Ilmaprognoosimisest ja ilmaportaalid

5. juuli Eesti Ekspressis ilmus Eesti sünoptikute ja üldse EMHI tööd kaitsev artikkel. Muuhulgas öeldakse, et välismaiste ilmaportaalide täpsus, nagu yr.no, on vaid linnalegend või müüt. Enda kogemusest võin öelda, et ei ole küll põhjust välismaiseid saite rohkem usaldada kui EMHIt, kuid parim variant on viia ise läbi sõltumatu analüüs ja alles siis vaadata, mida mudelid ja erinevad kohad Internetis näitavad, et vältida analüüsi mõjutamist. Kindlasti õigustab sellise iseseisva analüüsi tegemine umbes kahe lähema päeva kohta, kaugemas tulevikus ei anna see rohkemat kui mudelid.
Artiklis kommenteeritakse välismaiste portaalide täpsust, kusjuures ütleb, et kuna norralastel on sama ilmamudel, mis Eestilgi, siis ei tohiks need kuigivõrd erineda, mida kinnitab ka A. Männik, viidates statistikale. Samas peab ikkagi ütlema, et kui statistiliselt analüüsida, siis erinevused tasanduvad (hästi lihtsalt öeldes, oleneb muidugi kasutatavast analüüsimeetodist ja statistikutest). Tavainimese seisukohast on siiski erinevused suured, sest selgelt on meeles 2010. a., kui yr.no järepidevalt prognoosid juulis Tallinnale umbes 20kraadist soojust, mõnel päeval paar-kolm kraadi enam ja vist vaid kahel päeval oli pakutud 30°C ringis, ent EMHI lubas sageli 25°-30°C, mis oli tegelikkusele palju lähemal. Talvel oli olukord analoogne. Selliseid lahknevusi yr.no ja EMHI vahel võib leida sageli ja need pole pelgalt paar kraadi vms. Seega tavatarbija jaoks on suur vahe, kas ta vaatab EMHI, yr.no või muud prognoosi, sest mudel võib ju sama olla, aga väljatulev prognoos on vägagi erinev.
Artiklis on esitatud ka väike tabel, kuidas erinevad portaalid nö hakkama saavad prognoosimisega ehk kui hästi õnnestuvad prognoosid mingi konkreetse aja kohta. Päevaks valiti 26. juuni. Sel päeval liikus tsükloni kese üle Baltimaade itta ja päeval arenes laialdaselt rünksajupilvi, sadas hoovihma, mitmel pool oli äikest, mõnel pool tuli ka rahet. Suureks erinevuseks on peetud seda, et sadu prognoositi õhtusele ajale, kuigi tegelikult oli lõunasel ja pärastlõunasel ajal. Ma arvan siiski, et kui tegemist on rünksajupilvedega ja hoogsademetega, siis ei ole õigustatud kellaajaline prognoos ja seetõttu ei saa seda ka nii analüüsida, et näiteks kl 15 lubati kuiva, aga sadas hoovihma, kl 17 oli vastupidi, järelikult ebatäpne. Õnneks seal artiklis seda otseselt veaks ei peeta, küllaga suureks lahknevuseks tegelikkusest. Artiklis sees selgitatakse pisut, et labiilses õhumassis, st kui tekivad rünksajupilved ja hoogsademed seoses nendega, on situatsioon juba väikese ala kohta väga varieeruv ja prognoosida, kus konkreetselt sajab, kus mitte, niisama lihtsalt ei saa.
Viimase kohaga on seotud ka viga või vähemalt küsitavus: artiklis öeldakse, et sügisel, kui sademed liiguvad suurte rünksajupilvedena, on lihtsam öelda, kus hakkab sadama. Siin on silmas ikkagi peetud ilmselt kihtsajupilvi, rünksajupilved põhjustavad tüüpiliselt hoogsademeid.
Siiski, tõepoolest, kui on tegu suurte rünksajupilvede kogumikega (MCS, MCC), siis võivad need anda kestvat laussadu, kusjuures sadu ei pruugi üldsegi tugev olla. Asi on selles, et sajutüübid on defineeritud ikkagi sadamise iseloomu ja intensiivsuse, mitte aga pilveliikide kaudu. Seetõttu ei saa väita, et laussademeid ei võiks tulla rünksajupilvedest. Kui 11. juunil oli Tõraveres pilveõpe, siis üks vaatleja ütles, et ta on kogenud seda, kui äikesega sadas 3 tundi ühtlaselt nõrka vihma – kahtlemata oli tegu laussajuga, kuid äike viitas ilmselgelt rünksajupilvedele. Sarnaseid juhtumeid olen ka ise kogenud, aga eriti pole sellele mõelnud, kas tegu on laus- või hoogsademetega.
Siin postituses on sobilik kõnelda veel paari sõnaga inimeste ebareaalsetest ootustest suve kohta. Viimased kaks ebatavaliselt sooja suve on inimestes tekitanud ja/või süvendanud müüti, et normaalne suvi tähendab sagedasi 30-kraadiseid temperatuure (seda on puudutatud siingi artiklis: http://www.ilmajaam.ee/896978/kuhu-jaab-soe-ilm/). Samuti ei ole õigustatud pahameel, et mitmeid aastaid on juuni olnud keskmisest (pigem) soojem, kuid nüüd oli juuni keskmisest pigem jahedam. Asi on selles, et kogu aeg ei saa oodata positiivseid anomaaliaid, vaid paratamatult tuleb ka negatiivseid kõrvalekaldeid. Kui üht tüüpi kõrvalekaldeid tuleb ette piisavalt sageli ja pika aja peale, saame rääkida juba kliima muutumisest. TÜ klimatoloogid ongi seda näiteks talviste ja kevadiste sademete ja temperatuuri kohta näidanud, kuid suve kohta midagi sellist väita veel ei saa, täpsemalt saab seda vaadata siit ettekandest: http://www.emhi.ee/data/files/yritused/meteopaevad/2008/jaagus_ettekanne2008.pdf. Muide, kliimamuutustest rääkides ei tähenda kliima muutumine üksnes ilmastiku jahenemist/soojenemist või niiskemaks/kuivemaks muutumist, vaid ka varieeruvus võib suureneda, seegi on üks kliima muutumise vormidest.
Kokkuvõtteks olgu öeldud, et normaalne Eesti suvi ongi kahekümnekraadise päevasoojaga, küllaltki sagedaste vihmadega ja ainult üksikutel päevadel võib temperatuur üle 25°C tõusta. Tundub, et selline suur anomaalia (üle 25°C) ongi kohe ukse ees ehk siis praeguse nädala lõpp. Normaalne on seegi, et kõrvalekaldeid on mõlemale, mitte vaid ühele poole.

NAO indeksist

NAO indeks (Põhja-Atlandi ostsillatsioon) on vast üks tuntumaid ja Euroopas kindlasti üks kasutatumaid. Selle lihtsa ja kõigile arusaadava määratluse kohaselt on NAO lihtsalt Assoori maksimumi ja Islandi miinimumi õhurõhu vahe. Mida suurem see vahe on, seda positiivsem NAO. NAO indeks peaks näitama ära õhuvoolu tugevuse Atlandilt mandrile ja seega on sajuse ilmastiku ja talve pehmuse mõõdupuuks (korrelatsioon on tugev). Olemas on ka komplekssed matemaatilised määratlused, mille kohaselt NAO on teatud rõhuvälja funktsioon, kuid sel juhul pole see Arktika ostsillatsioonist just kuigivõrd eristatav.

