Reaalsusest

Postitus on kaheosaline (reaalsuse probleem atmosfäärioptiliste nähtuste näitel ja teine osa pilvede vaatlemisest).

Halodest, vikerkaartest jt optilistest nähetest võiks mõelda ka mitte ainult kui füüsikalistest nähtustest, vaid ka kui ainult tajuproduktidest. Need on granuleeritud optilised nähtused, mis tähendab seda, et moodustuvad paljudest, st sadadel tuhandetel ja miljonitel jääkristallidel või veepiisakestel toimunud peegeldunud ja/või murdunud valguse vilgetest.

Põhimõtteliselt näiteks vikerkaare puhul tekitab ju iga piisk päikesevalguse pealelangemisel pisikese spektri. Kui kuskil eemal eksisteerib tajuaparaadiga vaatleja, näiteks inimene, siis ta silma jõuab olenevalt piisa asukohast vaid mingi kindel kitsas lainepikkuse vahemik ehk põhimõtteliselt üks värvus, teised lähevad mööda. Paljudelt piisakestelt ei jõua üldse silma mingit valgust (need piisad, mis ei ole vikerkaare asukohas). Need tuhanded ja miljonid vilked, jõudnud inimese silma, liidetakse viimaks taju poolt vikerkaareks. Halodega on põhimõtteliselt sama asi - valgussamba puhul kõik peegeldunud valguse vilked, mis silma jõuavad, liidab taju sambaks jne.

Kui siit edasi minna, siis võiks väita, et halod, vikerkaared jt sarnased nähtused, mis tekivad paljude osasüsteemide liitumisel, on olemas vaid vaatleja olemasolu korral. Kui pole vaatlejat, siis pole ka neid nähtusi, sest füüsikaliselt on ju näiteks vikerkaare puhul olemas lähtuvalt geomeetrilisest optikast kiirte käik selles, teises, kolmandas jne piisas, kusjuures murdumise tõttu eralduvad valgest valgusest spektrivärvid jne, natuke on ka difraktsiooni jmt, aga see ei muuda põhimõtet, et terviklikult näeb seda optilist nähtust ikkagi vaatleja, kelle taju liidab üksikutelt piiskadelt tagasituleva valguse vikerkaareks (teiste optiliste nähtuste puhul enamasti sama põhimõte).

Ses suhtes on vikerkaartele, halonähetele jne väga (või pealtnäha?) sarnased näiteks sellised pettepildid http://www.mindfake.com/illusion_22.html Enamik inimesi ilmselt nõustub, et seal on dalmaatsia koer. Tegelikult pole seal mingit koera, lihtsalt me teame, milline on dalmaatsia koer ja kuna mõned laigud on nii asetatud, siis taju ütleb, et on koer. Kui olla siiski võimalikult aus ja objektiivne, siis on pildil lihtsalt värvilaigud (või õigemini mustad ja valged piirkonnad). Muide, kõik inimesed, kuigi nad teavad väga hästi, milline on dalmaatsia koer, ei näe seal koera isegi mitte siis, kui näpuga näidata, kus enamik inimesi koera näeb (olen inimestelt küsinud-uurinud ja selline asi on selgunud). Kuid neid inimesi on väga-väga vähe.

Muidugi annab sellele väitele, et mitmed optilised nähtused on vaid vaatleja olemasolul olemas, vastu vaielda, sest üheks lihtsamaks argumendiks on see, et on ju olemas fotoaparaadid, mis jäädvustavad samuti vikerkaare või samba, kuigi vaatlejat nagu polegi. Siit jõuabki edasi reaalsuse küsimuse juurde, et mis ikkagi on reaalne, kas ainult see, mis on nö füüsikaliselt ja objektiivselt olemas või see mida me näeme, tajume, mõistame, ette kujutame jne (oluline on see, et inimene saab maailmast ainult vahendatud, mitte otsest infot, st vaja on mingit tajusüsteemi vms, et midagi ümbritsevast teada). Küllap on see kokkuleppe küsimus.

.

Probleem vaatlustega - näiteks pilved

Nii et ma arvan seda, et võiks mõelda ilmanähtustele (antud juhul näidetena toodud halonähted) ka nii, sest näiteks vaatlemine, ilmanähtuste tõlgendamine jne on eriti tugevasti sõltuvad konkreetselt vaatlejast ja kui andmed on näiteks puudulikud (kliima puhul väga tähtis küsimus ja probleem), siis võib seal näha (andmeid ja lünki tõlgendada) igaüks seda, mida ta tahab.

On tuua üks konkreetne näide, mis päris hästi sobib siia postituse teemasse. Nimelt oli kord EMHIst ühe inimesega juttu pilvedest. Jutt läks viimaks selle peale, et kuidas pilvede vaatlemisega on lood jne ja mul tekkis kohe see probleem, et kui ma tahaks hakata näiteks uurima, et kui palju on Eestis üht või teist pilveliiki, mis ilmatüüpide puhul üks või teine liik ja kui sageli on, siis mida teha lauspilves ilmaga?

Asi on selles, et kui ilm on lauspilves, siis pannakse vaatlustesse ju kirja, et taevas on näiteks kihtsajupilved koos räbalpilvedega või et on kihtpilved, mitte aga neid pilveliike, mis on lauspilvisust põhjustavate pilvede kohal ja seetõttu vaatluste põhjal võib väita, et neid pilvi nagu polekski olemas olnud. Ta väitis, aga see pole ju tähtis, et kui ilm on lauspilves, siis see üks-kaks kiudpilvekest ei muuda midagi. No juba satelliidifotodelt võib veenduda, et lauspilves ilma korral on väga sageli taevas olulises koguses ka ülemiste kihtide pilvi ja kuidagi ei saa väita, et see pole tähtis või ei muuda midagi. Mõistagi teevad vaatlejad õigesti, et ei hakka spekuleerima ja oletama, mis lauspilvisuse kohal veel võiks olla, vaid pannakse kirja see, mida nähakse (nähti). Siiski on oluline seda probleemi või andmevajakut tunnistada, seega osutus küsimuseks suhtumine ja avatus. Kahjuks see teema jäigi temaga lahendamata, sest ta ei võtnud kuidagi omaks mõtet, et lauspilvisuse puhul on võib-olla päris tihti oluline osa pilvedest varjatud ja see on väga suur lünk antud juhul pilvede vaatlustes. Lihtsalt selline jutuajamine või olukord või probleem paneb mõtlema mitmete asjade üle ja rikastab heal juhul ka uute vaatepunktide, aspektide või mõistmistega.

Pilvemääraja

Endiselt on tasapisi tegemisel nn pilvemääraja, mis tuleb nii veebi kui on plaan ka trükis välja anda. Määraja paksus trükis on tõenäoliselt mõnikümmend lk ja ohtralt on jooniseid ja fotosid, kuid ka pikemaid tekste. Sellel aadressil http://www.ilm.ee/?47299 võite lugeda esialgset pilvemääraja sissejuhatavat teksti pilvedega seonduvaśt. Raske öelda, kui hea see sai, kuid mõni asi vajab kindlasti veel mõtlemist ja võib-olla ümbertegemist.

