esmaspäev, 16. oktoober 2017

42. nädala ilm (16.–22.10.2017)

Kommentaariumi link

20. oktoobril tugevneb Skandinaavia ja Läänemere kohal kõrgrõhuala. Seetõttu oli mitmel pool ka õhus öökülma, ilm on rahulik ja selgimistega, paiguti püsib udu. Sooja on kõikjal alla 10 kraadi.

19. oktoobril tugevnes Läänemere kohal kõrgrõhuvöönd. Seetõttu oli vahelduva ja muutliku pilvisusega ilm, kohati sadas hoovihma (ja võimalik, et esines ka teisi sajufaase). Peamiselt loodetuul oli nõrk.
Kui hommikul oli paiguti öökülma ja õhuski mitmel pool alla 5 kraadi, siis päevaks tõusis õhutemperatuur 10 kraadini, saartel ja edela pool oli sooja rohkemgi.
Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Skandinaavia ja Läänemere kohal tugevneb kõrgrõhuala. Seetõttu on rahulik, sajuta ja valdavalt üsna selge, ja nii langeb õhutemperatuur 0 °C ümbrusse (rannikualadel võib oluliselt soojem olla), mitmel pool on öökülma ja kohati on udu. Päeval rahulik ja ajuti päikeseline ilm püsib, kuid sooja on tõenäoliselt kõikjal alla 10 kraadi.
Ilm järgmistel päevadel. Laupäeva (21.10.) öö on kõrgrõhkkonna servas sajuta ja rahulik. Õhutemperatuur langeb -2 °C-ni, meremõjuga rannikul on kuni +7 °C. Päeval jääb kõrgrõhkkond tõenäoliselt ülekaalu ja ilm püsib põhiliselt sajuta, üksnes Liivi lahe ümbruses võib pilvekiht tiheneda (saju võimalus võib suureneda 50%-ni), sest Läänemere lõunavete poolt avaldab survet madalrõhulohk. Selle mõjul muutub idakaartetuul tugevamaks. Õhutemperatuur tõuseb 8 kraadini.

Ilmateenistuse sünoptik Merike Merilain: Külluslike ja lõputuna näivate sadude taustal on ööpäeva keskmine õhutemperatuur selle aja normist lausa 3...5 kraadi soojem olnud. Nüüd sätib jahedusele ja öösel veidi alla nulligi, kuid see-eest on lähemad päevad sajuta ja rahulikud.
Tähelepanek möödunud suvest ja ka sellest sügisest: nädalavahetused  on meil enamasti ilusad olnud. Seda rida jätkab ka praegune, sest kõrgrõhuala kese tuleb Skandinaavialt Baltimaade kohale.
See olukord kindlustab tuulevaikse ja sajuta ilma, vaid udu võib mõnel pool hommikul kaua püsida. Kuna sooja õhku kandnud edelavool on ajutiselt katkenud, tuleb meie ilma kujundajaid otsida  kaugeilt põhjalaiustelt. Sealt leiame ägeda tsükloni Novaja Zemlja lähedalt, mille tagalaossa tungib jäine õhk Kara merelt ja Severnaja Zemljalt. Severnaja Zemljal  on maapinnast 1,5 km kõrgusel -16 kraadi. Lähipäevil kindlustub talvine -10 kraadi isoterm laial alal nii Lääne-Siberis kui ka Venemaa Euroopa poolel. Kõrgetes õhukihtides valitsev kirdevool lükkab külma ka Peipsile lähemale. Meil kindlustub siiski esialgu -5 kraadi 1,5 km kõrgusel. Loe edasi: https://ilm.ee/?516586.

18. oktoobril oli siin madalrõhkkonna edelaserv. Seetõttu oli hommik pilves ja sajune, kuid päevaks eemaldusid sajud kagusse, ilm paranes ja selgines osaliselt. Loodetuul oli väga tugev. Alates põhja poolt langes õhutemperatuur alla 10 kraadi.
Ilmateenistus: 15. oktoober oli rekordiline Heltermaale, kus mõõdeti 14,9 °C. 16. oktoobri uued sooja rekordid said Helteremaa (15,9 °C), Lääne-Nigula (14,9 °C) ja Ristna (14,7 °C). Lisaks oli ka Roomassaare (14,4 °C), siia sai juurde võetud ka varasemad Kuressaare lennujaama andmed.
Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Öösel madalrõhkkonna edelaserv, päeval tugevneb Läänemere kohal kõrgrõhuvöönd. Seetõttu loodetuul rahuneb tasapisi ja ilm muutub kõikjal kuivemaks. Sooja on enamasti alla 10 kraadi.
Ilm järgmistel päevadel. Reedel (20.10.) laieneb kõrgrõhuala üle Skandinaavia Balti riikide kohale. Ilm on enamasti sajuta. Tuul pöördub põhjakaarde ja rahuneb. Õhutemperatuur langeb öösel 0 °C ümbrusse (rannikualadel võib oluliselt soojem olla), kuid päeval 8...10 kraadini (mere ääres).
Maret Kents kirjutab 17. oktoobrist Keilas:  Minul oli eile õnn ja rõõm näha seda kollast Sahhara kõrbe liiva pilve. See laiutas hallil taevafoonil nagu veidi säbruste servadega ellips ja oli liikus vaikselt Loodest Lõunasse. Kell võis olla siis juba pool kümme. Kogu ilm oli kollast valgust täis. Arvasin, et päike peegeldab pilvele. Kagust aga tõusis tume pilv, ju see oli see, milles müristas, Kuulsin vaid müristamise "kolinat" .
Kured lendasid eelmisel nädalal lõunasse, kuid haned lendasid ja ka täna 18.10.2017. Lõunast Põhja. Kuid nüüd peaks minemakülmaks, sest nägin eelmisel nädalal, et valge kirburohi õitses. Maret Kärtna-Kents. Kellel pole fotokat, et midagi huvitavat pildistada.
Arvasin, et vast see kollane pilv Teid huvitab.  

GFS niipea lund ei prognoosi (https://tinyurl.com/yaxcsnrb).
Küsiti: "Kas tõesti, et pühapäeval hakkab lumi?" Vastame: 
Tsüklonid on hakanud liikuma lõunapoolsemaid radu pidi, mistõttu pääseb varasema sooja asemel üha enam mõjule ida- ja põhjakaartest saabuv külm õhumass – nädala lõpus ja edaspidi jääb õhutemperatuur alla 10 kraadi ning ilma selginemisel varitseb öökülmaoht ka õhus.
Pühapäeval (22.10.) kõrgrõhkkonna mõjuala Läänemere ääres ümbritsevate madalrõhkkondade surve tõttu kitseneb, kuid tõenäoliselt tihedam pilvemass jääb meist kaugele ja suuremat sadu oodata pole. Idakaare tuul on mõõdukas, saartel võib olla puhanguid 12-13 m/s. Õhutemperatuur langeb öösel suuremal osal sisemaast alla  0 °C (rannikul on kuni +6 °C), päeval tõuseb 7 °C-ni. 
Esmaspäeval (23.10.) suureneb Läänemere poolt madalrõhkkonna mõju. Saju võimalus suureneb rannikualadel ja sekka võib tulla ka märga lund või lumekruupe. Idakaartetuul tugevneb. Õhutemperatuur on öösel suuremal osal sisemaast alla 0 °C (rannikul alla +5 °C ei lange) päeval tõuseb +5 °C ümbrusse, saartel võib paar-kolm kraadi kõrgemale kerkida.
Teisipäeval (24.10.) madalrõhkkonna mõju suureneb ja sadusid võib laialdasemalt olla ning seda nii vihmahoogude kui märja lume või lumekruupidena. Puhub tugev idakaartetuul. Õhutemperatuur on öösel -3...+3, päeval 3...6 °C.
Seega pisike lumeoht on, kuid suurem ilmselt 24. oktoobri paiku või veelgi hiljem. Praeguse seisuga lumega pigem arvestama ei pea. Kas olukord muutub 28. oktoobri paiku ja hiljem, öelda veel ei oska.