Et teada saada, milline on NAO indeks esimese määratluse järgi, selleks on vaja mõõta õhurõhku ja valida jaamad, mis tabaksid Assoori maksimumi ja Islandi miinimumi rõhutsentrid kõige paremini.  Islandi miinimumi jaoks on valitud mingi jaam Islandilt, tavaliselt Reykjavik või Stykkisholmur, kuid Assoori maksimumi puhul on valik laiem, näiteks Lissabon, Ponta Delgada (Assoorid) või Gibraltar. See, kas NAO tõepoolest peegeldab tsirkulatsiooni, sõltubki rõhutsentrite tabamisest. Hetkel on selline huvitav olukord, et NAO on negatiivne, sest rõhuvahe Assooride ja Islandi vahel on väike, mistõttu võiks arvata, et Atlandi ookeanilt õhuvool eriti mandrile ei jõuagi. Aga võta näpust, Euroopa kohal on tugev tsonaalne õhuvool Atlandilt ehk lihtsamalt öeldes, läänevool. Asi on selles, et Assoori maksimum on ikka seal, kus ta on, aga Islandi miinimum on täpselt Assooride ja Islandi vahel, Islandi kohal on kõrgrõhkkond. Nii tulebki välja, nagu oleks NAO negatiivne, kuigi tegelikult on ikka positiivne, kui võtta rõhutsentrite järgi (vt ilmakaarti).

Seega, jaamade järgi võetud NAOd võiks nimetada statsionaarseks, aga tegelike rõhutsentrite järgi dünaamiliseks. Viimane peegeldaks tsirkulatsiooni kindlasti paremini. Seetõttu ilmselt ongi rohkem kasutama hakatud matemaatilistel määratlustel põhinevaid NAOsid, sest peegeldavad olusid paremini, vt ka http://www.cpc.ncep.noaa.gov/products/precip/CWlink/daily_ao_index/history/method.shtml 

Siin on näha, et miinimumid jäävad Assooride ja Islandi vahele, kuid Islandi kohal on kõrgrõhkkond. Selgelt on näha tihedamate isohüpside vöönd üle Euroopa kuni Venemaani. See märgibki tugevat tsonaalset õhuvoolu ja ühtlasi ka on jugavoolu/polaarfrondi asukohaks.

Eesti muutlik ilm

13. aprillil jõudis Eestisse väga soe õhumass. Samal ajal läks ilm pilve, sest üle liikus lõunatsüklon. Seetõttu oli pilves ilma tõttu sooja kuni 14°C, kuid otse piiri taga mõõdeti ka kuni 20°C, näiteks Pihkvas 19°C. Õhtul liikus äike üle saarte lääneserva Läänemerele. Äikest registreeriti 13.4. kl 21 Vilsandil, mistõttu on kevade esimene ametlikult registreeritud äike.

14. aprill oli pilves ja tuuline, õhtul hakkas sadama lörtsi ja lund, kuid vist ainult Laagris, sest mujal ütlesid kõik, kes ilma vaatasid, et tuleb vihma ja vaatlusandmetes ka ei registreeritud vihmast midagi muud. Samal ajal oli kõikjal Lõuna-Eestis ilm pilvitu ja sooja rohkemgi, kui siin põhja pool. 1,5 km kõrgusel näitas sondeering temperatuuriks -4°C, mistõttu lumi on võimalik, kuid see oleneb plusskraadidega õhukihi paksusest.
15. aprillil oli ilm selge, nõrga tuulega ja seetõttu kevadine, erandiks rannikualad, kuhu merelt saabus külm udu.

Järgnevalt foto lumest. See maha ei jäänud, sest sadu oli hootine ja lühiajaline.

EMHI vaatlusandmed samal ajal

Satpilt 15. aprilli hommikust. Läänemerel on näha kihtpilvi, mis põhjustasid udu ja jõudsid saarteni.

Selge ilm 15. aprillil

Edaspidigi jõuavad Eestisse lõunatsüklonid. 2008. a. aprillis kujundasid ilma samuti lõunatsüklonid, kuid need tõid rohkem äikest ja sooja. Seekord jõuab järgmine lõunatsüklon Eesti idapiirini, mistõttu sooja pole loota. Arvestama peab ka lume võimalusega. Kui lumi tulebki maha, siis vaid enimalt kaheks päevaks. Suurim võimalus lumeks on 17. aprillil. Meenutagem, et näiteks 2010. aastal sadas lund viimati kevadel 4. mail ja viimane lörts tuli 8. mail Paldiskis.

Kliima liigitamisest

Kui vaadata selle uudise kommentaare: http://www.ilmajaam.ee/802610/pisikese-eesti-eri-paigus-erineb-kliima-suuresti/, siis selgub, et uudises on eeldatud, et lugejad teavad kliima liigitust, ent kommentaarid näitavad, et päris nii see ikkagi ei ole. Seetõttu võiks välja tuua mõned tähelepanekud.

Kliimat nagu näiteks elusloodustki saab klassifitseerida erinevamahuliste üksustena. Kliima liigituse suurimateks üksusteks on kliimavöötmed, millega on keskmine inimene kõige paremini tuttav. Seda kindlasti põhjusel, et koolides õpetatakse kliima liigitamist just kliimavöötmete näitel. Ometigi ei ole akadeemilises klimatoloogias sel kuigi suurt tähtsust. Hoopis tähtsamad on täpsemad, detailsemad kliimaliigitused, nagu Alissovi või Köppeni. Need on ka üsna suurtel üksustel põhinevad. Köppeni-Geigeri botaanilise klassifikatsiooni alusel on Eesti kliimatüüp Dfb –niiske mandrikliima jaheda suvega (akadeemilisemalt niiske mandrikliima jaheda suvega), ent saared kuuluvad Cfb kliimatüüpi - pehme niiske kliima sooja suve, kuid kuiva hooajata (akadeemilisemalt lääneranniku mereline kliima).

Kõnealuses uudises on silmas peetud kliimaerinevusi täpsemalt. Kliima erineb ju ka üksusesiseselt. Eestis on lisaks olulisel kohal üleminek merelisuselt mandrilisele, mis seisneb aastase temperatuuriamplituudi suurenemises läänest itta. Seda üleminekut ei hõlma nimetatud klassifikatsioonid, kuid mandrilisus on siiski nendes omal kohal, näiteks Köppeni järgi Cs – pehme niiske kliima kuiva suvega, kõige kuivema kuu sademetehulk on alla 30 mm, kusjuures ademeterohkeima kuu sademetehulk ületab vähemalt kolmekordselt sademetevaeseima kuu sademetehulga (vahemereline kliima).
Aga tagasi üksusesisese varieerumise juurde. Kallis on silmas ikkagi seda pidanud, et kliimaolud on Eesti erinevas paigus erinevad - kus on keskmine temperatuur suvel kõrgem, kus madalam, kus algab kevad hiljem või varem, kus on temperatuuriamplituud suurem, kus väiksem jne. See ei ole üldse seotud sellega, kas Eesti jääb parasvöötmesse või mitte, vaid nii regionaalsed kui kohalikud tegurid tingivad sellist varieerumist. Läänemerd on üheks selliseks oluliseks määrajaks peetud. Seega ei tohi segamini ajada mõisteid ega ükuste hierarhilisi suhteid ja oluline on mõista, et varieerumine on loomulik ka üksusesiseselt.