Pilvemäärajas leiavad käsitlemist kõik 10 põhiliiki, siis kindlasti terve hulk alaliike ja vorme ning huvipakkuvaid juhtumeid, samuti on järgnevustest ja pilvede abil ilma prognoosimisest juttu ja näiteid.

Piiritletud halo ja irisatsioon 27. aprillil Tartus

27. aprillil enne lenticulariste arenemist (vt eelmist postitust) võis lõuna ajal üsna kõrgel taevas näha ühte halonähtust, nimelt 22-kraadise haloringi peal oli veel piiritletud halo (circumscribed, tervikliku kuju järgi nn "kopshalo") fragment, vt http://www.atoptics.co.uk/halo/circsalt.htm. Piiritletud halo omapära seisneb selles, et selle kuju sõltub päikese kõrgusest.

Lisaks tekkis ühel areneval lenticularisel pilvede pastelne värvumine, nn küütlemine, vt keskmisi ja viimast pilti suurelt. Teisel fotol on paremal pool päikest õrnalt näha ka horisondiring. Kuna oli loengusse kiire, siis ei jõudnud nähtusse süveneda ja seetõttu jäi horisondiring tervenisti pildistamata.

Lenticularis 27. aprillil Tartus

27. aprilli hommik oli selge, kuid lõunaks tekkis poolläbipaistvaid pilvi, mis arenesid tükati paksemaks ning muutusid läätse-või õunaseemnekujulisteks, neid nimetatakse lenticularisteks ja süstemaatikas kuuluvad enamasti kõrgrünkpilvede hulka, kuigi lenticularise välimus on vähe või pole üldse rünklik.

Õpikutest võib lugeda, et läätsetaolised pilved ehk kõnealused lenticularised tekivad enne külma fronti, eriti kui viimane liigub kiiresti (II liiki külm front), sest see paneb õhu lainetama. Lisatakse veel, et tekivad samuti enne äikest, sest äike olevat külma frondiga seotud. Viimane väitepool on nii ja naa, külmal frondil võib ilm olla kaugel äikesest, niisiis seos pole nii jäik (ka lenticulariseid ei maksa läheneva äikesega seostada), kuid külma frondi läheduses või külma õhumassiga (tekkides juba selle sees, aga advektsiooni tingimustes) on lenticularis tõepoolest sageli seotud. Olen täheldanud, et tihti on neid just siis, kui õhk on hästi kuiv ja külm õhumass läheneb (27.4. suhteliselt väga kuivast õhust vt http://www.ilm.ee/?47285) ja 27.4. olid need tingimused täidetud.

Lenticularised tekivad ka ebatasase reljeefi puhul, eriti mäestikes, kui ülevoolav õhk on väga stabiilne. Siis kanduvad aluspinna antud mõjutused piisavalt kõrgele, et tekivad seisulained sellises kõrguses, kus laineharjade kohal on võimalik kondenseerumine.

Pilved Tartu kohal:

24. aprillil 2000. a. (10 a tagasi) oli Eestis kuni 28 kraadi sooja!

Kuidas olid ilmaga lood aprillis 2000?

2000. aasta aprill oli väga tavatu oma suvisuse poolest: kui kuu algus välja arvata, oli suurem osa kuust vähemalt sisemaal täiesti suvine – enamikel päevadel oli vähemalt 15-20º sooja, isegi Tallinnas tõusis mitmel päeval temperatuur üle +20º.
Juba märtsis algas kevadine ilm, sest kuu lõpus oli mitmel päeval 5-10º sooja. Aprilli algus oli jahe ja sajune, temperatuur enamasti alla +10º, kuid 4. aprillil saabus soojalaine ja temperatuur tõusis üle +10º, järgmisel päeval samuti (vt meenutusi aprillis). Seejärel oli paar päeva üsna jahedad, kuid siis läks jälle soojemaks ja kuni kuu keskpaigani oli mõni kraad üle või alla +10º, seega suhteliselt soe. Kuid juba 17. aprillil lubati kuni 15º sooja ja äikest, edaspidi kuni 20º või enam sooja ja nii läks kuni kuu lõpuni. Isegi pärast kuumalainet 23.-25. aprillil lubati 29. aprilliks Lõuna-Eestisse kuni +25º ja mujal oli +20º ümber, vahepeal oli veidi jahedam, alla +20º, kuid ikkagi 12...17 kraadi. Mitmel aprilli päeval lubati äikest (tavalisel aastal kas ei lubata aprillis kordagi äikest või maksimaalselt kuni 2 päeval, 2000. aastal oli neid päevi vähemalt 5). Päris jahedaks läks alles mai alguses, kui mõnel päeval oli sooja ainult 4-6º ja sadas lund või lörtsi. Seegi oli siiski ajutine, sest edaspidi oli jälle mais mitmel päeval sooja 20-25º, oli niiske, sadas tihti hoovihma ja oli äikest.

Kogu suvi oli aga keskmiselt soe (juuli keskmine oli +16,3 kraadi), ent sajune. Väga sageli sadas hoovihma ja palju oli äikest ning paljud inimesed pidasid suve läbikukkunuks. Ainus „päris“ kuumalaine (see mõiste on väga suhteline, tinglikult võiks näiteks ju +10-15º märtsis või +20º aprillis ka kuumalaineks pidada) oli juunis jaanipäeva eel, kui temperatuur ulatus +30, edaspidi temperatuur nii kõrgele õieti ei ulatunudki, siiski mitmel päeval oli +25º ümber sooja.

Enne kui pöördume 2000. aasta kuuma aprillipäeva juurde tagasi, teeme esialgu põike ilmateadetesse. Ilmateateid hakkasin esimesena jälgima televisioonist ja just ETV õhtustest uudistest. Juba 1996. aastast on mälestus külmalainest, kui Lapimaal oli -50 kraadi. Keegi oli vist seda spetsiaalselt filminud ja uudistes näidati ka, kuidas selline pakane välja nägi. Õhtul tegi Peep Taimla ETV ilmateates sellest samuti paari sõnaga juttu, Skandinaavia keskossa oli kirjutatud külmakraadideks 46 kraadi. Eesti pääses siiski õige kergelt, sest minimaalne temperatuur oli umbes -31 kraadi (lõppenud talvelgi oli rohkem külma). Aga see selleks.
Aja jooksul hakkasin ka raadiost ilmateateid kuulama, kuid kooli tõttu eelkõige pärastlõunaseid, mistõttu sünoptikute pikemad jutud jäid tundmata. Nendeni jõudsin alles 2001. aasta suveks. Meeles on just eelmine päev (23.4.2000), mis oli samuti päikeseline ja väga soe (tavaliste toariietega hakkas väljas palav) ja siis õhtupoolikul öeldi ilmateates homse kohta, et sooja tuleb 22-27º. Kuigi mingit adekvaatset arusaama tollal polnud, kui soe või külm on aprillis normiks, tundus selline prognoos ometi hämmastav. Veel eelmistel päeval ei lubatud ühekski päevaks üle 24º sooja.
Lõpuks jõudis see soe päev kohale. Kuna käisin alles 4. klassis ja kool oli pärastlõunasel ajal, võis nautida sooja hommikut. Isegi hommik oli aprilli kohta ebatavaliselt soe – temperatuur oli päikesetõusu ajal kindlasti üle +10º temperatuur tõusis kiiresti. Taevas oli mõistagi väga hele soojavine tõttu, mõõdukas tuul oli lõunast. Koolimineku ajaks oli temperatuur juba +20º piiril.
Ka koolis räägiti ebatavalisest soojusest. Sel päeval on meeles/mulle teada ainus juhtum, kui inimest narriti meteoroloogilistel põhjustel: üks klassivend väitis, et sooja pidi tulema ainult 7 kraadi ja teda siis narriti. Ennast püüdis ta õigustada küll katkise termomeetriga, küll sellega, et ta kuulis ilmateadet valesti.