17. oktoobril moodustus Ahvenamaast põhja pool õhtuks uus väike osatsüklon, mis on järgneval ööl Soome lõunaosa kohal ja homme päeval liigub itta. Seetõttu pilvisus tihenes ja läks sajule, mitmel pool oli äikest (soe front). Enne õhumassivahetust oli sooja 5...10 kraadi, kuid hiljem tõusis 15 kraadini, ajutiselt oli udu. Lõunakaartetuul tugevnes, õhtul oli tugev edelatuul.
NB! Eestisse jõudis eksootiliste omadustega õhumass, mis põhjustas erakordseid valgusolusid.
[Kasutatud Einar Laretei kirjeldust] Eestisse jõudsid orkaani Ophelia jäänused. Tugevas edalavoolus (jugavool) jõudis Eesti kohale õhumass, mis tõi siia Ophelia poolt atmosfääri paisatud Sahara kõrbete tolmu ja Portugali metsapõlengute suitsu ja tahma. Pärast keskpäeva saabusid Eestisse ja lõpuks ka Alatskivile madalad pilved, mis tõid kaasa erakordse hämaruse ja pimeduse.  Hakkas sadama vihma, millele järgnes hilise aja kohta väga tugev äike, mis sai alguse Läänemerelt, liikudes Loode -Eestisse ja hiljem üle Kesk-Eesti Peipsi äärde. Teine osa äikesefrondist liikus mööda põhjarannikut Kirde-Eesti poole. Tugeva äikesega kaasnes Alatskivil vihm, hooti paduvihm. Inimeste jutu järgi oli vesi must ja vahutas. Õhus oli tunda metsapõlengute suitsulõhna.
Tallinnas oli umbes keskpäevast alates olnud tavapäratult hämar. Ilmateenistuse sünoptiku Taimi Paljaku sõnul on selline olukord tekkinud tormi Ophelia kaasabil, mis oli Läänemere äärde toonud sooja õhumassi ja ühes sellega ka niiskust: http://vikerraadio.err.ee/raadioklipp/59e5fae714f0362bb0edbfd1.
Karl Adami: Kuidas kommenteeriksid antud olukorda? Väidetavalt Tallinna ümbruses seda tugevat kollakat pilvkatet pole, mis Kesk-Eestis ja Pärnus on. Aga on siis teatud osadesse jõudnud ka seda tolmu ja suitsu? [Mina: Soome ilmateenistus kirjutab, et Sahara tolm + Portugali metsapõlengud. See on Eesti kohal ja me saame osa erakordsest pimedusest]. Leian, et väga põnev on see. Mitmete aastate tippsündmus isegi. Ise ei mäleta sellist pimedust keset päeva. Õhtu saabus hommikul. [Mina: Meile Tallinnasse hiljem]. et Pärnumaale ja ka Lääne-Eestisse pidigi varem siis jõudma? Igatahes põnevad ajad. Usun, et ka sul.
Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Kolmapäeva (18.10.) öösel liigub osatsüklon üle Soome itta ja selle lõunaservas on Eesti ilm vihmane. Läänekaartetuul on tormine ja alates põhja poolt õhk jaheneb.
Ilm järgmistel päevadel. Neljapäeval (19.10.) püsib madalrõhkkond võimsana Põhja-Venemaa kohal, samal ajal tugevneb Norra merel ja Skandinaavias külmas õhumassis kõrgrõhuala. Kahe rõhuala piirimail sajab kohati hoovihma.Loodevoolus jätkub külma õhu sissetung: õhutemperatuur langeb öösel sisemaal +2 kraadini (rannikul on sooja kuni 9 kraadi), päeval tõuseb 10 kraadini. 



Einar Laretei. Pilved Alatskivil 17.10.2017

Kairo Kiitsak. Ilmaolud Tartus enne pimedaks minemist 17.10.2017 


Tuleb muutliku ilmaga ja sajune nädal.

Praegusel nädalal (16.–22.10.2017) tuleb Eestil rinda pista nii orkaan Ophelia jäänuste kaasatoodud troopilise õhumassiga, mis nädala algul kergitas õhutemperatuuri 15 kraadini, kui ka arktilise õhumassiga, mida on nädala lõpuks põhjakaartest oodata.
Kuigi on veel mõningast ebaselgust täpsete sünoptiliste protsesside osas, paistab, et tsüklonid on hakanud liikuma lõunapoolsemaid radu pidi. See tähendab, et mõni (osa)tsüklon võib liikuda otse üle Eesti, tuues ohtralt vihma, mõni võib aga sattuda mööduma Eestist isegi lõuna poolt – siis võib põhjakaartest jõuda arktiline õhumass Eestini. Kui tsüklonid liiguvad otse üle Eesti või põhja poolt mööda, siis on õhutemperatuur stabiilselt 5–10 kraadi, soojema õhumassi korral paar kraadi enamgi, aga kui arktiline õhumass peaks mõne lõuna poolt mööduva tsükloni servas kohale jõudma, siis on sooja vähem ja ilma selginemisel varitseb öökülmaoht.

‎Ain Vindi‎. Kui mujal paugub pikne ja ladistab vihma,siis Võrumaal saab imetleda kuuhalo koos kuusappidega. 07.10.2017. Holsta küla.

reede, 13. oktoober 2017

Kas ja kuidas orkaan Ophelia ohustab Euroopat!?

 • Jüri Kamenik, toimetas Ott Tuulberg •

Täiendatud 14. oktoobril! 3. kategooria orkaan Ophelia võib parasvöötmelise tormitsüklonina jõuda Euroopasse. Animatsioonide järel on üldine ja põhjalik ülevaade troopikatsüklonitest, mis on peaaegu samasugune, nagu hiljuti avaldatud suures orkaaniülevaates, kuid keelelist poolt ja mõningaid sisulisi üksikasju on parandatud või täpsustatud. 
Tasub tutvuda ka Iirimaa ilmateenistuse orkaaniülevaatega: https://www.met.ie/news/display.asp?ID=448

Ele Pedassaar: OPHELIA!
Lääne-Euroopa ilmateenistused jälgivad praegu huvi ja hirmuga Atlandil toimuvat. Orkaan Ophelia on on võtnud suuna Euroopale ja jõudis täna Assoori saarte piirkonda. Tuul ulatub troopilise tsükloni ümber 45 m/s. Homme peaks see erakordne pööris ühinema ookeanil tavalise kesklaiuste madalrõhkkonnaga ning ülehomme on oodata keskmisest raskemaid ilmaolusid eelkõige Iirimaal. Viimati oli orkaanil asja Euroopasse aastal 1897*.
* – Siiski 2005. a tekkis orkaan Vince Assooride lähedal, jõudes Portugali ja Hispaaniasse (veebis https://en.wikipedia.org/wiki/Hurricane_Vince). Opheliaga sarnane troopikatsüklon oli Grace 2009. aastal [veebis https://en.wikipedia.org/wiki/Tropical_Storm_Grace_(2009)], vt allpool pikemalt.

3. kategooria orkaan on ilmunud ka Euroopa satelliitpildile (http://www.wetterzentrale.de/de/reanalysis.php?model=sat&var=407&map=1).

Orkaan Ophelia 12. ja 13. oktoobril (http://www.ssd.noaa.gov/PS/TROP/floaters/17L/imagery/rgb-animated.gif).

6. oktoobril arenes Atlandi ookeanil külm front ühes madalrõhkkonnaga. See süsteem triivis tasapisi kirdesse, hakates samaaegselt transformeeruma lähistroopiliseks tsükloniks (konvektsiooni areng, frontide kadumine). Kuigi 7. oktoobril süsteem tugeva tuulenihke mõjul taandarenes, muutus olukord 9. oktoobril, sest madalrõhkkond muutus troopikatsükloniks. See tugevnes juba samal kuupäeval troopiliseks tormiks, millele NHC (rahvuslik orkaanikeskus) andis nimeks Ophelia.
Ophelia on 2017. a Atlandi orkaanihooaja 16. troopikatsüklon ja 10. järjestikune orkaan. Viimane asjaolu on rekord, sest viimati võis 10 järjestikust troopikatsüklonit orkaaniks tugevneda 19. sajandil, ent sellest ajast on andmeid napilt. Kindel on see, et säärast olukorda pole esinenud kogu sateliitajastu jooksul ehk alates 1970ndatest, kui on olemas kindlad ja suhteliselt täpsed andmed kõikide troopikatsüklonite kohta.
2017. a sarnaneb 2005. a.-ga, sest mõlemad hooajad on olnud erakordselt aktiivsed ja troopikatsükloneid tekkis ka Atlandi ookeani kirdeosas, kus neid tekib ainult harva. 2005. a tekkis orkaan Vince Assooride lähedal, jõudes Portugali ja Hispaaniasse (veebis https://en.wikipedia.org/wiki/Hurricane_Vince). Opheliaga sarnane troopikatsüklon oli Grace 2009. aastal [veebis https://en.wikipedia.org/wiki/Tropical_Storm_Grace_(2009)]: see tekkis samuti mittetroopilisest madalrõhkkonnast suhteliselt suurtel laiustel ja liikus sarnast rada pidi, nagu Opheliagi, ainult et Grace ei tugevnenud orkaaniks (1 min keskmine tuule kiirus jäi tipphetkel siiski alla 33 m/s), seevastu Ophelia on 3. kategooria orkaan (Saffir-Simpsoni skaalal).
Mis saab edasi? Ilmateenistuse sünoptik Helve Meitern kirjutas oma nädalaprognoosis (veebis: ilm.ee/?516573): Atlandil Assooridest edelas 25. pl lähedal on arenenud troopiline tsüklon Ophelia, mis on arenemas orkaaniks ja liigub esialgu aeglaselt Portugali ranniku suunas. Tavaliselt võtavad Atlandi keskosas 20datel laiuskraadidel tsüklonitest arenevad orkaanid suuna Ameerika ranniku suunas, kuid sedakorda liigub see hoopis kirdesse. Saksa Ilmateenistuse andmetel valis orkaan viimati sarnane liikumise trajektoori 1893. aastal.
Orkaan kiirustab üle vee Portugalist mööda ja võtab suuna Iirimaale. Erinevate  prognooside kohaselt hakkab troopiliseks tsükloniks nõrgenenuna  räsima Iirimaad kas esmaspäeva keskööl või keskpäeval (vahe 12 h). Edasi liigub tormitsüklon koos tugeva tuule ja sadudega  Shotimaale ja Põhja-Inglismaale. Möllates ja jahedamatesse vetesse jõudes kaotab pööris energiat ning võtab suuna Norra merele. Kuhu tsükloni tee täpselt edasi kulgeb ja kuidas see mõjutab tsirkulatsiooni meie laiuskraadil, on praeguseks selgusetu. Kindel on see, et orkaanituuli meie ei jõua.
Peab siiski täpsustama, et juba eespoolmainitud troopiline torm Grace oli sarnane mitmeski mõttes, mitte polnud viimane sarnane olukord 19. sajandil.
Ophelia läheneb Suurbritanniale, kuid peaks prognoosi järgi muutuma parasvöötmeliseks. Siiski võib Iirimaale juba 16. oktoobri paiku oodata nii orkaanitugevusega tuult, paduvihma kui ka äikest. Näib, et Eestini ei jõua ka mitte Ophelia jäänused, sest need liiguvad Norra merele. Küll aga võib kaudne mõju seisneda selles, et 17. oktoobril jõuab Eestini tavatu soojus, kui pole välistatud õhutemperatuuri tõus üle 15 kraadi.
Hoolikalt tuleks jälgida viimaseid arenguid: seda saab teha, hoides silma peal NHC (rahvuslik orkaanikeskus) infoleheküljel http://www.nhc.noaa.gov/graphics_at5.shtml?cone#contents.