5. aprill

5. aprillil on ilm läbi aastate vägagi erinev olnud. 2003. aastal algas lumetorm 4. aprillil ja kestis 6. aprillini, kusjuures sadas üle 20 cm lund. Seega oli siis 5. aprill tormine ja tuisune, külma küll vaid kuni 2 kraadi. 2005. aastal aga oli tormine lõunatuul, kuid päikeseline ja sooja kuni 18 kraadi. Õhtul oli näha Ac castellanuseid ja hiljem saabus külm front tugeva vihmasajuga. Seega tänane üsna selge, mõõduka tuule ja mõne soojakraadiga 5. aprilli ilm on täpselt kahe toodud näite keskel.

Õhtul hakkas pilvisus tihenema - see oli märgiks loodest saabuvast madalrõhulohust. Ilmselt toob see lund ja lörtsi.

Kuu keskmisest

Aprill on käes ja inimeste ootused sooja suhtes äärmiselt kõrged. Ikka tahetakse palju päikest, 20kraadist sooja, ka vihma, et see sulataks viimase lume ja puhastaks looduse või räpased tänavad. Kuid milline on "karm tegelikkus"?

2012. aastal on kevad kõvasti ees, võrreldes 2010. või 2011. aastaga. Möödunud aastal algas lume sulamine alles esimesel aprillil. 1. aprilli öösel 2011 oli külma 2-9 kraadi, kuid päeval kehtestasid läänetsüklonid edelavoolu ja ilm läks sulale. 1. aprilli öö 2012 oli sama külm, kuid sünoptiline situatsioon on teistsugune, sest Atlandi ookeanil on endiselt blokeeriv kõrgrõhkkond, mis suunab tsüklonid loodest kagusse. Need kannavad arktilist õhku jätkuvalt Eestini (850 hPa pinnal -10°C või madalam). Sellele vaatamata on praegune ööpäeva keskmine normikohane ja sarnane talvine ilm püsib nädala.

31. märtsil olid paljud inimesed (peamiselt Põhja-Eestis) vapustatud piltidest, mis tehti hommikul kuskil lõuna pool, näiteks Pärnumaal, sest seal oli hommikul 5-10 cm värsket lund sadanud. Sellist efekti on igal aastal, seda peetakse tavatuks, et nii hilisel ajal võiks veel lund sadada. Ometigi muutub lumesadu harulduseks siiski alles pärast 20. aprilli.

Märts oli 2012. aastal keskmisest (1971-2000 -0,2 kuni -2,4°C) kolm kraadi soojem (Tallinnas +0,6°C), mis on märkimiväärne erinevus. Aprillis võib selline erinevus tähendada näiteks seda, et öösel on üle 0°C ja päeval sooja 15°C. Viimane on aprillis esimeses pooles sama, mis juulis 30°C, seega 20°C aprillis on tohutu kõrvalekalle.

Hilistalvel ja varakevadel tekivad rünkpilved tavaliselt siis, kui õhumass on väga külm, kuid päike paistab. 1. aprillil on päikese kõrgus nurgakraadides maksimaalselt juba 36, seega soojendav efekt on üsna suur. Kui hommikul ei ole pilvi ja tuul pole tugev, siis tõuseb temperatuur vaatamata õhumassi jahedusele 0°C-ni või veidi kõrgemale. Samal ajal võib-olla 850 hPa pinnal temperatuur -10°C. See tähendab, et õhu vertikaalne transport on soodustatud ja vaatamata stabiilsele õhumassile ilmnevad ikkagi labiilsuse tunnused, nagu rünkpilvede tekkimine. Sama juhtus ka esimesel aprillil - päev algas selge ilmaga, kuid juba ennelõunal tekkisid rünkpilved, mõnest hakkas lumekruupe sadama. Järgnev foto illustreeribki seda.

Paduvihm Keilas

Keilas sadas 17. septembril kella 6 ja 11 vahel maha umbes 50 mm sademeid, seega tõeline paduvihm (olin tunnistajaks). Sademeid põhjustas kitsas ja statsionaarne rünksajupilvede süsteem. Äikest polnud. Sademetehulk kajastub ka EMHI sademetekaartidel (sademeteööpäev vahetus just paduvihma ajal, seetõttu kaks kaarti):

Allikas: EMHI

Aprillikuumus 11 aastat tagasi

Kiudpilved 5.4.2011 Tallinna kohal

Praegu on ilmad aprilli kohta meeldivalt soojad, st temperatuur on vähemalt päeval üle +10°C. Suurem soojus jääb Euroopa kesk- ja lääneossa, sest soojust hoiab seal Hispaania kohal asuv ulatuslik madalrõhkkond. Tsükloniga seoses on Pürenee poolsaarel jahe ja ebapüsiv ilm. Kui sama tsüklon asuks Kesk-Euroopa kohal, saaksime sama sooja, mis oli 2000. aastal. Väljavõte M.Merilaini jutust http://www.ilm.ee/?48779:

Laupäevast kuni esmaspäevani tekib Läänemere ümbruses ja Skandinaavial mitu uut kõrgrõhukeset, mis peaksid kindlustama rahuliku ja päikesepaistelise ilma. Õhutemperatuur rekordilähedaste näitudeni ei tõuse, sest õhumass meie kohal 1,5 km kõrgusel on napilt positiivse temperatuuriga. Seega on kõige tavalisem maksimumnäit 14-15°C, lõunapiiri lähedal kraad või paar rohkem. Samade kuupäevade kõige kõrgemad näidud pärinevad lähedasest 2000.aastast, mil maksimum ulatus 20...25°C-ni, 24. aprillil koguni 27,6°C-ni Kundas. Sel päeval oli meie kohal juba tõeliselt suvine õhk lõunalaiustelt, sest 1,5km kõrgusel oli õhumassi temperatuur +10 °C ja enam. 11 aasta tagune soojalaine lõppes ränkade öökülmadega mai algul, kus Arktikast kohale rutanud õhumass andis 2m kõrgusel kuni -6 ja maapinnal koguni -10 kraadi.

Ka endal on see aeg meeles. 24. aprill oli rekordkuumusega päev, kui temperatuur tõusis üle 27°C. Ilm oli peamiselt selge ja mõõduka lõunatuulega. Juba kell pool 9 hommikul oli sooja 18°C! Päevaks muutus palavus ebameeldivaks. Südasuvel oleks selline temperatuur ehk muiduolemiseks jne hea, kuid õppetööks kindlasti ei sobinud. See on üldse üks kõige kuumemaid koolipäevi, mis olnud. Umbes sama palav oli ka üks maipäev 2003. aastal, sest siis jõudis Eestisse troopiline õhumass. Veel palavamaid koolipäevi võis kogeda 1995. aasta mais, kui vähemalt sisemaal oli temperatuur 30°C läheduses.

