Tsüklon 23.2.2010

Üle Loode-Eesti ja otse üle Tallinna läks aktiivne, arenev tsüklon, millel ulatusid soe ja külm front perifeeriast otse keskmesse. Enne tsüklonit langes õhurõhk üsna kiiresti (4-5 mmHg/3h), üle Eesti liikusid mõõdukad või tugevad lumesajud ja tuisk, hiljem sadas ka vihma. Lund sadas vähem, kui võis oodata, arvatavasti igal pool alla 20 cm.

Tsüklon oli tähelepanuväärne selle poolest, et suutis viimaks sula Eestini kergitada. Märkima peaks, et EMHI ilmateade oli väga täpne, kuid mitte ebatavaliselt täpne, sest sula prognoositi vaid Lõuna-Eestisse, kuid tegelikult läks sulaks suuremas osas Eestis, ka kirdenurgas, alla nulli jäi vaid Eesti loodeosas, sealhulgas Tallinnas. Tsükloni järel toimus intensiivne külma õhu sissevool, Tallinnas langes lühikese ajaga temperatuur mitu kraadi (http://www.elin.ttu.ee/~meas/tshp.htm):

.

.

.

.

.

.

.

.

On huvitav, et temperatuuri langemisel ajal võis mõnel pool kõrgepingeliinidest või alajaamadest kuulda pidevat elektri särinat, see tulenes ilmselt kiirest temperatuurimuutusest.

Graafiku lõpuosas tekkis teine langus taeva selginemisest. Külm õhk pärines Skandinaaviast, kus oli väga külm õhumass (miinimumtemperatuurid alla -30 kraadi). Arenevas tsüklonis ikka on kontrastid suured, sest oklusiooni pole toimunud, seda näitab ka EMHI lennunduse tarvis tehtud ilmakaart (http://www.emhi.ee/?ide=33):

.

.

.

.

Kui tsüklon eemaldus, hakkas õhurõhk tõusma. Kõik õhurõhutõusud üle 6 mmHg/3h on väga haruldased. Mõnel pool öösel ulatus see koguni üle 8 mmHg/3h, selle põhjuseks oli põhiliselt kaks asjaolu: tsüklon oli arenev (süvenes), seega õhurõhukontrastid olid suured ja teiseks, väga suur liikumiskiirus.

Tsükloni keerdumine ja spiraalitaoliseks muutumine näitab okludeerumist. Antud juhul seda polnud (http://www.ilm.ee/kola/sat_test.php3):

.

.

.

.

.

.

.

Järgnevalt veel kaart, mis näitab õhumasse ja rõhkkondasid (http://www.wetterzentrale.de/pics/Rtavn062.html):

.

.

.

.

.

Pärast tsüklonit tekkis ja liikus Eesti kohale kõrgrõhkkond, kuid nädalalõpuks ennustatakse vähemalt paaripäevast sula. See näib olevat selline sulatüüp (neid on mitmeid, näiteks 23.2. oma ei vähendanud eriti lund, nn kuiv sula), mis paneb ka lume sulama. Kuna sula kuigi pikk pole, siis muidugi maa kuskilt paljaks ei sula, kuid pilves taevas ja eriti koos vihmaga soodustavad lume sulamist (siiski ei pruugi see nii minna). Huvitav on see, et soe õhumass jõuab ennustuste kohaselt Eestini enne tsükloni saabumist, st alguses tuleb soe õhumass, siis soe front vähese või pea olematu sajuga ja viimaks tsüklon ise (selline on hetkel prognoos). Järgmisel nädalal läheb ilm uuesti laustalviseks.

Väljavõtted YLE2 prognoosist (http://areena.yle.fi/ohjelma/5a82a6ce95cf3ecee29e1010f485591a), alguses sooja õhu jõudmine enne fronti, seejärel pilt tsükloni tulekust:

Uus ilmablogi!

Tekkis uus ilmablogi: http://eestiilmaelu.blogspot.com/ See on meeldiv, et inimestele ikka ilm ja ilmastik huvi pakub. Jälgime huviga, kuidas uus ilmablogi hakkab edenema. Jõudu tegijale!

23. veebruari tsükloniga ennustatakse päris suuri lumesadu, sest tegemist on areneva ilmasüsteemiga, ja endiselt kerget sula Lõuna-Eestisse. Näiteks Accuweather ennustab Tallinnasse 10-20 cm lund, ülejäänud prognoosid annavad enamasti sademed mm-tes, st kui "palju sajab vett".