Ophelia 9. oktoobril (Naval Research Laboratory).

NB! Uuendatud 24. septembril ja 2. oktoobril 2017!
18. septembri seisuga tegutses Atlandi ookeanil 3 troopikatsüklonit: 
  • troopiline depressioon ehk madalrõhkkond Lee, mis oli vahepeal ka troopilise tormi tugevusega, kuid hajus juba 19. septembril. Seejärel prognoositi, et võib ~60% tõenäosusega taastekkida ja 22. septembril organiseerus ja tugevneski süsteem uuesti troopiliseks tormiks ja 24. septembriks koguni orkaaniks, jõudes 3. kategooriani (5. suurorkaan sel Atlandi orkaanihooajal). 30. septembriks muutus parasvöötmetsükloniks ja järgmiseks päevaks ühines teise parasvöötmetsükloniga;
  • 1. kategooria (Saffir-Simpsoni skaalalorkaan Jose, mis 8. septembril oli 4. kategooria orkaan ja ohustas Väikeseid Antille, kuid seejärel liikus põhja ja püsis üsna stabiilne (1. kategooria orkaanina). Nõrgenes 20. septembril troopiliseks tormiks ja 22. septembril muutus parasvöötmetsükloniks, hajudes lõplikult 26. septembril;
  • 5. kategooria orkaan Maria, mis oli hooaja tugevaim: 20. septembri öösel minimaalne õhurõhk keskmes 909 hPa, 1 min püsituulte kiirus 78 m/s ehk 280 km/h, kuid nõrgenes seejärel silmaseina vahetusprotsessi tagajärjel. See orkaan liikus 19. septembri ööl otse üle Dominica Väikestes Antillides ja 20. septembril üle Neitsisaarte ja Puerto Rico. Seejärel nõrgenes 3. kategooria orkaaniks ja püsis suhteliselt stabiilsena, eemaldudes viimaks Bahama saartest ja triivides tasapisi põhja. 25. septembriks nõrgenes 1. kategooria orkaaniks. 30. septembril muutus parasvöötmetsükloniks, jõudes sellisena 2. oktoobriks juba Lääne-Euroopasse.
Orkaan Maria oli 16. septembril tekkinud troopikatsüklon, mis ohustas peaaegu samu piirkondi nagu ohustas 5. kategooria orkaan Irma, kuid liikus esialgu lõunapoolsemat trajektoori pidi. See orkaan jõudis 5. kategooriani, seejärel nõrgenes 4. ja viimaks 3. kategooriani, põhjustades mitmes riigis purustusi ja hukkunuid (inimohvreid). 

Maria muutumas 5. kategooria orkaaniks 18. septembril (http://www.ssd.noaa.gov/PS/TROP/floaters/15L/imagery/rgb-animated.gif). Kliki pildile, et näha värskeimat animatsiooni!

Lee 2. kategooria orkaanina 26. septembril Atlandi keskosas (http://www.ssd.noaa.gov/PS/TROP/floaters/14L/imagery/rgb-animated.gif). Kliki pildile, et näha värskeimat animatsiooni!

2017. a Atlandi orkaanihooaeg on olnud vaat et rekordiliselt katastroofiline. Sestap on nii meedia kui inimeste huvi olnud viimasel ajal orkaanide vastu väga suur.
Sissejuhatus. Käesoleva aasta septembris oleme olnud tunnistajaks mitmetele intensiivsetele troopikatsüklonitele, millest enim kõneainet on pakkunud 4. kategooria orkaan Harvey (tegutses 1. septembrini), mis tõi Texase osariiki rekordilise sademehulga (paiguti, peamiselt Houstonis ja selle ümbruses, üle 1000 mm), ja 5. kategooria orkaan Irma, mis mõjutas paljusid piirkondi Väikestest Antillidest kuni USAni. 6.–8. septembril tegutsesid Atlandil korraga kolm orkaani, nende hulgas 2. kategooria orkaan Katia Mehhiko lahel ja 4. kategooria orkaan Jose Väikestest Antillidest läänes.
Siiski ei ole käesolev hooaeg midagi enneolematut, meenutagem 2005. a orkaanihooaega: tekkis 31 troopikatsüklonit, millest 28 olid troopilise tormi, 15 orkaani ja 7 tugeva orkaani (vähemalt 3. kategooria Saffir-Simpsoni skaalal) tugevusega. Või siis 2010. a hooaeg, kui Atlandi ookeanil või selle ääremeredel tekkis kokku 19 troopikatsüklonit, millest 12 olid orkaanid, neist 5 olid vähemalt 3. kategooria tugevusega, samuti oli sellele hooajale tüüpiline see, et korraga oli kaks orkaani tegutsemas, ühel hetkel koguni kolm. Seevastu Vaikse ookeani idaosas lõppes tollal orkaanide moodustumine juba septembriga, sest algas La Niña*.
Kuna 2017. a orkaanihooaeg Atlandil on olnud üks kõige katastroofilisem hooaeg üldse, siis tõusid orkaanid septembris meediahuvi orbiiti. Seepärast tasub orkaaniteemal pikemalt peatuda.
* – La Niña on nähtus, kui Vaikse ookeani idaosa vee pinnatemperatuur muutub keskmisest külmemaks. Lõuna-Ameerika ranniku ilm on sel puhul tavalisest kuivem. La Niña ajal suureneb muu hulgas orkaanide sagedus ja tugevus Atlandi ookeanil.

5. kategooria orkaan Irma 6.09.2017 (satellitpildianimatsioon http://www.ssd.noaa.gov/PS/TROP/floaters/11L/11L_floater.html).

