Udu

Sügis ja talv on Eestis üldiselt kõige udurikkamad ajad. Ka käesoleva aasta jaanuaris on udusid olnud päris paljudel päevadel, mõnel neist on udud väga tihedad olnud.

Nagu ikka, on praegusel ajal tavalised nii advektsiooni ja radiatsiooniudud, kuid eriti nende kombinatsioon: advektiiv-radiatsioonilised udud. Mõned näited Tartust:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Radiatsiooni-ehk jahtumisudu tekib siis, kui maapind kaotab tugevasti soojust soojuskiirguse hajumise tõttu atmosfääri ja kosmosesse. Selle udutüübi puhul on oluiline selge ja vaikne öö. Sageli on taevas vähemalt osaliselt nähtav.
Advektiivne udu tekib siis, kui mingile maa-alale saabub soe ja niiske õhk, mis hakkab siis jahtuma, sest aluspind on külmem. Nii juhtub enamasti siis, kui läheb sulale.

Väga tugev radiatsiooniudu tekkis 23. jaanuaril suuremas osas Eestis. Mõnel pool, näiteks Peipsi läheduses, langes nähtavus ainult mõne meetrini, kuid kuna tuul öö jooksul tugevnes, hakkas udu nõrgenema ja hommikuks kadus sootuks.

Õhtul läks taevas selgeks ning tuul vaikis. Algas tugev jahtumine.






Suure õhuniiskuse tõttu tekkis üsna varsti pilveräbalaid taevasse. See näitas udu tekkimise võimalust.

Kuna jahtumine oli võimas, tekkis udukiht ka lume kohale.
Autotuled hajuvad päris tugevasti, sest need läbivad uduviirgu.






Õhtuks, kui päike loojus, oli kõik mattunud ülitihedasse uttu.

.
.
.
.

.
Kes asja vastu rohkem huvi tunneb, siis pikemalt: http://www.ilm.ee/?45499

Võimas märg lumi 26.1.2009

Oluliselt täiendatud ja parandatud 28.1.2009

26. jaanuaril valitses seoses nõrga tsükloniga Eestis enamasti sula ja udune ilm. Paljudes kohtades sadas lund ja lörtsi ning erandiks polnud ka hommikune Tartu. Sajutsoon jagunes üle Eesti kaheks: nõrgem sadu Lääne-ja Loode-Eestis, tugevam Ida-Eestis. Sajuala hääbus õhtu poole ja asendus mitmel pool tiheda uduga.

Umbes kl 10 hommikul üllatas ilm Tartus väga võimsa jämeda märja lumesajuga (sadu oli lume ja lörtsi vahepealne): sadavate räitsakate keskmine läbimõõt oli 2 cm, kuid suurimad, mis ma mõõtsin, olid 4 cm-se läbimõõduga. Oleks paar cm veel suuremad, oleksid juba nagu labakindad. Huvitaval kombel ei pööranud tänaval keegi sajule mingit tähelepanu ja sadu kestis umbes 15 min, siis muutus tasapisi nõrgemaks ja helbed väiksemaks. Ka üsna hiljuti oli teade, et Hiiumaal sadas 3-4 cm suurusi räitsakaid. Kunagi märtsis, 2002. aastal, teatati ühes maakonnaajalehes Läänemaal sadavatest lumesiilidest: vaiksel õhtul sadas tennisepalli mõõdus lumetükke (täpseid mõõtmeid ei antud), kuid kui see ära sulatati, jäi sellest järgi kolm veepiiska. Lisati, et tegemist olevat uut liiki sademetega, mis vajavat uurimist (!?). (http://www.laanemaa.ee/article/articleprint/1132/-1/6/)

Kõik see jääb aga kaugelt alla maailma suurimaile "lumehelbele": see sadas alla 28. jaanuaril 1887 Montanas; mõõtmed: 20 cm paksune ja 38 cm laiune, nii et võrreldav lapiku jalgpalliga. Euroopa suurim lumetükk on mõõdetud Berliinis (mõõtmed: 5x6x1 cm).

