Videvikukiired 19.-21. juulil; märkusi

Märkused. Kui postituses on 8-10 ja rohkem pilti, siis väiksemas kirjas olevad kommentaarid võivad viimaste piltide kõrval olla tunduvas nihkes. See sõltub arvutist ja võib selles konkreetses arvutis vea ka kõrvaldada, kuid nii, et igas arvutis oleksid kommentaarid omal kohal, teha ei saa. Selle pärast palun vabandust.

Osmussaare postituse juurde on lisatud uus kommentaar täiendava infoga saarte kohta käivatest uurimusest, mis puudutavad ilmastikku või kliimat.

***********************

19.-21. juulil valitses Eestis parasvöötmeline suviselt soe õhumass. Päeval olid rünkpilved, mis õhtul taandarenesid, st muutusid taandpilvedeks (Sc cumulogenitus). Igal õhtul võis jälgida videviku-ja videvikuvastaseid kiiri, sest kuigi õhk näis väga klaar, on õhus alati mingil määral tolmu vms osakesi ja see aitab Tyndalli efekti ilmnemisele kaasa.

21. juuli õhtul oli veel päikesesammas ka näha. Suvel saab see arusaadavalt tekkida vaid kiudpilvisuse korral.

Päeval ja õhtul oli konvektsioon vee kohal. Sooja vee ja jaheda õhu koostoimest tuleneb selline olukord juulis haruharva, tavaliselt hakkavad augusti sellised päevad peale.

19. juuli. Rünkpilved

 

Rünkpilvede lamenemine ja muutumine taandpilvedeks.

Konvekstioon koondub mere kohale. Ilmuvad videvikukiired.

Eredalt on näha silver lining, mis on difraktsiooninähtus.

Videvikuvastased kiired.

 

20. juuli. Pilve tumedus ei näita midagi selle kohta, kas sealt sajab või mitte.

Veel videvikuvastaseid kiiri ja Veenuse vöö (Maa vari, mille serv - penumbra - näib roosakas).

21. juuli. Kassikaliste rünkpilvede päev. Rünkpilved on eraldiseisvad pilved, kui on näha kokkusulandumist, siis on tegemist mingi muu pilveliigiga või nende transformeerumisega.

 

Kõrgrünkpilved

 

Kiudpilved ja sammas

Äike 18. juulil

18. juuli hommikul olin veel Osmussaarel. Öösel oli olnud merel vaatamisväärne äike, kuid see ei jõudnud saareni ning ilm jäi rahulikuks ja kuivaks. Hommikul arenes mandri pool rünksajupilvi, oli kuulda müristamisi:

 

Seejärel pilved hajusid ja ilm oli ebamääraselt pilvine, kuid väga nõrga tuulega ja kuiv.

Ka õhtu hakul Tallinnasse jõudes püsis vinene ja vaikne ilm, kuid siis tuli kiire muutus. Äikesepilved arenesid õhtul ja liikusid üle Tallinna. Vihma sadas üsna palju ja pikalt, äike oli leebe, välgud rohkem pilvedes. Äikesepilve saabudes oli näha võrdlemisi hästi arenenud arcus ja selle üleminekul tõusis tuul, kuid midagi ohtlikku ei järgnenud. Äikesepilved arenesid terves Baltikumi lääneosas, kuid sajupilved ei liikunud kuigivõrd itta, mistõttu Baltimaade idaosa jäi kuivaks, palavaks ja päikeseliseks.

Pärast äikest jäi ilm pilve ja sadas lausvihma veel päris pikalt, nagu öeldud. Suurte äikesepilvede puhul, sageli just frondiga seotutel, nagu sel korralgi, tuleb kõigepealt äike koos pagiga, millele järgnevad kihtsajupilved lausvihmaga, mis aja jooksul nõrgeneb ja pilved muutuvad samuti õhemaks. Seejuures võivad üksikud välgud eksida nendesse kihtsajupilvedesse. Selle kohta vaata ka: http://wvlightning.com/tower.shtml#0a

Rahulik ebamääraste pilvedega ilm Tallinnas 18. juuli õhtul.

