Sügise algus ja äike 28. augustil

Ka sel aastal oli üsna teravalt sügise tulek piiritletud. Sügis saabus meile kahe hoobiga, kusjuures põhjuseks oli üks üsna sügav tsüklon, mis liikus Lõuna-Soome kohale ja venis tasapisi ida poole. Esialgu tõi see isegi sooja kaasa, aga kuna tsüklon jäi Venemaal väheliikuvaks ja oli võimas, algas meile külma õhu sissevool, mis veel kestab, kuid juba 1. septembril asendub see siiski soojema vastu. Ilmaennustus hirmutab isegi nõrga öökülmaga (teoreetiliselt võib, ent siiski on õhk üsna niiske ja see ehk suuremat kahju ei põhjusta).

Niisiis, sügise saabumine.

Madalrõhkkond saabus lausvihmadega 27. augustil, kusjuures 28. augusti hommikuks muutus sadu hootiseks. Üks vihmahoog oli jämedate piiskadega, kuid ülejäänud sajud olid peene vihmaga. Pärastlõunal pilvisus rebenes ja tekkisid pilverüngad, kusjuures oli ka jäätunud tippe, mis andis lootust äikeseks.

Ajuti sadas isegi tugevat hoovihma, oli tugevat puhangulist tuult ja ilm oli üsna soe. Mõned pilvetipud küündisid väga kõrgele. Ilm oli heitlik - pilved liikusid ja muutusid ülikiiresti, puistasid vihma jne. Õhtu poole ilm siiski justkui rahunes.

Üks üsna võimas pilvefront liikus päris õhtul (7-8 vahel) Tallinna kohale, natuke oli äikest ja tõi ka hoovihma kaasa, tekkis vikerkaar. Siis oli suhteline tuulevaikus ja pilvisuse hõrenemine. Ometi hakkas pimeduse saabudes jälle hoovihma sadama ja Soome lahel oli äikest. Umbes kl 23 paistsid välgud ka Tallinnasse ära ja oli isegi müristamist kuulda.

Aja jooksul oli läänes välke näha. Tuul oli mõõdukas ja läänest, kust tulid ka pilved. Järelikult võis varsti äikest oodata. Enne äikest tuli paar jämedapiisalist vihmahoogu, siis oli taas sademeteta. Näha oli võimsaid pilverünki linnavalguses, kusjuures üsna ühtlane kiudpilvemass hakkas südaööl taevast katma.

Pärast südaööd oli müristamine juba valjem ja hakkas vihma tibutama. Äike lähenes ja oli mõõduka tugevusega. See liikus üle Tallinna, tõi kaasa tugeva vihma. Pärast äikesehoogu oli jälle välke loodes näha, kuid see äike siiski hajus.

Hommikul oli ilm jahe, pilves ja põhjatuulega. Sügis oligi alanud.

Suve viimased päevad pakkusid aga väga ilusat ja kontrastset vaatepilti. Mõned pildikesed.

Kontrastid 26. augustil

Kiudpilved. Kihtrünkpilvede kohal on kaared.

Järgmisel päeval päikesetõusu ajal.

28. augusti vihmavalang.

Enne tormilist vihmahoogu.

Õhtune äike...

..ja 29. augusti päikesetõusu ajal.

Juubel 2008

25. augustil oli juubel, mida oli tarvis vastavalt tähistada. Nagu mullugi, toimus pidu suvilas. Selgi korral laabus kõik hästi, kuigi tundus, et mitte nii hästi, kui eelmisel aastal.

Inimesi saabus üle 20, oli neid, kes eelmiselgi korral, kuid oli ka uusi nägusid. Saabumine oli väga hajutatud ning lahkumine seda enam. Kuna tegemist on suvilaga, ei saanud enamik ööbima jääda ja öö jooksul jäigi inimesi vähemaks, kuid ka magajaid oli omajagu.

Ilmaga vedas sel korral ikka õige palju, sest ümbritsevad päevad, eriti 24. august, olid sajused ja üldse ebameeldiad. Ehkki õhtul hakkas justkui sadama, möödus nõrk vihmasabin siiski õige ruttu ja ega õhk ka päris jahe olnud.

Toitu oli sel aastal rohkem, kuid ka inimesi oli vastavalt. Õnneks söödi peaaegu kogu peolaud tühjaks. Istumine ja söömine toimus põhiliselt lõkke ääres. Alguses, kui inimesi oli veel vähe, olime toas. Asjade seadmisel aitasid mind 2 inimest, suur tänu neile ja veel suurem neile, kes aitasid hiljem kõike koristada.

Kokkuvõtteks jäid inimesed rahule, aga ikkagi:

kriitikat kah...

Inimesed jagunesid vastavalt suhetele jälle gruppideks, seega mingist ühtsusest ei olnud juttugi. 2 tüdrukut jäid õige eraldi, sest nad ei tundnud sealt kuigi palju inimesi. Järgmine kord on arvatavasti vaja inimesi rohkem ette valmistada või mis veel parem, osa üritusest muuta seltskondlikumaks. Usun, et kõik seda ideed ei poolda, kes seal olid, aga selline on minu arvamus.

Suvilas on olemas suur lõkkeplats, kuhu oli soov hilisõhtul minna, et nautida elavat tuld. Alustuseks pandi lõkkesse mõned aerosoolipudelid. Tegelikult ei oleks selles midagi halba, kui teha midagi sellist lähima sõbraga, kuid antud kontekstis oli see küll väga rumal ja lapsik tegu! Kuna lõkkematerjal oli hommikesest vihmasajust läbi imbunud, ei toimunudki õiget põlemist ja kostis vaid üks plahvatus.

Lõpuks veel läksime metsa astelpajumarju sööma. Inimesed tulid ja kõik oli hästi, kui ohh häda! - astuti pori sisse, mis sest, et seda oli ainult paar sammu. Paljud pettusid ja läksid siis otse magama, aga väike osa läks lõpuni.

Selliseid asju juhtub, kuigi loodetavasti on tulevikus kõik paremini läbi mõeldud ja korraldatud.

Seekord olgu lisatud kõige parem pilt sünnipäevast:

Südasuvest sai hilissuvi

Võrreldes 2007. aastaga oli käesoleval aastal üleminek südasuvest hilissuvesse märksa rahulikum ja aeglsasem. Õieti muutus südasuvi möödunud aastal pea kohe sügiseks, siis taastus justkui hilissuvine soojus.

Muutuse tõi kaasa Atlandi ookeanilt pärinev tsükloniteseeria. Sadas vihma, valitses madal pilvisus, ajuti oli ka tugevad tuulepuhangud, ja mis peamine, ööpäevane õhutemperatuuri keskmine tasakaalustus uuel (madalamal) tasemel.

Taevas on pakkunud väga ilusat ja mitmekesist vaatemängu, sageli on ta õhtuti suisa tulipunane olnud, mille kohta teadis vanarahvas öelda, et punane õhtutaevas toob tormi. Tormi just ei toonud, aga madalrõhu küll.