Kuidas ja miks siis tekivad sellised hiiglaslikud räitsakad?
Üldiselt algab lume teke pilvedes, mis sisaldavad nii jääkristallide kui ka veepiisakeste segu, seega vesi-jää segapilvedes. Lumeks üldse nimetatakse tahkete sademete liiki, mis koosneb jääkristallidest või nende kogumist (täpsustuseks tuleb öelda, et lumel on nn peenuse alammäär - väga väikeste jääkristallide langemine ei ole enam lumi, vaid seda nimetataksegi kas jääkristallide langemiseks või ülipeene jäätolmu korral ka teemanditolmuks, viimast esineb põhiliselt Antarktikas; veidi suuremad, kui lihtsalt jääkristallid kannavad nime lumekübemed, vanarahvas ütles selle koht: "Lemmetab lund").

Vastavad pilved tekivad enamasti sooja ja külma õhumassi piirialadel, kus on nii piisavalt jääkristalle, niiskust kui ka veepiisakesi. On kahte tüüpi sademete tekkeprotsessi: eelkõige troopikas ja suvel moodustuvad sademed veepiisakeste ja kond.tuumakeste koalestsents-kokkupõrgete põhimõttel, kuid lume puhul on oluline Wegener-Bergeron-Findeiseni protsess (Wegener oli esimene, kes ametlikult käis välja jääkristallipõhise sademetetekke teooria, ülejäänud kaks teadlast arendasid ja täpsustasid teooriat oluliselt), mida tuntakse ka lihtsalt Bergeroni protsessi nime all.

Jääkristallid kasvavad läheduses olevate veepiisakeste arvelt, sest viimastelt lahkuvad veemolekulid piisakese naabruses olevale jääkristallile ja nii "kuivab" veepiisk ära ja jääkristall kasvab selle arvel suuremaks. Selle põhjuseks on madalam veeauru rõhk jääkristalli pinnal. Jääkristallid moodustuvad aga kondensatsioonituumade ümber, vastasel juhul veepiisakesed ei külmuks, vaid jahtuksid kümneid kraade alla nulle, kuid oleksid ikka vedelas olekus. Alles umbes -40° juures jääb väikese piisakese sees soojusliikumine nii nõrgaks, et embrüonaalse jäästruktuuri mõõtmed ületavad kriitilise suuruse ja veepiisake külmub spontaanselt.

Seejuures tekivad sademed vaid siisis, kui jääkristalle ja veepiisakesi on pilves suhtes 1:100 000, vastasel juhul on jääkristallide moodustumine kas ebaefektiivne või tekib palju väikseid jääkristalle, mis kõik aga jäävad mõlemal juhul pilve suspendeerunud olekusse. Vastava suhte korral toimub aga jääkristallide efektiivne kasv ja need hakkavad raskujõu tõttu langema.
Lumehelveste ja jääkristallide suurus on üldjuhul võrdelises seoses õhutemperatuuriga: mida külmem õhk, seda väiksemad kristallid tekivad, sest külm õhk on väikse veesisaldusega. Lumehelveste tekkel on oluline, et tekiksid lumetähed, mis saavad haakuda üksteise külge. Lumetähed aga tekivad siis, kui pilvedes on temperatuur 4-10° alla nulli. Külmema ilmaga tekivad enamasti vaid lumekübemed, pakasega aga heksagonaalsed jääsambad ja jääplaadid või vahel ka kuueharulised tähed (nende tekkeks on vaja suurt veeauru sisaldust ja mitte liiga külma ilma). Heksagonaalset prismat nimetataksegi lihtsaimaks lumehelbeks.

Põhjus, miks jääkristallid kipuvad olema kuusnurksed, peitub vee vesiniksidemetes: tahkes olekus on soodsaim veemolekulide asend üksteise suhtes just selline:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Alljägneval pildil on näidatud jääkristallide ja lumehelveste morfoloogiline seos temperatuuri ja õhu veesisaldusega (kehtib kristallide tekketingimustes ja-kohas!):

.

.

.

.

.

Kui lumetähed on tekkinud, siis haakuvad need langemisel üksteise külge ja nii võib hiigelhelbes olla kuni mitusada lumetähekest. Seejuures on oluline roll õhuniiskusel ja tuulel: ilmselt tekivad suuremad räitsakad tuulevaikse ja väga niiske ilmaga, sest siis hakkavad helbed sulama ja liituvad äärtelt omavahel. Olen sageli täheldanud, et suurte räitsakate korral on pilvede alumine piir maapinnast ainult mõnekümne m kõrgusel või tekib pärast sadu udu või uduvine. Seejuures valitseb üldiselt tuulevaikus või nõrk tuul. Ilmselt tugev tuul lõhuks väga suured helbed ära.

