kõrgema temperatuuri kuupäeva nimetamisse. See oli 7. augustil, kui Narva-Jõesuus mõõdeti 35,4 kraadi.

Soe ja blokeeriv kõrgrõhkkond tekkis juba maikuus ja mõjutas paari nädala jooksul Eesti ilmagi, aga siis nõrgenes ja muutus ebapüsivaks. Seejärel tekkis uuesti juuni lõpus, juuli alguses ja püsis augsusti teise pooleni. Moskvas toimus muutus 18. augustil, siis oli maksimum 33 kraadi ja ööpäeva keskmine 26 kraadi, 19. augustil vastavalt 23 ja 20 kraadi ning 20. augustil 16 ja 12 kraadi, seega enam kui 10 kraadine ööpäeva keskmise temperatuur langus!

Derecho kohta oli jutt laialivalguv ja isegi segane. Täpsema määratluse võib leida varasemast postitusest.

Kuigi ilmavaatluspostides märgiti augustis ööpäevaseks maksimaalseks sajuhulgaks 100 ja enamgi millimeetris, siis ametlikult läks kirja 90 mm 29.augustil Ruhnus.

Sellised vead ja ebatäpsused tulid lihtsalt sellest, et mingit erilist ettevalmistust teha ei saanud, vaid sisuliselt toimus asi niim nagu tuleks keegi ootamatult tänaval mikrofoniga vastu, et räägi, kuidas siis oli suvi. Õnneks oli siiski võimalik intervjueerijat enne salvestamist teemasse sisse juhatada, et ta oskaks paremaid ja asjakohaseid küsimusi esitada.

Arvusid 2010. a. suve kohta võib leida veel siit: http://www.maaleht.ee/news/loodus/loodusuudised/rekordkuum-suvi-loppes-augustis.d?id=33030823

Loeng tormijahtimisest

1. oktoobril pidin ühes Tallinna koolis esinema ettekandega, et räägiksin noore inimese võimalustest enda ja mõne teise inimese näitel, keda ma tunnen. Ettekanne on peamiselt äikesest ja tormijahtimisest. Paraku lükati keskkonnanädal, mille raames pidanuksin rääkima, teadmata ajaks edasi ja selles konkreetses koolis seetõttu rääkida ei saanudki. Otsustasin, et lasen ettekande pdf-vormingusse ja seejärel Interneti teel avalikult kättesaadavaks teha:
http://ilm.ee/kola/pildid/jyri/Noore%20inimese%20voimalused.pdf (suur tänu ilm.ee meeskonnale!). NB! See on otselink failile, mis tähendab seda, et ettekanne ei avane enne, kui fail on üles laetud, vähemalt on see üldjuhul nii. Faili ennast saab alla laadida siit: http://ilm.ee/kola/pildid/jyri/. Faili maht umbes 14 MB.

Kuigi ettekanne on väga pikk, moodustavad suurema osa sellest fotod. Fotod olen enamasti ise teinud, kui mitte, siis on autorlus kas fotole märgitud või ettekandes öeldud, ka 26. ja 27. slaidil ning mullapuurimisest ei ole minu fotod, samuti viimasel slaidil olev videoke (kujutis on hüperlingiks, paraku on Internetist see fail maha võetud) on mujalt võetud.

Ettekandega on seotud mitu selgitavat slaidiesitlust, millele on ettekandes hüperlingid, kuid need ei tööta, mis on slaididele, sest pole Internetti üles pandud. Hüperlingid (ka veebipõhised) on väga halvasti nähtavad (vähemalt mulle), nii et kus on näha, et midagi peaks nagu olema, siis on need hüperlingid (näiteks 28. slaidil).

Slaidiesitluse esimeses pooles on rohkem teoreetilist ja selgitavat materjali (selgitusi), et fotodel olevat paremini mõista. Kes valdab teemat vähem, siis neile võib tunduda, et materjali on tohutult ja seda pole võimalik esimese hooga omandada, siis tegelikult on ikka nii, et teemakäsitlus on kokkusurutud ja väga üldine, tugevasti lihtsustatud, subjektiivne (peegeldab minu arusaamu) ja väga pinnapealne (slaididele ei saa ju pikki jutte, artikleid jne panna), siis võib ette tulla, et teadjamad lugejad ei nõustu kõigega, mis seal on, kuid põnev peaks kogu asi siiski olema.