 

Peatselt tekkisid kiiresti rünksajupilved.

Lähenev äikesepilvedevöönd.

 

 

 

Kui äike oli kohal, siis oli taevas ühtlaselt pilves, sadas vihma ning aeg-ajalt oli pilvesiseseid välke.

Kordus kahe Eesti päev

24. juulil kordus kahe Eesti päev, kes mäletab, siis selline oli 8. mail: http://www.ilm.ee/?47354, kuid erinevalt tollasest pole nüüd tagasilööki, vaid soe tungib kohe lõplikult loode poole. Atmosfäär annab nüüd võimaluse näha, mis juhtub, kui mai keskpaiga kuumus jõuab Eestisse juulis. Õhumasside kaardilt näeme, et meid puudutab 20 kraadi isoterm umbes 1,5 km kõrgusel. See tähendab temperatuuritõusu vähemalt 35-kraadini, kui ilm on selge. Selline isoterm on erakordselt haruldane, võib-olla oli viimati see Eestis 2001. a. juulis.

Osmussaarel 15.-18. juuli

Nendel päevadel oli võimalus Osmussaarel ringi vaadata. See on väike saareke Eesti looderannikust umbes 7 km veel loode pool. Ajalooline nimi on Odensholm ehk Odini haud ja jääb Noarootsi valda. Rannarootslaste ajaloolise asustusala tõttu on sealsed nimed kõik rootsikeelsed. Saar

tõusis maakerke tõttu merest umbes 3 tuhat aastat tagasi. Praegu on selle pikkus 4,5 km ja laius kuni 2 km. Lõuna-ja lääneosa on madal, ääristatud klibuvallidega, sealt kasvab saar aja jooksul juurde, põhjaosas on kuni 8 m kõrgune pankrannik ja sealt saar kulub.

Saarel elas tippaegadel 150 inimest, praegu ainult üks inimene saare keskel asuvas talus. Ta peab silma saarel ja sõidab autoga iga päev mitu ringi, et oleks ülevaade. Saarel on üllatavalt tihe teedevõrk, kõikide teede pikkus kokku 15-20 km. Saareelanik tõi sinna paar-kolm aastat tagasi ka lambaid, praegu on neid seal tuhat. Lambad on paari aastaga saare välimust just taimestiku mõttes tundmatuseni muutnud. Matkarühmast olid mõned saarel väga palju kordi käinud, mõned aga enne lammaste toomist ja nad teadsid rääkida, et varem oli kõik teist moodi, taimestik lopsakas, teised liigid jne, praegu oli aga varasema lopsakusega võrreldes saar samahästi kui paljas, liigid ja nende leiukohad olid täiesti muutunud. Sel hetkel võis tajuda eriti jõuliselt Van der Maareli karusselli mudel paikapidavust. Selle kohaselt on vähemalt niitudel taimede dünaamika sarnane sellega, mis juhtub lastega siis, kui nad tahavad saada kiiresti pöörlevale karussellile. Mõned neist ei pääse üldse ligi, vaid lüüakse pöörlemise kuid tõttu sealt uuesti välja, need, kes saavad, püsivad ka üldiselt vähe aega ja asendatakse peatselt mõne teisega. Sama toimub ka looduses taimestikus, mida on uuritud just niitudel. Kui me vaatame mingit rohumaad, siis on tunne, et seal on kõik paigas ja taimestik on staatiline, suurt ei muutu, sest enamik on ju püsikud ja aja jooksul kõik välja kujunenud. Kuid nii see pole, seal toimub pidev tõmblemine - kui uurida näiteks 1x1 m laiku ja arvet pidada seal kasvavate taimede üle, siis selgub, et igal aastal kasvavad seal uued liigid, taimed on asukohti vahetanud jne. Selleks loodigi metafoor karuselli ja lastega, et ilmekamalt seletada, mis toimub.