Alguses olid muidugi kõik sooja päeva pärast rõõmsad ja mängiti õues, kuid pärastlõunal siiski eriti välja ei tahetud minna, sest ilm oli liiga palav ja eelistati märksa jahedamaid siseruume.
Õhtuks tuli merelt briis ja temperatuur langes alla +20º, mis pakkus mõnusat leevendust ja värskust liiga kuumaks kippunud päevale. Siiski oli veel päikeseloojangu ajal Tallinnas umbes 18º sooja ja loodus lõhnas aroomide tõttu väga hästi. Lõunas ja edelas võis märgata üsna suuri pilverünki, kuid need olid silmapiiril ja midagi oodata ei osanud.
Järgmisel päeval üks inimene ütles, et öösel oli äikest olnud, sest sadas vihma ja korra lõi kõik valgeks. Kahjuks ma pole seda väidet püüdnud mingil põhjusel isegi mitte kontrollida (ilmselt tuleb see töö ette võtta).
Lehed olid aga uudiseid täis, kui kuum ikkagi oli olnud, näiteks Tallinnas oli 194 aasta kõige kuumem aprillipäev (Postimehe uudis, vt http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/00/04/25/), mõnel ajalehel oli see ka esikaane suureks uudiseks, nii et sellest ikka räägiti. Sõnumilehel (liitus 2000.aasta suvel Õhtulehega) oli uudistes toodud millegipärast õhtused „maksimaalsed“ temperatuurid suuremates linnades, kõige kõrgem oli +26,6 või 26,7º Võrus ja Valgas; Tallinna linna kohta oli kirjas vaid veidi üle +18º, märkusena toodud, et ilma muutis jahedaks ootamatu merebriis, online´s vt uudist: http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=74423

Briisimärkuse kohta olgu öeldud, et vinutuule ehk briisi üheks eelduseks on piisava temperatuurivahe olemasolu mere ja maa kohal, see peaks olema vähemalt 8º, kuid 24.4.2000 oli merevesi vaid 2-3º soe ja kohati oli koguni jäätükke, nii et üllatuslik briis olla ei saanud. Et aga kõige soojem oli enne briisi siiski põhjarannikul (Kundas +27,2º), oli üsna ootuspärane, sest õhk ju soojeneb maa kohal liikudes ja saavutab Eesti puhul mererannikule jõudes maksimaalse temperatuuri. Siiski sõltub sellise olukorra väljakujunemine mitmest asjaolust, käesoleval aastal on soe maatuulele vaatamata olnud just Lõuna-Eestis, põhjuseks lumikate ja et tegemist on olnud sooja sissetungiga või sooja õhumassi asumine Eestist lõuna pool. Tol aprillipäeval oli kogu Eesti ühtlaselt „kaetud“ sooja õhumassiga ja selline olukord sai välja kujuneda.
25. aprillil lubati siiski jahedamat ilma ja kohati äikest. Vähemalt Tallinnas äikest ja vihma ei tulnud, kuigi endiselt oli väga soe, aga tuuline ning ilm läks päeva peale pilve. Valdavalt oli kihtrünkpilved, mis omavahel viimaks liitusid. Kuna aga päev oli kuiv ja väga soe, siis veedeti see võimalikult palju õues olles.

Mida kirjutati tolleaegsete ajalehtede ilmateadetes? Sünoptilise tagapõhja poolest oli kõige põhjalikum ilmateade Õhtulehel. Kuigi seal muidugi frontides jmt eriti ei räägitud, siis vähemalt baarilised süsteemid olid mingil viisil kirjeldatud ja üldine ilm Euroopas samuti. Kuna olen alates 1999. aasta oktoobri keskpaigast kogunud ilmateateid ajalehtedest ja need kõik arhiveerinud, siis need on mulle kättesaadavad (vanu ajalehti saab ka hästivarustatud raamatukogudest tellida, näiteks Tallinnas Akadeemilises Raamatukogus või TÜ Raamatukogus, haruraamatukogudes võib asi nii ja naa olla) ja tegin fotosid ning lisaks kirjutasin need tsitaatidena välja (seega kõik vead jne on säilitatud, samuti peetakse korrektsemaks vahemike väljendamiseks kasutada „kuni“ märgina kriipsu, mitte aga kolme punkti, kuid ilmateadetes on just kolm punkti kinnistunud):