Kasulikke näpunäiteid ilmaprognoosimiseks

Kogumikku "Universum valguses ja vihmas" on nimetatud ka ilmahuviliste või isegi meteoroloogia piibliks. Selles raamatus on erialainimeste kirjutatud geofüüsikaga seotud populaardteaduslikud artiklid, mis puudutavad atmosfääri, hüdrosfääri, päikesekiirgust või kliimasüsteemi ehk antakse ülevaade atmosfäärist (kogumikus on eraldi artikkel teiste Päikesesüsteemi planeetide atmosfääridest), päikesekiirgusest, ilmastikust ja kliimast.

Seal on näiteks ilmaennustamisest hästi kirjutanud Merike Merilain, kes annab mõningaid nõuandeid ilmaprognoosimiseks ja mida selle juures tuleks arvestada ning need sünoptiku rusikareeglid väärivad äratoomist siingi:

1) Frontide liikumist saab ekstrapoleerida, kasutades sama kiirust, millega need liikusid eelneva 12-24 tunni vältel.
2) Isallobaaride (õhurõhu tõusu ja langusi ühendavad samajooned) maksimumi ja miinimumi ühendav mõtteline joon näitab madalrõhkkonna liikumise suunda, tsükloni kese liigub paralleelselt selle joonega.
3) Tsüklonid liiguvad tavaliselt piki 700 hPa voolujooni, kiirus umbes 70 protsenti sellel pinnal valitsevast kiirusest.
4) Talvisel ajal on jääst vaba meri lisaenergia allikas, mis sageli äratab ellu ja muudab tormiks juba hääbunud tsükloni. Mere kohal tekivad hilissügisel ja talvel tihti ka konvektiivsed nähtused, mis tekitavad ootamatut lumesadu rannikualadel.
5) Ole uudishimulik iga uue ilmailmingu vastu, olgu see nähtav ilmsi, satelliidipildis, radaril või numbrilises analüüsis.
6) Ära kunagi usu, et seda ilma ma tean. Meteoroloogias ei kordu ajalugu kunagi täpselt, kuigi tüüpolukorrad on enam-vähem samad.

Suure absoluutväärtusega isallobaare (vähemalt ±3 hPa/3h) saab vaadata siit: http://www.uni-koeln.de/math-nat-fak/geomet/meteo/winfos/wetterk_wind_europe.html, kuid see aitab tegelikult vähe, sest isallobaarid on seal üpris ebatäpselt kujutatud ning jäävad enamasti ookeanialade kohale. Tegelikult võib suurema absoluutväärtusega kui 3hPa/3h isallobaare olla ka mandril, sh Eestis, ent reeglina need ei kajastu nendel kaartidel. Lihtsasti ja hästi on sellest temaatikast kirjutatud veel siin: http://www.theweatherprediction.com/habyhints/78/

Huvitav nähtus

Mõnikord võib lihtsasti seletatav nähtus ja protsess palju segadust põhjustada. Ühte listi saabus järgmine kirjeldus ja küsimus, mis tundub esmapilgul väga mõistatuslik:

"Tere!

Tahaksin teada mis see võis olla? 24.06.2010.a. kukkus midagi alla. Nägin aknast jälge. Ülevalt poolt oli valge saba, aga allpool oli must saba, mis väga kiiresati haihtus, lausa alla minuti. Siis kui jõudsin pildi teha oli must(tahmane) osa haihtumas, aga vaevalt on nähtav. Mis paistis olevat kahe metsa vahel. Kuskile Iru ja Loo väljale.Või Maardu järve metsa juurde.

Vaatlus toimus Sinimäe 3 kolmeteistkümnendalt korruselt."

Juurde oli lisatud järgmine foto:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Sellisele kirjale järgnesid sellised vastused:

"Tervist!

Mul sehuke loll idee, et valge osa on mudelraketi kütuse põlemisjäägid (suht kui efektiivne töö on tehtud, järelejäänud kütus visiseb põlemiskambris), tume on raketi kere tossamine, mis enne põlemisjääkide jälje sisse ära kadus. Samas, see oleks siis üks pirakas mudelrakett. Mõni lendav kosmoseobjekt vast nii graatsilist atmosfääri sisenemist ei teostaks, kildude jäljed oleks näha. Kas küsija ehk oskab täpsustada, kui kiiresti too asi liikus (ca. mitme sekundiga ta selle nähtava jälje tee läbis?)"

ja "Tere!