Kui taevas pisut selgines, siis ilmnesid väga põnevad pilvemustrid. Olgu öeldud, et sellised mustrid on iseloomulikud külmale õhumassile või muidu jahedale ilmale. Sooja ilmaga võivad tekkida samuti ilusad pilvemustrid, kuid mitte selliseid (ütleme nii, et need pole võrreldavad).

Kõige põhjuseks on sügav tsüklon Islandi kohal, mistõttu baariline topograafia Põhja-Atlandil on sattunud teatava pinge alla ja läänevool on seega tugevnenud. Oodata on ühe eriti sügava osatsükloni saabumist Lõuna-Soome, mistõttu õhurõhk langeb mõne päevaga praeguse aja kohta ebatavaliselt madalale.

Septembri ilm tundub olevat üsna muutliku temperatuurirežiimiga, kusjuures see võib-olla ajuti üsna kõrge, vahel jälle alla normi. Kui öökülmi tuleb, siis arvatavasti on need nõrgad ega saabu ülearu vaja. Lootust on veel ka suvisele soojusele (8.-12. sept vahemikus).

Ilmamäng 23. augustil: taevasse tekkisid väga ilusad pilvevired.

Mõne minuti pärast tekkis sinna hoopiski kaar.

Sama päeva õhtul: taevasse tekkisid kiudpilved, see teavitab madalrõhu saabumist.

Õhtul hakkas aga taevas punetama.







22. augusti rünksajupilv.







Vanalinna taevas samal päeval.







Õhtu.

Ja päikeseloojang.

Sünnipäeva õhtu (25. august).

Äikesed 20. augustil. Südasuve lõpp

Soe õhumass südasuvise soojusega saabus veelkord Eestisse 20. augustil ja kuidas muidu, kui ikka äikesega. Kuigi olen ülevaate ka foorumis andnud, teen seda ka siin.

Kirjeldatu leidis aset Laitses.

Enne äikest oli taevast umbes 2/5 ulatuses kaetud keskmise või kõrgema kihi pilvedega. Tekkis ka üksikuid St fractuseid (sooja frondi lähenemise tunnus!). Edelasse ilmus umbes kl 8 hommikul iseloomuliku värvivarjundiga pilv, mis oli pealtnäha täiesti kihilise ehitusega ja tumenes ühtlaselt silmapiiri poole. Sooja oli 17° ja nõrk tuul puhus lõunast.

Kl 8:30 hakkasid kostuma läänest lõunani nn aeglased müristamised (pilvesisesed välgud). Aja jooksul lähenes pilv, tumenes ja siis ilmus fractuseid nii palju, et varjasid äikesepilve. Kl 9 algas suurepiisaline vihm, mis tugevnes tasapisi. Peakohal ja edelas sähvatas paar välku 2 minutilise vahega, mille ülemine osa oli pilves, alumine moodustas pilv-maa välgu-osa (spaatli-või luuakujuline välk). Siis kadusid kõik madalad pilved ära peale äikesepilvede, temperatuur tõusis 18°-ni ja vihm nõrgenes veidi. Müristamine kandus rohkem kagu poole ja oli siis jälle lõunast, justkui tuleks uus pilv peale. Vihm tugevnes, välkusid oli umbes minutiliste vahedega (kõik pilvesisesed, aga sähvatust oli hästi näha), siis äike nõrgenes ja uuesti lõunas välgud, müristamine, siis tugevam vihm. Pärast seda taandus äike põhja, kuid ta oli tunduvalt nõrgenenud. Lõpks andis veel ühe „poolpilv-maa“ välgu ja paar nõrgemat müristamist. Vihm oli tipphetkel mõõdukas. Järgnes paar pilvetompu, kust tuli mõõdukat vihma, kuid äikest polnud. Tuul pöördus veidi vasakule ja hakkas puhuma kagust. Õhutemp. tõusis 23°-ni ning tuul jäi nõrgaks. Sooja frondi äike oli möödas.

Teine äike oli õhumassisisene, kuid siiski mingis seoses frondiga. See äike tekkis Pärnust saabunud sajuala baasil. Laitsesse jõudnuna andis see sajuala ainult nõrka jämedapiisalist vihma ja 5 min jooksul oli võimalik jälgida nõrka mammatust. Siis tekkisid sajuala idaküljele rünklikud pilved, mis kiiresti kasvasid, tekitasid seejärel äikese, kusjuures alguses olid pilv-maa, hiljem pilvesisesed välgud. See äike oli aktiivne 15 min ja andis tiheda, kuid peenepiisalise vihma. Väga hästi olid kihtsajupilvede (pealtnäha, tegelik pilveliik võis ju midagi muud olla!) all näha kasvavad rüngad.

Kui see äike lõppes, siis liikusid rünklikud pilved kirdesse ja kahvatu päike tuli välja. Taevas oli kaetud kiudkihtpilvedega. Hiljem ilmus jälle madalaid pilvi, kuid ilm püsis kuiv.

Umbes kl 9:30 enne äikest.

Samal ajal äikesepilv.

Hakkab vihma sadama.







Vihmavalingud.







Äikesepilv eemaldub.








Uus äikesepilv pärastlõunal.

Sel aastal lõppes südasuvi 23. augustil, kui sisse murdis edelatsüklon (poollõunatsüklon). Edaspidi küll klimaatiline suvi püsib ja ööd on soojad (üle 10°), kuid kõrgsuvi on läbi. Vimasajud püsivad vaheaegadega arvatavasi vähemalt nädala, siis võib jälle loota mõnda aega kuivemat tavapärast ilma.

Kuumalaine 17. augustil

Juba hulk aega oli Kagu-ja Ida-Euroopas (Venemaa) olnud väga palav ilm, näiteks oli Sofias 15. augustil 35°, 16. augustil 36° ja 17. augustil 32° sooja. Nädala joksul hiljemgi oli sooja ikka üle 30°. Ka Moskvas tõusis iga päevaga temperatuurimaksimum, mis oli 17. augustil 33°.

Kui alguses oli tegemist lihtsalt väga sooja ilmaga, siis hiljem tekkis ridamisi soojarekordeid. Soe hakkas peale tungima ööl vastu 15. augustit: kui 14. augusti õhtul polnud Ida-Euroopa kohal veel mingeid erilisi pilvi näha, siis juba 15. augusti hommikul olid tekkinud lõunatsüklonitele omased pilvelehvikud ja äikesed. See levis Eesti poole.

Poolas oli olukord kõige rahutum, kus tekkis 15. augustil ka tornaadosid ning eriti palju oli rahet (galerii on siin: http://forum.lowcyburz.pl/viewtopic.php?f=163&t=1361). Märkimist väärib asjaolu, et kõik kujunes öösel ja rahe ning muu oli varahommikune nähtus. Põhjusest ka veidi. Mõnikord aktiviseeruvad frondid öösel, põhjuseks võib-olla see, et soe õhumass öösel eriti ei jahtu, aga külm/jahe õhumass seda enam. Poolas juhtunule eelnenud päeval näiteks oli satpilt üsna selge, miski ei ennustanud "kurja" ilma (kui oli vaadata ainult satpilt), aga öö jooksul arenesid võimsad pilvesüsteemid ja möll läks juba varahommikul lahti, mitte aga pärastlõunal, nagu tavaliselt (ka 24. augusti öö 2007. a.-l oli sarnane olukord). Küllap oli siingi tegemist suhtelise jahtumise efektiga.