Ilmateated sellest perioodist:
24. aprilli ilmateade Õhtulehes: „Kevadsoojuses areneb tärkav loodus kiiresti. Metsatukad muutuvad Eestimaal järjest rohelisemaks ja tänane päev aitab sellele tublisti kaasa. Peaks olema üks aprillikuu palavamaid päevi.
Venemaa kohal laiuva kõrgrõhuala lääneservas peaks õhutemperatuur tõusma 20...27ºCni.
Enamvähem sama soe ilm on täna ka Poolast kuni Balkanimaadeni.
Saksamaa lõunaosas on teine kõrgrõhkkond, kuid meie omast jahedam. Üle 20ºC tõuseb temperatuur ka Vahemere ääres Hispaanias.
Pilves ja vihmane on ilm Briti saartel, Biskaia lahe ümbruses, Põhja-Itaalias, Aadria mere idakaldal, Türgis, Rumeenias, Lääne-Ukrainas, Taanis ja Lõuna-Rootsis. Lapimaal aga puistab siin-seal lund väi lörtsi.
Homme ülehomme on meil ilm vihmahoogude järel juba märksa jahedam ning nädala lõpp toob veelgi kargemat õhku.
Täna on Eestis vähese ja vahelduva pilvisusega sademeteta ilm.
Puhub kagu-ja lõunatuul 3...8 m/s. Õhutemperatuur tõuseb 22...27 kraadini, kuid tuulepealsetel rannikualadel on sooja vaid 11...16ºC.
25. aprilli ilmateade Õhtulehes: „Suviselt sooja ilma eest tuleb meil tänada kõrgrõhkkonda, mis mõned päevad tagasi Skandinaavia lõunaosa kohal tekkis ning sealt siis ida suunas liikudes eilseks Venemaa lääneossa jõudis. Ka täna on Eestis tunda selle kõrgrõhkkonna mõju, kuid seda vaid vabariigi idaosas, sest Läänemere kohalt läheneb saartele ja Lääne-Eestisse madalrõhulohk, mis kannab lähemale ka sajuala ning äikese.
Lohutuseks on see, et sajune on ka suurem osa Euroopast, sest valdavat valitsevad kontinendil madalrõhkkonnad.
Täna on vähese ja vahelduva pilvisusega ilm. Lääne-Eestis sajab paiguti hoovihma, võib olla äikest. Puhub kagu-ja lõunatuul 5...10 m/s. Sooja on 17...24, saartel 10...16 kraadi.
26. aprilli ilmateade Õhtulehes: „Venemaa soe kõrgrõhkkond on lahkumas ja nädalalõpul läheneb loodest uus, külm kõrgrõhkkond.
Õhumassivahetusega võib kaasneda hoovihm ja äike.
Jahedamaks muutub ilm ka Skandinaavia maadel ja Soomes. Kesk-Venemaal püsib täna veel päikesepaisteline ja palav ilm. Soe on endiselt Ukrainas ja Balkanil, kuid seal tekivad päeval hoovihmad ja äikesepilved. Vihma ja kohati äikest on ka Prantsusmaal ja Pürenee poolsaarel.
Täna on vahelduva pilvisusega ilm. Kohati võib sadada hoovihma ja olla äikest. Puhub muutliku suunaga tuul 2-7 m/s. Sooja on 8-14, Kagu-Eestis kuni 21 kraadi.
Homme on muutliku pilvisusega peamiselt sademeteta ilm. Puhub põhjakaare tuul 2-7 m/s. Õhutemperatuur on öösel 2-8, päeval 7-14, kohati kuni 17 kraadi.
Reedel on muutliku pilvisusega oluliste sademeteta ilm. Puhub valdavat kirdetuul 3-8 m/s, päeval rannikualadel puhanguti 12 m/s. Õhutemperatuur on öösel 0 kuni +6 kraadi, päeval on 7-14 pügalat sooja.“
27. aprilli ilmateade Õhtulehes: „Ilma hakkab üha enam kujundama külm Islandilt pärit kõrgrõhkkond. Tänaseks jõuab see Skandinaavia kohale, tagades meile kuiva ja valdavalt päikesepaistelise, kuid senisest jahedama ilma. Olulist ilma muutumist pole ette näha ka lähematel päevadel, sest eelpool mainitud kõrgrõhkkond liigub meile veelgi lähemale.
Kui vaadata Euroopat tervikuna, siis torkab silma see, et kontinent on jagatud kahe väga erineva õhumassi vahel – idapool on soe ja läänepoolel külm. Nii tõuseb Venemaal, Ukrainas ja paiguti Kesk-Euroopas temperatuur 23...27 kraadini.
Traditsiooniliselt soojades piirkondades Pürenee poolsaarel ning ka mujal Vahemere ümbruses on sooja vaid 10 kraadi ringis. Samas soe kõrgrõhkkond nihkub üha kaugemale Venemaa idaossa, avades tee läänepoolt peale tungivale külmale õhule.
Täna on muutliku pilvisusega sademeteta ilm. Puhub valdavalt kirdetuul 2...6 m/s. Sooja on 7...14, kohati kuni 17 kraadi.
Homme ja ülehomme on vahelduva pilvisusega oluliste sademeteta ilm. Puhub idakaarte tuul 3...8 m/s. Õhutemperatuur on öösel 0...+6, päeval 12...17, rannikualadel paiguti 9 kraadi.“

Täna (24.4.) kõige soojem ja külmem
Tallinnas kõige soojem on olnud +27,2°C (2000) ja külmem -7,2°C (1955).
Tartus kõige soojem on olnud +27,3°C (2000) ja külmem -8,1°C (1981).
Rekordilised aastad
Tallinna kõige soojema rekordeid on enim aastal 2000 (13) ja kõige külmema rekordeid on enim aastal 1980 (12) . Tartu kõige soojema rekordeid on enim aastal 1990 (15) ja kõige külmema rekordeid on enim aastal 1867 (12). Allikas: ilmajaam.ee
Aastal 2000 kõige soojem ja kõige külmem
24. aprillil on olnud kõige soojem ja kõige külmem:
Tallinnas +22,4 kraadi 1921. aastal ja -7,2 kraadi 1955. aastal;
Tartus +24,8 kraadi 1995. aastal ja -8,1 kraadi 1981. aastal.
Allikas: http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/00/04/24/

25. aprilli 2000. a. ilmateade: http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=74408

Tallinnas on kõigile vabalt kättesaadav enam kui 10 aasta jooksul TTÜ Mustamäel mõõdetud temperatuur (http://www.elin.ttu.ee/~meas/tshp.htm), millest saab soovitud ajavahemike kohta lasta genereerida graafikuid. Esimesena on toodud palava aprillinädala teisel aga 24. aprillil temp.graafik Tallinnas:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Alljärgnevalt on toodud Tartus Tähe 4 katusel (http://meteo.physic.ut.ee/) mõõdetud ilmaelementide graafikud:

.

.

.

.

.

.

.

Mõned fotod tolleaegsetest ilmateadetest:

Sõnumileht, 17. aprill 2000

Sõnumileht, 24. aprill 2000

Õhtuleht, 24. aprill 2000

25. aprilli ilmateade Õhtulehes.

Milline on ilm lähiminevikus aprillis olnud? Meenutused

Mälestused ja meenutused seoses aprilliga.

Aprillis on +20 kraadi üldjoontes sama, mis +30 südasuvel, ainult aprilli alguses võib juba +15 samastada +30-ga. Mõnikord võib kasutada selliseid nn ekvivalenttemperatuure aastaaegade või kuude vahel, et põhimõtteliselt aru saada, kui soe või külm on tegelikult. Näiteks +20 on meie jaoks normaalne soojus, aga kui see tähendab aprillis sama, mis näiteks juulis 30 kraadi, siis peaks see andma ligilähedase ettekujutuse.

Seega on +25 kraadi, rääkimata enamast, aprillis midagi väga erakordset . Aprilli tuntakse muutliku kuuna, sest tihti võitlevad külm ja soe endiselt, st vahelduvad suhteliselt suvise ilmega soojalained talvisema moega külmalainetega. Näiteks 2009. aastal sadas kevadel viimast korda lund 18. aprillil, mis jäi kohati järgmise hommikuni maha, kuid juba 10 päeva hiljem oli kohati üle 25 kraadi sooja. Harva on aprill ühtlane, vist oli see 2005. aasta aprill, kui terve aprill oli tõesti väga ühtlase soojusega, kuu vältel tõusis tasapisi ööpäeva keskmine temperatuur, puudusid sooja-ja külmalained, seega silmatorkavalt ühtlane aprill. Meelde tuleb 2001. aastast 14. aprill, kui ennelõunal hakkas Tallinnas vihma sadama, mis muutus varsti lörtsiks ja viimaks lumeks, sadas laia lund, moodustus õhuke lumikate. Alles õhtul sain uudistest teada, et Lõuna-Eestis paistis päike ja seal oli kuni +18 kraadi, kuid samal ajal oli Tallinnas -1 kraadi, nii et seega väga suur kontrast. Põhjuseks oli külm front, mis tõi Põhja-Eestisse talvise ilma. Lõuna-Eestini see ei ulatunud esialgu ja ilm soojenes päikese mõjul märgatavalt.