Uued kliimanormid

See on juba üsna vana uudis, aga kuna ikka veel pole sellest EMHIs midagi kirjutatud, otsustasin ka siia selle lisada.

Alates sellest aastast on nii maailmas kui Eestis kasutusel uued kliimanormid. Faktilisi andmeid võrreldakse nüüdsest ajavahemikuga 1971-2000 (varasem ajavahemik oli 1961-1990). See toob päris suured erinevused sisse, näiteks sula jaanuar on uute normide kohaselt igati keskmine ja mahub vabalt normi piiridesse, aga vanade normide (standardite) järgi oli märgatavalt soojem keskmisest. Samas EMHI peab aruanded WMOle ikka esitama lähtudes 1961-90 normidest.

Tegin veel lisaks väikese uurimistöö, mis näitas, et asi on siiski keerulisem. Rahvusvahelised ilmateenistused kasutavad küll juba uusi kliimanorme, aga WMO hakkab kasutama 10 aasta pärast 1991-2020 kliimanorme ehk teiste sõnadega, praegu on WMO-l ikka kasutusel 1961-1990 ja 10 aasta pärast võtab ta 1991-2020 aluseks, ent nüüd on 1971-2000 ainult ilmajaamadel ja riiklikel ilmateenistustel, aga mitte WMO-l. Seetõttu peab EMHI oma aruandeid WMO-le esitama ikka 1961-1990 normide alusel, nagu alguses kirjutatud.

Juba vähemalt paar nädalat tagasi olid EMHI kodulehel olemas kliimanormid perioodi 1971-2000 kohta, mis on aluseks ilmajaamade ja ilmateenistuste kokkuvõtetele ja neid näeb siit: http://www.emhi.ee/?ide=6,299 (vasakult vaja valida meteoelement, millele klikkida ja näeb siis tabeleid).
Ühe kliimaspetsialisti arvamusega peab nõustuma, et kuna kvaasiperioodilised kõikumised on umbes samas skaalas, siis ei ole see 30-aastane periood esinduslik, vaid jääb liiga lühikeseks. Kuna piisavalt hea instrumentaalsete vaatlusridade periood on palju pikem, siis oleks mõistlik võtta kliimanormide aluseks ka pikem aeg, ent seda ei ole tehtud ja lähitulevik ei too siin muutusi.

Ilma varieerumise määr

Ilm võib juba väikesel maa-alal muutuda ja varieeruda väga kiiresti ja väga palju. Kui rääkida Tallinnast, siis tuleb meelde üks õhtu, mis oli 2007. a. jaanuari lõpus, kui seoses MEPiga oli vaja viibida Pirital. Pärast pikka päeva võis umbes 19-20 ajal alata tee kodu poole, see on Laagrisse. Pirital oli ilm tormine, pilves ja valitses kerge sula. Aga Tallinna lõunaosas, eriti juba Laagris, oli ilm täiesti selge, tuuletu ning külma 15 kraadi. Seega äärmiselt märkimisväärne erinevus juba nii väikese vahemaa kohta. Kodust kontrollides selgus, et Pirital polnud ilm muutunud. See, et mõnes kohas sajab tugevasti, veidi maad eemal aga üldse mitte, on väga tavaline. Ühel äärmuslikul juhul oli nii, et tugevat hoovihma sadas ühel pool asfaltteed, nii et sajupiir jooksis veidi maad keset teed, aga teisel pool oli sademeteta ja päikeseline.

Tihti inimesed ei usu selliste erinevuste võimalust, eriti kui elatakse näiteks sisemaal, sest rannikualadel on väga äkiliseks ilmamuutuse põhjuseks briis kevadel. Möödunud kevadel juhtus paar korda, et temperatuur langes briisi tõttu Tallinnas 10-15 kraadi kõigest paari minutiga. Kui oli vaja aprillis käia Tallinna Reaalkoolis, et sisustada üks õpilaste tund meteoroloogia-teemadel, siis küsis üks õpetaja spetsiaalselt, et kuidas on võimalik, et eilsel päeval muutus temperatuur Tallinna piires üle 10 kraadi. Eks põhjust tuligi otsida briisist.

Briisiga seoses võib tekkida briisifront, mis võib-olla hästi jälgitav. Näiteks on meeles 2008. aasta mai, kui oli vaja viibida mitu päeva suvilas, mis jääb 20-30 km kaugusele merest, ja päeval oli sooja enamasti üle 20 kraadi.

Ühel konkreetsel päeval sellest ajast juhtus järgnev. Tuul oli üsna nõrk ja idakagust. Kui hommikupoolikul hakkas briis sisemaa poole levima, siis tekkiski nimetatud front, mis on võrreldav madala külma frondiga. See intensiivistus temperatuurinerinevuse suurenedes päeva jooksul, aga levikukiirus oli väike, võib-olla 5-15 km/h. Frondi kohal tekkisid pilved ja frondi lähenedes tuul nõrgenes. Vahetult enne fronti valitses täielik tuulevaikus ning temperatuur oli tõusnud 23-kraadini. Frondi üleminekul hakkas tugev kirdetuul puhuma ning temperatuur langes mõne hetkega 16...17-kraadini. Üks huvitav asi oli sellega seoses veel. Frondi saabudes olin mõni kilomeeter suvilast loode pool. Seal sai front vastu võetud. Rattaga kiiresti suvilasse tagasi sõites õnnestus frondist ette pääseda, nii et oli võimalus uuesti front vastu võtta ja neid järske muutusi ilmaelementides kogeda.

Vist järgmisel või ülejärgmisel päeval, kui soojalaine ja kaguvool jätkus, oli tarvis Tallinnasse tagasi minna. Seal võis ühe ja sama päeva jooksul kogeda kaks korda järsku ilmamuutust, mis oli ikka selle frondiga seotud. Esimene muutus toimus lõuna paiku, kui kagutuul asendus järsult kirdetuulega ning temperatuur langes 22-kraadilt 17-kraadini ja teine muutus oli õhtupoolikul, kui briis asendus uuesti maatuulega ja temperatuur tõusis järsult tagasi 22-kraadini ja edasi kuni 23-kraadini, kusjuures ilm tundus liiga soe.

Mõtisklusi kliimast

P.Post loeb Tartu Ülikoolis ainet "Kliima ja poliitika". Kevadsemestri esimene loeng oli 8. veebruaril, kus rääkisime definitsioonidest ja määratlustest. Toodi väga erinevatest allikatest ja autoritelt definitsioone ja mõtteid. Kahjuks jäi välja AMS Glossary, mis on rohkem meteoroloogiaalane, aga kliimast leiab sealtki üht-teist olulisemat (http://amsglossary.allenpress.com/glossary/search?id=climate1).

