Üllatav kolmapäev - kas ikka?

Kolmapäeval (29.6.) selgus "tavatute" ilmaolude tõttu huvitav tõsiasi. See seisneb järgmises. Öö jooksul tekkis Eesti kagupoolmikus madal lauspilvisus, mis ei hajunud enne õhtut. Seetõttu oli seal veel päevalgi õhutemperatuur samasugune nagu öösel või hommikul (15˚...17˚C). Õhtul pilvede hajudes temperatuur tõusis veidi üle 20˚C. Samal ajal oli Lääne-Eestis hommikust saati ilm selge ja temperatuur tõusis kiiresti üle 20˚C. Nii oli pärastlõunal õhutemperatuurierinevus üle Eesti enam kui 10˚C, kusjuures jahedaim oli Kagu-Eesti. See ei ole asjaolusid arvesse võttes üldse üllatav ega midagi iseäralikku, lihtsalt Venemaalt läheneva lõunatsükloni toel saabus kagust niiskust, mille arvelt tekkis madal pilvisus ja mis suure niiskuse tõttu püsis päevalgi. Lääne-Eestisse ei jõudnud kuni õhtu saabumiseni madalate pilvede tekkeks piisavalt niiskust.

On ootuspärane, et suvel on ilm pilves ilmaga palju jahedam kui selge ilmaga sama õhumassi tingimustes, eriti aga sooja õhumassi puhul. Kui taevas on tihedalt madalate pilvedega kaetud, siis võib-olla õhumass kuitahes soe, aga temperatuur ei pruugi olla 15˚C-st kuigipalju kõrgem ega tõuse päeva jooksul, kui pilvisus püsib. NB! See peab olema madal pilvekiht, keskmise või ülemise kihi pilvede puhul võib ilm olla siiski hulga soojem ja temperatuur tõusta päeva jooksul. Lisaks on eelöeldu kehtimiseks vajalik, et pilvekiht tekiks hommikuks, et õhk jõuaks jahtuda. Kui see pilvekiht tekib või saabub mujalt päeva jooksul, siis võib soojas õhumassis säilida kaua aega kõrge õhutemperatuur. Meeles on üks juhtum, vist oli 2002. a. juuli, kui hommikul tõusis kl 10ks temperatuur 27˚C-ni, kuid siis läks ruttu lauspilve ning pilvekiht asus vaid paarisaja meetri kõrgusel aluspinnast. Temperatuur langes üsna ruttu 25˚C-ni ja püsis siis sellisena päris õhtuni. Niisiis, kolmapäeval oli kagu pool jahe pilvede tõttu, kuid õhumass oli kogu Eesti kohal väga soe.

Üllatav oli aga inimeste teadlikkus/arusaamine sellest. Nii internetikeskkonnast kui tutvusaringkonnast selgus, et väga paljud ei suutnud mõista, et kuidas siis nii juhtus. Ei saadud sellest aru, et ilm jäi jahedaks pilvede tõttu ning olukorda, et rannikualadel või Lääne-Eestis on väga soe, peeti anomaalseks, isegi väga. Kuidas intenetikeskkonnas arvamust avaldanud inimestega, ei tea, aga tutvusringkonnas ei uskunud paljud, et asi on pilvedes, vaid arvati kindlalt ja veendunult, et Venemaalt saabus idatuulega külm õhk. Kuid nii see ilmselgelt pole, seda näitavad juba Venemaal mõõdetud õhutemperatuurid, mis olid paljudes kohtades 25˚ ümber ja enamgi. Kuuldavasti sai EMHI kõvasti sõimata, miks nii valesti prognoositi sooja jne. Samal ajal aga ei vaevutu üldse uurima põhjuseid, miks selline olukord tekkis (esimeses lähenduses, mis teemat mittevaldavale inimesele võiks täiesti piisata, antud jutuks oleva teema puhul on vastuseks madal pilvisus, kuid sügavamale minnes peaks uurima, miks see pilvisus tekkis jne, st lahendama juba mitmesuguseid küsimusi, mille lahendus ei pruugi kerge olla).