Kontrastne ilm oli ka 5. aprillil 2000.a. ja samal kuupäeval 2005. a. – mõlemal päeval jõudis Eestisse soojalaine. 5.4.2000 lubati Kagu-Eestisse kuni +15 kraadi ja äikest läheneva külma frondi tõttu. Tallinnas oli +12 kraadi (reaalselt), kuid ilm oli pilves. Päeval ei sadanud, kuid õhtul hakkas tihedat vihma sadama ning tuul pöördus järsult. Sadu lõppes kiiresti, võib-olla poole tunniga, kusjuures saju lõppedes sadas räitsakaid. 2005. aastal oli veelgi soojem, kuni +18 kraadi ja väga tuuline. Läbi soojavine paistis pidevalt päike. Õhtupoolikul tekkisid läänetaevasse Ac castellanused, kiiresti tumenes taevas. Kui läks pilve, oli veel 16 kraadi sooja. Hakkas sadama üsna tugevasti ja sadu lõppes samuti lumeräitsakatega. Temperatuur oli nulli lähedale langenud.

Aprilli kontrastidest võiks meenutada veel ühte juhtumit, vist oli see 1998. või ka 1999. aastal. Kuupäeva ei mäleta, kuid ilmselt oli see kuu keskel või lõpus, sest kuigi puud-põõsad lehes veel polnud, oli muru juba kohati rohetama hakanud, samuti oli tiikides konnakudu (käisin seda ühes tiigis iga päev vaatamas). Igal juhul lubati kuni 13 kraadi sooja, samuti äikest. Õhtul pidi ilm järsult külmemaks muutuma. Ilm oli ka Tallinnas väga soe, võis peaaegu toariietes käia (sooja oli kindlasti 10 kraadist rohkem). Mäletan ka seda, et taevas oli igasuguseid pilvi, sealhulgas rünksajupilvi, mis andis lootust, et äkki tuleb ka äikest. Aeg-ajalt tuli nõrku, kuid soojasid vihmasagaraid. Õhtul (päike polnud veel loojunud) lähenes edelast-läänest tumedam pilvemass. Tegemist oli rünksajupilvedega. Sel hetkel kutsuti mind küll linna, kuid otsustasin ilma jälgida. Selgelt mäletan, et pilvemassi all oli sajujooni näha. Hakkas tugevat hoovihma sadama, tänavad lainetasid. Sadu lõppes umbes veerand tunniga ja taevasse ilmusid üha tihedamad madalad kihtpilvetükid. Nende kohal oli aga taevas selginenud, sest päikeseketas paistis läbi nende pilvede. Temperatuur oli umbes +5 kraadini langenud.

Taevas madalate kihtpilvede kohal jäigi selgeks, loodest tuli neid madalaid pilvi aga üha juurde. Kõrgemate hoonete ülemised osad mattusid uttu, sest pilvepiir langes pidevalt. Viimaks jõudsid pilved maapinnani ja tekkis udu, mis oli tihe ja kestis kuni pimeduseni. Lõpuks, kui oli päris pime, siis udu eemaldus – õhumass oli täielikult vahetunud, temperatuur kindlalt alla nulli ja siras tähistaevas. Udukiht muutus aja jooksul üha õhemaks kuni udulaam eemaldus (vist lõunasse).

Varasemas postituses mainitud seaduspärasus, et 20. aprilli ümbruses tuleb lumesadu, kehtis küll sel aastal, sest viimastel päevadel on lund mitmel pool tulnud. Tallinnas midagi maha ei jäänud, kuid Lõuna-Eestis on juba paar päeva kohati lumi maas püsinud. Kui aga tahta teada, kuidas eelmistel aastatel on olnud, siis ei pea tingimata minema näiteks EMHI raamatukokku, et uurida vaatlusraamatuid, vaid võib kasutada ka odavamat varianti: ilm.ee-l on EMHI eelmise päeva kokkuvõtted ("ilm eile") kõik veebis olemas, vt http://www.ilm.ee/?3441&date=2010-04-24#kalender Et vaadata soovitud kuupäeva lühikokkuvõtet, selleks tuleb aadressiribal lihtsalt kuupäeva muuta ja go ning saabki. EMHI lõpetas hiljuti eelmise päeva lühikokkuvõtete tegemise ära, nii et seda varianti saab siis ainult mõne aasta kohta kasutada ning aegrida enam ei pikene. Olgu toodud kaks näidet, milline oli ilm 20. aprilli paiku lähiminevikus: http://www.ilm.ee/?3441&date=2006-04-21#kalender

http://www.ilm.ee/?3441&date=2008-04-21#kalender (lumine oli 30. aprillil, mis aga jääb 20. kuupäevast pisut kaugele)

Nii et nende nappide andmete põhjal on päris hästi asi kehtinud 3 aastal (2006., 2009., ja 2010. a.-l), 2008 oli küll ka 20. paiku jaheduselaine ja kohati sadas lörtsi, kuid lumeni (EMHI lühikokkuvõtte põhjal) ilm ei läinud. 30. aprillil sadas lund, kuid see jääb 20. kuupäevast pisut kaugele. 2001. aastal sadas lund 14. aprillil, mis on võib-olla samuti liiga varane kuupäev. 2000. aastal oli ilm lumest ja jahedusest väga kaugel, sellest siis homme õhtul pikemalt.

Kokkuvõtteks, et 3 aastat, kui 10 aasta puudulike andmete põhjal mingeid järeldusi saaks teha, veel mingit seaduspärasust ei anna, nii et seda võib ka mälutrikiks pidada.

Pilvede mäng 15. aprillil

Erakordseid pilvemaastikke pakkus 15. aprilli õhtu.

Hommik oli väheste kiudpilvedega, mõni kondensjälg, millest muide juba mitmendat päeva on taevas täiesti vaba, hajus huvitavalt laiali, kuid päevaks kiudpilved kadusid. Arenesid ainult lamedad rünkpilved.

Õhtul vaatepilt muutus. Seoses sooja frondi saabumisega ilmusid taevasse kiudpilvede mustrid. Hiljem, enne päikeseloojangut, olid pilved kõige fantastilisemal moel läbi põimunud, jäi mulje, nagu oleksid pilved närvivapustuse äärel.

Hommikune laialivalgunud kondensjälg.

.

.

.

.

.

.

.

.
Õhtupooliku esimesed kiudpilved.

.

.

.

.

.

.

.

.

.
Pilvejuuksed.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Kärjetaoline pilv (lacunosus).

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Edasi aga saabusid kõikvõimalikud pilvemustrid.

Pilved 13. aprillil

13. aprill oli ka Tallinnas väga soe, temperatuur tõusis lõunaks 13-14 kraadini, kuid pärastlõunane merebriis ning pilvisuse tihenemine muutsid ilma jahedamaks. Taevas võis jälgida mitmekesiseid pilvemaastikke.

Hommikul olid taevas edela-kirdesuunalised kiudpilvede viirud, mis andsid märku lähenevast külmast frondist.

Lõunaks arenes sisemaal rünkpilvi.

Rünkpilved muutusid hiljem tiheneva kiudpilveloori asemel lamedamaks ja transformeerusid kihtrünkpilvedeks.

Üksiküritajaid siiski leidus. Suhteliselt kiiresti kasvav rünkpilv.

Õhtul tekkis ebapäike.

Punane päikeseloojang.