Nagu selgus, on kliima mitmekomponendiline nähtus. Tihti püüan ma läheneda küsimustele (ja teemadele) laiemalt. Kindlasti on tähtis mõista, et Maa on süsteem, mis toimib ühtselt ja selle osad on omavahel seotud. Kliima on selle süsteemi osa, olles ka ise süsteemiks, sest räägitakse ju kliimasüsteemist. Kliimat võib nimetada ilmselt samuti nähtuseks või nähtuste süsteemiks.

Kas kliimast saab rääkida siis, kui planeedil puudub üks komponent, näiteks hüdrosfäär? Kui kliima on määratletud mitme komponendi kaudu, olles siis näiteks atmosfääri, hüdrosfääri, krüosfääri, litosfääri ja biosfääri emergentne nähtus või nähtuste süsteem, millele on iseloomulik mittelineaarne käitumine jne, siis justkui ei saaks kliimast rääkida siis, kui mõni komponent puudub. Selline määratlus on justnimelt selline ju ikkagi seetõttu, et selle on koostanud inimesed, kes elavad Maal, kus need komponendid on olemas. Ka Marsi puhul räägitakse ju kliimast, kuigi biosfääri seal näiteks pole ja hüdrosfäär on samuti ilmselt praktiliselt olematu. Seega ikkagi järeldub sellest, et mingid komponendid on justkui palju tähtsamad, nagu ka loengus tuli välja, näiteks atmosfäär. Seega võiks siis küsida, kas atmosfääri puududes saame rääkida kliimast (Merkuur)? Või kui puudub litosfäär ja hüdrosfäär? (gaasihiiud, mille kohta öeldakse, et need planeedid koosnevad vaid atmosfäärist). Kindlasti on vaja siis kliima määratlust muuta, sest rangelt võttes kehtib arutatud määratlus ainult Maa kohta, mitte teiste maailmade kohta.

Paar mõtet ka inimmõju kohta. Inimese mõju saab lahutada looduslikust osast ilmselt siis, kui määratleda looduslik osa. Iseküsimus, kuidas seda teha. Inimene mõjutab kliimat niikuinii, sest ta on lihtsalt üks osa sellest, mitte aga isoleeritud, kuid teadmata on mõju suurus.

2010. a. ilmastiku kokkuvõte

2010. a. ilmastik oli ülimalt huvitav. Kirjutasin sellest kokkuvõte. Paljud asjad on välja jäänud, kuid midagi siiski saab teada: http://www.ilm.ee/?48334.
Ka Sven-Erik Enno tegi kokkuvõtte: http://www.ilm.ee/?48336. Tema kokkuvõtet saab lugeda veel: http://web.zone.ee/funnelcloud/uudis_11_01_01.htm. Ta on teinud ka eelmiste aastate kokkuvõtteid, mille leiab, kui aadressis muuta kahekohalist arvu ühe või kahe võrra väiksemaks.
E.Pedassaare kokkuvõte: http://www.ilm.ee/?48330

Loodest tulnud tsüklon tõi 5-10 cm lund aasta esimese päeva jooksul.

5. oktoober 2002 - lumi maas

Üldiselt ei mõelda veel septembri lõpus või oktoobri alguses lumele, vaid pigem, et sügis on käes ja see jätkub. Heal juhul võidakse mõelda sellele, millal antud aastal lumi tuleb. Tegelikult on üpris tavaline, et kuskil Eestis sajab lund juba oktoobris. Tõenäosus kasvab oluliselt oktoobri keskpaigas ja hiljem. Seevastu oktoobri alguses ja septembris on lume tulek (kasvõi lumesadu) harva esinev või väga haruldane. Eelmisel aastal (2009. a.) oli sügise esimene lumi juba 12. oktoobril, kui lõunapoolses Eestis moodustus mõneks tunniks lumikate, ka mõnel hilisemal päeval sadas lund, kusjuures Pandiverel kujunes omapärane külmasaar, vt www.ilm.ee/index.php?46533.

Aga 2002. aasta sügisel sadas lund juba 5. oktoobril, seda siis Tallinnas ja mujal Harjumaal, paar päeva hiljem Kundas ja hiljem oktoobris sadas juba lund paljudes kohtades, oli tuisku ja kergemaid lumetorme. Talvise moega sügis läks talveks üle, kuigi oli sulasid, aga domineeris siiski talvine ilm ning viimaks jaanuaris läks ilm oluliselt pehmemaks, oli sulasid.

Käesoleval aastal on võimalik lumesadu järgmisel nädalal. Oleneb, kas põhjatsükloni sajutsoon ulatub Eestini või mitte.

Viimastel päevadel on ilmad olnud selged ja mitmel pool olnud öökülma. Järgnev foto on võetud ilm.ee-st ja võimalik, et termomeeter muutus selliseks ühe või mõne ööpäevaga. Seletada saab sellist nähtust suure ööpäevase temperatuuriamplituudiga, sealt edasi, et ainetel on erinevad soojuspaisumised ja ongi tulemus käes.

Otsene info foto juurde: Signe Nõmmik. Paljuütlev termomeeter. Pildistatud 1. oktoobri hommikul Türil.

Ilmajutud

Aeg-ajalt on avaldatud mõningaid ilmajutte. Juba mõni aeg tagasi ilmus jutt ilmaennustamisest kohalike tunnuste järgi Naistelehes: http://www.naisteleht.ee/node/7991. Toorintervjuu on siin: http://www.looduskalender.ee/node/7952. Paraku on sinna jäänud hoolimatusest mõningaid tobedaid vigu, peamiselt lausestust puudutavaid.

Hiljuti oli ilm.ee kontoris intervjuu Mnenie.ee ajakirjanikuga (mnenie tähendab arvamust ja sait on siin: http://mnenie.ee/). Lugu kirjutati intervjuu põhjal: http://mnenie.ee/novosti-estonii-rus/obshestvo/nesmotrja-na-trend-k-potepleniju-klassitseskie-zimi-ne-istseznut/#mnenie

Arusaamiseks võib lasta venekeelse teksti google-translaatoris inglisekeelseks - saab üsna rahuldava tulemuse. Paraku on sealgi (loos) ebatäpsusi jne, aga eks see olegi ajakirjandulik. Olgu siin mõned kommentaarid loo kohta ära toodud:

1) Tugevate, st sügavate tsüklonite hulk on suurenenud. Sügavas tsüklonis on õhurõhugradient suur ja seega ilmselt tuul tugev. Aga tuul ei ole igal pool tsüklonis tugev – torm on ikka tsükloni lõuna-ja edelaosas, ka tagalas, st lääne-ja loodeosas. Kuna tsüklonite trajektoorid on uurimuste alusel (näit. Sepp 2009) nihkunud põhja poole, siis järelikult oleme sagedamini nende tormistes ja soojades lõunaosades. Sellest ka siis rohkem torme ja soojem ilmastik samal ajal.
NB! Talvine õhutemperatuur on seotud Atlandi ehk läänetsüklonite hulga ja trajektooriga (liikumisteekonnaga).
Suurem osa soojusest, eriti talvel, on tsüklonite imporditud. Aga see, kui palju soojust imporditakse, sõltub tsüklonite trajektoorist.