Üks lõunatsükloni kese liikus 16. augustiks saarte kohale ning hääbus seal. Kagu-Eestisse algas kuuma õhu sissetung ja temperatuur tõusis 28°-ni, enne kui hakkas õhtu tõttu langema. 17. augustil oli terve Eesti soojas õhumassis, sest uus lõunatsükloni kese suundus loodesse. Oodati samuti äikesemöllu, kuid selle asemel oli tavaline sügisene ilm kerge vihmasaju ja madalate pilvedega, kuid sooja ilmaga. Ilm jäi väga niiskeks ja ehkki jahtumine oli minimaalne (öösel oli mõnel pool minimaalne õhutemperatuur 20°), tekkis peaaegu kõikjal väga tihe udu, mis hajus väga visalt. Põhjus on järgmine. Lõunatsüklonid toovad äikest kaasa enamasti intensiivistudes. Kui nad hääbuvad, meenutab nende ilm sügisilma ja äikest on vähem või pole, küllap seegi kord. Järele jätavad aga väga niiske õhu, kus siis tekib hõlpsasti udu.

Kõige kauem püsis udu rannikul, kuni kl 14-ni. Hajudes jäi järele väga tihe põuavine ning suur niiskus. Õhutemperatuur tõusis isegi Tallinnas 28,3°-ni (siin on kuumad ilmad üsna haruldus, isegi kui mujal on kuumalaine). Kastepunkt oli vahemikus 20-23°, mis oli jällegi erakordne (ainult 2005. aasta kuumalaine ajal olen ehk midagi sarnast täheldanud). Taevas oli samuti palju Ac cas ning teisi kõrgrünkpilveliike, mis õhtu jooksul tranformeerusid sajujoontega keskmise ja kõrge kihi pilvede liikideks. Üks pilvemütsakas põhjustas õhtul isegi nõrga vihma.

Päike oli loojudes vines ja päris loojumist ei näinudki. Loojang värvis pilved punaseks. Õhtul temperatuur muutus veidi (langes 22°-ni), kuid jäi endiselt äärmiselt kõrgeks. Tekkis uduvine ja täielik tuulevaikus. Suure õhuniiskuse ja eriti kõrge õhutemperatuuri tõttu tundus õues soojus jällegi erakordne, mõni inimene ütles hiljem, et kui ta korterist õhtul välja astus, oli tunne, nagu saabuks maailmalõpp, sest nii lämbe ja soe oli (võib-olla 2002. aasta 31. juuli õhtul oli midagi sarnast, kuid rohkem küll ei meenu, 2005. aastaga oli siiski kvalitatiivne erinevus, mistõttu need 2 juhtumit ei kannata eriti võrdlust).

Eespool mainitud teine lõunatsüklon saatis äikesemöllu Ahvenamaale, kus see liikus mööda Botnia lahte põhja poole ja hakkas õhtupoolikul hääbuma. Soome lõunaossa lubati õhtul taas intensiivseid äikeseid (http://www.iltalehti.fi/uutiset/200808178120410_uu.shtml).

Umbes kl 19:30 tekkis Lätis üsna tugev äikesekolle, mis hakkas kiiresti liikuma põhjaloode suunas. Umbes tund hiljem tekkis veel üks Kirde-Lätis, mis jõudis aeglaselt Kagu-Eestisse ja tõusis siis ligikaudu Peipsi läänekallast mööda põhja poole. Esimene äikesekolle oli mõõduka tugevusega või isegi tugev ja püsis pikka aega stabiilsena. Äike läks napilt läänest Tallinnast mööda, kuid üks äikesepilve vananenud serv läks Tallinnast üle ja põhjustas nõrga jämedapiisalise vihma.

Välkusid võis jälgida algul lõuna-, siis edela- ja lääne-ning lõpuks loodetaevas paari tunni vältel. Kiiresti tekkis loodes ja Soomes uusi äikesekoldeid (seega läks soomlaste ennustus täppi). Välgud oli enamasti pilv-maa, kusjuures esines üsna palju positiivseid välke (said alguse pilvetipust ja suundusid pilvest veidi eespool maasse). Lähimad välgud jäid vähemalt 20 km kaugusele. Huvitav on seegi, et sel ajal olin väljas ja kui äike juba taandus, hakkas järsku jahe, ehkki näitajad (õhuniiskus, -temperatuur, tuul jne) olid samad. Järgmisel päeval öeldi ka välgulöökide arv Eesti kohal (455), sest seda on palju, kuid kahtlen arvu täpsuses, pigem on korrektne rääkida suurusjärgust kui mingist konkreetsest arvust, sest kõiki välgulööke (eriti pilvesisesid) ei registreerita ilmaski.

Kriitikat oli ka suve soojarekordi osas (Põlvamaal Korelas pärastlõunal 32,1 kraadi), mida pean õigustatuks, sest tegemist oli ilmapostiga, kuid arvestades õhumassi omadusi (20° isoterm 1,5 km kõrgusel, mis meid külastas, tähendab selge ilma korral sooja 30-35°), siis on õigus ilmselt mõlemil - soojarekord oli Võrus ja Tõraveres, kus oli vastavalt 29,6 ning 28,3 kraadi sooja kui neil, kes tõstsid esile siis Korelat.

Järgmisel päeval oli sooja 10° vähem.

15. augusti õhtu. Ilm on rahulik ja suvine.

Päikese loojudes oli taevas punane, mis kuulutab tormi. Tsüklon tuli, tõi kaasa sügisese ilma, suure sooja ja alguses ka tugevat tuult.

17. augustil kl 9: ikka veel on üsna tihe udu (nähtavus umbes 150 m), aga sooja oli 20°. Tuul oli eelmise põeva õhtul pöördunud üle ida lõunasse, kuid nüüd põhjast, sest uus tsükon lähenes.

Kl 13:32. Ka Tallinnas murdis päike lõpuks läbi ja saabus soe.

Õhtul. Eemal on huvitavaid pilvi näha.








Päikeseloojang oli punakas.

Mida tähendavad üldkasutatavad meteoroloogilised terminid? Heitlik ilm 13. ja 14. augustil

Nii omavahel öeldes kui meteoroloogias kasutatakse termineid, mille üle me sageli ei mõtle, kuigi võiks. Sõnad sisaldavad rohkem infot, kui esialgu tundub, ja eesti keel on, võib öelda, vägagi rikas ja huvitav.

Niisiis, milliseid sõnu kasutatakse sageli, milliseid peaaegu üldse mitte? Mida need tähendavad? Püüame jõuda selgusele.