Jää meie Läänemerel – kus ta viibis?

Ajakirja Loodusesõber veebruarinumbris avaldati minu lugu mere jäätumisest ning lisalugu jääpurikatest. Artikkel on väga lihtsakoeline ja üldine, kuid osutus õnneks huvipakkuvaks. Ei oldud rahul sellega, et "info" jääpurikatest oli tegelikult juba vananenud, kuid ega midagi parandada poleks saanudki, sest tellimus tuli alles jaanuari keskpaigas ja enne kuu lõppu oli vaja kirjutis ära saata ja nii ta siis läks.

Saatsin toimetajae terve hulga pilte jääpurikatest, kuid tegelikult pandi ajakirja hoopis teised pildid ning üks ilm.ee galeriidest pärit foto, mis siiski juhtus ka mul artiklis olema.

Kuigi see on vana asi, avaldan siin siiski artikli sellisena, nagu trükki läks, pildid aga on need, mida oleksin eelistanud trükis näha. Pärast kirjutise valmimist oli mõte, et aprillinumbriks oleks võinud merejää lagunemisest kirjutada, mille tähtaeg oli 25. märts, kuid asjalood läksid teisiti.

.

.

.

Vaatamata käesoleva talve külmadele ilmadele ei läinud meri sugugi oodatud kiirusega jäässe. Jõulude ajal loksus laine Soome lahes vaatamata pakasele. Mis tegurid panevad merevee “õigel ajal” külmuma?
Kuigi ilm läks väga karmiks juba detsembri keskel, mil arktiline õhumass kirdest meile sisse tungis, moodustus Läänemere käesoleval jääperioodil jää väga hilja. On teada, et sügisel on jää tekkimise suurimateks mõjutajateks veetemperatuur ning tuul. Möödunud sügisel oli aga merevesi tavapärasest soojem ja kuna vesi on suure soojusmahutavusega, siis kulub jahtumiseks palju aega ja seetõttu jää tekkimine viibis. See oli üks põhjus.

Tuule mõju
Mingil määral mõjutas kinnikülmumist tuul, sest võrdlemisi tugevad ida- või kaguiilid lükkasid tekkivat jääd eemale ning takistasid jää teket ning soodustasid Läänemere idakalda külmumisest vabana püsimist. Käesoleva aasta esimese kuu lõpul võis öelda, et merejää ulatus viitas hoopis mõõdukale talvele, mitte nii külmale nagu ta on.
Vee külmumispunkt oleneb lisaainetest vees, seega samuti soolsusest. Mida soolasem on vesi, seda madalam on külmumispunkt. Kuna Läänemeri on vähesoolane, siis on külmumispunkt ainult mõni kümnendik kraadi alla nulli. Kui veetemperatuur on langenud külmumispunktini ja õhutemperatuur on samuti sellest madalam, siis võib alata jää tekkimine, kuid siiski mitte alati – viimasel juhul on põhjuseks tugev tuul.

Madal veetase
Palju probleeme on käesoleval talvel tulenenud väga madalast veetasemest, näiteks praamiliiklusele. Veetase püsis loo kirjutamise ajal jaanuari viimastel päevadel isegi kuni 1 meeter keskmisest madalam. Millest see on tulnud? Taoline veetase tekib tavaliselt pikaajaliste ida-ja kirdetuultega, mis ajavad veemasse Läänemere lääneosa suunas ning isegi Taani väinadest välja. Tuule mõjule aitab veel kaasa Läänemere väike keskmine sügavus. Samuti mõjutab veetaset õhurõhk – kui see on kõrge, siis veetase on muude võrdsete tingimuste korral madalam (suurusjärgus mõni kuni paarkümmend sentimeetrit). Käesoleva talve jooksul on õhurõhk olnud väga kõrge (va detsembri lõpus) ning tuuled valdavalt kirdest, idast või kagust ja see kokku on põhjustanud madala veetaseme.

Kuidas soolasest veest saab mage jää
Jäätumisel väheneb tekkiva jää soolsus, sest soolad ja teised ained ei seostu jäästruktuuriga ja surutakse sealt välja. Seetõttu saabki soolasest veest tekkida suhteliselt mage jää. Siiski ei lähe kohe kogu sool jää seest välja, vaid esialgu osa. Aja jooksul ja temperatuuri langedes või madalana püsides muutub jää siiski magedamaks.
Vastavalt sellele, kas merepind lainetab või on sile, eristatakse kaks põhilist jää tekkimise geneetilist rida. Kui veepind on sile või lainetab väga vähe, tekib alguses nn rasvjää (ka jääsupp). See meenutab õli ja rasva segu ning on tõhusaks lainetuse summutajaks. Edasi muutub soodsate tingimuste jätkudes rasvjää niilaseks, mis kujutab endast õhukest (kuni 10 sentimeetri paksust) ja pidevat, kuid elastset jääkoorikut. Esialgu tekib must ehk tume niilas, mis näib hästi tumedana ja on väga õhuke (vaid mõni sentimeeter), kuid paksenedes muutub heledaks ja siis nimetatakse seda jäävormi valgeks (või heledaks) niilaseks (viimane saab ka lobjakast tekkida) ja edasi tekib soodsatel tingimustel noor jää ning lõpuks kinnisjää, mida mõjutab ilm juba märksa vähem. Niilast ja noort jääd võivad hoovused ja tuuled lõhkuda (tekib jää moondumine, näiteks ladejää) ning lükata seega kinnisjää tekkimist edasi. Teisiti kujuneb jää areng siis, kui meri on rahutu, on tuuline.
Sel juhul tekib alguses taldrikjää, mis tugeva tuule ja liikumise tõttu võib rüsistuda.
Erinevate lahesoppides võib leida aga väga erinevaid jäätüüpe. Kas sel talvel võib leida nii taldrikjääd, rüsijääd, mõnel pool korraga niilast kui jääsuppi. Jäämaailma jõuab avastada kevadeni välja.