Kell 10 Tartus:

Alt vaadates tunduvad helbed tumedad!























.

.

.

Graafikult võib näha, et ka jäänõelad on võimalikud. Jäänõelu lähedalt uurides võib märgata, et kui lumehelves koosneb kahest nõelast, on need risti, kui rohkematest, siis üks risti ülejäänutega. Sageli on jäänõelad kaetud veel teralise härmatisega.

Nullilähedase temperatuuriga või sadada peale lume veel muud liikigi sademeid, aga neist pikemalt edaspidi.

Lumesaju puhul ilmneb veel üks huvitav valgusilming: kui vaadata sadavaid lumehelbeid taeva taustal, tunduvad need väga tumedad, vahel isegi tumehallid, kuigi lumi on ju ometi täiesti valge (v. a. saastatuse korral). Seletus. Nii valge kui hall ja tume erinevad vaid heledusastme poolest ümbritseva fooni suhtes. Sageli arvame, et (pilves) taevas on tumedam kui maapind (eriti kui on lumi maas). Tegelikult on taevas alati heledam kui maa, sest valgus tuleb ju päikesest, mitte aga ei kiirga seda maapind. Ja nii ongi, et see tumeda lumehelbe efekt tekib sellest, et me hindame kõiki heledusi taevaga, mis on alati heledam kui ümbrus või lumehelbed altpoolt vaadates. Seega võimaldab langevate lumehelveste (piisava suuruse korral) vaatlemine mõista taeva tegelikku heledust ja sealt edasi õigeid suhteid looduses. Seda efekti märkis juba Aristoteles.

Külmalaine veebruaris

Kuigi hetkel näitavad ainult mõned üksikud mudelid tugeva külmalaine saabumist jaanuari lõpus ja veebruari alguses, on päev-päevalt need vähesedki ennustusi kinnitanud ja muutunud üha karmimaks. Ka EMHI peab seda täiesti võimalikuks, et keskmine ööpäevane temperatuur veebruaris langeb alla -15°. Selle põhjuseks on kauakestev meridionaalne õhuvool, mis muutub aja jooksul idavooluks ja toob külma, st Siberi kõrgrõhuala laieneb Eestini või selle lähedale. Seejuures on võimalik, et tsüklonite aktiivsus Atlandil püsib.

Täiendus 28.1.2009: läheb küll külmemaks ja ilmselt ka kuivemaks, kuid külm ei ole nii tugev ja püsiv, kui alguses tundus. Mõnel ööl või-olla -20°, kuid päeval üsna nullilähedane, seega suureneb pigem ööpäeva õhutemperatuuri amplituud ja ööpäeva keskmine ei lange ilmselt alla -10°. Igal juhul on oodata talvise ilma jätkumist. Tuul on esialgu kirdest, kuid aja jooksul pöördub üle ida lõunatuuleks vastavalt kõrgrõhuala liikumisele Venemaal ja madalrõhule Kesk-Euroopas.

Täpsustusi valguse ja värvi loo kohta

Mõned täpsustused ja märkused Horisondi loo "Valgus ja värv looduses: halod" (http://www.horisont.ee/node/879) valguse hajumise kohta.

Meteoroloogias ja füüsikas eristatakse tegelikult kahte tüüpi hajumist (hajumise liike on muidugi rohkem, aga igapäevaelus on olulisemad elastset tüüpi), mis on määratud hajutavate osakeste suurusest: Mie ja Rayleigh hajumine (jutt on ainult elektromagnetlainete hajumisest!). Hajumine ise tähendab antud kontekstis valguse kõrvalekaldumist sirgjoonelisest levimisest. Hajumine teeb võimalikuks näiteks radarite töö (hajuvad raadiolained).