Tallinnas ja mujal põhjarannikul oli kõige soojem kolmapäeva hommik, kuid päeval jahenes. Selle jaheduse päritolu oli teine, põhjuseks jahe veekogu (Soome laht), millelt puhuv tuul tõi lahe kohalt jahedat õhku. Kui veekogu on jahe, on selle kohal ka väga sooja õhumassi ajal õhk jahe, seda just suurte veekogude puhul.

Kommentaar 8. augusti kohta

Siin http://www.fyysika.ee/uudised/?p=6460 on kirjutatud 7. ja 8. augustist, mis olid üpris erakordsed päevad ilma/atmosfääri mõttes. Järgnevalt arvamusi artiklis öeldust.

Ei pea kuigi reaalseks, et saab välja selgitada, milline oli suitsu (kõrge tahkete osakeste kontsentratsiooni) mõju äikesetormile, sest siis peaks kõrvale võtma kas analoogse äikesetormi, mis evolveerus madala tahkete osakeste kontentratsiooniga õhumassis või statistilise variandi ehk on piisavalt mahukas andmestik, mis kajastab äikeste seoseid tahkete osakeste kontsentratsiooniga. Antud juhul peab arvestama, et see süsteem tekkis Eestist väga kaugel, kus olid atmosfääriolud teised ning põuasombu/suitsu mõju võis pigem ilmneda süsteemi evolveerumisele. Selgem õhk saabus siiski lõunast ja edelast, mitte läänest, kuigi tõsi, algpäritolu võis lääs küll olla. Väga keerukas on öelda, kui suur mõju ikkagi oli rekordi nurjumisel suitsul jmt, pigem ütleks esmase põhjusena seda, et õhuvool ei suunanud kuuma õhumassi otse Eestisse, vaid üle Peterburi Kagu-Soome. Peterburis mõõdeti ka ametlikult 7. augustil üle 37 kraadi sooja. Alles teiste põhjustena saab välja tuua siis suure tahkete osakeste kontsentratsiooni, pilvisuse, kõrge niiskuse, veekogud jmt.

Üpris huvitav on kommentaar artikli kohta. Jääb arusaamatuks, mida täpselt mõeldakse keerisvalli all, kuid arvata võib, et tormisüsteemi esiosa (arcus). Seetõttu ongi ühtne terminoloogia tähtis, sest kui iga üks mõtleks mingeid oma mõisteid välja, tekiks palju arusaamatusi. Kui seda siiski teha, tuleb selgitus juurde lisada, mida selle all mõistetakse. Kahtlane on väide, et esimene äike vallandas...- see äikesesüsteem tekkis Eestis kaugel ning selle tekkes ei mänginud siinsed äikesed mingit rolli. Pealegi ei olnud päeval või õhtul enne tormi mandril mingit äikest, hommikul küll oli saarte piirkonnas tugev äike, sadas ka rahet, kuid sellest vaevalt jutt käis ning ilmselt see õhtuseid sündmusi ei mõjutanud. Muus osas võib nõustuda, et oli inversioon ja selle lõhkumiseks oli vaja tugevamat häiritust ja kui torm oli üle käinud, siis tekkisid mitmel pool äikesed, sest takistavat kihti polnud ja atmosfääri oli tugeva turbulentsiga segatud. See on ka muidugi õige, et see tormisüsteem tootis end.

Konvektsioon ja äikesed 24.-25.6.2011

24. ja 25. juuni pakkusid väga vaheldusrikast ilma, sest oli nii päikest, rahet kui ka äikest. Skandinaavia kohal oli ulatuslik, kuid nõrgev madalrõhuväli. Selle piires olid eriti päevasel ajal hoovihmad ja kohatine äike väga sagedased. 24. juunil oli konvektsioon jõulisem ja äikest nii mõnelgi pool. Eesti kirdeosas, sealhulgas Rakvere lähedal, sadas rahet. 25. juunil oli äikest üksikutes kohtades, kuid sisemaal hoovihmad siiski sagedased. Mere lähedal oli kuiv või vähem hoovihma. Õhtul tekkis ootamatult Tallinnast veidi lõuna poole kiiresti äikesepilv, kuid välkusid tekkis ainult mõne minuti jooksul. Järgnevalt mõned üksikud pildid paljudest.