Lisalugu 2: Talvine jääpurikas paljastab soojalekkeid

Kui on piisavalt lund ja külma, siis tekib majade katuseservadele ja –alla jääpurikaid (inglise k icicle). Käesolev talv on jääpurikate poolest väga rikas, sest lund on palju sadanud ja soojuslekkega maju jagub samuti. Jääpurikate tekkeks on vaja soojusallikat ning nullist madalamat välisõhu temperatuuri. Enamasti on soojaallikaks hoonete sisesoojus, mis väljalekkimise korral sulatab katusel olevat lund. Seega saavad purikad aidata avastada soojalekkeid. Paks lumi aitab kaasa veel sellega, et kuna lumi on väga halb soojusjuht, siis ei haju lekkiv soojus kohe ära ning seetõttu sulab rohkem lund ja jääd. Muidugi tähendab paks lumi ka rohkem toormaterjali jääpurikatele. Jääpurikad kasvavad niisiis ka pilviste ilmade ja öö korral väga hästi, sest päikese mõju jääpurikate tekitamisele sügisel ja talve esimesel poolel on üldiselt väike või puudub. Tavaliselt tekivad päikese mõjul jääpurikad nüüd ja varakevadel, mil kiirte soojendav mõju on piisav lume sulatamiseks. Päikese toel tekkinud purikad ei ole tavaliselt siiski väga suured, vaid paari kuni mõnekümne sentimeetri pikkused. Soojalekete tõttu tekkivad purikad võivad kasvada paljude meetrite pikkuseks ja selliseid leiab tavaliselt vanematelt hoonetelt, rongitöökodade katuseservadest jmt ehitistel. Väga võimsad purikad tekivad veel koskede ümbrusesse, kus on piisavalt vedelat vett ning pankrannikule ja lubjakivide paljanditele, sest sealt imbub välja põhjavett, mis külma ilma tõttu jäätub ja moodustab jääpurikaid.
Vesi külmub katuselt alla liikudes just jääpurikateks, aga mitte näiteks jääplaadiks seetõttu, et veel on pindpinevus, mis püüab muuta vett kerakujuliseks. Seetõttu tekivad servadele veetilgad, mis külmuvad osaliselt või täielikult jääks ja edasi areneb vee juurdevoolu korral jämedalt võttes koonusekujuline jäämoodustus, mida nimetame jääpurikaks. Selle kasvuks on vaja pidevat vee juurdevoolu. Kui jääpurikas kasvab aktiivselt, siis on selle tipp niiske või veetilgaga. Sealjuures ei ole tipupiirkonna sisemine osa tihedalt täis jäätunud, vaid tavaliselt urbne ja osaliselt jäätunud. Jääpurikatel on enamasti kasvustaadiumis näha ka ringitaolisi moodustisi, nagu aastaringid. Need tavaliselt vähenevad või kaovad, kui jääpurikas enam ei kasva, sest toimub auramine ja jääpinnalt väljaulatuvad osad taanduvad kiiremini. Auramise ongi peamine põhjus, miks jääpurikas muutub aja jooksul.
Vaatlused näitavad, et aktiivne jääpurikate teke on juba mõnda aega tagasi lõppenud (südakuu ehk jaanuari lõpu seisuga), sest katuseservadesse on tekkinud väga paks jääkiht, mis takistab vee tilkumist. Samuti on ilmad olnud väga külmad – vähene vesi, mis kuskilt ehk ka pääseks tilkuma, jäätub pigem, kui et moodustuks uusi jääpurikaid.
On huvitav, et kaua aega ei teatud, miks jääpurikal on selline kuju nagu tal on – kitsa põhjaga pikk koonus. Alles paar aastat tagasi lahendasid teadlased selle küsimuse. Selgus, et kui vesi liigub mööda jääpurikat alla kuni viimaks jäätub, siis vabaneb veidi soojust, mis tõuseb purika külgi mööda üles ning pidurdab jääpurika ülemise osa kasvu, samal ajal, kui tipp kasvab väga kiiresti edasi.

Foto 1. Jääpurikad võivad kasvada ka hoonetel mitme meetri pikkusteks. Sealjuures päike ei mängi sügisel ja talve esimesel poolel pea mingit rolli jääpurikate kasvatamisel.
Jüri Kamenik

Foto 2. Jääpurikad on kitsa põhjaga pika koonuse kujulised ehk meenutavad saledat porgandit. Seejuures külmub servalt allaliikuv vesi just purikateks, mitte aga näiteks jääplaadiks seetõttu, et veel on pindpinevus. Jüri Kamenik

.

.

Kasti:
Maailmas on jäätumispiiril asuv sisemeri lisaks Läänemerele veel ainult Hudsoni laht, Nagu Läänemerigi, nii ka Hudsoni laht sobib kliimaindikaatoriks.
Läänemeri on keeruka toimega sisemeri, mille ühendus ookeaniga on piiratud. Teiseks eripäraks on selle jäätingimused, sest Läänemeri asub kohas, kus jääkatte ulatus võimaldab teha järeldusi kliima muutumise kohta ehk Läänemere jääkatte ulatus sõltub talve karmusest ja on seega kliimaindikaatoriks. Selliste eripärade tõttu varieerub jäätumise ulatus erinevatel talvedel väga palju. Tallinna lahe jäätumist on sel eesmärgil uurinud klimatoloog Andres Tarand.
Fotosid veel: (Raul, vaata pilte rasv-ja taldrikjääst www.ilm.ee/index.php?45409).
Taldrikjää.
Aja jooksul tekib külmade püsimisel jäätaldrikute vahele jääkiht, taldrikjää tsementeerub ja moodustub kinnisjää.
Rasvjää.
Esimene samm jää tekkeks.

Foto 3. Jääpurikad ei teki üksnes hoonetele, vaid ka loodusobjektidele. Jääpurikad Tallinna lahe rannas.
http://www.ilm.ee/client/failid/galerii40812.jpg

.

.

.

.

Kasti: Külmasummad
Talvi klassifitseeritakse külmasummade alusel, millest sõltub jääkatte ulatus merel. Kuid seos on väga üldine – kui olla täpsem, siis jääkatte ulatus sõltub suuresti temperatuuri jaotusest külmal poolaastal, kuid tegureid on veelgi.


Talvi klassifitseeritakse külmasummade alusel, mis arvutatakse perioodi kohta, kui ööpäeva keskmine temperatuur oli alla null kraadi. Külmasummast sõltub jääkatte ulatus merel. Kui olla siiski täpsem, siis jääkatte ulatus sõltub suuresti temperatuuri jaotusest külmal poolaastal: kui talv algab järsult ja madalate temperatuuridega, kuid talve keskpaik ja lõpp on soojad, siis tekib vähem jääd, kui külmasummast võiks arvata, sest külm kulus vee jahtumiseks, hiljem, külma nõrgenedes aga ei saa jää kuigi kiiresti areneda. Kui talve algus on pehme, kuid suuremad külmad saabuvad talve keskpaigas, on selleks ajaks vesi piisavalt jahtunud ja jääd tekib rohkem - sel juhul võib jääkatte alusel talve pidada karmimaks kui külmasummade alusel, sest jääd tekkis rohkem, kui summaarse külma järgi oleks võinud olla. Teistest olulistest jääkatte ulatust mõjutavatest teguritest tuleb mainida vee soojavaru, tuul, hoovused, soolsus, lumikate jääl jne.

Seaduspärasus aprillis

Lumesadu aprillis on reeglipärane nähtus - peaaegu igal aastal on aprillis vähemalt üks kord lund sadanud. On huvitav, et see külmalaine või ajutine lumi on sattunud just 20. aprilli paiku, sest meenub viimase aasta jooksul mitu sellist, kui lund on tulnud paar päeva enne või pärast nimetatud kuupäeva. Ka eelmisel aastal sadas lund 18. aprillil.

Mis täpselt oli ülejäänutel aastatel, pean välja uurima (vaatluspäevikud, enda märkmed jne), et kinnitada lõplikult tähelepaneku paikapidavust. Võib ju olla nii, et siiski ainult arvan nii. Samuti on võimalik, et kui leiangi vaatlusandmetest kinnituse oma oletusele, siis peaks ettevaatlik olema endiselt, sest võib-olla on selline seos olnud viimasel 10-20 aastal, aga järgmised enam pole.