Mie hajumine tekib juhul, kui osakeste suurus on võrreldav hajuva valguse lainepikkusega (või suuremad), kuid seda tüüpi hajumisest saab juttu teha vaid siis, kui hajutavad osakesed on kerakujulised, näiteks udupiisad, kuid mitte ebakorrapärase kujuga (näiteks tolmukübemed õhus). Hajutavad osakesed on sellisel juhul umbes 20 mikromeetrise läbimõõduga. Mie hajumise korral hajuvad võrdselt kõik nähtava valguse lainepikkused ning just seetõttu näemegi näiteks rünkpilvi tavaliselt valgetena või udu piimjalt valkja ja helehallina (kui mingi lainepikkusega valguse hajumine oleks eelistatud, tunduks ka aerosool vastavat värvi). Rünkpilve alus on tume aga hoopiski valguse neeldumise tõttu, mitte aga mingi teise hajumistüübi tõttu, nagu vahel on kuulda olnud arvamusi.

Mie hajumisel kehtivad võrrandid tulenevad Maxwelli võrrandi lahendusest. Seejuures osakese suurus pole teatud juhtudel oluline, sest näeme ju vihmasaju korral ka valkjat hämu, mitte aga midagi muud, kuigi piiskade suurus on oluliselt suurem.

Rayleigh hajumise puhul osakese kuju pole oluline, aga sellest hajumisest saame rääkida ainult siis, kui hajutava osakese suurus on palju väiksem (suurusjärgus 10 korda) valguse lainepikkusest. Atmosfääris on selleks mitmesugused suspendeerunud tolmuosakesed, (mille tõttu näeme hommiku-ja õhtutaevast roosaka või punakana,) aga ka õhumolekulid, mille tõttu näeme selget taevast sinisena (hajutavate osakeste suurus on umbes kümnendikud mikromeetrid). Mingi teatud värv tuleb ilmsiks seetõttu, et Rayleigh hajumise puhul on tugev sõltuvus hajumise määra ja valguse lainepikkuse vahel (hajumise intensiivsus on pöördvõrdeline lainepikkuse neljanda astmega): mida lühem on valguse lainepikkus, seda tugevamini see hajub. Päeval on päike kõrgel ja valguse tee atmosfääris üsna lühike. Hajub eelkõige sinine valgus lühikese lainepikkuse tõttu (võib arvata, et UV-tundlikele organismidele särab selge taevas UV-toonides), kuid õhtul, kui päike on madalal ja valgus peab paksu õhukihi läbima, on intensiivse sinise valguse hajumise tõttu see ära jõudnud hajuda ja järgi jäänud ainult suure lainepikkusega valgus (kollane, oranž ja punane).

Kindlasti on paljud suvel näinud, et eemal silmapiiri lähedal asuv mets või künkad või üldse maastik hõljub justkui sinaka vine sees. See on tingitud mitte otseselt õhumolekulidest, vaid terpeenidest (teatav süsivesinik), mis tekivad taimede vegetatsiooni käigus. Terpeenid reageerivasd troposfääri osooniga ja moodustavad 0,2 mikromeetri suurused osakesed, mis põhjustavad intensiivse Rayleigh hajumise.

Laiemalt (mitte ainult elektromagnetlainetest rääkides) jaotatakse hajumised elastseteks ja mitteelastseteks. Nii Rayleigh kui Mie hajumine on elastsed, st, et lained ei muuda oluliselt hajutava osakesega kokku põrkudes selle (osakese) energiat. Muidu võiks ju rääkida sellest, et Rayleigh hajumise tõttu tõuseb õhutemperatuur ja Mie hajumise tõttu näiteks pilvede või udu temperatuur. Tegelikult on nende temperatuuri tõus eelkõige muust tingitud (näiteks pilvede ja udu tekkimisel vabaneb kondensatsioonisoojust jne).

Udu/pilvede fraktaalne ilu

Lähipäevil jääb temperatuur nulli piiresse, kuid lisanduv lumi ja lörts võimaldab vähemalt mandril suusailma.

Madalrõhulohk tõi ööl vastu 21. jaanuaril üsna märkimisväärse lumesaju (keskmiselt 5 cm/6h). Kuna tuul jäi pärast tsüklonit nõrgaks ja õhuniiskus suurenes, siis soodustas see udu teket. Juba ennelõunal oli paljudes kohtades Kesk-ja Lääne-Eestis udu, mis tekkis ka ida pool. Udu juures on üks huvitav asjaolu: udu ajal puuduvad sademed või on need vähemalt väga nõrgad (tühised, näiteks uduvihm või lumeterad). Kui udu kaob, tähendab see sageli saju algust ja vastupidi: kui sadu lakkab, siis tekib udu, sest sadavatelt lumehelvestelt või vihmapiiskadeslt aurustub õhku piisavalt vett, et õhk küllastuks veeaurust ja kondensatsioonituumadele kondenseerub vesi.