Pilved 24. juunil Laitses
Sellised rünkpilved viitavad tihti peatsele hoovihmale ja kohatisele äikesele. Antud kohta ei pruugi äike või hoovihmnad jõuda, oleneb, kuhu pilved satuvad.





Ava pilvedes. Sadas hoovihma, äikest polnud.








Äike. Sademeid peaaegu ei tulnud, sest ülekaalus olid tõusvad õhuvoolud.

Varsti tekkisid ka sajujooned, see näitas, et kujunesid ka laskuvate õhuvooludega alad.







Eemalduv äike. Müristas umbes iga minuti möödudes. Pilve ülaosa näib madal olevat, kuidas siis äike? Eks asi ole selles, et madalamad pilvekihid varjavad kõrgemale küündivat pilvetippu. Horisondi kohal on vikerkaart näha. Seega on päike madalamal kui 42 kraadi kõrgusel horisondi kohal, sest muidu jääks vikerkaar horisondist madalamale.

Õhtul tekkis selline huvitav rünkpilv. Mõne km kõrgusel oli õhuvool üsna tugev, kandes pilve ülaosa kiiresti edasi.

Võimas rünkpilv, kuid siin on veel mitut liiki pilvi. Mõnikord ei arenegi võimas rünkpilv rünksajupilveks, vaid jääb üsna kauaks "staatilisse seisundisse". Nii oli ka selle pilvega.

Arenevad konvektsioonipilved. Äikest seal polnud. Kui konvektsioonipilved säilivad ka õhtul, siis viitab see tavaliselt ilma halvenemisele. Ei pruugi äikest tulla, kuid üsna palju sademeid küll. Nii oli seegi kord - öösel algas lauvihm, mis oli esialgu üsna nõrk, kuid hiljem sadas hooti tugevat vihma.

25. juuni pildid

Jälle suured rünkpilved ja juba hommikul. Antud juhul polnud asi mitte selles, et oli suur potentsiaal tugevaks konvektsiooniks ja äikeseks, vaid et õhk oli väga niiske, maapind märg öisest vihmast, tõkkekihte polnud ja seetõttu muutus päikeseenergia takistamatult tõusvate õhuvoolude energiaks. Teatava konvektsiooni takistava kihi olemasolul (CIN, capping inversion) oleks rünkpilvede teke alanud hiljem ja olnud võib-olla intensiivsem, kui see kiht oleks lagunenud päev jooksul. Selline takistav kiht on väga oluline intensiivsete konvektiivsete nähtuste tekkeke, et energia vabaneks järsult, mitte hommikust saati järk-järgult, nagu see juhtub CINi puudumisel.

Veel võimsaid rünkpilvi. Need ei pruugi midagi erilist tähendada. Vaja on pilvi jälgida ja veel tunnuseid või infot, mis näitaksid, et midagi suuremat võiks toimuda.

Arenev äikesepilv õhtul Tallinnast lõunas.

Räbaldunud pilveserv suurte rünkpilvede all.








See serv lähemalt, asukohaks Tuhala.

Pilved, rahe ja äike 21. juunil

21. juunil oli järjekordselt äikest ja koos rahega. Ilm oli jahe ja väga tuuline. Üsna laialt on levinud arvamus, et tuuline ja jahe ilm pole soodne äikese tekkeks. See pole tõsi, sest äikese tekkeks peab olema piisavalt niiskust ja õhumass küllalt labiilne. Kui need on olemas, ulatuslikke takistavaid õhukihte ka pole, siis võib äike tekkida, olgu ilm jahe või soe, vaikne või tuuline. Märkimisväärselt tugevat äikest on ka jaheda tuulise ilmaga tulnud. Siiski, sooja peab tugeva äikese tekkeks olema üle 10 kraadi, sel juhul on 1,5 km kõrgusel temperatuur 0 lähedal. Kuna õhus oleva niiskuse hulk sõltub temperatuurist, siis väga madala temperatuuri puhul ei ole intensiivse äikese tekkeks piisavalt niiskust, sest see määrab ka suure osa labiilsusest. Seega ei saa väga külm õhk, näiteks miinuskraadidega, olla väga labiilne ega tekkida tugevaid äikeseid.