Mõned üldmärkused tsüklonite kohta
Mõistet „tsüklon” kasutatakse kirjanduses ja kõnepruugis väga sageli kõrvuti „madalrõhkkonnaga”. Harjumuspäraselt peetakse tsükloniks ümbritsevast madalama rõhuga ala. Kui aga süüvida tsükloni mõiste sisusse, viitab see tegelikult suletud tsirkulatsioonile, seevastu „madalrõhkkond” tähendab ümbritsevast madalama rõhuga piirkonda. Kuna mõlemad nähtused on tavaliselt seotud, tulenebki sellest näiline sünonüümsus. Eeltoodu ajendil saab õhurõhukaardi puhul rääkida madalrõhkkondadest, aga mitte tsüklonitest. Et teha kindlaks tsükloneid, on vaja veel õhu liikumise kaarte, näiteks voolujoonte kaarti. 
Madalrõhuala ja tsükloni mõiste sisu erinevad ka selle poolest, et esimene viitab vaid suhtelisele õhurõhule: näiteks kui selle naaberalal valitseb piisavalt kõrge õhurõhk, võib madalrõhuala sees olla normaalrõhust (1013,25 hPa merepinnal) kõrgem õhurõhk. Näiteks 2012. aasta 4. veebruaril tekkis Läänemere lõunaosa kohal polaartsüklon, mille keskmes oli miinimumõhurõhk koguni 1033 hPa, selline rõhk on aga pigem omane kõrgrõhkkonnale. Lisaks sellele hõlmab madalrõhkkonna mõiste vähemalt üht suletud samarõhujoont või samakõrgusjoont. 
Madalrõhkkonna mõiste kõrval võib siis tsüklonit määratleda kui kolmemõõtmelist suletud tsirkulatsiooniga õhukeerist, milles õhk liigub põhjapoolkeral vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva; selle keskosas on õhurõhk tüüpiliselt kõige madalam. 
Tsükloniteks peetakse kõnekeeles ka väikeseid, ehkki teinekord väga intensiivseid keeriseid nagu tornaadod, tolmukeerised jne, milles õhk võib liikuda mitte ainult nagu tsüklonis (põhjapoolkeral vastupäeva), vaid ka samamoodi kui antitsüklonis (põhjapoolkeral päripäeva). Rangelt võttes peab aga tsüklon olema kas α-meso- või sünoptilises skaalas** liikuv õhupööris, st tema läbimõõt peab olema vähemalt sadu kilomeetreid.
** – Meteoroloogias kasutatakse erinevaid ajalisi ja ruumilisi skaalasid, mille huviorbiiti jäävad nähtused on sageli erinevad. 
Kõige üldisemalt jagunevad meteoroloogias mastaabid mikro-, meso-, sünoptiliseks ja globaalskaalaks. Mikroskaala huviorbiiti jäävad nähtused, mille ruumiline ulatus on maksimaalselt 1 km, näiteks üksikud pilved, kohalik turbulents, tolmukeerised jne. Mesoskaala nähtused hõlmavad juba 22000 km; vastava ulatusega nähtuste ring on väga lai, alates tornaadodest ja äikestest kuni frontide ja väiksemate tsükloniteni. Sel põhjusel jagatakse see skaala veel omakorda kolmeks: γ-meso tegeleb mõne kuni 20 km ulatusega nähtustega, nagu konvektsioon, üksikud äikesed, tornaadod (nimetatakse seetõttu ka äikeseskaalaks), β-meso aga kümnete kuni 200 km ulatusega nähtusi (näiteks  briisid, järveefekt) ja α-meso hõlmab 2002000 km (frondid, väiksemad tsüklonid, konvektiivsüsteemid), minnes üle sünoptiliseks skaalaks. Viimase huviorbiidis on tuhandete km ulatusega nähtused, nagu frondid ja  rõhkkonnad. See on sünoptikute ja ilmaprognooside igapäevane pärusmaa. Kõige suurema ruumilise ulatusega on globaalskaala, mille huviorbiiti jäävad mitmesugused tsirkulatsiooniga seotud ja kliimanähtused, nagu El Niño (lõunaostsillatsioon).
Kõige märkimisväärsemad on barokliinsed ehk parasvöötme- ja troopika- (fronditud) tsüklonid. Olenevalt sellest, millist tüüpi parasjagu käsitletakse, on ka nende tekkekoht ja -viis erinev. Troopikatsüklonid tekivad valdavalt barotroopses troposfääris, st seal, kus on ühtlaselt kuum õhumass ega ole fronte, st puudub õhumasside vastasseis; need saavad oma energia vaid kondenseerumissoojusest. Troopikatsüklonid saavad tekkida ainult ookeanide (ulatusliku veepinna) kohal. Seevastu parasvöötmetsüklonid tekivad barokliinses troposfääris, st seal, kus on märkimisväärne õhumasside vastasseis, sooja ja külma õhu advektsioon, frondid, saades oma energia barokliinsetest protsessidest (atmosfääris olev potentsiaalne energia muutub parasvöötmetsükloni arengu jooksul kineetiliseks energiaks). Need tsüklonid võivad tekkida nii maismaa kui ookeanide kohal. 

Nõnda näeb välja troopika- ja parasvöötme- (barokliinne) tsüklon skeemil ja satelliitpildil. Vasakul pildil on 24. oktoobril 2012 Jamaica kohal möllanud orkaan Sandy. Pane tähele moodustuvat tormisilma! Märkus: skeemil on katkendjoontena märgitud isotahhid (tuule tugevuse samajooned) ja pidevjoonega isobaarid. 
Allikas: http://www.aoml.noaa.gov/hrd/tcfaq/A7.html, NOAA, EUMETSAT/Sat24.com, eestindanud ja graafiliselt kokku seadnud Krista Mölder.

Troopikatsüklonid ja selle intensiivne variant orkaan
Orkaan on troopikatsüklon, milles on aluspinna lähedal kokkuleppeliselt suurim püsituule kiirus üle 32,7 m/s. Orkaanist nõrgemaid troopikatsükloneid nimetatakse troopilisteks tormideks (püsituul 18–32 m/s) ja troopilisteks depressioonideks ehk madalrõhkkondadeks (püsituul nõrgem kui 18 m/s, kuid suletud tsirkulatsioon olemas).
Püsituul on arvestatud tavaliselt 1 min keskmisena, vahel ka 10 min keskmisena. Tuulepuhangud võivad olla muidugi 10% või enamgi keskmisest tugevamad. See suurima tuulekiirusega vöönd võib-olla väga kitsas. Mõnedel, tavaliselt 1. ja 2. kategooria orkaanidel, võib orkaanitugevusega tuulte riba silma ümbruses olla ainult 10–30 km laiune.
Troopikatsükloneid klassifitseeritakse Saffir-Simpsoni skaala alusel, see põhineb just 1 min keskmisel tuule kiirusel ja selles on 5 kategooriat. Ei kasutata Beauforti skaalat, mis on kohane keskmistel ja suurtel laiustel. Beauforti skaala loodi 1805. a, ametlikult kasutusel aastaist 1830. Orkaani läveks 32,7 või 33 m/s, aga ikka keskmise ehk püsiva kiiruse järgi, mitte igasugune tuul. Tõsi küll, Beauforti skaalat on troopikatsüklonite intensiivsust arvesse võttes pikendatud 1946. aastal 17 pallini, kuid sellist pikendatud skaalat kasutatakse praktikas vaid Taiwanil ja Hiinas, mis on üsna sageli ohustatud erakordselt tugevatest troopikatsüklonitest, mujal on sel vaid teoreetiline väärtus kui sedagi. Rangelt võttes on Saffir-Simpsoni skaala ametlikult kasutusel Atlandi ookeanil ja Vaiksel ookeanil (kuupäevarajast ida pool), kus intensiivseid troopikatsükloneid nimetatakse orkaaniks, seevastu taifuunid vaid Hiina ja Jaapani kandis jne, kus võidakse teisi skaalasid kasutada. NB! Nähtus (troopikatsüklon ja selle intensiivne variant orkaan) on nii Atlandil, Vaiksel kui India ookeanil täpselt sama, olenemata, kuidas neid nimetada (orkaan, taifuun, tsüklon vms).
Orkaani tugevust hinnatakse kaudselt, peamiselt Dvoraki meetodil, vt http://en.wikipedia.org/wiki/Dvorak_technique. Selleks kasutatakse vaid kaugseireandmeid (satelliitpilte), sest otseseid mõõtmisandmeid tavaliselt pole või on neid vähe ja harva.
Orkaani tekkeks on vaja väga sooja mere või ookeani pinnakihti, kus temperatuur on vähemalt 26 °C (kuid on erandeid, vt https://en.wikipedia.org/wiki/Hurricane_Vince) ja selle paksus mitukümmend meetrit. Kui nii sooja vee kiht oleks väga õhuke, näiteks kümmekond meetrit, siis tuule ja lainetuse mõjul segataks ülemised veekihid sügavamatega läbi ning temperatuur langeks liiga madalale. Orkaani tekkeks peab lisaks soojale veele olema atmosfääris väike tsonaalne tuulenihe ja troposfääri ülaosas nõrgad tuuled. Kui need tingimused on täidetud, võib rünksajupilvede kogumist areneda alguses pilveklaster (-kobar) ja seejärel juba troopiline depressioon (fronditu madalrõhkkond, millel on suletud tsirkulatsioon), hiljem troopiline torm ja lõpuks orkaan. Coriolisi efekt soodustab suletud tsirkulatsiooni (õhuringluse) teket – seetõttu otse ekvaatoril troopikatsükloneid ei teki, kuna seal Coriolisi efekt (jõud) on null ega anna tõuget tsirkulatsiooni algatamiseks. Ometigi on erandid võimalikud, ühest sellisest  pikemalt: http://en.wikipedia.org/wiki/Cyclone_Agni.