Võib-olla oli tegemist meie kaitsejõudude eksperimendiga?"

ning lõpuks

"Tere,

See on vist näide sellest, kuidas müüdid sünnivad. Kirja autor on pannud sündmusele pool juurde. See saba ei tekkinud minutiga, vaid hoopis pikema aja jooksul. Tegemist on tavalise reisilennuki reaktiivmootorite põlemisjääkide nn. sabaga, mida väga tihti taevas näeme. See must saba, millest juttu oli on natukene haruldasem. Nimelt on see päikse poolt tekitatud vari, mida inimene juhtus nägema. Kuna see vari on nõrk saab seda jälgida ainult saba ja päiksega nn. ühel joone olles. See tõttu see saba ka kiirelt kaob (päike liigb edasi).

P.S. Olen ka ise sellise pildile kunagi saanud. Must osa oli mere kohal ilusti horisondini välja jälgitav. Vaatlus kestis ka ehk minuteid 5. Siis oli vari kadunud."

Esimese kahe seletuse tõsiduse üle võib vaielda, kuid arvatavasti on pakutud seletusi ja ideid ikkagi tõsiselt mõeldud. Viimane seletus on igal juhul tõsine ja enam-vähem korrektne.
Võib norida väite kallal, et tegemist on tavalise reisilennuki reaktiivmootorite põlemisjääkide nn. sabaga. Täpsustuseks olgu öeldud, et see on ikkagi pilv, mis tekib seetõttu, et põlemisprotsessi tõttu lisandub õhku veeauru ja heitgaasides olevad tahma-jmt osakesed sobivad kondensatsioonituumadeks. Nendele tekib sobivatel tingimustel kohene kondenseerumine ja tekkinud veepiisakeste jäätumine, mille tagajärjel moodustub kitsas pilvetriip. See võib sobivatel tingimustel püsida isegi tunde ja laieneda tugevasti, näiteks siis, kui õhk on troposfääri ülaosas niiske ja kaldub tõusma (tsüklonite ja frontide idaservas). Nähtav jälg võib tekkida veel tiivakeeriste ja lokaalse õhurõhulanguse tõttu. Kondensjäljed on tihti ülemise kihi pilvedega koos. Kuna kondensjäljed on üpris teravalt piiritletud ja hajutavad ning peegeldavad piisavalt valgust, siis saavad need heita hästijälgitava varju, mida sobiva vaatepunkti korral, nagu viimases vastuses seletatud, võib näha kas enamasti kiud-ja kiudkihtpilvedel või siis, kui õhumass on vinene. Selline vari on nii mõnigi kord ruumiline, sest vari ei teki tasapinnale, vaid pilvekihile või vinesele õhule, millel on paksus ja mis on samuti vähemalt osaliselt läbipaistev.
Harva tekib hajujälg (distrail) ja see juhtub siis, kui lennuk lendab läbi õhukese pilvekihi, kus juba väikesest temperatuuri lokaalsest tõusust piisab, et pilv selles kohas hajuks. Järele jääb peaaegu pilvevaba kanali-või tunnelitaoline joon või triip. Hajujäljed tekivad sageli seoes lennuki laskumise või tõusuga, mille käigus sõidetakse läbi pilvede. Üht näidet hajujäljest vt http://www.hot.ee/her/taevas.html
(foto leiab, kui Ctrl+F otsida Suure lennuki). Sealselt leheküljelt leiab palju huvitavat ja põnevat.
Kondensjälgedega on seotud vandenõuteooriaid.

Viimases seletuses on väidetud, et pool on juurde pandud. Selle üle võib küll vaielda, ent ilmselt see ikkagi nii pole. Nähtus oligi vaatleja arvates selline, nagu ta seda kirjeldas. See, kui adekvaatne on mingi nähtuse, sündmuse vms kirjeldus, sõltub kirjeldaja eel(taust)teadmistest, eelarvamustustest, emotsioonidest jpm asjaoludest.