Rohkem kasutatakse ilmaprognoosides järgmisi temineid: pilves selgimistega, selge ilm, pilvine, muutlik ja heitlik (ilm), muutlik (pilvisus), kuiv ilm, vihmane, vahel ka pehme. Nende tähendused on aga sellised.

pilves selgimistega - kui lauspilvisuse korral tuleb kasvõi natuke sinist taevast nähtavale;

selge ilm - peaaegu või täiesti pilvedeta ja päikesepaisteline (kas vinene ilm siis kuulub siis alla?);

pilvine - suured, tihedad, sageli sünged pilvedekogumid, aga siiski mitte täiesti tume ja kinnine taevas;

muutlik ilm - aegamööda toimuv muutus vastavate ilmastikuiseloomude vahel, näiteks vaheldub päeva jooksul vahelduv pilvisus vihmase vastu või on ümberpöördult;

heitlik ilm - kiire ilmamuutus, tavaliselt ajutiselt lühiajalised sademed;

muutlik pilvisus - ilm on tugeva tuulega, aga kuiv;

kuiv ilm - sademeteta (tiheda udu korral ei loeta sademeteta ilmaks, aga nõrga udu korral küll);

vihmane ilm - kalduvus sajule; sajuhood, kuid mitte päris lausvihm;

pehme - talvel sula, muul ajal normaalse temperatuuriga ilm (suvel tarvitatakse sõna "mahe").

Harva või peaaegu üldse mitte kohtame järgnevaid sõnu (koos seletustega).

kaunis selge ilm - soe ja päikesepaisteline, kuid selgest ilmast enam pilvi, ilmselt kasutatakse rohkem sõnu "vahelduv pilvisus" (käib pigem suve kohta);

sume ilm - pilved vähendavad päikesepaistet oluliselt;

püsiv ilm - kaua kestev ühetaoline ja üsna vaikne ilm, mis on järskude muutusteta;

niiske ilm - õhk on väga niiske, udu või peen vihm (nn seenevihm), näit. 17. aug hommikul;

vihmaiil - üsna tugev lühiajaline vihm;

ribavihm - üle väikeste maaribade käiv vihm, mis kestab antud punktis lühikest aega, ilmselt siis mõned minutid;

pikaldane vihm - kestev, aga mitte väga tugev ja suures piirkonnas sadav vihm, kusjuures ilm on tuulevaikne või nõrga tuulega;

rahutu ilm - tuul enam kui 6 palli, tugevad vihmahood, rahe, äike, ka vine vmt;

märg külm - niiske, aga madala temperatuuriga;

helge - väga soe ja niiske õhk (lämbe);

kare - madal õhuniiskus, tuuline ja väga külmana tunduv ilm (vahel öeldakse ka kõle).

Ühe ja sama päeva kohta saab kasutada vahel mitut terminit. Nüüd aga paar näidet heitlikust ilmast kombineeritud muutlikuga.

13. augustil asus Eesti soojas õhumassis, ilm oli pilves, niiske, kuid esialgu kuiv. Üsna hommikul hakkas vihma sadama, mille intensiivsus muutus, vahel oli nõrk, vahel üsna paduvihma moodi. Ajuti oli puhanguline tuul.

Õhtul läks ilm märgatavalt paremaks ja tuul jäi ka vaiksemaks. Pilved hõrenesid ning kadusid päikeseloojanguks sootuks.

14. augusti hommik oli soojapoolne, kuid tuuline. Üle taeva liikusid rebenenud servadega rünkpilved (Cu fra). Loodes ja põhjas olid võimsad rünksajupilved, mis aga kadusid kiires edelavoolus kirdesse. Ilm läks soojemaks ja pilved vähenesid.

Pärastlõunal tekkis taevasse läätsetaolisi pilvi ja lääne pool olid kiudpilvetükid (meenutasid rünksajupilvedeta alasit. Edelast ilmus topikesetaolised pilverüngad. Tuul tugevnes. Mõnele pilverüngale tekkis peale kiudpilveloor ja loodesse ilmusid kiiresti muutuvad rünksajupilved. Need aga taandusid väga kiiresti Soome ranniku poole.

Üsna äikitselt kasvasid mitmed rünkpilved rünksajupilvedeks, mis tõid kaasa äikest ja rahehooge. Pilved vahekdusid ja muutusid pidevalt. Tuul aga jätkas tugevnemist. Viimaks tekkis nagu väike vaheaeg ja taevas selgines, kuid siis kerkis edelast üles suurem pilvemassiiv ja tuul muutus tormiks. Natuke sadas vihma. Viimaks taandusid jälle pilved ja itta ilmus topeltvikerkaare täiskaar. Päris õhtul aga selgines ilm jälle, kuid tuul püsis veel mõnda aega tugevana.

Selle päeva kohta võis öelda, et ilm oli (järjekorras): muutlik pilvisus, kuiv, muutlik ilm, heitlik ilm ja lõpuks rahutu ilm.

14. augusti hommikul: muutlik ilm.






Edelas on rünkpilvede vahel näha topitaolisi pilvi - äikese lähenemise tunnus!.






Pärastlõunane äikesepilv loodes.







Vaheaeg ilmas.

Enne heitliku ilma algust.








Tormine, sajuhoogudega ilm.








Topeltvikerkaar ja torm.
Ja kõik see ühe päeva sees!

Äikesed ja Viitna laager 10.-13. august

Juba palju aastaid korraldatakse Viitnal teaduslaagrit, mille selleaastane teema oli "Jäävusseadused". Korraldajateks olid Archimedese tegelased ja juhiks Peeter Lorents.

Üritus oli sisemiselt mitmekesine ja inimesi oli seal õige palju. Loengud kestsid päevad läbi ja käsitleti jäävusseaduseid läbi mitme teaduse (eluala). Kohale olid kutsutud eesti tippteadlased.

Loengud olid erineva tasemega, mis arvatavasti oligi parem, sest muidu, isegi kui kõik loengud oleksid uusi mõtteid andnud ja olnud üldse väga tasemel, oleks ikkagi üheülbalisem kogu loengusari olnud.

10. augusti pärastlõunal alustas Peeter Lorents sissejuhatava kõnega ja seletas jäävusseaduste olemusest, kusjuures kogu ettekanne meenutas kalambuuri, sest pihtide vahele oli võetud semantika ja kultuurirelativism.

Edasi siis räägiti jäävusseadustest teaduskaupa, matemaatika oli üsna tugevasti esindatud, füüsika oli üsna tagasihoidlik, aga siiski. Veel oli juttu teoloogiast, filosoofiast ja majandusest.

Kohale tulid teadushuvilised õpilased, kuid juba enne lõppu läks üks osa ära. Üsna paljud olid juba mitmendat aastat osalenud. Kõik jäid rahule, aga väidetavalt ei saanud pea keegi uusi mõtteid juurde. Küllap seetõttu, et nad olid saanud üsna samadelt inimestest varem loenguid.