Linnas on õhk küll kuivem, aga kuna kondensatsioonituumasid on rohkem, siis esineb ka udu sagedamini, eriti hügroskoopsete aerosooliosakeste olemasolu korra.

Üldiselt eristatakse 2 põhitüüpi (kaldkirjas) udu, mis jagatakse veel alaliikideks või kombinatsioonideks: radiatsiooni-, advektsiooni-, radiatsioonilis-advektiivne, frontaal-, lume-, nõlva-, jää- ja auramisudu (peatselt nendest pikemalt).

22. jaanuaril toob lõunatsüklon ilmselt veelgi tugevama või rohkema saju, kui oli möödunud ööl. Ka edaspidi on oodata niisket ja sajust ilma, kuid ida-ja kagutuul ei ole kuigi tugev.

Kes tunneb loodust ja matemaatikat või füüsikat hästi, võib märgata, et peaaegu kõikjal valitsevad kaootilised protsessid, neist ühte väljundit - fraktaalsust ja fraktaleid - võib täheldada näiteks pilvede ja pilvesüsteemide puhul.

Lihtsustatult nimetatakse fraktaliks enesesarnast kujundit. Fraktaalsus iseloomustab kaootilist korrastatust, st et süsteem on sisemiselt sarnane: ükskõik kui palju ei suurendaks või ei vähendaks kujundit või süsteemi - ikka säilib kuju esialgsele sarnasena. See on looduses üldlevinud fenomen, sest peale pilvede ka mäestikud, rannajooned, puuvõrad, ganglionid, Universumi struktuur jne on fraktaalsed. Mõistagi saame rääkida sageli ainult mitterangest fraktaalsusest. Fraktaleid iseloomuastav kõige tähtsam arv on fraktaalmõõde, näiteks Kochi kõvera puhul on see 1,2618. Nüüd aga pilvemustrite juurde.

Ilmekat fraktaalsust näeme tavaliselt konvektiivsüsteemide puhul. Konvektiivsüsteem võib tähendada nii suurt äikesetormi kui ka rünkpilvede välja. Satelliitipiltidelt on parimaks ajaks frakaalsete pilvesüsteemide vaatlemiseks külm poolaasta ja siis tekivad need eelkõige Atlandi ookeani kohal, sest on suhteliselt suur, tasane ja niiske pind, millel võiksid konvektiivsüsteemid areneda. Järgnevalt näiteid käesolevast aastast.

18. jaanuari satelliidipilt Atlandi ookeani lääneosast. Päevavalguses on näha selgesti rünksajupilvede (koos äikesega) tipud ja rüngad. Esmapilgul moodustavad need üsna kaootilise süsteemi, kuid hoolikamal vaatlemisel võib märgata tsüklonaalset pöörist.


Satelliidipilt 20.1. kl 3 öösel. Infapunasel pildil on fraktaalsus suurem (näha on konvektiivsüsteem äikestega Atlandi ookeanil).

Konvektiiv-

süsteemi keskosa suuremalt vaadates suureneb fraktaalsus veelgi. Peab siiski märkima, et vahel nimetatakse sellist fenomeni looduses ka pseudofraktaalsuseks, kuna ta ei ole tõeliselt fraktaalne, vaid suurendades või vähendades see kaob. Fraktaalsus ilmneb sel juhul vaid teatud mõõtkava vahemikus.

Jaanuari ilmast/valgussambad 18.1. õhtul

Vastavalt Atlandi kaugmõjule on ilm senini olnud väga muutlik ja sagedaste sulailmadega. See tendents jätkub, kuid vähemalt sisemaal jätkub ka lund, sest tuul on valdavalt kagust, mis suuremal osal ajast ei lase sulapiiril saartest või Kesk-Eestist laieneda ida poole (kahjuks nädala teisel poolel võib jõuda sula ajuti kuni Venemaanin välja).