Tundub, et alanud nädal ongi kriitiline, sest üsna kindlalt ennustatakse nädala lõpuks sula, mis aga lund ilmselt kuigipalju ei võta vähemaks, sest sula lõpeb paari päevaga ja tuleb ka lund, nagu ka sulale minnes.

Huvitav on märkida, et pärast nädalavahetuse lumesadu ja tuisku saavutati Peipsi põhjarannikul lumikatte paksuseks 76 cm. Tallinnas mõõdeti 51 cm 22. veebruari hommikuse seisuga (varieeruva intensiivsusega lai lumesadu jätkus Tallinnas ka 22. veebruari päeval).

Selles uudises (http://www.ilmajaam.ee/?id=228277) ollakse arvamusel, et Tallinna lumerekordit (62 cm, mõõdetud 3. jaanuaril) ei õnnestu lüüa. Kui ennustatud sajukogused osutuvad tõeks, siis miks mitte, ainus probleem võib-olla tuul, mis puhub lume ära ja võib tekkida nn varjatud lumerekord. Olgu lõpetuseks esitatud 22. veebruari EMHI lumekaart, sest vananenud kaardid "kaovad kuhugi" ja neid enam ei saa, kui just ei salvesta pidevalt kuskile arvutisse:

Tsüklon 23.2.2010

23. veebruaril liigub otse keskmega või väga lähedalt (viimasel juhul liigub kese üle Soome lahe) üle Eesti aktiivne tsüklon. See tsüklon on ilmselt eelmistest suurema soojavaruga ja frondid pole okludeerunud, mistõttu ennustatakse, et Lõuna-Eestis võib minna kergeks sulaks, kuid see on ajutine ja juba 24. veebruariks on temperatuur kindlalt alla nulli (Eesti kohale liigub kõrgrõhkkond).

Kuna tsüklon on veel aktiivne, siis tulemas on ilmselt rohkem lund, kui sadas nädalavahetusel (Tallinnas sadas EMHI andmetel näiteks 17 mm, tähelepanu, sademetehulka arvestatakse ikka vedela vee kujul, see tekitas kahjuks postimees online´s järjekordselt kõvasti segadust, vt http://www.ilmajaam.ee/?id=227826). Kuna tuult on samuti vähem, siis ei puhuta sadavat lund ära ja seegi tõstab lumikatte näite tõhusamalt kõrgemale (samuti imestati, miks nädalavahetuse tuisk lisas lumikattele nii vähe sentimeetreid või koguni kahandas lumikatte paksust).

Üldse on see nädal huvitav, sest tegemist võib-olla kriitilise perioodiga, mil hakkavad sulad ja külmad vahelduma (senini oli kaks kuud pidevalt temperatuur alla null kraadi, va Lääne-Eesti saarte lääneosas paaril päeval), samuti on prognoose väga keerukas teha, sest juba väike nihe frontide ja seega õhumasside liikumises võib ilmaolukorda oluliselt muuta.

Tuisk 19.2.2010

19. veebruaril liikus üle Eesti sadu ja tuisk, mis olid mõnel pool üsna tugevad, kuid mitte pikaajalised. Ka Tartu sai oma osa. Sealjuures oli sadu ja tuisk kahes osas. Esimene oli paksude pilvedega, mõõduka tuulega ja nõrga või mõõduka tugevusega sajuga, kusjuures saju intensiivsus varieerus. Segamini oli nii peeneid kui suuri lumehelbeid, sealjuures jääkristallide valik oli eriti mitmekesine (vaevata võis leida umbes 20 erinevat tüüpi ja vormi).

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Lõuna paiku sadu nõrgenes ja muutus peenemaks. See väga kaua ei kestnud, vaid siis hakkas langema suuri lumehelbeid ning sadu tihenes. Tuul tugevnes. Saju ja tuisu tihenemine:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Kui tuisk oli haripunktis, ilmus läbi pilvekihi nähtavale päikeseketas. See oli märk frondi möödumisest:

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Lumehelbed muutusid kiiresti peenemaks, sadu hõrenes tasapisi kuni peaaegu lakkas. Pärastlõunal siiski sadas veel mõnda aega justkui nõrgema hoona veel lund, kuid see enam ei lisanud oluliselt sadanud lumele juurde.

Tähelepanekud näitavad, et pärast nn puhtaid fronte (soe ja külm) võib taevas selgineda, eriti pärast külma fronti, sest inversioon kaob ning lumesadu on laiem, kui oklusioonifrontide puhul. Viimast võib seletada puhaste frontide suurema niiskusevaruga või suurema niiskuse väljakondenseerumisega. Pärast sooja fronti, kui üldse, on selginemine, mida juhtub rohkem soojal aastaajal, ajutine, sest niiskust on palju ja inversioon tugevneb. Loomulikult ei ole alati nii, nagu kirjeldatud, kuid selline suundumus näib olevat. 20. veebruari lumesadu ja tuisk oli üsna peene lumega (lumekristallide valik oli enamasti kesine ja ilusaid korrapäraseid kristalle eriti polnudki), sest (niivõrd kuivõrd) frondid olid okludeerunud.