Nii saavad alguse tüüpilised Atlandi ookeani orkaanid: Aafrikast lähtuvad idalained hakkavad sooja veepinnale kohale jõudes soodsatel tingimustel arenema troopikatsükloniks. Neid suunab läände ja loodesse Assoori maksimum. Allikas: http://www.aoml.noaa.gov/hrd/tcfaq/A4.html
Troopikatsüklonite tekkeks sobivaid troposfääri häiritusi on nelja liiki (vähemalt Atlandi ookeanil): idalained (ingl. k Easterly Wave), Lääne-Aafrika häirituseliin (ingl. k West African Disturbance Line), troopiline troposfääri ülaosa lohk (ingl. k Tropical Upper Tropospheric Trough) ja nn vana polaarfront (ingl. k Old Frontal Boundary). Idalained on tüüpiliseks troopikatsükloni eelstaadiumiks (neid on enim septembris, aga ka augustis ja oktoobris; neist tekkinud orkaane tuntakse Cape-Verde tüüpi orkaanidena, kuhu kuulus ka Irma ja Jose). Idalained tekivad tavaliselt Aafrika kohal ja on põhjustatud Aafrika kohal olevast troposfäärilisest jugavoolust. Idalained on esialgu troopikasiseses koondumisvööndis nähtavad suurema pilvisusega meridionaalsed pilvevööndid, mis liiguvad läände, koosnedes peamiselt rünksajupilvedest. Kui tingimused on sobivad (palju niiskust, soe ookeanipind, väike tuulenihe, piisav kaugus ekvaatorist), siis suureneb nendes lainetes konvektiivne aktiivsus, tekivad rünksajupilvede klastrid (kogumid) ja see võib viia troopilise tsükloni tekkele. 

Orkaanide ja teiste sarnaste struktuuride (lähistroopikatsüklon, potentsiaalne troopikatsüklon) teke on seotud tavaliselt ookeani troopilise osaga, kuid mõnikord võib neid tekkida ka Vahemerel ja Mustal merel (teema vaidluse all). Suurtel laiustel võivad tekkida analoogilised tormid (polaartsüklonid), millel on olemas troopilise tormi või orkaani tunnused. Sel juhul on vajalik sooja vaba merevee olemasolu, mille kohal on eriti külm õhumass (veetemperatuur näiteks +5 °C, kuid 1,5 km kõrgusel atmosfääris aga –30 °C).
Kui lugeda õpikuid või muidu populaarteaduslikke artikleid, siis jääb tüüpiliselt mulje, nagu koosneks orkaan (pean orkaani all silmas tugevat troopikatsüklonit, mis Saffir-Simpsoni skaala alusel on vähemalt 1. kategooria tugevusega) peamiselt konvektsioonipilvedest, kusjuures keskmes on pilvitu või vähese pilvisusega rahuliku ilmaga ala (silm), mida ümbritsevad eriti võimsad rünksajupilved (nn silmasein). Tegelikult on väljakujunenud orkaanis pilveliike väga mitmesuguseid, kusjuures konvektsioonipilvedel ei pruugigi olla ulatuse mõttes suurim osakaal. Orkaani tekkimise ajal on tavaliselt tõesti konvektsioonpilvede osakaal väga suur, kuid aja jooksul suureneb märgatavalt teiste pilvede osakaal, eriti siis, kui orkaan on suuremõõtmeline. Lisaks kiudkiht- ja kõrgkihtpilvedele on orkaanis suure tähtsusega ka kihtsajupilved. Äikest on tüüpilises orkaanis siiski vähe. Peamiselt jääb äike orkaani servaaladele, kus võivad kujuneda üpris võimsad rünksajupilvekogumid, aga ka spiraalsetes osades (feeder bands) ja silmaseina pilvedes on äikest. Tavaliselt on seal küll välkude arv väike ja maapealne vaatleja ei pruugi üldse välkusid näha; suur välkude hulk on indikaatoriks, et troopikatsüklon hakkab kiiresti tugevnema. Silma all on ilm küll enamasti rahulik, kuid võib-olla pilves, näiteks kihtrünkpilvede tõttu. Nende kohal aga on selge ja igas ilmakaares on näha kõrged pilvevallid, nagu asuks kuskil sügava vaagna või kitsa kausi põhjas. Kuna silma piirkonnas on laskuvad õhuvoolud (antitsüklon ja laskumisinversioon), siis seal pole peale alumiste suhteliselt õhukeste pilvede (lamedad rünkpilved, kihtrünkpilved) suuri pilvemassiive. 

Orkaani struktuur ja selle keskme ehk silma kohal asuv antitsüklon. Viimane on tegelikult troposfääri ülemises osas. See tekib orkaanis vabaneva varjatud soojuse tõttu, sest soojenemise käigus kõrgustes vastava õhukihi paksus suureneb ja rõhk tõuseb. Selline antitsüklon suunab orkaani keskmes üles tõusvad ja jahtuvad õhumassid väljavooluna eemale. Nii püsib orkaan stabiilne või saab tugevneda kiiresti, kui väljavool on hästi välja kujunenud ja tugev. 
Lisaks on näha, millised pilveliigid valitsevad orkaani eri osades. Selline õhurõhk keskmes nagu 950 hPa valitseb sageli 3. ja 4. kategooria orkaanides Saffir-Simpsoni skaalal. 
Allikas: http://sageography.myschoolstuff.co.za/wiki/grade-12-caps/climate-and-weather/tropical-cyclones/, eestindanud ja graafiliselt kokku seadnud Krista Mölder.

Miks silm tekib ja kuidas see saab püsiv olla, ei teata täpselt. Üks olulisi tegureid on ilmselt orkaani kohas asuv antitsüklon, mille  keskmes paiknevad laskuvad õhuvoolud; need on seda tugevamad, mida intensiivsem on tsüklon ise. Selle põhjal võib järeldada, miks intensiivsete troopikatsüklonite keskmes asub väheste pilvedega ala: pilved hajuvad, sest õhk laskub (laskumisinversioon). Oma osa võib olla ka tugeval tsentrifugaaljõul, sest see tekitab nn pesumasinaefekti, mille mõjul tõrjutakse veetilgad pilvedena keskmest eemale (siiski ei usu sellesse väga).
Orkaani kohal asuva antitsükloni kese asubki silma kohal. See antitsüklon viib orkaanist tõusvad ja jahtuvad õhumassid eemale, vastasel juhul hääbuks orkaan (troopikatsüklon) üsna kiiresti pärast tekkimist. Antitsükloni olemasolu tähendab ka seda, et orkaani kohal on vastupidise õhutsirkulatsiooniga ala kui orkaanis endas.
Tõele vastab kindlasti see,  et maismaa on orkaani surm. Väga niiskete ja soiste alade kohal võib orkaani nõrgenemine olla teatud tingimustel veidi aeglasem, kuid hääbumisest seda muu ei päästa, kui uuesti sooja vee kohale jõudmine. Orkaani arengut takistab või nõrgendab ka väga kuiv õhumass, isegi kui kõik muud tingimused võivad olla väga head. Samuti on väga ebasoodne asjaolu tugevate troposfääri ülaosa tuulte piirkonda sattumine, täpsemalt tugev tsonaalne tuulenihe. Seevastu meridionaalse tuulenihkega, isegi vastavate jugavooludega, on ebasoodne mõju vähe seotud või koguni on soodsaks asjaoluks, sest meridionaalse jugavoolud pakuvad jahtunud õhumassidele soodsat äravoolukanalit. Tsonaalsed tugevad tuuled destruktureerivad konvektsiooni, mis on sisuliselt orkaani mootoriks.

Orkaanide nimetamisest
Troopilisi madalrõhkkondi (ehk neid troopikatsükloneid, mis tekkimise hetkel pole veel troopiline torm) tähistatakse järjekorranumbriga vastavalt sellele, mitmes see on antud hooajal. Kui selline madalrõhkkond tugevneb troopiliseks tormiks, siis antakse sellele nimi. Vastavaid nimekirju koostatakse 5 aastaks ette ehk Atlandil vahetatakse 6 aasta järel nimekirju. WMO komisjon kinnitab igal aastal, saates mõned "erru" (pensionile). Seega, kui tekib troopiline torm, siis on nimi juba kohe võtta: http://www.nhc.noaa.gov/aboutnames.shtml
Kasutatakse vaheldumisi mehe- ja naisenimesid, kusjuures nimed on tähestikulises järjekorras. Nimetamine lihtsustab suhtlemist ja väldib eksitusi, sealhulgas suurendab hoiatuste andmisel arusaamist, et millisest troopikatsüklonist käib jutt. Nimetama hakati Atlandi ookeanil ametlikult 1953. aastast, kusjuures 1979. aastani kasutati vaid naisenimesid, hiljem vaheldumisi mehe -ja naisenimesid kuni tänapäevani. Sealjuures kasutatakse nimekirja ikka uuesti ja uuesti ja pensionile saadetakse vaid väga suurt kahju tekitanud orkaanid ehk nende nimesid enam ei kasutata: http://www.nhc.noaa.gov/aboutnames_history.shtml#retired.