Kõige rohkem meeldisid siiski matkad Ojaäärsel ja Oandus. Ojaäärse matka segas küllaltki huvitav vihm (sadas palju, kuid päike paistis, muul ajal, kui matka polnud, oli kuiv). Matk oli lahja ja ilmselt seetõttu, et matkajuhi jutt oli liiga lakooniline, kui mõistest eemaldada sisukus.

Oandusse sattus märksa sisukama jutuga matkajuht, kes näitas koha detaile, mis osutusid siiski huvitavateks. Tutvustati põhiliselt pärandkultuuri.

Kogu aja jooksul õnnestus päris suur hulk inimesi küsitleda, kokku veidi üle 30 inimese. Seega norm 150 jälle hulga lähemal.

Ilmast

Minekupäeval, 10. augustil, oli hoovihmadega, aga soe ilm. Kohale jõudes oli lihtsalt pilvine, kuid sademeteta ilm. Varsti jõudis vihm ka Viitnale, kuid see kestis vähem kui tund aega ning siis läks ilm täiesti selgeks. Oli jahedavõitu.

11. august oli pilvine, aga kuiv. Enne kl 17 hakkas ilm selginema, kuid müristas. Selginemine eelneb äikesele, nagu ka nüüd juhtus. Äike oli nõrk, ent vihmasadu segas siiski matka. Kogu nähtus pärines üsna kitsast pilveribast, mistõttu päike paistis, aga kuna riba ei läinud risti üle, vaid väikese nurga all, kestis vihmasadu kuni pool tundi. Hiljem võis idas ja kirdes märgata väga ilusaid pilvekujundeid, aga needki kadusid ja taevas läks täiesti selgeks. Püsis soe ilm. Kuna oli perseiidide periood, siis võis mägata langevaid tähti.

Järgminegi päev hakkas ilusa ilmaga ja püsis suurema osa päevast sellisena. Läks väga palavaks, aga see siiski matka ei seganud.

Õhtupoolikul läks ilm ühtlaselt pilve (kiudkiht-ja kõrgkihtpilved), mis näitas sooja frondi lähenemist. Hulk aega oli ilm stabiilne, kuni umbes 20:50 oli kuulda lõunas esimest pikaldast müristamist. Koos sellega hakkas ka sadama, kusjuures sadu tihenes aeglaselt ja oli jämedapiisaline. Müristamised oli harvad ja pilvesisesed, mis on kindel märk sooja frondi äikesest.

Kui äike kohale jõudis, sadas mõõdukalt ja kasnes ka tuulehoog. Umbes tunni ajaga jõudis pilv üle minna. Välkusid oli näha põhiliselt hämaruse tõttu ja kõik olid nad pilvesisesed, ainult ühel juhul oli ka välgujoont näha. Müristamised olid väga nõrgad, ehkki mõned sähvatused olid otse pea kohal, sest välgud asusid väga kõrgel (vähemalt 5-7 km).

Enne 22 oli sadu enam-vähem vaibunud ja lõppes siis täiesti. Taevas oli paksult pilves ja varsti ilmusid lõunast taas rünklikumad ning madalamad pilved. Kl 22:30 olid näha ka mõned välgud lõuna pool. Umbes 23:00 jõudis äike kohale, jälle kaasnes tuuleiil, kuid vihm oli seekord kestvam ja tugevam (andis isegi tugeva mõõdu välja). Kõik välgud olid intesnsiivselt oranžid ja punased.

Südaööks taandus äike põhja ja kirdesse.

Sooja oli kl 20:30 24° ja südaöösel 18,5°.

13. augusti hommikul oli kuiv ja soe ilm, kuid umbes kl pool 11 hakkas mõõdukalt sadama. Sadu oli vaheaegdega, aga muutus keskpäevaks lausaliseks ja stabiilseks. Samasugune olukord oli ka terve tee ja Tallinnas. Alles õhtupoolikul olid sajuhood tugevad, koos tuulega, kuid äikeseta.

Õhtul muutus ilm kuivaks ja veidi selgemaks.

Esimene söögipaus








Sädelev Sirje Keevallik








Enne Ojaäärse matka oli pilveserv selline.








Matk Oandul järgmisel päeval.

Umbes kl 20:50. Taevasse on ilmunud esimesed äikesekaaslejad.

Pilvisus tiheneb.








Enne, kui oli välkusid näha.

Esimene pilv on üle, aga teine on saabumas.

Soojade ööde aeg

Veel juuliski kimbutasid Eestit mitmel pool öökülmad ja üldse on senini olnud ööd väga külmad. Kõige väiksem on Eesti kliimas öökülmade tõenäosus juuli lõpus ja augusti alguses.

Nüüd ongi siis ööd läinud päris soojaks. Soojaks läks möödunud neljapäevast, kui madalrõhkkond tõi Eestisse südasuviselt sooja ilma (kuni 26°, ehkki oli väga tuuline). Ennustati ka äikeseid, sest õhtul lähenes külm front, ent neid ei tulnud. Uus sooja pealetung oli 12. augustil, kui nii mõnelgi pool täheldati sooja frondi äikest (sellest varsti).

Öö oli soe, kohati miinimumtemperatuur 19°. 13. augusti hommikupoolik oli Eesti sooja õhumassi südames. Ennustati jälle tugevaid äikesid ja vihmu, viimased ka tulid, ent äikest oli kohati ja väga nõrgalt. Õhtul saabusid Vilsandile merelt uued äikesed. August on tõepoolest vihmakuu!

Edaspidi aga läheb veel hulga soojemaks. Reedel läheneb Eestile lõunatsüklon, kuid tundub, et seekord toob ta sooja ka meie õuele. Venemaa on juba hetkel väga soe (Moskvasse ennustatakse soojarekordit), ka Eestis on ehk soe, kuni 30°, kui prognoos peaks täituma.

Enne sooja aga tuleb arvatavasti rohkelt vihma ja võib-olla ka äikest. Suur soe püsib päev-kaks, siis on lihtsalt soojem ilm ja läheb ehkpärast seda veel sama soojaks, kokku kuni nädal niisket ja üle keskmise ilma. Öödki on vastava temperatuuriga: kuni 20° ja nii ongi alanud soojad ööd.