2) Tuulte kohta. Suvel on muutused enamasti mitteolulised, kuid siiski täheldati tuulte suunas nihet lõuna suunas – järeldus Vilsandi kohta. Sisemaal oli nihe pisut lääne poole.

3) Lõpu poole on juttu kohalikest tunnustest. Olgu rõhutatud, et parasvöötmes ja troopikas on ilmatunnused või -märgid vähemalt mõneti erinevad.

Kuuma õhumassi serv 22.-28.7.2010. a.

Nendel päevadel ulatus Eestisse küll Venemaal püsiva kuuma õhumassi serv, kuid kuumalaine ise jäi tegelikult piiri taha. Küllaga jõudis viimaks kuumalaine otse Soome, kus püstitati rekord (29. juulil 37,2° Joensuu lennujaamas). Eestis ei tuleks sellisel viisil mõõdetud temperatuuri ametlikuks tunnistamine kõne alla, sest EMHIl on ranged reeglid, sealjuures peab keegi inimene olema juures ja kinnitama mõõtmisi, muidu ei lähe näiteks rekord arvesse. Rangus on üldiselt hea, see tagab "rekordite kvaliteedi", kuigi põhimõtteliselt ei oleks midagi halba ka selles, kui näiteks mõni vaatluspost või mehitamata vaatlusjaam registreerib rekordi ja siis minnakse kontrollima seadmeid jne, et kõik oleks tõepoolest õige ja kui on, siis arvestatakse seda. Mõnel pool maailmas toimitakse praktikas niimoodi.

Kuna juuli lõpus oli väga sooja põhjustav õhumass Eestist ida pool, siis olid ka kuukeskmised Ida-Eestis kõige kõrgemad, kirdeservas kõrgeimad. Kuukokkuvõtet saab lugeda http://www.emhi.ee/?ide=6,530

Kui energiat on palju ja soojas ning niiskes õhumassis see on nii, siis saab tekkida ohtlikke loodusnähtuseid. Ajakirjandusest kirjutati ka äikesetormidest ja nende kahjudest. Täiesti juhuslikult kasutati läbisegi selliseid mõisteid nagu tromb, pagituul jne. Ilmselt ajakirjanduse mõjul rääkisid inimesed ka sellisest asjast nagu trombipilv või tornaadopilv. Viimaseks võiks küll pidada, kui üldse, mesotsüklonit sisaldavat pilve. Mesotsüklon on mõnekilomeetrise läbimõõduga tõusva ja keerleva õhu sammas pilvedes, mitte aga ei seostu otseselt päris tsükloniga või mõne äikesetormi kogumikuga, milleks pidamist on samuti ette tulnud. Trombi- ehk tornaadokahjustuse tunnuseks puudega kaetud alal on see, et puud on igasse ilmakaarde paiskunud, pagikahjustus, et puud on ühes suunas langenud või murdunud (kui puud on juurtega välja tõmmatud, nimetetakse seda tormiheiteks, kui murdunud, siis tormimurruks). Ei tasu alahinnata pagi võimsust, sest oli neid, kes väitsid, et tekkinud kahjusid saab ainult tromb tekitada. Kõige võimsamaid ja ohtlikumaid pagitorme nimetatakse "derecho". Need võivad olla sadu kuni enam kui tuhat km pikad ja läbida sadu kilomeetreid ning teha oma teekonnal kõik maatasa (tuulte kiirus võib ületada 300 km/h, seega võib torm meenutada 5. kategooria orkaani). Ka nn Keila trombi kahjustus 4. juulil 2002. a võis olla põhjustatud sellisest võimsast pagitormist.

Kuuma õhumassi serv taandus 28. juulil. See toimus kahes osas. Esimene toimus öösel ja hommikul, mille tulemusena oli õhk eelmisest päevast jahedam, taevas kirkam ning tuul tugevam, kuid teine osa õhtupoolikul ja õhtul, kui paljudes kohtades oli äikest.

Lähipäevil on võimalik uuesti kuuma õhumassi sissetung, sest meridionaalselt paikneval frondijoonel tekib lohkusid või tsükloneid, mis tähendab, et frondi sisse tekib järjest suurem looge. Lohu või tsükloni keskmest põhja pool hakkab palav õhumass läände ja loodesse liikuma, lõuna pool aga tungib peale jahedam õhk. Üks selliseid tsükloneid läks 3.-4. augustil mööda Läänemerd põhja poole. See põhjustas kuni tormini ulatuvat tuult tsükloni keskmest otse lõuna ja edela pool, järgmine on kujunemas ja liikumas hetkel loode või põhja poole. GFS mudel näitab nädala lõpuks Võrru isegi üle 38 kraadi ulatuvat palavust. Et uus rekord tekiks, peaks seda põhjustav õhumass otse Eesti kohale tulema, ilm olema selge ja tuulevaikne või nõrga tuulega. 22.-28.7. jäid aga need või üks neist tingimustest täitmata ja maksimumtemperatuur (34,5° 28. juulil Narva-Jõesuus, 4. augustil oli seal ligi 33 kraadi) jäi maha 2006. aasta omast (35,1° 9. juulil Võrus).

Kordus kahe Eesti päev

24. juulil kordus kahe Eesti päev, kes mäletab, siis selline oli 8. mail: http://www.ilm.ee/?47354, kuid erinevalt tollasest pole nüüd tagasilööki, vaid soe tungib kohe lõplikult loode poole. Atmosfäär annab nüüd võimaluse näha, mis juhtub, kui mai keskpaiga kuumus jõuab Eestisse juulis. Õhumasside kaardilt näeme, et meid puudutab 20 kraadi isoterm umbes 1,5 km kõrgusel. See tähendab temperatuuritõusu vähemalt 35-kraadini, kui ilm on selge. Selline isoterm on erakordselt haruldane, võib-olla oli viimati see Eestis 2001. a. juulis.

Kuum õhumass on kohal

Õhumassivahetust võib märgata mitmel viisil, mõnikord toimub asendus järk-järgult ja mingit järsku muutust polegi.

Selge õhumassivahetus oli 8. juuli õhtul ja öösel. Siis võis läänest ja edelast märgata kirkama taevaga ala lähenemas. Sellest piirist ida pool oli niiskust märksa enam, oli soojem ja ebapüsivam, lääne pool aga sinisem taevas, kuivem ja jahedam õhk ning märksa suurem stabiilsus.

Vine serv Tallinnast idas 10. juuli õhtul
.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

9. juuli õhtul võis jälgida, kuidas vine levis edelast ja läänest ida suunas. See oli märk veidi soojema ja niiskema õhumassi saabumisest, kuid veel kuumast. Nüüd, 10. juuli õhtul levis juba palju paksem vine ida suunas ja seda võib pidada märgiks, et kuum õhumass on edelast kohale jõudnud.