Kas 2017. a orkaanihooaeg on eriline? Kas ja kuidas see on seotud kliimamuutusega? Kas ja kuidas orkaanid võivad ka Eestit kuidagi mõjutada?
Seda orkaanihooaega peetakse üheks katastroofilisemaks üldse Atlandi ajaloos. Näiteks Barbuda saar tehti maatasa (5. kategooria orkaan Irma, hiljem tormituuled 4. kategooria orkaanilt Jose, mis küll möödus kaugemalt). Lisaks püstitati troopilise tsükloni sajurekord USAs: 1318 mm orkaan Harveyga Texases, mis jääb kogu Atlandil 5. kohale. Orkaan Jose jätkas tegutsemist veel septembri teisel poolelgi ja lähenes Kanadale. 
Kuid kas see kõik on kuidagi erakordne ja anomaalne? Loomulikult esineb anomaaliad läbi aegade. Nii on mitmed orkaanide rekordid aastakümneid vanad (ja rohkemgi) ehk veel ajast, kui süstemaatiliselt nimesid neile veel ei pandud (sellega alustati 1950ndatel). Vahest üks märkimisväärsemaid rekordeid on 1780. a orkaan, mis Kariibias põhjustas üle 20 000 hukkunu, olles Atlandil teadaolevalt ohvriterohkeim.
Kuid kas orkaane on viimasel ajal rohkem ja nad on tugevamad? Keeruline öelda, sest alles 1970ndatest on tänu kaugseire arengule olemas info kõikide troopikatsüklonite kohta, seega pole usaldusväärne aegrida kuigi pikk. Siiski, võimalikke trende on uuritud ja leitud, et peamiselt puudutavad võimalikud muutused just orkaanide tugevust ja intensiivsust – võib karta üha võimsamaid orkaane, sest veetemperatuur määrab eeskätt just nende tugevuse ja intensiivsuse (kliimamuutuse kontekstis on tähtis peamiselt ookeani pinnaveetemperatuuri tõus). Seevastu orkaanide hulga ja sageduse kohta on saadud vastuolulisi tulemusi, sealhulgas: võib küll võimsamaid oodata, kuid nende üldine arv väheneb. Ilmselt määrab orkaanide arvu mõni keerukam mehhanism või on võrdväärselt olulised teised tingimused lisaks veetemperatuurile. See keerukam mehhanism võib tõenäoliselt olla Atlandi mitmeaastakümne-ostsillatsioon (AMO – Atlantic Multidecadal Oscillation).

video
Väga huvitav animatsioon 5. kategooria orkaani #Irma liikumisest 5.09.2017. Satelliitandmed: GOES-16

Arvan, et muretseda tasub vast orkaanide võimsuse kasvu pärast ehk nende purustusjõud suureneb. Kuigi orkaanidesse võib suhtuda nii hästi kui halvasti, on kindel see, et orkaanid on kasulikuks ja vajalikuks nähtuseks nii süsteemi ookean-atmosfääri soojusbilansi tasakaalustajana kui on tähtsaks niiskusallikaks (nii mõnigi rahvas tervitab orkaane kui kauaoodatud vihmaandjat).
Kuigi Eestit troopikatsüklonid otseselt mõjutada ei saa, sest puuduvad igasugused tingimused nii nende kohalejõudmiseks kui siin tekkimiseks (palju maismaad, Läänemere väiksus ja külm vesi jne) ja ilmselt jääb see nii, ükskõik kui palju kliima ka muutuks, on neil kaudne mõju ometigi olemas. Seda on uurinud ilmahuviline Tarmo Tanilsoo, kes näitas oma uurimistöös, et orkaanid võivad jõuda Eestisse jäänustena: näiteks muutuvad parasvöötmetsükloniks või ühinevad mõne sellisega, andes viimase tugevnemiseks soojust ja niiskust, seejärel võib sellist lisa saanud tsüklon lõpuks Läänemerele jõuda ja tuua kaasa tuult ja sadu. Nii tõid näiteks orkaan Helene jäänused 2006. a võimsaima äikesepäeva Eestisse nii hilisel ajal nagu 1. oktoobril.

Kokkuvõttes ei ole midagi uut siin päikese all: on olnud praegusest ka märksa tugevamaid ja erilisemaid orkaane. Samas muretseda tasub nende võimsuse kasvu pärast, sest veetemperatuur on kasvutrendis (ka Irma puhul võimaldas selle 5. kategooriana püsimist peaaegu rekordilise aja just üle 30 °C veetemperatuur). Samas keeruline on lahutada looduslikust varieeruvusest (nt AMO) inimmõju (nt inimtekkelist kliimamuutust). Seetõttu pole võimalik öelda kuigi suure usaldusväärsusega, mis hakkab orkaanidega edasi toimuma. Kindel on, et tulemata ei jää. Eestis pole orkaane vaja karta, kuid nende jäänused avaldavad ometigi aeg-ajalt mõju. Pigem on siin teemaks näiteks paduvihma sagenemine ja nende intensiivsuse kasv, kuumasaare-efekt linnades (tiheasustusaladel) jms.

Prof Keevalliku artikkel orkaanidest, mis keskendus 2017. a Atlandi hooajale:

Kliki pildile, et näha arvamuslugu!

Lõpuks soovin anda mõne selgitava lause prof Keevalliku ilmunud jutule http://arvamus.postimees.ee/4241047/sirje-keevallik-orkaanid-harvey-irma-jose-ja-katia. Asi selles, et prof Keevalliku lugu tekitas palju segadust ja mõned väited vajavad täiendavaid selgitusi.
Atlandil vahetatakse 6 aasta järel nimekirju. WMO komisjon kinnitab need igal aastal, saadab mõned "erru". Atlandi nimed on pärit NHC-st, vt ka http://www.nhc.noaa.gov/aboutnames.shtml
Lisaks sellele natuke mõistetest, sest need vajavad kindlasti lahtirääkimist. Troopikatsüklon on tavaliselt väikestel laiustel tekkinud madalrõhkkond, mida iseloomustab energia saamine kondenseerumissoojusest, konvektsioonipilvede (rünksajupilvede) rohkus ja frontide puudumine ehk neid täidab ühtlaselt kuum ja niiske õhumass (erinevalt parasvöötmetsüklonitest, kus võtmetähtsusega on õhumasside vastasseis ja frondid). Orkaan on tugev troopikatsüklon, mille püsituulte kiirus ulatub vähemalt 33 m/s (püsituul on siis vähemalt 1 min keskmine tuule kiirus), seega on orkaan kindel mõiste, mitte aga igasugune üle 33 m/s tuul. Meil parasvöötmes saab rääkida vaid orkaanitugevusega tuulest (on küll üksikuid juhtumeid, kui keskmisele laiusele on jõudnud troopikatsüklon, aga see muutub ikkagi parasvöötmeliseks ehk tekib õhumasside vastasseis – barokliinne labiilsus, ja frondid, ega jõua iial troopilisena nt Läänemerele). 
Troopikatsüklonite jaoks kasutatakse Saffir-Simpsoni skaalat, mitte aga Beauforti skaalat, mis on kohane keskmistel ja suurtel laiustel. Beauforti skaala loodi 1805. a, ametlikult kasutusel aastaist 1830. Orkaani läveks 32,7 või 33 m/s, aga ikka keskmise ehk püsiva kiiruse järgi, mitte igasugune tuul. Tõsi küll, Beauforti skaalat on troopikatsüklonite intensiivsust arvesse võttes pikendatud 1946. aastal 17 pallini, kuid sellist pikendatud skaalat kasutatakse praktikas vaid Taiwanil ja Hiinas, mis on üsna sageli ohustatud erakordselt tugevatest troopikatsüklonitest, mujal on sel vaid teoreetiline väärtus kui sedagi.
Troopikatsüklonid pole üksnes orkaanid, vaid ka troopilised tormid ja troopilised madalrõhkkonnad ehk depressioonid, millel on suletud tsirkulatsioon, kuid mille püsituulte kiirus jääb alla 33 m/s. Prof Keevalliku kirjutisest jääb justkui teine mulje: troopikatsüklonid on vaid orkaanitugevusega tuuli tekitavad süsteemid (kindlasti on vale väide, et Arlene...Gert – neist enamik ei jõudnud troopikatsükloni aunimetuseni – tegelikult jõudsid küll, muidu poleks neile nime antud, küll aga enamik neist ei jõudnud Saffir-Simpsoni skaala järgi orkaani tugevuseni). 
Nähtus (troopikatsüklon ja selle intensiivne variant orkaan) on nii Atlandil kui Vaiksel ookeanil täpselt sama, olenemata, kuidas neid nimetada (orkaan, taifuun, tsüklon vms). 

pühapäev, 8. oktoober 2017

41. nädala ilm (9.–15.10.2017)

Kommentaariumi link
Orkaan Ophelia ähvardab parasvöötmelise tormina Euroopat. Mis ja kuidas: https://ilm.ee/?516572 (lisaks on täiendatud: http://ilmjainimesed.blogspot.com/2017/09/atlandi-ookean-on-orkaanide-kasvulava.html). 