Udud 2008. aasta suvel

Üldiselt ei ole ma täheldanud, et viimasel 10 aastal oleks juunis või juuli alguses udusid. Kui midagi üldse on, siis ainult hommikused uduvaalud, mis hajuvad peatselt pärast päikesetõusu. Meenub ainult üks kord juuli keskelt 2004. aastal, kui pärast äikest tekkis udu ja püsis kl 9-ni järgmisel päeval ja juhtum 2005. aasta juuni lõpus, kui kahel ööl järjest tekkis väga tihe udu, kuid see hajus juba tunni möödudes pärast päikesetõusu.
Käesoleval aastal on udusid juuni ja juulis olnud rohkesti. Suvisel ajal esineb peamiselt radiatsiooniudu, kuid kuna suve hakul on ööd lühikesed, siis ei jõua õhk piisavalt jahtuda, et saaks tekkida paks kinnise taevaga udu, kuid madaludud on sagedased. 2008. aasta on niiske ja väga külmade öödega olnud (juulis oli mõnel pool öökülma), mis soodustas udude teket.
Radiatsiooniudu on kohalik udu tüüp ja tekib esiteks õhu tugeva kiirgusliku jahtumise tõttu. Enamasti on selleks vaja vaikset, aga mitte liiga külma ööd ja teiseks parajalt niiskust. See udutüüp võib püsida mitu tundi pärast päikesetõusu, aga enamasti ei jää terveks päevaks püsima (kui see juhtub, on tekkinud ilmselt inversioonikiht maapinnast kõrgemal ja udutüüp on teiseks muutunud; meenub näiteks 29.-30. september 2006, kui udu püsis 2 päeva, oli väga soe ja vaikne ilm).
Kõige efektsemat vaatepilti pakub see udutüüp augustiõhtutel, kui ta tekib õhukeste viirgudena soode ja põldude teatud kohtadesse. Muuseas, mida tugevamini ja varem udu tekib kuhugi põlluossa, seda öökülmaohtlikum on see koht, seega tasub silmad lahti hoida. Põhjus on lihtne: nii öökülm kui radiatsiooniudu tekivad jahtumise tagajärjel, seega on need nähtused omavahel tihedalt seotud.
Peale radiatsiooniudu on veel olemas auramisudu, mis on ilmselt eriti tuttav kalameestele, sest see tekib eelkõige soojade vete kohal; advektiivne udu, mis on iseloomulik sügisestele ja talvistele sulailmadele, sest soe õhumass jahtub külma aluspinna kohal (ei ole kohalik udutüüp ja on pikima kestusega, kuni nädalapäevad); segatüüpi udu; jääudu ja lumeudu (võib klassifitseerida kui radiatsiooniudu talvist analoogi). Peale nende on olemas veel terve hulk udude modifikatsioone ja alatüüpe.
Peale piltidel esitatu oli märkimisväärsem udu veel 2. juuli hommikul (aga pimeduse tõttu ei saanud korralikult fotografeerida). Ülejäänud päevadel ei olnud udukiht nii paks, kuid põldude kohal tekkis udu rohkesti, samuti tuli teateid mujaltki Eestist, et oli kinnise taevaga udu.
Inimeste jutu järgi oli varasematel aegadel tavaline, et udu oli hommikuti ka juunis ja juulis, aga viimastel aastsatel pole üldiselt enam olnud. Arvatavasti on põhjuseks järjestikused soojad-kuumad ja kuivad suved.

Udu 15.7.2008 kl 5:46

Udu 30. juunil kl 7:23.

Ilmahuviliste kokkutulek 2. augustil

Alates 2001. aastast toimuvad enamasti igal aastal ilmahuviliste kokkutulekud. Kokkutulekutele pani aluse Ilmar Tiismaa ja see toimus Pärnumaal Lõpel. Ilmar Tiismaa on Pärnumaa loodusvaatleja ja ilmatark. On avaldanud artikleid meedias, kuid viimasel ajal pole temast enam eriti midagi kuulda olnud ja ei osalenud ta ka äsjaolnud kokkutulekul. Esimesel kokkutulekul osales umbes 100 inimest. Ka mitmed hilisemad on olnud väga rahvarohked.

See kord oli esimene kokkutulek, kus ma viibisin. Tavaliselt saab kokkutulekutest infot Maalehe ilmaveerul. Seekord toimus see siis 2. augustil Tartus. Niipalju, kui inimestega olen rääkinud, ei ole asukohad eriti soodsad olnud, kuid asukoht on varieerunud ja tulekuga oleks niikuinii probleeme, ükskõik, kus ta siis ka ei toimuks. See kokkutulek paistis silma oma väheste osalejate arvu poolest (neid oli 10 ja 15 vahel, varasemad olid niisiis tunduvalt arvukama osalejaskonnaga).

Päevakava oli üldiselt järgmine. Jõgeva ilmahuvikeskuselt oli stendiettekanded. Maalehe ilmatark Liisu Raplamaalt pajatas oma kogemustest ilma ennustamisel ning kutsus selle üle arutlema. Esines ka Võrumaa ilmatark Enno Kalde, loodusgeograafia dotsent Jaak Jaagus (rääkis Eesti kliima arengusuundadest) ning muidugi agrometeoroloogid Laine Keppart ja Helle Raudsepp Jõgevalt, kes analüüsisid eelmise aasta ilma omapära ning tutvustavad Võrumaa mikrokliimat (,mis on äärmiselt huvitav, ent polnud üldse aega süveneda). Püüti arendada ka mingit vestlusringi, mis õnnestus kõige enam Peep Taimla kritiseerimise hetkel, mis tegi nalja, sest toodi välja mitmesuguseid kentsakaid väljendeid, mida ta kasutab. Muidugi on need ebatäpsed, aga nagu P. Taimla on mõnes intervjuus vihjanud, on tema jutt nn rahvapärane ja lihtsustatud, et mitte vaatajaid-kuulajaid koormata.

Kogu üritus lõppes nn ekskursiooniga Emajõe äärde, kus näidati, kuidas jõe veetaset mõõdetakse. Seda osa juhtis ja seletas EMHI Tartu hüdroloogiajaama juhataja Ene Raudpuu (teemaks olid hüdroloogilised mõõtmised).

Nagu alati, nappis seegi kord aega stendidega tutvumiseks, seega pildistasin neid. Need pakkusid küll üsna huvitavat infot, kuid kogu päev ei andnud muud huvitavat, kui et selgus, mida need kokkutulekut endast kujutavad. Rõõm oli näha, et on siiski olemas ka päris noori ilmahuvilisi, üks neist oli sealgi (12-aastat vana, sai juhiseid Helle Raudsepalt ilma vaatlemiseks ja andmete saatmiseks Jõgeva ilmahuvikeskusesse, kahjuks nimi ei meenu, sest liiga põgus tutvus). Mul on 1998. aastast peaaegu pidev andmerida olemas, kuid seoses ülikooli minekuga ja Tartusse kolimisega ei saa ise vaatlusi jätkata ja neid saata Jõgevale. Ka järglase leidmine on väga keerukas, sest siiani ei ole keegi proove läbinud (panen inimesed proovile, kas nad sobivad objektiivseteks ja kannatlikeks vaatlejataks või mitte; nädal või paar saadakse hakkama, ent mitmed kuud vaatlusi on liiast).

Seal viibides tekkis tunne, et üritus hakkab lähenema oma lõpule, kuid mida veavad edasi oma ala tõelised entusiastid. Ehkki varem pole viibinud sellistel üritustel, selgus, nagu juba mainitud, et varasemad kokkutulekud on olnud palju rahvarikkamad ja elavama aruteluga. Väga keerukas on nende inimestega koostööd alustada, sest ehkki tegemist on entusiastidega, on igaüks väljas ikkagi oma huvide eest, kuid minu meelest tuleb edu ikkagi siis, kui jõud ühendatakse, tehakse koostööd ja eesmärgiks on laiem huvitegevus, projekt vms, aga selline eraldi tegutsemine (seda on raske mõista, kes asja sees pole, umbes stiilis, et koostöö on küll olemas, aga midagi on puudu) on siiski takistuseks.

Pettumust üritus ei valmistanud, kuid ei kiida ka. Järgmine toimub arvatavasti Vadim Želnini aastapäeva tähistamise vaimus, seega veebruari- või märtsikuus.

Stendiettekanded

Esimene õudukas

Väike nali või lõbus ajsviide kulub alati ära. 9. augustil tegin seltskonnaga ühe väikese õudusvideo, mis tegelikult oli muidugi komöödia, aga algus seegi. Nautige!

Äikese võimalikkus konvektsioonivooludeta

Korduvalt on üles kerkinud küsimus, kas äike kaasneb tingimata konvektsiooniga või mõnel juhul võib tekkida ka õhumasside horsiontaalsest hõõrdumisest. Eraldi juhtum on äike lumetormis, kus säde võib tekkida lumehelveste purunemisest (Lenardi efekt) ja nende omavahelistest ja tuulhõõrdumisest. See juhtum ei kuulu antud küsimuse kompetentsi.

Küsimuse järgi võiks teoreetiliselt selline äike tekkida suurtes kihpilvede massis, sest esiteks võib kihtpilve koguneda väga suur elektrilaeng ja teiseks võib laeng kujunenda frontaalpindade hõõrde tõttu, kusjuures frontaaltasapind võib toimida isoleerijana ja nii see laeng koguneb. Senimaani ei ole osanud teadlased minu küsimuse peale kindlalt öelda, kas selline juhtum esineb looduses või mitte. Mõned on sellesuunalisedki kaalutlused kindlalt ümber lüknud, viidates, et konvektsioonivoolud võivad tekkida ka kihtpilvemassi sees. Seda kindlasti, aga ikkagi, kui pole tõestatud vastupidist, ei saa välistada muid võimalusi.

Lennundusele võib ettenägematu elektriseerumine või sellega kaasnevad nähtused olla ohtlikud. Uuematele lennukitüüpidele vast mitte nii, küll aga vanematele ja ega keegi neid ju kohe kasutusest kõrvalda, kui leitakse ja valmistatakse mõni parem mudel. Seega on küsimus kindlasti ka praktilise väärtusega, mitte ainult teoreetiline. Sellega on senimaani kõik nõustunud.

Satelliidipilte analüüsides ja muid tegureid, olgu siis selleks Showalteri indeks või sünoptiline tagataust, hakkavad silma just sellised juhtumid, kui selgesti on näha tavaline kihtpilvemass, aga mille mõjusfääris on registreeritud äikest (kõik juhtumid on muidugi olnud nõrgad), enamasti on kaasnenud ka üsna suur sajuhulk, kuid sageli mitte suur intensiivsus.

Alternatiivne lahend küsimusele ongi lihtsalt see, et kihtpilves asuvad kas maskeeritud rünksajupilved (viimati 4. augustil Eestis) või on konvektsioonivoolud kihtpilvemassi sees. Sel juhul on meil tegemist äikesega rünksajupilvedeta, mis on samuti üsna tähelepanuväärne olukord (või kas on, oleneb, kuidas rünksajupilvi defineerime, millise tunnuse võtame tuumikuks, kas konv. voolud või morfoloogilised või kujunemise iseärasused)

Küsimust on keeruline lahendada, sest ilmselt oleks vaja kas füüsiliselt kohal olla ja mõõtmisi teha või tuleb kasutada kallist tehnikat. Mingit infot võivad ju anda ka sajumustrid ja pilvede välianalüüs, ent see ei ole väga usaldusväärne (eriti, kui on vaja ainult konv. voolude olemasolu kindlaks teha, kuid mingit morfoloogiliselt rünksajupilve ei ole tekkinud).

Uus konvektsioonitüüp

Seoses 1. augusti äikeste ja tähelepanekutega õnnestus kindlaks teha veel üks konvektsioonitüüp. Selle päeval äikesed olid küllaltki huvitavad, kuna nad oli väga väikese pindalaga, nö miniäikesed.

Ka varem on midagi sarnast korduvalt esinenud, näiteks 10. juulil 2006. Tol päeval oli samuti väga soe ilm, suhteliselt tugev tuul ning konvektsioon hakkas alles lõunast tekkima, enne seda oli 1. augustile sarnaselt madalad väheareneud või räbaldunud pilverüngad. 2005. aastast tuleb samuti paar juhtu meelde.

Sellise konvektsioonitüübi põhikäik on ilmselt järgmine. Hommikul tempetratuur tõuseb üsna kiiresti ja ilm tuleb soe või kuum. Üsna varakult tekivad väikesed või räbaldunud rünkpilved, mida võib palju olla, ent nad ei arene vaatamata päikese soojendavale mõjule .

Läbimurre (sõna otseses mõttes) toimub lõuna paiku või kuni paar tundi hiljem. Ühte ilmakaarde, tavaliselt edelasse või läände, aga võib ka mõni muu ilmakaar olla, olenevalt asukohast (1. augustil põhjarannikul läänes, mujal Eestis ka põhjas), tekib pilvetorn, mis aga hajub kiiresti. Pärast seda hakkavad mujalgi rüngad suurenema ning väga kiiresti kujunevad sajualad ja äike, kusjuures rüngad on eriti kõrguvad, aga väikese pindala (efekti põhjus nende 2 asjaolu kokkusattumisel). Äikesehood on järsud ja toovad tugeva vihma, rahe, pagi vms kaasa.

Sellised äikesed tekivad arvatavasti energia äkilise vabanemise tõttu. Hommikupoolikul ei saa inversioonikihi tõttu kohe tekkida tugevaid konvektsioonivoole. Energia koguneb ja mingil hetkel löövad konv.voolud inversioonist läbi ja tekivadki väga kiiresti äikesepilved. Ilmselt on nii, et kuna inversioon täielikult ei lagune, siis ei teki ka suuri äikesepilvi, vaid ikka seal, kus parajasti energiasammas jõuab kihist läbi tungida.

Ühest ammusest äikesest

Eesti ilm on muutlik ja pakub aeg-ajalt üllatusi, olgu siis kas ekstreemsustega või kiire muutumisega.

Üks äike oli Tallinnas ja mitmel pool mujalgi Eestis 4. novembril 2005, mis paistab silma just ebatavalise aja poolest, kuid muidu oli tegemist täiesti tavalise äikesega. See äike oli väga sarnane 4. augusti äikesega.

Tol päeval oli hommikust saadik ilm ühtlaselt lauspilves (madalad hallid pilved), kuid sademeteta. Ilm oli tuulevaikne (õhuvool lõunast) ja väga soe, sooja pärastlõunal 11°. Kl 13:30 püsis endiselt sarnane ilm.

Koolist tagasi pöördunud ja arvutist ilma uurinud, selgus, et Eestis on äikest olnud ja see tundus lähenevat. Midagi mõtlemata oli vaja õue minna ja kuulatada. Tõepoolest, müristaski, nii põhjas, kui ka lõunas ja edelas. Umbes poole tunniga rebenesid madalad pilved ja näha oli kõrgem pilvemass, mille all olid kohati pilveviirud. Läänes oli taevas heledam ja seal lõi aeg-ajalt ka välku. Üks välkudest oli ka pea kohal ja sellega kaasnes üsna äkiline müristamine. Inimesed tänaval vahtisid siis üsna imestunult taevasse.

Hakkas sadama vihma, mis oli 4. augusti hommikuga võrreldav, ning kaasnes ka tuulepuhang. Tuul jäi endiselt lõunasse, kuid temperatuur langes 9°-ni. Taevas oli sarnaselt 4. augusti hommikule näha äikesepilve tippu, kusjuures loodes oli korra näha läbi madalate pilvede võimsate rünksajupilvede jäätunud tippude rivi, mis ulatus kuskile Soome kanti välja.

Äike taandus tunniga itta ja taevas kattus kiiresti uuesti madalate pilvedega. Läänetaevas muutus süngemaks, kuid põhjuseks oli päikese loojumine. Vaikselt hakkas sadama uduvihma ja tekkis uduvine.

Satelliidipilt kl 13. Üle Soome on näha Eestisse ulatuvat pilvesaba, milles on näha teravaid ja kõrgele ulatuvaid pilvetippe ning kobrutust. Äike oli sel hetkel Loode-Eesti kohal. Soomes äikest polnud.

Enne ja pärast pilvesaba (äikest) on näha rohekat pilvemassi. See ongi umbes 200-300 m kõrgusel paiknev madal kihtpilvisus.

Põhjus, miks äike ja udu/madal kihtpilvisus koos reeglina ei esine, on ilmselt selles, et kihtpilved näitavad inversioonikihti, kuid äike selle puudumist. Seega juhtub harva, et esinevad mõlemad koos, eriti kuna äikesepilve all on enamasti tugevad õhuvoolud (ka siis, kui ilm on vaikne) ning need õhuvoolud puhuvad ilmselt selle inversioonikihi ajutiselt laiali. Ilmselt juhtus sama nii 4. novembril 2005 kui ka 4. augustil 2008, sest muidu poleks kihtpilved korrakski rebenenud.

Ilm 3. ja äike 4. augustil 2008

Täiendatud kl 19:30

Pärast kuivemat perioodi juuli lõpus ja augustil alguses saabusid vihmad 2. augusti õhtul. 3. augusti hommikuks oli suurem vihm eemaldunud, kuid ilm oli pilves. Madalrõhu keskus jäi Kesk-Eesti kohale, mis tingis selle, et igas Eesti osas puhus tuul ise suunast. Pilved liikusid vastassuunas: madalad idast läände (tuule suunas), kõrgemad läänest itta. Selline olukord on aga äikeseprognoos. Ilmselt hõõrdumise ja madalrõhu keskuse läheduse tõttu tekkiski selline olukord.
Päeva jooksul oli ka selgimisi, kuid õhtupoolikul siiski sadas lühiajaliselt vihma. Oluline muutus toimus õhtul, kui pilvede tüüp muutus täielikult: taevasse ilmusid konvektsioonivaalud, pilved muutusid pikkadeks ribadeks, oli paar mandlikujulist pilve ja mõnedel pilvedel oli kiudpilveloor peal (see loor ei pruugi sugugi olla jäätunud, kuid välimuse tõttu seda nii kutsutakse). Tundus, et on äikest oodata.
Seda siiski ei juhtunud, vaid hakkas vihma sadama. Mõne aja pärast kattus taevas madalate fractonimbustega, mis enamasti välistab äikest. Kui need aga kaovad mingil hetkel, siis see võib näidata äikese lähenemist. Seda siiski ei tulnud, kuid Läänemerel oli äikest päris palju.
Tegemist oli nn mereäikesega, mis enamasti hajub, kui maismaale jõuab. Mereäike on üks kohaliku äikese tüüpidest. Kohalikud äikesed kipuvad lagunema, kui nad liiguvad teistsugustesse tingimustesse, kui seal, kus nad tekkisid.
4. augusti hommikul veidi pärast kl 7 müristas mõõdukalt, kuigi enne oli udu ja sel hetkel taevas tihedalt madalalt pilves (nende kõrgus ainult 80-100 m maapinnast). Varem olen madalate kihtpilvede või fractonimbustega (taevas on üleni või suures osas nendega kaetud; üksikuid kihtpilvetükke võib sageli eriti lausäikese ajal märgata) äikest näinud ainult ühe korra: 30. septembril 1999.
Sel aastal oli suvi väga soe ja rannailma soosiv. Augusti lõpus oli jahedam, kuid septembri alguseks saabus suurem soojalaine ja kuni kuu keskpaigani oli 25° sooja. Soe püsis kaua, alles novembris saabus külm, kuid seegi ei püsinud kaua. 30. septembril sadas lausvihma ja sooja oli 17°. Puhus kagutuul. Hommikul oli märgata kihtpilvede all suuremaid pilverünki, mille saabumine tõi tiheda, kuid üsna peene vihmasaju.
Õhtul pärast kl 20 võis kagu-ja idataevas esimesi välgusähvatusi näha. Samal ajal sadas nõrka vihma ja taevas oli üleni fractonimbustega kaetud. Kui see sähvatuste piirkond pea kohale jõudis, siis muutus vihm tugevaks. Kogu äike kestis umbes pool tundi. See juhtum on väga haruldane ning teine kord siis oli 4. augusti hommikul.
Varsti pärast müristamist sadas üsna tugevasti vihma ja taevas olid endiselt madalad pilved. Läbi nende oli näha ka äikesepilve, mis oli tumedam piirkond alguses edela-ja läänetaevas, kus ta liikus pea kohale ja edasi itta. Hiljem, saju vaibudes, oli ka selget taevast näha. Läbi madalate pilvede oli idas ja kirdes näha äikesepilve jäätunud tippe ja teisi võimsaid rünkpilvi. Äikesepilve tipud kasvasid kõrgusse ja näha oli kiudpilveloori, millest läbi tipud püüdlesid kõrgusse.

3. augusti hommikupooliku tavaline pilvine taevas.

Pilved hakkavad muutuma.

25 min hiljem: üsna äitselt on rünkpilvi tekkinud ja taevas tumeneb eemal.
Kl 19:57.

Enne saju algust (kl 20.01).

4. augusti hommikul kl 7:18. Äikesepilv on läänetaevas kohe pea kohale jõudmas.

Sama koht 34 min hiljem: taevas hakkab selginema.

Lahkuva äikesepilve tipp.

Päike valgustab pilvetippe. Näha on nende ümar kuju ja kiudpilveloorid.

Pärast äikest jäi taevas ühtlaselt pilve, kusjuures ilm püsis enamasti sademeteta. Tähelepanekud näitavad, et kui pärsat sadu jääb ilm pilve, siis on peatselt oodata suuremat sadu. Eks näis.