Ilm jääb arvatavasti pilve, mille põhjuseks on peamiselt inversioonikiht, kus aga hetkel on temperatuur veel alla nulli, kuid see tõuseb ilmselt lähema ööpäeva jooksul nullist kõrgemale. Kuidas aru saada, kas temperatuur inversioonikihis on positiivne või negatiivne?

Selleks on vaja sademete olemasolu. Viimase ööpäeva jooksul on peaaegu pidevalt, kuid väga nõrgalt lund sadanud, mis aitaski olukorras selgusele jõuda (teine, palju täpsem ja kallim võimalus on uurida sondide ja aerostaatidega). Kui sajab jäävihma, jäälörtsi, uduvihma või vihma, siis see näitab päris kindlasti positiivset temperatuuri inversioonikihis. Kui sajab lund, mis sätendab näiteks tänavalambi valguses, siis on see märgiks, et temperatuur on inversioonikihis negatiivne. Kui aga sajab teralund või lund, mis ei sätenda, kuid millel puuduvad ka olulised sulamise tunnused, siis on temperatuur inversioonikihis nulli ümber.

Vahel aitab olukorda määrata ka ööpäevane temperatuurikäik või udu: kui pilves ilmale vaatamata on üsna märgatav amplituud, eriti, kui päeval tõuseb temperatuur 0 lähedale, siis võib kahtlustada positiivset temperatuuri inversiooniukihis. Sama kehtib sageli ka siis, kui pilvekiht ulatub väga madalale (alla 150 m) või põhjustab udu, kuid siis tuleb ka muid asju arvestada ehk olukorra määramine on keerukam.

Seoses sätendava lumega võis 18. jaanuari õhtul märgata võrdlemisi haruldast optilist efekti: valgusallikate kohal tekkisid valgusambad. Need sambad olid küll väga nõrgad, sest tingimused polnud kuigi soodsad, aga siiski vaadeldavad. Muide, ka päeval võisid nad valgusallikate kohal olemas olla, aga lihtsalt need uppusid päevavalgusse (nähtuse mittetajumine ei tähenda, et seda pole!).

Kuidas siis sellised valgussambad tekivad ja milliseid tingimusi on tekkeks vaja?

Atmosfäärioptikas nimetatakse seda nähtust vertikaalseks valgussambaks valgusallika kohal. Ka päikese kohale või alla tekkivad sambad on sisuliselt need samad.

Nähtuse tekkeks on vaja üldiselt väga külma ja vaikset ilma, et õhk oleks parajal määral täidetud jääkristallidega. Pimedus on vajalik üldjuhul aga selleks, et nähtus nähtavaks muutuks. Külmas ja vaikses õhus sublimeerub veeaur aeglaselt ja tekivad korrapärased jääprismad (ebakorrapäraste puhul nähtust ei teki). Tuulevaikuses saavad need jääkristallid orienteeruda korrapäraselt, sest tuulise ilmaga on õhk üsna turbulente ja prismad paisatakse kaootiliseks (tekivad halod). Kõik need tingimused aga langevad kokku üsna harva. Tavaliselt on temperatuur alla -15°.

Tekkemehhanism on järgmine. Looduses on valguse peegeldajateks korrapärase kuusnurkse kujuga jääkristallid. Nende põhitahud on väga heaks peegliks. Kuna tuult ei ole, siis need jääkristallid muutuvad aegamööda üha suuremaks ja hakkavad langema, kusjuures langemisel pendeldavad need kristallide telje vertikaalsihi ümber (mingi lähendus olukorrale võiks olla paberilehe kukkuda laskmine - samuti toimub teatud liuglemine ja pendeldamine, kuid looduses on asi palju keerulisem).

Iga kristalli vertikaalnre võnketasand võib-olla erinevalt orienteeritud. Nähtus aga tekib juhul, kui peegeldunud valgus jõuab vaatleja silma. See toimub ainult selle tõttu, et jääkristalle on väga palju, st, et kui üks jääkristall enam pole sobiv valguse saatmiseks vaatleja silma, siis sobib selleks kohe kõrvalt teine jääkristall. Kõige selle tõttu tajume meieni jõudnud valguskiirte pikenduse sihil asuvat atmosfääriosa heledamana ja näemegi valgussammast.