15. oktoobril oli Läänemere kohal kõrgrõhuhari, millele järgnes madalrõhulohk. Seetõttu ilm selgines ja rahunes. Lääne poolt soojenes: nii tõusis õhutemperatuur üle 10 kraadi, ulatudes pärastlõunaks 14 kraadini. Tuul oli valdavalt läänest, hiljem ka loodest, ja valdavalt nõrk või mõõdukas. 
Ilm järgmistel päevadel. Vaata uues sissekandes.

Orkaan jõudis juba kindlalt Euroopa vetesse (DWD).

14. oktoobril liikus madalrõhulohk üle Läänemere itta, öösel lauge kõrgrõhuhari. Seetõttu oli ilm pilves ja sajune, kuid läänest muutus tasapisi kuivemaks. Lõunakaartetuul oli nõrk või mõõdukas, merel puhanguti tugev (kuni 15 m/s). Sooja oli valdavalt alla 10 kraadi, vaid merealadel oli pisut soojem.
Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Osatsüklon liigub Soome edelaosast üle Soome lahe kagusse. Öösel tugevneb Läänemere kohal kõrgrõhuhari. Seetõttu muutub ilm kuivemaks ja soojemaks: öösel kuni 12 ja päeval kuni 15 kraadi võimalik.
Ilm järgmistel päevadel. Esmaspäeva (16.10.) öösel eemaldub kõrgrõhuhari Venemaa poole. Ilm on rahulik, sajuta ja öö hakul ka võrdlemisi selge taevaga. Õhutemperatuur langeb enamasti alla 10 kraadi. Päeval areneb Skandinaavia keskosa kohal uus osatsüklon, mis järjest süveneb ja liigub üle Soome keskosa itta. Selle lohk katab Eesti. Mitmel pool sajab vihma. Edela- ja lõunatuul tugevneb. Õhutemperatuur tõuseb 15 kraadini (tiheda sajuga on jahedam).
3. kategooria orkaan Ophelia läheneb Suurbritanniale, kuid peaks prognoosi järgi muutuma parasvöötmeliseks. Siiski võib Iirimaale juba 16. oktoobri paiku oodata nii orkaanitugevusega tuult, paduvihma kui ka äikest. Suurbritanniasse jõuab südasuvine, kuni 25-kraadine soojus, täpsemalt https://www.metoffice.gov.uk/. Ka Läänemere idakaldale jõuab osa selle soojusest.
Hoolikalt tuleks jälgida viimaseid arenguid: seda saab teha, hoides silma peal NHC (rahvuslik orkaanikeskus) infoleheküljel http://www.nhc.noaa.gov/graphics_at5.shtml?cone#contents.

3. kategooria orkaan on ilmunud ka Euroopa satelliitpildile (http://www.wetterzentrale.de/de/reanalysis.php?model=sat&var=407&map=1).

Sünoptik Ele Pedassaar seismas Opheliat kujutava satelliitpildi ees, selgitades hoolega, millega tegu (AK ilmateade, 12.10.2017).
Orkaan Ophelia ähvardab parasvöötmelise tormina Euroopat. Mis ja kuidas, sellest ülevaade: https://ilm.ee/?516572 (lisaks on animatsioonide järel üldine ja põhjalik ülevaade troopikatsüklonitest).

13. oktoobril liikus madalrõhkkond üle Eesti itta. Seetõttu jätkus pilves ja sajuhoogudega ilm (hommik oli paiguti udune), ent sajuhulgad polnud enam märkimisväärsed. Tuul oli põhjakaartest (idaservas isegi kirdest) ja õhutemperatuur langes põhja ja lääne poolt tasapisi alla 10 kraadi.
Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Öösel liigub üle Läänemere kõrgrõhuhari, hommikul läheneb uus madalrõhulohk. Selgimiste korral võib õhutemperatuur hommikuks langeda alla 5 kraadi ja tekkida udu. Seejärel on alates saartest oodata lausvihma ja lõunakaartetuul tugevneb. 
Ilm järgmistel päevadel. Pühapäeva (15.10.) öö hakul eemaldub madalrõhulohk ühes vihmahoogudega Venemaale ja selle järel muutub taevas selgemaks. Päev on sajuta ja ajutiste päikesepaiste hetkedega. Puhub mõõdukas läänekaartetuul. Õhutemperatuur on öösel 5 kraadist sisemaal kuni 13 °C-ni päeval.
Ophelia läheneb Suurbritanniale, kuid peaks prognoosi järgi muutuma parasvöötmeliseks. Siiski võib Iirimaale juba 16. oktoobri paiku oodata nii orkaanitugevusega tuult, paduvihma kui ka äikest. Näib, et Eestini ei jõua ka mitte Ophelia jäänused, sest need liiguvad Norra merele. Küll aga võib kaudne mõju seisneda selles, et 17. oktoobril jõuab Eestini tavatu soojus, kui pole välistatud õhutemperatuuri tõus üle 15 kraadi.

Orkaan on jõudnud juba Euroopa ilmakaardile (DWD).

12. oktoobril liikus uus osatsüklon Oslo lähedalt Ahvenamaa poole.  Seetõttu oli pilves ja sajune ilm (hommikul oli Virumaal selge ja udune, mistõttu õhutemperatuur langes 2 kraadini), kohati oli laussadu tugev, lisaks teatati Koplis äikesest (sooja frondi tõttu oli see võimalik). 
Kagutuul asendus õhtul alates saartest aeglaselt edelatuulega, püsides nõrk, puhanguti mõõdukas, rannikualadel ulatusid puhangud 15 m/s. Tihedate pilvede all ja sajuga oli sooja 8 kraadi lähedal, vaid saartel oli kuni 12 kraadi, kuid õhtul läks soojemaks ka sisemaal.
Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Madalrõhkkond liigub üle Läänemere põhjaosa itta. Seetõttu on pilves ja sajune ilm, kuid kagutuul asendub edelatuulega. Sooja on enamasti 10 kraadi. Kuid päeval jääb siiski sajuhooge harvemaks ja valdavaks saab põhjakaartetuul. Sooja võib jääda vähemaks.
Ilm järgmistel päevadel. Laupäeva (14.10.) öösel liigub üle Eesti kõrgrõhuhari ja ilm on suurema sajuta. Läänekaartetuul üürikeseks raugeb, hommikul pöördub lõunasse. Õhutemperatuur langeb Virumaal 0 °C lähedale langeda, rannikul on sooja kuni 10 °C. Päeval liigub üle Läänemere madalrõhulohk ja selle eel liikuv vihmasadu jõuab juba hommikuks saartele, keskpäevaks katab Lääne-Eesti ja õhtul ka Eesti idaserva. Õhutemperatuur õhtupoolikul tõuseb Lääne-Eestis 13 °C-ni.
Edaspidi hoovavad üksteise järel madalrõhkkondade lõunaservades soojalained. Pole võimatu, et õhutemperatuur tõuseb koguni 15 kraadini. Kuid vananaistesuve, nagu oli septembris, kus päeviti oli sooja kuni 20 kraadi ja päevade kaupa oli selge, loota ei maksa – nii hilisel ajal on selline suur soe ikka aktiivse tsüklonaalse tegevusega seotud.

Sajune ilm Teletorni kaamerast http://www.teletorn.ee/tmp/webcam.php.

Ilmateenistuse sünoptik Helve Meitern: Atland on jätkuvalt aktiivne ja madalrõhkkonnad liiguvad Põhja-Atlandilt üksteise järel Norra merele. Edasi jõuavad need kas madalrõhulohkudena või Skandinaavia kohal arenevate osatsüklonite Eesti ja Soome ning kiirustavad edasi Venemaale. Õnneks on järgnevatel madalrõhkkondade valitud veidi põhjapoolsem teekond ja nii antakse ka võimalus lõunapoolsele  kõrgrõhualal, mille harjad meieni küündivad. Järgmistel päevadel on rohkem selgemaid ja kuivemaid hetki. Kuigi päriselt vihmata läbi ei saa, ei ole lähipäevil laussadu oodata. Samuti kandub lõunakaarte tuulega Maarjamaale ka soojemat Lõuna-Euroopa õhku. Lähiaja kõige kuivemaks päevaks kujuneb pühapäev ja siis saab pilvede vahelt ka päikest näha. Samuti tõotab helgem, selgem, kuivem aga ka kõige soojem päev olema järgmine teisipäev ning termomeetrinäidud tõusevad päeval 11...15 kraadini. Öökülma ei ole lähinädala öödel vaja karta. Loe edasi: https://ilm.ee/?516573

Suurepärased kihtsajupilved 12. oktoobril Tartus.