Lõunatsüklon 11.-13.2.2010

Euroopa lõunaosas arenes välja hiiglaslik lõunatsüklon, mille kese paiknes Aadria merel või Itaalia kohal, kuid frontidega seotud pilvemass ja sajud liikusid kaugele põhja, sealhulgas Eestisse (postituse pealkirjas viidatakse mõjupäevadele Eestis, tsüklon tekkis muidugi palju varem). Mõned satpildid pilvemassist (10.-11.2.; allikas http://www.ilm.ee/kola/sat_test.php3):

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Kese ja õhumassid

(allikas: http://www.wetterzentrale.de/pics/Rtavn002.html):

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Lõunatsüklonitel on mitu eripära, nagu tekkekoht, suur sajupotentsiaal, iseloomulik pilvemass. Viimase puhul võib täheldada, et eriti tugevasti on arenenud ülemised pilved või on tegemist suurel alal väga paksu pilvemassiga (paksus kuni 10 km). Ka sellel lõunatsüklonil oli väga tihe ja huvitava ülapinna mustriga pilvemass

(allikas: http://saturn.unibe.ch/rsbern/noaa/dw/realtime/current/n1bcurr.jpg):

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Tsükloni mõjusfääri (serva) võib määrata kas õhurõhumuutuse või pilvevälja abil. Kumba eelistada, sõltub olukorrast, kuid lõunatsüklonitel sobib selleks rohkem pilveväli, mida võis väga hästi 11.2. jälgida:

Väga nõrk halo kiudkihtpilvedes.

Suhteliselt huvitav pilveserv

Ka kondensjäljed muutusid püsivateks.

Lõpetuseks midagi huvitavat: ühel majal oli mingi juhtme ümber tekkinud "jääpurikas".

"Jääkeeris" Skagerrakis

7. veebruaril märgati Skagerrakis nn looduse kunstiteost: triivivast jääst tekkis keeris, mille põhjus seisnes tavapärasest külmemas vees seal. Sealsed okeanoloogid polnud midagi sellist varem näinud ja sellest ka uudis: http://met.no/?module=Articles;action=Article.publicShow;ID=2808

Meteoroloogiasõnastik

Seoses ühe õppeainega on vaja Moodle´i keskkonnas (üks õppekeskkondadest) teha meteoroloogiasõnastik koos definitsioonidega. Õppejõud on ette andnud 235 märksõna ja iga inimene kursusel võiks soovituslikult 3 sõna lahti kirjutada (hommikuks oli 45 märksõna seletatud). Väga positiivne on see, et võimalik on pilte juurde lisada, et märksõna ja seletust visualiseerida. Sellest kujuneb tõenäoliselt minu koostatava meteoroloogia käsiraamatu lühiseletuste prototüüp, sest kuigi seal raamatus on mõiste või nähtus või protsess ka pikemalt lahti kirjutatud, on algusesse pandud lühiseletus või definitsioon ja loodav sõnastik Moodle keskkonnas on hea algus. Koht asub siin: https://www.fi.tartu.ee/moodle/ (sealt otsida P. Posti kursus). Kuna see ei pruugi kõikidele lugejatele ikkagi kättesaadav olla, siis toon ära ühe osa sellest sõnastikust, et kuidas see on esitatud:

Nende selgituste ja definitsioonide kirjutamine pole sugugi lihtne. Toodud kolme mõiste avamiseks kulus 3 tundi ning lisaks tuleb leida juurde veel foto või pilt, mis oleks esinduslik või heaks illustratsiooniks, st annks midagi jutule veel juurde, mitte niisama mõttetult juures. Ka see võtab vahel enam kui tunni, sest mõnest nähtusest või protsessist on tuhandeid pilte ja valida siis see sobilik välja - tegemist on mitmekordse sõelumisega ja nn voorudega, et alguses mittesobivad välja ja edasi jätta, mis võiksid sobida. Loomulikult on hea, kui saab teiste inimeste arvamusi ka juurde, sest muidu peegeldab kogu projekt või ettevõtmine vaid minu ettekujutust ja maitset, kuidas võiks või peaks olema.