Enamus päevi oli päikesepaistelised ja liiga soojad, kuid oli ka pilvi ja koos seltskonnaga kulus isegi kuni pool ajast nende vaatlemisele. Äikest nägime 18. juuli öösel eemal mere peal. Välgud käisid mööda pilve alumist pinda, mistõttu kasutati iseloomustamiseks väljendit "äike nagu Aafrikas". Troopilistel aladel, eriti kuivemates kohtades on hästi tüüpiline, et välgud on just jooksmas pilvede alumisel pinnal. Meil parasvöötmes on äike teistsugune, pilve alused on enamasti väga madalal ja sellist vaatemängu, et välgud jooksevad mööda pilvepinda, ei näe kuigi palju, vaid pigem on äike pilvedes või pilvede-maapinna vahel. Vihma sealt ei tulnud, üldiselt on Osmussaarel ilm kuiv terve suvi, st juunist augusti-septembrini, põhjuseks ikka mere mõju.

Paaril ööl võis jälgida ka helkivaid ööpilvi, kuid neid oli vähe ja maksimaalne heledus ainult kaks. Meeldetuletuseks, et helkivate ööpilvede heledust hinnatakse viiepallisel skaalal.

Pilvevaatleja. Pilgu all on hajuv äikesepilv.

Lähenemine Osmussaarele

Õhtune maastik kadakatega
 

Huvitavate värvidega loojang. Pane tähele videvikukiiri.

Keegi oleks nagu pilvedest mustri kudunud taevasse.

Need on kõrgrünkpilved ja mitte segi ajada kiudrünkpilvedega!

Rünkpilved

Kiudpilved. Pane tähele nende varju vasakpoolsetel räbaldunud rünkpilvedel.

Nagu meduusid taevas. Kiudpilvetompude all on sajuväädid - nii näeb välja lumesadu paljude km kauguselt.

Videvikuvastased kiired. Mõned neist pärinevad kiudpilvede tompudest.
 

Noa laevad. Need näitavad peaaegu kindlasti lähitulevikus ilma halvenemist, nagu vaatlused on näidanud. Ilm halvenes alles järgmisel päeval.

Kondensjäljed on kõverdunud, sest tuule kiirus on erinev.

Äike 15. juulil

15. juulil oli ebapüsivus suurem ning rünkpilved 14. juuli omadest vastavalt samuti kohati kõrgemad ja kiiresti muutuvad. Tekkimisaeg oli siiski hilisem. Enne rünkpilvi oli taevas kõrgrünkpilvi, mis meenutasid igati rünkpilvi, kuid asusid keskmise kihi pilvede kõrgusel, seega rünkpilvede analoog keskkihi pilvede kõrgusel.

Pilvede areng oli kiire ja esimesed sajupilved tekkisid veidi enne kl 14. See kellaaeg on väga kindel, et suurt enne seda päevase konvektsiooniga vihma ja äikest vaevalt tuleb, hiljem on muidugi vihm ja äike tavaline. Teine võimalus on vihm ja äike öösel ja hommikul, mis on seotud kas merega või mõne frondiga. Termilisel teel (päevane konvektsioon) ei jõua tavaliselt pilved areneda sajupilvedeks kl 12-ks või 13-ks, rääkimata varasemast ajast.

Sealjuures tekkisid alguses madalad rünksajupilved, alles hiljem jäätunud tippudega.

Parasvöötmes on hästi tüüpiline see, et ühe ja sama rünkpilve arengut rünksajupilveks ei saa jälgida, vaid taevasse tekib suuremaid ja suuremaid rünkpilvi kuni lõpuks on kuskil rünksajupilved tekkinud. Need tekivad tihti rünkpilvede kobarast. Troopikas on tavaline, et üks ja seesama konkreetne rünkpilv muutub rünksajupilveks ning seda on võimalik väga hästi jälgida.

Õnnestus pildistada ka nähtust, mida nimetatakse žargoonis inglise keeles rain foot. See kujutab sajukardina kaardumist maalähedases õhukihis pilvest eemale ja näitab üsna suure kindlusega, et pilvest laskub pagi (väljavool).