Rahe on seotud tugevate tõusvate õhuvooludega ja turbulentsiga pilvedes. Rahepilved on välimuselt tihti väga kobrutavad ja näha on iseloomulikke sajujooni. Muidugi võib rahet sadada ka ulatuslikest pilvemassidest, mille puhul pole näiteks pilvede tipud nähtavad ja silmnähtavat pulbitsemist ei näe samuti. Rahe on tüüpiline jahedale õhumassile, kui konvektsioon on tugev või väga kontrastsete õhumasside piiriala läheduses. Soojas õhumassis tekkinud kohaliku äikese puhul on rahe harvem. Mäestikes on rahe samuti sagedane, sest reljeef soosib tugevamate tõusvate õhuvoolude teket.

Teise pilvede tagant paistab üsna ulatuslik konvektsioonipilv.

Need on rahepilved veidi enne väljakujunemist. Mõnikord arenevad konvektsioonipilved ilmetute kihtrünkpilvede varjus.

Sel hetkel sadas 10 km põhja pool üsna intensiivselt rahe. Näha on iseloomulikult teravate servadega ja kobrutavaid pilvi koos sajujoontega.

Uus pilv läänes. See tõi äikese kaasa.

Üks tugev vihmahoog, rahet polnud.

Veel üks pilv, sademeid see ei toonud.

Pilved ja ilma halvenemine

Kõige kindlamaks pilvisuse suurenemise näitajaks on konksjad kiudpilved – Ci uncinus. Need näitavad ka seda, et on suur ilma halvenemise potentsiaal, mis vahel realiseerub päev hiljem, mõnikord ei halvenegi ilm.

18. juunil võis jälgida juba lõuna paiku konksjad kiudpilvi. Antud juhul aga tuul ei pöördunud, seega sademete tulekut oli veel vara oodata. Mõni tund hiljem oligi ilm pilves ja õhtuks selgines taas. Enne pilvisuse tihenemist õnnestus näha üle hulga aja ka Noa laevasid, mis näitavad ka sajuse ilma tulekut.

17. juunil oli ka järgnevus, kuid konvektsioonipilvede tõttu oli seda raskem märgata. Kui kohale jõudsid kõrgkihtpilved, siis konvektsioonipilved hajusid ja ülemisi pilvekihte oli võimalik hästi jälgida ja pildistada. Peatselt muutus kõrgkihtpilvede alumine pind muhklikuks ning seejärel tekkisid sinna pilvetükid. Muhklik kõrgkihtpilvede alumine pind näitab suurema saju saabumist, ka pilvetükid viitavad suuremale sajule, aga see viimane pole prognostiliselt enam eriti oluline tunnus, sest nende ilmumise ajaks on sadu tavaliselt juba alanud. Muhklikkust võib aasta läbi olla, aga pilvetükke näeb vaid suvisel ajal.

17. juunil järgneski märkimisväärne sadu. Koos oli nii kihtsaju- kui konvektsioonipilvedest pärinev sadu. Konvektsioonipilvi oli raske märgata, kuid saju iseloomu järgi saab sellest aru, sest kihtsajupilvedest ei tule järsult muutuva intensiivsusega sademeid. Äikest siiski ei täheldanud. Meeles on paar juhtumit, kui terves Eestis sadas palju vihma ja enamikes kohtades oli äikest, kuid see oli ebatavaliselt nõrk, ainult kümmekond müristamist kuuldi üle riigi ja üpris ühtlaste vahedega.

Muhklik kõrgkihtpilvede alumine pind.

Pilvetükid saju alguses.

18. juunil konksjad kiudpilved.

Noa laevad

Paunadega kondensjälg

Varsti oli taevas pilves.

Tekkis 22-kraadine ja piiritletud halo.