Kuigi 3 mõiste jaoks läks praktiliselt terve päev, ei saa ikkagi tulemusega rahul olla. Fotod said enam-vähem, kuid probleeme võib-olla selgitustega. Näiteks kihtpilvede ladinakeelne nimi peaks olema suurtähega, võib-olla ei ole ikkagi udu pilt kõige parem, sest udu kohta on ka eraldi märksõna, aga ma ise arvan, et võib siiski jääda; parhelia selgitus on enam-vähem, kahtlus jäi mõistesse endasse, sest võõrkeeles on parheelia ainsuses parhelion ja mitmuses parhelia, küsimus on, kuidas eesti keeles oleks, samuti võib-olla ebapäikese saba mõiste segane, võib-olla on eraldi mõiste olemas vms, kuid need on selle seletuse puhul väikesed kahtlused, tulemus peaks olema siiski hea.

Rünksajupilved. Kas on mõistlik staadiume välja tuua? Ilmselt küll, sest see on väga tähtis, kui mainimata on jäänud kõik kolm, siis on kasutatud mõistepaari ebastabiilne atmosfäärm ilmselt sobiks õhumass paremini, ka frontide puhul, et see sunnib ikkagi pigem ühte konkreetset õhumassi kerkima kui paljusid, samuti jääb mulje järgmisest lõigust, nagu kuuluks pilve alus neljandasse klassi,m mitte aga rünksajupilv ise (sõnastuse küsimus) jne. Samas pilt sai jällegi ilmselt parem.

Aerosool. Tõsiseks puuduseks jäi see, et ei märkinud eraldi välja, et udu ja pilvi (ja sademeid) ei loeta aerosooliks. Lähemal uurimisel selgub, et see küsimus on problemaatiline ja vahel siiski võiks ka pilvi aerosooliks pidada (võttes aluseks näiteks kolloidsüsteemi püsivuse), kuid kokkuleppeliselt seda ei tehta.

Kõik see näitab, et päris keerukas on head seletust leida. Kõnekeeles on oluline vaid, et tine inimene (sed) saaksid aru, mida öeldakse, sest kõik me teame, mis on rünksajupilv ja kihtpilv, kuid seda (formaalselt) kirja panna on omaette kunst. Üks minu meelest kõige rohkem vääriti mõistetud "asi" on äike. Kiputakse ütlema ja mõtlema, et äike on välk ja müristamine. Edumeelsema mõtlemise korral suudetakse isegi välja tuua, et äike on ikka keerukam, et välk on nähtus ja müristamine on nähtus jne (need on samal ajal tegelikult ka protsessid) ja kõik moodustavad äikese. Aga see pole siiski veel piisav, et olen mõelnud ja pakuks välja järgneva definitsiooni või lühiselgituse mõistele "äike": Äike on atmosfäärinähtuste ja -protsesside süsteem, mille (on täheldatav?) moodustab pilvede tormiline areng tõusvate õhuvoolude tagajärjel ja (mille tõttu?) kujunevad suuremal või vähemal määral sorteeritud ruumlaengud ning isellomulik tuulte-ja sademetesüsteem või jaotus." See määratlus pole kindlasti lõplik, kuid arvatavasti tõele pisut lähemal. Nagu näha võib, pole nähtuse määratlemisel (või seisukohast) välkudel ja müristamisel mingit tähtsust, sest viimased on selle süsteemi ja protsesside tagajärg, mitte põhjus ning võivad äikesega kaasneda, kuid mitte tingimata.

Kui vaatlemisel võetakse aluseks äikese määratlus välkude ja müristamise järgi, uuritakse äikesepäevade arvu ja klimatoloogiat, registreeringud detektoritega..., siis on kõik korras, sest praktikud peavad lihtsalt tegema selliseid otsuseid (kui on näha välke, kuulda müristamist, siis pannakse äike kirja, keegi ei hakka mahukat uurimust tegema, kas tegemist oli äikesega või mitte), kuid mis piisab praktikutele, sellest ei pruugi piisata teoreetikutele või formaalsusele. Siit tulebki välja, et praktikuid segab selline mõtlemine. See aga ei tähenda, et toodud määratlus oleks kasutu, ilma praktilise väljundita, näiteks võib-olla lennukitele oluline teada, et kui sõidetakse pilve, kus välke pole olnud, võib lennuk selle põhjustada (uurimisküsimus: kui suur või tugev peab olema laeng või elektriväli, et välk võiks mingi häiringu tõttu vallanduda) või ehitistele - viimased võivad välgu vallandada nn potentsiaalse välguallika olemasolu korral ehk rünksajupilved võivad reaalselt põhjustada välke ehitiste tõttu jne.