Eestis on suvel tüüpiline, et 1,5 km kõrgusel on temperatuur 5-10°, juulis on 0° vähetõenäoline, augusti lõpus ja septembris enam mitte. Palavas õhumassis on sooja 1,5 km kõrgusel 10-15 kraadi, kui üle 15° on juba väga erandlik. Ka 2006. aasta juulis palavuse tipphetkel oli 18° sooja (maapinnalähedases õhukihis piisab sellest, et temperatuur tõuseks soodsate tingimuste puhul 35 kraadini). Kas ka 20 ja rohkem kraadist õhumassi on olnud, seda ei oska öelda, igal juhul oleks see äärmiselt haruldane sündmus.

Eesti absoluutne rekord kordub ajakirjanduses iga kord, kui läheb vähegi palavamaks. Sel päeval (11.8.1992) mõõdeti kõrgeim temperatuur Himmistes, milleks oli 38°, kuid ametlikuks rekordiks see ei saanud. Ühes kaua aega tagasi ilmunud artiklis räägiti ka sellest, kui kõrgele üldse teoreetiliselt saab temperatuur Eestis tõusta. Sünoptikud hindasid selleks 38-39 kraadi, kuid 40° ei pidanud nad tõenäoliseks. See oli siiski arvamus ega põhinenud täpsemal infol või andmetel.

Veidi võrdluseks Soomega, seal on kõrgeim temperatuur mõõtmiste jooksul mõõdetud Turkus, 9.7.1914.a. oli seal maksimumiks 35,9 kraadi (Eestis 35,6°) ja selle suve kõrgeim temperatuur on mõõdetud Puumalas 32,8° 8. juulil. Eestis pole sel suvel ametlikult veel 30-kraadist palavust mõõdetud, kuid ilmselt 11. juulil see juhtub.

Lõppu lisaks veel ühe tähelepaneku. Sageli kirjutatakse või eeldatakse, et kuumalaine lõppeb äikesega. Tegelikult on üpris tavaline, et õhumassivahetus toimub rahulikult, mõnikord tugevneb tuul. Sageli on äikest mõnes kohas, kuid paljudes kohtades mitte. Meeles tuleb veel sedagi pidada, et külma frondi äikesed ei teki sageli mitte otse frondil, vaid selle ümbruses. Frondi üleminek võib jääda märkamatuks. Selles osas oli huvitav olukord 26. augustil 2005. aastal. Siis tekkis frondieelne pagijoon tugevate äikestega. Äikeste taga oli mõõdukalt tuuline, taevas liikus räbalpilvi ja nende kohal oli ühtlane kõrgkihtpilvede loor. Kui front hiljem ise kohale jõudis, tõusis tugev tormituul, mis murdis oksigi, samuti kaasnes tugev vihmahoog, kuid äikest polnud. Äikestega seotud pagi oli puid murdnud Tallinnas.

Maikuu ilmastiku ülevaade

Viimaks valmis ka maikuu ilmastiku ülevaade Eesti kohta, mida saab lugeda siit: http://horisont.ee/node/1432 See ülevaade keskendub pilvedele ja konvektiivsetele nähtustele, sest inimene räägib ja kirjutab võimalusel ikka sellest, mis talle kõige rohkem huvi pakub.

Horisondi toimetaja pakkus välja, et ka trükinumbris saab hakata midagi avaldama. Seda siis alates uuest aastast.

Toon siin välja ka ülevaate tekstis kasutatud terminite ja mõistete väikese sõnastiku koos selgitustega.

Terminid ja mõisted

Ac castellanused on kõrgrünkpilvede alaliik, mis meenutab kindlusemüüre, millest on oma nime ka saanud (castle, castellum - kindlus, loss), st alus on sile, aga ülaosa sakmeline. Need pilved on sageli reas ja näitavad ebastabiilsust troposfääri keskosas, seega äikesevõimalust.

Labiilne atmosfäär tähendab õhkkonna seisundit, kus kogus õhku, mis on liikuma pandud, kaldub liikuma hakkamisel oma esialgsest suunast eemale, st esialgne häiritus suureneb. Atmosfääris on õhu vertikaalne tasakaal määratud temperatuuri vertikaalse gradiendiga. Labiilse atmosfääri puhul on see vähemalt 10°C temperatuurilangust ühe km kõrguse kasvuga (NB! See on keskkonna temperatuurilangus, õhuosakese enda temperatuur langeb labiilsuse korral enamasti oluliselt vähem!).

Positiivne välk on üpris haruldane välguvorm. Kõikidest välkudest on neid vähem kui 5 % ning erinevalt tavalistest pilv-maa välkudest, mis kannavad endaga negatiivset laengut, kannab positiivne välk vastavalt positiivset laengut maa poole. See välguvorm saab alguse tavaliselt äikesepilve jäätunud ülaosast (jäätunud - rünksajupilve ülaosa koosneb jääkristallidest ning on tihti laienev, meenutades alasit) ning liigub esialgu pilvest maapinnaga isegi peaaegu horisontaalselt eemale ja siis otse maa poole. Seetõttu võib välk lüüa mitmeid km põhipilvest eemale, kust võib-olla pärineb ka ütlus „välk selgest taevast“. Kuna positiivne välk peab läbima tunduvalt pikema tee, kui tavaline pilv-maa välk, siis on see ka märksa võimsam. Tavaliselt tekivad positiivsed välgud äikesepilve elemendi hajumisstaadiumis, samuti on neid rohkem talvistes äikestes. Selle välguvormiga seostatakse ka keravälkude teket, sest viimast on nähtud pärast positiivse välgu lööki.

Pilveelement. Mõistel „pilveelement“ on kaks tähendust: a) pilveelementideks nimetatakse veepiisakesi, jääkristalle ja nende kogumeid, millest koosnevad kõik pilved või b) pilveelement on suuremas pilves või pilvekobaras väiksem pilv või pilveosa, ehk sisuliselt on tegemist üksikrüngaga. Suuremad pilved koosnevad kümnetest ja sadadest rünkadest, seega niimitmest elemendist, kuid rangema käsitluse järgi on pilveelement pilv või pilveosa, mida saab eristada radari või muu instrumendiga. Viimases tähenduses on mõistet ka selles ülevaates kasutatud.
Äikese- ja teiste konvektsioonipilvede puhul peetakse silmas enamasti rünki, millel on väljas kujunenud iseseisev sajuala ja mis on sageli võimeline tekitama välke.

Atmosfääri tsirkulatsioon

Tsirkulatsioon ehk õhuvoolude süsteem sõltub õhurõhuerinevustest. Eesti ilmastikku kujundavad tsirkulatsioon ja õhumassid. Viimaste liikumisi suunab tsirkulatsioon, mis on võrdlemisi püsiv õhuvoolude süsteem ja mida põhjustavad püsivad (püsiv tähendab päevi, nädalaid ja kuid kestev) õhurõhuerinevused. Need erinevused sõltuvad Assoori maksimumist ja Islandi miinimumist. Seejuures õhurõhuerinevused nimetatud süsteemi (NAO) piires muutuvad.

Väga üldistes joontes on nii, et kui need erinevused on suured (NAO positiivne faas), siis valitseb läänevool, mis põhjustab talvel sooja ja niisket ning suvel jahedat ja niisket, aga suvel on vastav seos nõrgem, eriti käib see jaheduse põhjustamise kohta. Kui õhurõhuerinevused on väikesed (NAO negatiivne faas), siis läänevool nõrgeneb ja suvel võib mõjule pääseda lõuna-või idavool, tuues sooja või palavat ilma, kuid talvel jällegi väga külma ilma (Siberi kõrgrõhkkond laieneb Euroopani).