Äike 15. juunil

15. juunil oli järjekordselt äikest, kuid rohkem, kui eelmisel päeval. Esimene äike kujunes kl 12ks lõunataevasse, kuid sajuala ei ulatunud kohale. Teine tekkis pool tundi hiljem edelataevasse ja tõi ka vihma, kuid äike oli selleks ajaks juba hääbunud.

Ilmekalt tuli esile üks asjaolu. Laialt on levinud väärarvamus, et tumedad, sünged, ähvardavad pilved on saju- või äikesepilved. Tegelikult ei anna ähvardav või sünge ilme mingit infot, kas pilvedest tuleb sademeid või kas seal on äikest. Üsna sageli juhtub, et tugevat vihma või äikest toovad heledad pilved. Sageli tekib mulje ähvardavusest ja süngusest kontrast. See tekib siis, kui mõne paksem pilv jääb päikesekettast veidi eemale, eriti aga lõuna või edela poole. Seetõttu on vaatleja asukohas väga suur valgustatus, aga mõni km eemal on see varju tõttu palju väiksem. Nii loobki kontrast üpris suurejoonelisi või ähvardavaid vaatepilte.

Kui äikest on juba ennelõunasel ajal, siis on selge, et mängus on mingi front. Puhas õhumassisisene äike ei teki praegusel ajal varem kui pärastlõunaks. Suve lõpus ja sügisel võib õhumassisisest äikest olla ka öösel, kuid ainult suurte veekogude kohal.

Merelise polaarse õhumassi puhul tekivad äikesed väga tüüpiliselt Harjumaa kagu- ja idaosa kohale ning liiguvad edasi itta või kirdesse. Täpselt nii on olnud ka 13.-15. juunil. See on seotud järgmiste asjaoludega. Eestis on polaarne mereline õhumass valitsemas tavaliselt läänevoolu ajal. See tähendab, et ligikaudu Norra merel on mõni ulatuslik tsüklon, mille kaugemas lõuna- ja idaservas tekivad lohud või osatsüklonid ja need toovad suvel enamasti jahedat niiskust ka Eestisse. Sellega on tüüpiliselt seotud ebapüsiv ilm ja labiilne õhumass, seega konvektsiooniks soodsad tingimused. Õhuvool aga on peamiselt edelast, ajuti ka lõunast või läänest-loodest ning seetõttu pilved, mis saavad alguse Lääne- või Edela-Eestis, liiguvad edelavoolus kirdesse ning oma teekonna jooksul küpsevad äikese tekkimiseks piisavalt Harjumaale, Raplamaale või Järvamaale jõudes.

Võimas rünkpilv põhjataevas. Üsna sageli on selle kohta öeldud, et see on kõike muud kui hea ilma pilv. Sellega on nii ja naa. Vahel ilm ei halvene, kui tekivad võimsad rünkpilved, sageli aga antud kohas või lähiümbruses siiski halveneb.
Ilma halvenemine on seotud siiski laiema ümbrusega kui antud konkreetse punktiga. Kui see koht jääb sajuta, aga ümbruses läheb sajule, siis võib sajuta kohas olev inimene öelda, et ilm ei halvenenud. Ilmselt aga pole see õige. Selline olukord on suve iseloomulik. Sügisel ja talvel on ilma varieeruvus ehk piirkondlikud erinevused erinevate alade vahel väiksem.

Äikesepilv lõunataevas. Ei ole kuigi tume ega ähvardav, kuid igas minutis oli 3-6 välku.

Harjumaa kaguosas. Uus pilv läheneb edelast. Ähvardav välimus, kuid äikest enam polnud.

Äike oli hoopis eelmisel fotol olevast pilvest vasakul olevas palju heledamas pilves.

Selline muutlik, sagedaste hoovihmade ja äikestega ilm on suvisel ajal merelisele polaarsele õhumassile väga iseloomulik. Seega klassikaline ilm sellele õhumassile.

Äike 14. juunil

14. juunil algas äike juba kl 11 ja tõi kaasa tugeva hoovihma. Lõunaks aga taevas selgines veidiks ajaks, siis hakkas uuesti vihma sadama, kuid äikest enam polnud.

Vaateid äikesepilvedele.

Ebapäike äikese-kiudpilvedes.

Äike 13. juunil

12. juunil oleks sünoptilise olukorra järgi pidanud olema äikest laialdasemalt kui 11. juunil, kuid oli praktiliselt ainult Saaremaal ja sealgi piiratud alal tunni jooksul. Selle põhjuseks oli palju kuivem õhk, näiteks Tartus langes kastepunkt päeval kõigest 1˚C juurde, kuid sooja oli üle 25˚C. Lääne-Eestis, kus oli õhk niiskem, tekkis ka pilvi ning Saaremaal korraks nimetatud äike. Õhtuks muutus ilm taas selgemaks.

Õhtul jahenes õhk märgatavalt. Tallinnasse liikus merelt külm õhk, millega käis kaasas ka rullpilv. Selle tekkepõhjus oli ilmselt Soomes tekkinud laialdastel äikestel. Välgulööke loendati seal üle 10 tuhande. Tallinnas võis aga vaadelda päikeseloojangu ajal huvitavaid pilvi.

Öösel säilisid kõrgrünkpilved siin-seal, näidates, et varsti võib äikest tulla. Esimesed müristamised olid kuulda poole 6 ajal hommikul Tallinnast ida pool. Vaja oli minna olukorda vaatama. Pilvede areng jätkus ja äikese tipphetk saabus 8-9 vahel. Kohati sadas paduvihma ning tekkisid väiksemad äkkülejutused. Mõned välgulöögid oli väga lähedased, isegi kinniste akendega autos oli heli ebameeldivalt vali. Tuult praktiliselt polnud, seega valitsesid pilvedes ülekaalukalt tõusvad õhuvoolud. Äikesepilvede alla tekkisid madalad kihtpilved ning uduvine. Tavaliselt ei ole äikese ajal taevas madalate kihtpilvedega lausaliselt kaetud, kuid väga nõrk tuul ja kõrge suhteline õhuniiskus ning laskuvate õhuvoolude puudumine põhjustasid seekord seda.

Edasi päeva jooksul liikusid sajupilved ida poole. Äikest oli veel, aga võrdlemisi vähe ning välgud olid üha rohkem pilvesisesed.

Huvitav on märkida, et 13. juunil 2009. aastal oli väga sarnane äike, sest ka siis oli ilm tuulevaikne, tekkisid madalad kihtpilved ning äikesepilved meenutasid ühtlast pilvemassi. Äikest oli tollal küll palju laialdasemalt ning kohati kaasnes tugev pagi.

Laitses 12. juuni õhtupoolikul. Mõned rüngad hakkavad kasvama, aga lagunesid siis ikkaig ära. Pildi ülaosas on sakmelisi kiudpilvi (Ci castellanus) näha.

Sakmelised kiudpilved, sarnased antud juhul kiudrünkpilvedele.

Järjekordne rünkpilv, mis hakkas kasvama.

Õhtul saabus Tallinnasse rullpilv.

13. juuni hommikul Tallinna idataevas. Kõrgrünkpilvedest hakkavad rünksajupilved moodustuma.

Esimesed müristamised.

Lõunataevas. Selles pilves äikest polnud.

Maardu lähedal, otse äikesepilvede all. Oli tuulevaikne, uduvine, sadas üsna nõrka vihma ja välgud olid praktiliselt pea kohal. Lähemad välgud tekitasid kõrgepingeliinides indutseeritud voolu tõttu ülelööke. Neid oli kuulda särisevate praksatustena liinidel või alajaamas.

Aegviidu lähedal. Läänest läheneb üsna tume pilvemassiiv. See pakkus leebet äikest ja üsna palju vihma.

Kehra ja Kose vahel, vaade edelasse. Näha on mõningaid pilvetippusid.