Kiud- ja kõrgrünkpilved ning virga ja jääpurikad 8.2. Tartus

8. veebruar pakkus Tartu taevas kena kiudpilves vaatepilti, seejärel võis jälgida virgat ja õhtul tekkisid kõrgrünkpilved sajujoontega.

Kiud-või kiudkihtpilved? Nõrk halo

Kiudpilvemustriline taevas

Väga virga.

Sajujoontega või virga kõrgrünkpilved?

Jääpurikad

.

.

.

.

.

.

9. veebruar. Enne päikeseloojangut läks ilm suhteliselt selgeks (õhtul siiski pilves ja sadas kerget lund), näha võis nõrka sammast (fotol ei näe eriti) koos huvitavate kõrgrünkpilvede ansambliga:

Meteoroloogiapäev 2010

Läheneb meteoroloogiapäev, mida tähistatakse igal aastal 23. märtsil. Käesoleva aasta teemaks on "60 aastat sinu turvalisuse ja heaolu teenistuses" (täpne pealkiri võib EMHI-l siiski erineda, sest seda pole veel otsustatud). EMHI korraldab praeguse seisuga meteoroloogiapäeva kasvõi juubeliaasta tõttu, st et kindlasti toimub. Hetkel pole veel EMHI alustanud korraldamisega, kuid kohe-kohe peaks hakkama - esimesed korralduslikud asjad pannakse veebruaris paika, sealhulgas, kes esinevad või vähemalt võiksid esineda.

Varasemaid meteoroloogiapäevi saab vaadata siit: http://www.emhi.ee/?ide=26,887

Jägala juga talvel

(Suurema pildi vaatamiseks kliki palun pildile).

Talvel tasub käia jugade juures ja ka pankranniku all. Nendes kohtades võib näha igasuguseid huvitavaid jäävorme jmt. Pankrannikust aga immitseb põhjavett välja ja seal võib samuti palju huvitavat näha.

Sai 7.2. käidud spetsiaalselt jää pärast Jägala joal. Teadmiseks, et jägal (mitmuses jägalad) tähendab samblikku (teatavasti kohanimed on väga konservatiivsed ja seetõttu on säilinud selles kohanimes omakeelne sõna sambliku kohta). Esimene mulje oli, et ohhoo, jõgi on põhjani külmunud, vedelat vett polnud kuskil näha:

Väljaimmitsev põhjavesi on jäätunud.

Pragu jääkoses.

Kosk siiski elab. Selle samba sees vulises vesi nagu torus. Üldse oli huvitav see, et need suured jääsambad olid tegelikult nagu torud - vedelat vett ei olnud kuskil alla langemas näha, vaid kogu vesi liikus jääsammaste ja -purikate õõnsustes nagu torudes.

See valge "katt" kujutab endast midagi härmatiselaadset - kuna joa läheduses on ikka niiskust rohkem, siis see sublimeerub valge jääna.

Selline see juga oli - vett polnud kuskil vedelana näha.

Üks koht siiski pulbitses nagu katel - siit voolas vesi jäätorudest välja.

Vee üks "veetoru" - selles sees voolas vesi, näha polnud midagi, küll aga kuulda.

Põhjavesi

Kes hoolikalt vaatab, näeb, et jää pole ühesuguse värviga. Piimja ja hallika tooni annavad setted ja lubi, mis on põhjavees, jõevesi on mitmesuguste orgaaniliste ainete tõttu kollakas või pruunikas.

Kuna vedelat vett polnud, võis vabalt kose taha minna. Jääallee

Vaade jääkardina tagant.

Otsetee jääpõrgust taevasse.

Mõnes kohas oli jää sinine. See näitab, et jää on puhas (jääl on omadus kergelt neelata suurema lainepikkusega valgust). Ilmselt oli tegu aja tööga, sest jäätudes sisaldas jää kindlasti mingeid lisaaineid, setteid jmt. Kuna muud ained ei seostu jäästruktuuriga, siis tõugatakse aja jooksul need jääst välja ja jää muutub puhtamaks. Võimalik, et sama juhtus sellegi jää puhul.

See protsess võimaldab näiteks soolasest veest aja jooksul tekkida magedal jääl. Seda peeti kunagi võmatuks ja kuna näiteks Arktikast leidsid maadeavastajad magedat jääd, siis arvati, et kuskil peab maismaa olema, sest mageda jää teket peeti võimalikuks ainult maismaal.

Näpuotsaga inimesi ka.

Algus

Lõpp. Üks puu püüab olla kaval ja kasvada kuidagi ümber paepanga, kuid küllap aja jooksul variseb paeserv alla. See võib puu saatuse otsustada.