Kiirte tee on määratud kahekordse peegeldumisena sobivalt orienteeritud äärekristallide pindadelt: esimene peegeldus toimub alati madalam ja alles teise, kõrgemal tekkiva peegelduse toimel jõuab valgus vaatlejani. 18. jaanuari õhtul oli ilm ilmselt liiga soe - jääkristalle tekkis aeglase sublimatsiooni tõttu vähe, kuid need vähesedki said tuulevaikuse tõttu sobivalt orienteeruda, et nõrgalt nähtust esile kutsuda.

Uus artikkel Horisondis

Avaldati artikkel halodest ja teistest valgusilmingutest: http://horisont.ee/node/879
vaata ka:
http://ilmjainimesed.blogspot.com/2008/12/valgus-ja-vrv-looduseshuvitavad.html
http://www.ilm.ee/?45411

Viimaks on hakanud tekkima korralikku merejääd, isegi niipalju, et Pärnus alustati jäämurdmiusega, rääkimata siseveekogudest (pikemalt: http://www.ilm.ee/index.php?45394).

Imekombel on isegi EMHI jääkaarte hakanud väljastama: http://www.emhi.ee/?ide=21,798 )

Ka Narva veehoidla ja Peipsi järve jääle võib ametlikult minna. Samuti on normaalse temperatuurirežiimiga ilmad muutnud Valaste joa väga kenaks jääskulptuuride muuseumiks, kuid kõik see muutub, kuna NAO tugevnes järsult (tsüklonaalne tegevus aktiviseerus eelkõige Põhja-Atlandil), siis on lähipäevil oodata põhiliselt sula. Alles 15.-16. jaanuari paiku on oodata pisukest talve, kuid tundub, et edaspidigi valitseb võrdlemisi muutlik ilm, kusjuures õhurõhk võib-olla väga madal (970-980 hPa piires mõnel päeval). Olukord on sellise NAO korral tüüpiline, sest Kesk-ja Lõuna-Euroopas on väga külm. Eelmisel aastal jäi Euroopas pakane enam ida poole, kuid nüüd ulatub Hispaaniani.

Lumikate jääb ilmselt kõigest hoolimata siiski nii mõneski Eesti paigas püsivalt alles.

Meie muutlik ilm

Tundub, et ilm vaheldub üha kiiremini. Oli talvine ilm alles jõuluajal, kuigi kõledavõitu. Mõnel pool läks edasi sulale, aga siis saabus just uusaastaga võrdlemisi tuulise ilmaga talvekülm. Soomes põhjustas aktiivne tsüklon sel ajal kuni 30 m/s tuult.

Mõned päevad on külmad olnud, pakkudes väga ilusaid looduse vaatemänge, aga tundub, et läheb uuesti soojaks, kusjuures külm ja sula (esialgu rohkem Lääne-Eestis) tunduvad vahelduvat ülepäeviti. Ilmselt on oodata ka üsna märkimisväärses koguses lund (5-10 cm lund). Soojem õhk ja tsüklon saabub meile seekord lääne-loode poolt. Umbes ööpäev hiljem järgneb soojale külm front. Üsna külmaks saab minna seetõttu (alla -10 kraadi), et külma õhku on naabrusest kohe võtta.

Külm arktiline õhubassein pole siiski kuigi hästi välja arenenud ja seetõttu pole tagatud stabiilne talveilm, vaid esialgne külma-sooja vahel pendeldamine läheb pikemas perspektiivis üha rohkem sula poole. Ilmselt järgmisel nädalal on oodata laussula.

Tundub, et seegi talv ei too stabiilsust, sest üldine tsirkulatsioon on välja kujunenud, mis on seekord küll muutlikum, kui eelmine aasta (eelmine aasta oli püsiv tsirkulatsioon Atlandilt - atlantilisel kliimaperiodil olid talved valdavat just sellised), st et tuleb ka vahel talvekülma, nagu juba oleme tajunud, kuid püsivust ei veel. Samas, eks selline vaheldurikkus peidab endas ka oma võlu, sest igav vähemalt ei hakka ja keegi ilma ilmata ei jää.

Jõulunädala ilma lühikokkuvõte

Veidi aega tagasi avaldati jõuluanädala ilmast kokkuvõte: http://www.ilm.ee/?45377