Äike 11. juunil Lääne-Eestis

11. juunil oli tugev äike Lääne-Eestis. Seda õnnestus ka lähemalt käia vaatlemas. Oli nii pagisid kui paduvihma, Saaremaalt anti teada rahest ja tormikahjustustest. See pilvekobar on järgnevalt satelliidipildilt hästi näha:

Päeval tekkis pilvi mujalgi, aga nii korralikku äikest need ei põhjustanud. Küllaga võis vaadelda eriti hästi välja kujunenud alaseid. Lihtsalt ilus alasi ei näita, et tegu on korraliku äikesega. Tiht võibki kõige ilusamaid alaseid näha hajuvate või nõrkade õhumassisiseste äikeste puhul. Korraliku ja ulatusliku äikese puhul on alasi tihti nii ulatuslik, et vaatleja ei näegi seda alasina, vaid äikese lähenedes kattub taevas algul kiudkiht-, siis kõrgkihtpilvedega. Äikesepilvede kobarat katavad tihti kilbina ülemise kihi pilved, mille servad ulatuvad pilvekobarast eemale. 8. augusti tormi puhul oli see eriti hästi näha.

11. juunil oli väga tihe vine - see näitas, et niiskust on palju. Koos labiilse õhumassiga näitas see suurt äikese potentsiaali. Juba lõuna paiku võis kagutaevas näha tornjaid rünkpilvi, mis esialgu kord kerkisid kõrgemale, siis jälle tipud hajusid, see jättis mulje pulseerimisest. Pärastlõunal moodustus esimene rünksajupilv, mille ümber kogunes järjest enam pilvi ning nii saigi alguse läände liikuv äikesepilvede süsteem. Muide, tegu oli nn kõrget tüüpi äikesega, st rünksajupilvede alus on väga kõrgel, antud juhul vähemalt 2-3 km kõrgusel aluspinnast.

Välkude arv oli suur, tipphetkel võis visuaalselt näha kuni 5 ja enamgi välku minutis, müristamist oli aga pidevalt kuulda. See näitas, et esiteks ulatuvad pilvede tipud väga kõrgele, teiseks on pilvedes väga tugevad tõusvad õhuvoolud, võimalik, et 20-30 m/s.

Kogumikus "Universum valguses ja vihmas" on P.Posti ilma ja selle tekkimist käsitlevas artiklis väidetud, et võimsates konvektsioonipilvedes võib troopikas olla tõusvate õhuvoolude kiirus 10 m/s, meil parasvöötmes mõned m/s. See pole kindlasti õige, juba empiiriline andmestik ja vaatlused näitavad, et õhuvoolude kiirus võib-olla palju suurem. Näiteks ei saa mõne m/s õhuvool kuidagi pilvedes hoida isegi mõne cm-seid raheterasid, rääkimata suurematest. Ka suurte, 5-7 mm vihmapiiskade tekkimiseks on tarvis vaja vähemalt 5-10 m/s kiirusega tõusvaid õhuvoolusid. Tavalise, õhumassisisese äikese puhul on tõusvate õhuvoolude kiirus pilvedes 7-14 m/s, kuid tugevate äikesetormide ajal võib-olla üle 30 m/s. Tennisepalli suuruste raheterade tekkeks on vajalik umbes 40-60 m/s kiirusega tõusvad õhuvoolud. Seega ikkagi parasvöötmes ei ole 10-20 m/s tõusvad õhuvoolud äikesepilvedes mingi haruldus ja vahel on need tugevamadki.

Esimene kujunev äikesepilv.

Pärastlõunal arenesid kiiresti rünksajupilved, oli äikest. Vaade Laitsest edela suunas.

Risti lähedal, vaade itta ja kirdesse. Äikesepilvede servad.

Kõige kiiremini arenevad pilved teatud tõusvate õhuvoolude piirkonnas. Satelliidipildilt võib näha, et seda ala katavad kilbina ülemise kihi pilved. Vahel on kogu ala lausaliselt rünksajupilvedest koosnev, kuid mitte alati. Antud juhul olid rünksajupilved vahedega.

Taanduvad äikesepilved lääne suunas (vaade Haapsalu poole). Heledam osa pildil on see ülemistest pilvedest koosnev kilp, mis näitab aktiivset tõusvate õhuvoolude piirkonda. Mujal fotodel on kilp konvektsioonipilvede tõttu maskeeritud.

Mammatused Lihulast nähtuna.

Üks kolmest väga uhkest alasist. Vaatamata muljetavaldavale välimusele oli seal äike väga nõrk.