Pagi on äkiline tuule tugevnemine, mis käib kaasas rünksajupilvedega ja seostub tavaliselt muutliku või heitliku (ebapüsiva) ilmaga. Pagi korral võib tuul tõusta vaikusest 30 m/s ja enamgi mõne hetkega ja tavaliselt hiljemalt poole tunni jooksul tuul jälle nõrgeneb. Enamasti kestab pagi mõned minutid, millele järgneb vihm. Seejuures võib tuule suund muutuda ja seejärel taastuda.

Pagi ei seostu alati äikesega, vaid võib kaasas käia talviste hooglumesadudega, eriti veekogude läheduses, samuti tugevneb tuul mõnikord ka siis, kui suur rünkpilv läheb üle. Siiski see ei pruugi alati pagi olla, sest definitsiooni järgi peab tuul tugevnema vähemalt 6-8 m/s võrra 1 minuti kestel (määratlusi on mitmeid).
Pagi on tegelikult laskuv õhuvool, mille tõttu õhutemperatuur langeb. Pagi põhjuseks on jahedama õhumassi teke pilvedes. Teatavasti on külm õhk raskem kui soe õhk ja see põhjustabki laskuvaid õhuvoole. Sageli peitub pagi tekkimise algpõhjus vihma õhumasse jahutavas toimes.

Planetaarne ehk Rossby laine on troposfääri ülaosas läänest itta kulgeva õhuvoolu meander. Need tekivad Coriolisi jõu sõltumise tõttu laiuskraadist (mida väiksem laius, seda nõrgem on Coriolisi jõu mõju). Rossby lainetel on ilmale ja ilmastikule otsene mõju, sest need määravad polaarfrondi vonklemise.

Hõlbus kevad

Kevad tuli vaatamata kõikidele hirmudele üsna hõlpsalt ja juba praeguseks on suurem osa lund sulanud (veel on metsa all ja Peipsi ääres) ja veetase kõrge. Esimene soojahüpe oli pööripäeva paiku, kui vähemalt päeval oli üle nulli ja teine hüpe tuli 26. märtsil, millest alates on mõnel päeval sooja üle 10 kraadi, mõnel ainult paar kraadi (soojade ja külmade õhumasside vaheldumine).

Silma torkas esialgu suur vahe Lõuna-ja Põhja-Eesti vahel, sest soe õhumass jäi pigem Eestist lõuna poole või kui levis ühtlaselt üle maa, siis väga lühiajaliselt. Esimene suurem soojapuhang (27. märtsil) jõudis põhjarannikule, 1. aprillil ja 5. aprillil samuti, millele järgnes kohe jahenemine. Üks soojenemine tuleb veel, see on enne 10. aprilli, hilisem on suhteliselt ebamäärane, kuigi ilmselt mitte väga jahe.

Muidugi tuleb arvestada, et kõik on võimalik - et üldiselt soojakraadidega ilm jääbki mõneks ajaks püsima või tuleb mingil hetkel ka päris talvist ilma. Enamasti igal aastal on aprilli sattunud ka väiksemaid või suuremaid lumesadusid ja tekkinud ajutine lumikate.

Tsüklon 23.2.2010

Üle Loode-Eesti ja otse üle Tallinna läks aktiivne, arenev tsüklon, millel ulatusid soe ja külm front perifeeriast otse keskmesse. Enne tsüklonit langes õhurõhk üsna kiiresti (4-5 mmHg/3h), üle Eesti liikusid mõõdukad või tugevad lumesajud ja tuisk, hiljem sadas ka vihma. Lund sadas vähem, kui võis oodata, arvatavasti igal pool alla 20 cm.

Tsüklon oli tähelepanuväärne selle poolest, et suutis viimaks sula Eestini kergitada. Märkima peaks, et EMHI ilmateade oli väga täpne, kuid mitte ebatavaliselt täpne, sest sula prognoositi vaid Lõuna-Eestisse, kuid tegelikult läks sulaks suuremas osas Eestis, ka kirdenurgas, alla nulli jäi vaid Eesti loodeosas, sealhulgas Tallinnas. Tsükloni järel toimus intensiivne külma õhu sissevool, Tallinnas langes lühikese ajaga temperatuur mitu kraadi (http://www.elin.ttu.ee/~meas/tshp.htm):

.

.

.

.

.

.

.

.

On huvitav, et temperatuuri langemisel ajal võis mõnel pool kõrgepingeliinidest või alajaamadest kuulda pidevat elektri särinat, see tulenes ilmselt kiirest temperatuurimuutusest.

Graafiku lõpuosas tekkis teine langus taeva selginemisest. Külm õhk pärines Skandinaaviast, kus oli väga külm õhumass (miinimumtemperatuurid alla -30 kraadi). Arenevas tsüklonis ikka on kontrastid suured, sest oklusiooni pole toimunud, seda näitab ka EMHI lennunduse tarvis tehtud ilmakaart (http://www.emhi.ee/?ide=33):

.

.

.

.

Kui tsüklon eemaldus, hakkas õhurõhk tõusma. Kõik õhurõhutõusud üle 6 mmHg/3h on väga haruldased. Mõnel pool öösel ulatus see koguni üle 8 mmHg/3h, selle põhjuseks oli põhiliselt kaks asjaolu: tsüklon oli arenev (süvenes), seega õhurõhukontrastid olid suured ja teiseks, väga suur liikumiskiirus.

Tsükloni keerdumine ja spiraalitaoliseks muutumine näitab okludeerumist. Antud juhul seda polnud (http://www.ilm.ee/kola/sat_test.php3):

.

.

.

.

.

.

.

Järgnevalt veel kaart, mis näitab õhumasse ja rõhkkondasid (http://www.wetterzentrale.de/pics/Rtavn062.html):

.

.

.

.

.

Pärast tsüklonit tekkis ja liikus Eesti kohale kõrgrõhkkond, kuid nädalalõpuks ennustatakse vähemalt paaripäevast sula. See näib olevat selline sulatüüp (neid on mitmeid, näiteks 23.2. oma ei vähendanud eriti lund, nn kuiv sula), mis paneb ka lume sulama. Kuna sula kuigi pikk pole, siis muidugi maa kuskilt paljaks ei sula, kuid pilves taevas ja eriti koos vihmaga soodustavad lume sulamist (siiski ei pruugi see nii minna). Huvitav on see, et soe õhumass jõuab ennustuste kohaselt Eestini enne tsükloni saabumist, st alguses tuleb soe õhumass, siis soe front vähese või pea olematu sajuga ja viimaks tsüklon ise (selline on hetkel prognoos). Järgmisel nädalal läheb ilm uuesti laustalviseks.

Väljavõtted YLE2 prognoosist (http://areena.yle.fi/ohjelma/5a82a6ce95cf3ecee29e1010f485591a), alguses sooja õhu jõudmine enne fronti, seejärel pilt tsükloni tulekust: