Septembris tehti minuga loodusajakirjade toimetuses (Veski 5, Tartu) intervjuu seoses sellega, et Horisondi 5. trükinumbris, mis ilmus septembris, avaldasin artikli möödunud suvest - tegin põhimõtteliselt ilmastiku kokkuvõtte. Seda intervjuud saab kuulata: http://podcast.kuku.ee/saated/loodusajakiri (Loodusajakiri 2010-10-07). Intervjuus on paraku ebatäpsusi. Enese vastu peab olema aus ja kriitiline, mistõttu olgu vastav õiendus siin ära tehtud. Jutuajamise käigus mainitakse, et ilmastik oli kontrastne ja äärmuslik. Oleks pidanud mainima, et kontinentaalne, sest ilmastik on talvest alates olnud väga mandrilise moega. Siis on mainitud tavainimesi - kes need sellised on? Tavainimeste all on silmas peetud neid, kes ilma ja ilmastikuga igapäevaselt ei tegele, kes looduses toimuvat ei pane kuigivõrd tähele.
Klimatoloogilisi aastaaegu on 8: kevadtalv, varakevad, kevad, suvi, sügis, hilissügis, eeltalv, talv, mille aluseks on tihti ööpäeva keskmine temperatuur, aga ka lumikatte esinemine. Kui kaua peab ööpäeva keskmine olema kõrgem või madalam teatud väärtusest või kuidas ikka on selle lumikatte kestusega, siis see on muidugi kokkuleppeline ja mõneti suvaline. Näiteks võib suve määratleda siis, kui ööpäeva keskmine temperatuur on püsivalt üle +13 kraadi või domineerivad need päevad, kui ööpäeva keskmine temperatuur on üle +13 kraadi. Viimase määramisel võib mitmeti toimida, kuid üks võimalus on see, et summeeritakse +13 kraadi suhtes ööpäeva keskmise arvutamisega kõrvalekalded. Kui tuleb mingi periood, mil ööpäeva keskmine on üle + 13 kraadi (näiteks maikuus), aga siis järgneb terve rida päevi, kui see on alla + 13 kraadi, siis võrreldakse postiivsete kõrvalekallete summat sellele järgnevate negatiivsete kõrvalekallete summaga. Kui viimane ei tühista esimest, siis võib öelda, et klimatoloogiline suvi on alanud, kuid positiivsete kõrvalekalletega päevad võivad vahelduda negatiivsete kõrvalekalletega päevade palju kordi ja siis tuleb toimida samuti mitu korda, nagu kirjeldatud. Lääne-ja Kesk-Euroopas on enamasti suvi määratletud perioodiga, kui ööpäeva keskmine temperatuur on püsivalt üle +15 kraadi. Eestis seda ei rakendata, sest on suvesid, kui nii kõrge temperatuuriga perioodi polegi. Eriskummaline oli 1993. aasta. Siis algas eespool selgitatud tehnika järgi suvi Tartus juba 24. aprillil, aga Vilsandil 23. juunil. Ka Tartus oli pärast aprilli ja maid pikki perioode, kui ööpäeva keskmine oli alla + 13 kraadi, ent eelnenud suurt postiivset anomaaliat ei suutnud jahe periood tühistada, aga Vilsandil suutis ja nii tekkiski tohutu vahe. Selline juhtum paneb muidugi mõtlema selle üle, kas selline tehnika on ikka adekvaatne või mitte. Omaette probleemid tulevad esile siis, kui aastaaja määratlemisel arvestatakse lumikatet.
Siis oli juttu kahe Eesti päevast. Intervjuus ma ei selgitanud, mis selle põhjuseks oli. Selline olukord juhtub siis, kui saabub aktiivne soe front, aga see jääb toppama, st väheliikuvaks. Sellisel juhul on sooja frondi all ja vahetult selle taga niiske, jahe ja tuuline, tihti sajune ilm, ent juba 100-200 km frondist taga juba tõeliselt suvine ilm (kevadel ja suvel, talvel on teisiti).
Väljend "kõigi aegade rekord". Korrektne oleks öelda kogu mõõtmisajaloorekord vms.
Faktiviga sattus kahjuks suve kõige kõrgema temperatuuri kuupäeva nimetamisse. See oli 7. augustil, kui Narva-Jõesuus mõõdeti 35,4 kraadi.
Soe ja blokeeriv kõrgrõhkkond tekkis juba maikuus ja mõjutas paari nädala jooksul Eesti ilmagi, aga siis nõrgenes ja muutus ebapüsivaks. Seejärel tekkis uuesti juuni lõpus, juuli alguses ja püsis augsusti teise pooleni. Moskvas toimus muutus 18. augustil, siis oli maksimum 33 kraadi ja ööpäeva keskmine 26 kraadi, 19. augustil vastavalt 23 ja 20 kraadi ning 20. augustil 16 ja 12 kraadi, seega enam kui 10 kraadine ööpäeva keskmise temperatuur langus!
Derecho kohta oli jutt laialivalguv ja isegi segane. Täpsema määratluse võib leida varasemast postitusest.
Kuigi ilmavaatluspostides märgiti augustis ööpäevaseks maksimaalseks sajuhulgaks 100 ja enamgi millimeetris, siis ametlikult läks kirja 90 mm 29.augustil Ruhnus.
Sellised vead ja ebatäpsused tulid lihtsalt sellest, et mingit erilist ettevalmistust teha ei saanud, vaid sisuliselt toimus asi niim nagu tuleks keegi ootamatult tänaval mikrofoniga vastu, et räägi, kuidas siis oli suvi. Õnneks oli siiski võimalik intervjueerijat enne salvestamist teemasse sisse juhatada, et ta oskaks paremaid ja asjakohaseid küsimusi esitada.