Lõuna, näha on läätsjaid pilvi ja rünkpilveräbalaid.

Kiiresti tekkis ka üks kõrge rünkpilv.

Videvikukiired

On olemas ka vanarahvatarkus, et kui lämmatavalt soojal päeval kattub taevas üleni pilvedega, siis on äikest oodata. Sealjuures need pilved ei pruugi üldsegi mingid äikesepilved olla. Sel suvel on korduvalt niiviisi juhtunud.

Esimene äikesepilv asus loodes.

Lõunast (jääb paremale) lähenes selle päeva peamine äikesepilv. Sel hetkel seal äikest kuulda polnud.

Äike oli väga nõrk ja pilv tõi kaasa hästi tugeva vihma. Midagi erakordselt seal polnud, kaasnes ka tuul. Vaatlejate sõnutsi muutus pilv hiljem vihmarohkemaks ja äike tugevamaks, üheks põhjuseks oletati sooja merd. Tegelikult oli tegemist pilvekobara loomuliku evolveerumisega ja mere kohale jõudes oli pilv lihtsalt jõudnud küpsusstaadiumisse. Eks soe vesi ilmselt selle hääbumisele muidugi kaasa ei just ei aidanud.

Rain foot. See on kindlasti tähelepanuväärne foto. Kui pilv eemaldus põhja suunas, siis sajupiir oli nagu paraboolselt kõver maapinna lähedal. See näitab, et pilvest laskub pagi ja maapinna lähedal muutub ju vertikaalne tuul rohkem horisontaalseks, kandes endaga ka sademeid, kõverdades selle teekonda vastavalt.

Pärast pilve lahkumist oli jälle päikseline ja 30 kraadi sooja.

 

Arenes ka teine äikeste laine.

Dirhami lähistel. Äikesepilved on Tallinna kohal, kuid siit on näha alasi koos kasvavate rünkadega.

Ilusad äikesepilved 14.7.2010

14. juulil oli äikest ainult üksikutes kohtades, näiteks looderannikul. Rünkpilved arenesid eelmistest päevadest varem ja kiiremini kõrgemaks. Rünksajupilved tekkisid esmalt läände ja edelasse rannikule ning mere kohale, liikudes aja jooksul lähemale.

Seejuures pärastlõunane rünksajupilv oli kõrvaga, nagu fotodel nähtu kohta öeldi. Mulle meenutab see pilvekuju labakinnast. Selline pilvekuju on üsna harva tekkiv, kuid aeg-ajalt võib ikka näha. Seejuures on seal alati äikest, kuid see pole tugev.

 

Rünkpilved kasvasid rohkem kõrgusesse.

 

Kaugemal edelas on rünksajupilved.

Kõrvadega rünksajupilved. Seal on äikest, kuid see on nõrk.

Kuumus, rünkpilved ja videvikukiired 11.-13. juuli

10. juulil jõudis kuum õhumass kohale. 11. juuli hommikul oli veel põhjarannikul äikest, kuid siis selgines lõunaks ja õhtuni oli pilvitu ja vinene ilm ning väga palav.

12. juulil tekkisid taevasse rünkpilved, kuid need hajusid õhtupoolikul, ilm oli rahulik ja palav. Öösel tekkis mõnel pool udu, sest niiskust oli õhus üsna palju (kastepunkt 15-17 kraadi ümber). Sama kordus ka 13. juulil, kuid õhumass oli muutunud veidi labiilsemaks, sest pilved tekkisid varem, need arenesid rohkem vertikaalselt ja nende hulk oli suurem ning hajusid õhtul palju hiljem. Viimaks jäid alles kõrgrünkpilved, seda ka ööseks, lubades järgmiseks päevaks äikest. Lisaks olid öösel veel tugevad helkivad ööpilved, kuid need nõrgenesid hommikupoole ööd üsna kiiresti.

13. juuli õhtul olid läänetaevas pilvede tumedad siluetid koos videvikukiirtega, mis pakkusid imelist vaatepilti.