Ka käesoleval aastal näitavad prognoosid tugevat jahenemist 20. aprilli paiku ja et võib lund tulla, olgu näitena toodud Weatheronline:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Kevadele on iseloomulik ka üks teine seaduspärasus, mis on väga tihti just järgmine: pärast suuremat soojalainet tuleb kiire jahenemine kuni lumeni või vähemalt öökülmadeni. Hästi iseloomulik on see aprillile ja maile.

Meenutus 2005. aasta 11. aprillist

See päev oli aprilli kohta üsna iseäralik. Milles see seisnes, selgub järgnevast meenutusest.
Selle päeva hommik oli täiesti pilvitu, säravalt päikesepaisteline ja sinise taevaga ja samuti üsna jahe, paljudes kohtades oli temperatuur veidi alla nulli, kuid ega ta hommiku jooksul kuigi palju ka üle nulli tõusnud. Seega soojuse poolest üpris keskmine aprillipäev.
EMHI andmetel oli siiski juba hommikul mõnel pool Eestis rünksajupilvi ja üldiselt ei olnud taevas sugugi pilvitu. Tallinnas oli siiski selge. Õhurõhk langes mõõduka kiirusega, kuid Lääne-ja Loode-Eestis üsna kiiresti.
Ennelõunal tekkis mandri kohal lillkapsakujulisi rünkpilvi, mis muutusid aja jooksul suuremaks ja ei minetanud kobrutavat välimust. Kuna tuul oli läänest ja pilvedki liikusid edelaläänest ida-kirde suunas, siis esialgu Tallinnasse ükski pilv ei jõudnud.
Siiski tekkis keskpäeval konvektsioonipilvi juba nii intensiivselt, et mõni pilveserv siiski riivas ja sadas ainult lumekruupe. Sooja oli päikesepaistele vaatamata ainult 5ºC. Taevas olid enamik rünkpilvedest muutunud rünksajupilvedeks ja mõnel pool oli äikest. Pilvedes sadas hooti peamiselt lumekruupe ja rahet. Oli üsna tuuline.
Õhtupoolikul hakkas pilvisus ka Tallinnas tihenema, kuid loode poolt. Eemalasuvad pilved olid samuti rünklikud. Õhtuks jõudsid need Tallinnasse. Vaatepilt oli huvipakkuv – oli näha lainelist või isegi mügarlikku aluspinnaga tumedat pilveserva, ent see tundus üsna kõrgel olevat, nagu umbes tihe kõrgkihtpilv, samuti ei olnud kuskil madalaid pilvi näha (jättes konvektsioonipilved mandri kohal kõrvale). Üldse meenutas pilvemassiiv lihtsalt tihedat kõrgkihtpilve või kihtsajupilve, kuid esialgu sademeid polnud ja oli üsna tume. Ometi põhjustas see äikest ja hiljem ka tugeva vihmahoo. Järgmise päeva Eesti Päevalehe numbris oli sellest ka piltuudis (esimene kevadäike Tallinnas ja sellele järgnenud tugev vihmahoog).
Tol ajal ma ei pildistanud ilma, sest polnud kasutada fotoaparaati. Internetiga olin aga juba tuttav ja seetõttu salvestasin 2004. aastast alates ilm.ee veebikaameratest pilte, kui midagi huvitavat hakkas silma. Ainsaks sobivaks veebikaameraks, kus tõesti oli sel päeval iseloomulikku taevast ja pilvi näha, osutus Haapsalu oma. Sealt salvestasin mõned pildid maha, paremad esitan siin:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Äike jätkus mõnel pool ööselgi. Sellest pealtnägijate jutustused:

Borges'e "utoopiline" klassifikatsioon

Klassifikatsioon on tegelikult mudel või mõttekonstruktsioon (süsteem), mida inimesed kasutavad, et maailma endale paremini seletada või sellest aru saada.

Ometi on kõik klassifikatsioonid rohkemal või vähemal määral kunstlikud, naeruväärsed ja suvalised, sest klassifitseerida võib mille alusel iganes. Kuid me ei adu tihti seda naeruväärsust või suvalisust, sest see on peidetud rafineerituse taha. Näiteks pilvede puhul on selleks ladinakeelsete nimede süsteem, millele pani aluse Howard ja tema klassifikatsooni kasutatakse üleilmselt tänaseni, sest see töötab väga hästi (muidugi on seda muudetud jne, aga põhimõte on algupärane).

Et avada klassifikatsioonide tegelik pale, esitan ühes A. Rannikmäe loengus käsitletud Borges'e utoopilist klassifikatsiooni. Jorge Luis Borges (1899–1986) oli üks Argentiina kirjanik.

Essees "John Wilkins’i analüütiline keel"(http://www.crockford.com/wrrrld/wilkins.html)
viitab Borges (dr. Franz Kuhn’i kaudu) teatud Hiina entsüklopeediale “Helde teadmise Taevalik kogu”, kus on kirja pandud loomade jaotus:

1. need, kes kuuluvad Imperaatorile

2. palsameeritud loomad

3. need, kes on koolitatud

4. notsud (põrsad)

5. näkid (sireenid)

6. imetoredad loomad

7. hulkuvad koerad

8. need, kes sisalduvad käesolevas klassifikatsioonis

9. need, kes värisevad nagu oleksid nad hullud

10. loendamatud loomad

11. need, kes on joonistatud väga peene kaamelikarvast pintsliga

12. kõik teised

13. need, kes on äsja purustanud lillevaasi

14. need, kes kaugelt näevad välja nagu kärbsed

This classification has been used by many writers. It "shattered all the familiar landmarks of his thought" for Michel Foucault. Anthropologists and ethnographers, German teachers, postmodern feminists, Australian museum curators, and artists quote it. The list of people influenced by the list has the same heterogeneous character as the list itself.

Niisiis on kõik klassifikatsioonid vähemalt osaliselt sellised. Sama kehtib ka pilvede puhul, sest me võime jaotada pilvi ka nii: need, mis annavad jämedapiisalist vihma (alajaotused need, mille saju puhul tekivad veepinnale mullid ja need, mille sadu on nii tugev, et mulle ei erista jne) ja need, mis ei anna sellist vihma. Eraldi klassid oleksid veel need pilved, mis toovad kaasa lumesaju ja need, kust ei saja midagi jne. Kuigi toodud näide võib väga räige tunduda, näitab see kujukalt toodud mõtet. Pilvede puhul töötab väga hästi jaotus, kus on aluseks võetud välimus ja kõrgus kombineerituna (põhimõtteliselt morfoloogiline klassifikatsioon, kuid mitte "puhtalt"), kuid ametlikult jaotatakse veel geneetilistel ja mikrofüüsikalistel alustel.

Howardi süsteem on tegelikult samuti heterogeenne (nagu ka Borges´e klassifikatsioon, millele ingliskeelne kommentaar viitas), mida võiks justkui vältida, st et jaotus peaks olema ühel alusel. Siiski on sobivus ja süsteemi "töötamine" tähtsam.

Mõned uurijad on kasutanud sellist jaotust: kihtpilvede pere, mille hulka kuuluvad ka kiudkihtpilved, mitte vaid kiht- või kihtsajupilved; rünkpilvede pere; sajupilvede pere, viimaste hulka loetakse ka kiudpilved jne ja seda kõike võib aktsepteeritavaks pidada.