11. oktoobril kaugenes madalrõhkkond Soome lahe idaservast Karjala lõunaossa. Öösel arenes Oslo lähedal uus osatsüklon, mis liikus Ahvenamaa poole. Seetõttu pilves ja sajuhoogudega ilm püsis, kuigi sajud nihkusid õhtuks enam ida poole (ilm muutus alates läänest kuivemaks). 
Edelatuul asendus põhja pool loodetuulega, püsides enamasti mõõdukas, puhanguti tugev, vaid kesköö paiku nõrgenes lühiajaliselt. Sooja oli alla 10 kraadi, vaid merel oli rohkem.
Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Madalrõhkkond Karjala lõunaosas täitub. Öösel areneb Oslo lähedal uus osatsüklon, mis liigub Ahvenamaa poole. Ehkki Ilmateenistus prognoosis: Õhutemperatuur on 2...7, sisemaal võib üksikutes kohtades 0 °C lähedale langeda, meremõjuga rannikul on kuni 10 °C., püsib ilm valdavalt pilves ja sooja on üle 5 kraadi, rannikualadel kuni 10 kraadi, vaid kohati põhja pool selgineb ja õhutemperatuur langeb alla 5 kraadi. Alates saartest läheb sajule ja lõunakaartetuul tugevneb.
Ilm järgmistel päevadel.  Reede (13.10.) öösel liigub madalrõhkkond Soome lahele ja selle servas sajab Eestis öö hakul sagedasti vihma. Pärast keskööd jääb sajuhooge harvemaks. Puhub tugev edela- ja lääne-, saartel loodetuul (puhangud ulatuvad 15, saartel kuni 18 m/s). Õhutemperatuurifoonis olulisi muutusi pole ehk sooja on  enamasti 10 kraadi lähedal.

Anne Rebane. Õismäel.9.10.2017.

10. oktoobril liikus madalrõhkkond aeglaselt Eesti kohalt loodesse, öösel üle Soome lahe itta. Seetõttu sajune ja tuuline ilm püsib, ainult keskme lähedal on vaiksem ja ida pool sajuta, on isegi selgimisi. 
Tuul on enamasti lõunakaartest ja mõõdukas, vaid Virumaal on puhanguid üle 15 m/s, saartel on seevastu mõõdukas, puhanguti vali loodetuul. Sooja on enamasti 8 kraadi lähedal, vaid merel ja kohati rannikualadel kuni 10 kraadi.
Ilm eeloleval ööl ja homme päeval. Madalrõhkkond liigub aeglaselt üle Soome lahe itta. Seetõttu pilves ja sajune ilm püsib, kuigi lääne poolt jääb sajuhooge vähemaks ja kagutuul asendub loodetuulega, püsides puhanguti tugev. Sooja on enamasti alla 10 kraadi.
Ilm järgmistel päevadel. Neljapäeva (12.10.) öösel madalrõhkkonna mõju väheneb ja sajuhooge on vaid üksikuid. Tuul puhub läänekaartest ja on öö hakul Virumaa rannikul tugevate puhangutega, hommikuks tuul rahuneb ja asendub lõunakaartega. Päeval läheneb merelt juba uus osatsüklon ja selle vihmapilvede serv jõuab kiirenevas edelavoolus juba hommikul saartele ja õhtupoolikul Peipsi äärde. Kagutuul tugevneb, pärastlõunal asendub Edela-Eestist alates edelaga. Õhutemperatuur on 7... 13 °C.
Paariks päevaks saabub rahulikum ja kuivem ilm, kuid laupäeval (14.10.) jõuab üle Läänemere madalrõhulohk, selle vihmasadu liigub juba keskpäevaks Lääne-Eesti kohale ja õhtuks Peipsi äärde. Lõunakaartetuul tugevneb. Õhutemperatuurifoon hakkab tõusma, eriti soe õhumass võib kohale jõuda 17. oktoobriks.

Mõnusad kihtsajupilved 10.10.2017 Laagris.

Mis siis nüüd tõi loodesse oodatud leevenduse ja veevarude taastamise? Selgub, et põhjus on üpris ebatavaline: vana täituv kohaliku tekkega tsüklon, millega liitus 9. oktoobril lõunatsüklon, mis tekkis Musta mere ääres. Seetõttu liikusid laussajualad üksteise järel idast läände, koondudes viimaks Harjumaa piirkonda.

Lõunatsüklonid (toimetas Ott Tuulberg)
Mis on lõunatsüklon? Kõige lihtsama määratluse järgi on see tsüklon (madalrõhkkond), mis tuleb lõunast (veidi üldisemalt lõunakaartest ehk kagust, lõunast või edelast); lõunapoolkeral tuleb analoogne põhjatsüklon põhjast. Seega kannab selline tsüklon endaga väiksematelt laiustelt pärit soojust suurematele laiustele. 
On ka keerukamaid definitsioone. Näiteks Kaupo Mändla on oma töödes kasutanud definitsiooni (Eesti kontekstis): "Madalrõhkkond, mis tekib kaugel lõuna pool lähistroopilistel laiustel Vahemere, Musta ja Kaspia mere kohal ning liigub üldsuunas põhja poole, mõjutades Eesti ilmastikku. Tekkepunkt lõuna pool 47° põhjalaiust ja nullmeridiaanist ida pool." 
Külmal poolaastal seostuvad lõunatsüklonid meil väga keeruliste ja raskete ilmaoludega, mis mõjutavad ka inimtegevust. Näiteks liikluses peame olema valmis selleks, et suur tuisk jätab meid lumevangi, halb nähtavus sunnib autojuhte vähendama kiirust ning teedel valitsev jäite ja kiilasjää oht osutub karmiks proovikiviks isegi neile, kes käivad spetsiaalselt jäärajal ekstreemoludes hakkamasaamist harjutamas.
Soojal poolaastal seostub lõunatsüklon paduvihmade ja kuumalainetega olenevalt sellest, kuspoolt see meist möödub. Kui lõunatsüklon suundub Rootsi, siis jäävad Eesti ja seda ümbritsevad alad soojalainesse (võimalik kuni 34 °C) ning esineda võib ohtlikku äikest. 
Kui aga lõunatsüklon liigub mööda Venemaa lääneserva põhja, on Eestis väga jahe ja sajune ilm, ning otse üle liikumisel võib tulla paduvihma ja tekkida üleujutusi. Praegune olukord kuulubki viimase variandi hulka.

Nüüd võib isegi Laagris põua igatpidi lõppenuks lugeda: ööpäevaga on sadanud üle 20 mm (sademekaart http://www.ilmateenistus.ee/ilm/ilmavaatlused/sademed/). Tegelikult lõppes juba augustis põud, kuid septembri jooksul muutusid olud taas kuivemaks, eriti kuu teises pooles vananaistesuve mõjul.
Einar: Alatskivil sadas 14,5 mm eile,samas sademetekaarti järgi vaid 5-8 mm.

Lõunatsüklon otse Eesti kohal (DWD)

9. oktoobril lähenes kagust madalrõhkkond (lõunatsüklon) Soome lahe kohale. Niisiis määras ilma vana täituv kohaliku tekkega tsüklon ja sellega liituv lõunatsüklon, mis tekkis Musta mere ääres. Seetõttu liikusid laussajualad üksteise järel idast läände. 
Idakaartetuul oli nõrk, puhanguti mõõdukas, vaid Sõrvel oli tugev (puhanguid üle 15 m/s). Õhtul tugevnes Soome lahel põhjakaartetuul kuni 20 m/s, mis lõunaservas asendus läänekaartetuulega ja nõrgenes. Sooja oli tihedate pilvede all ja sajuga alla 10 kraadi.
Einar Laretei: 9 päevaga on tulnud 38,7 mm ,kuu norm on Alatskivil 66 mm. Septembris aasta tagasi 10,7 mm oktoobris siiski tänu viimase kümnepäevaku suurtele sadudele 50,5 mm.
Ilm järgmistel päevadel. Olulisi muutusi ilmas pole. Teisipäeval (10.10.) püsib madalrõhkkond Eesti kohal. Piki Venemaa lääneserva on lõuna poolt lisaks tulekul uus osatsüklon, mis toob täiendavalt niiskust. Nii on sajuhooge ikka sagedasti. Ilm on tuuline – idapoolsetes maakondades on tugevat kagutuult, saarte rannikul tugevneb päeval loodetuul.
15. oktoobriks ilm muutub: Atlandil on tekkimas uus tsüklonite seeria (või on tegu väga aktiivse ja sügava tsükloniga), mis on suunatud Teravmägedele, tuues Eestisse väga sooja õhumassi. Seetõttu on mõneks ajaks öösiti sooja 10, päeviti 15 kraadi, kuid võimalik, et rohkemgi.

Eesti on ebatavaliselt tugevalt tsüklonite haardes, justkui püüdes tagasi teha juuli põuasust (DWD).

***
Tuleb tsüklonaalne nädal.

Nädala alguses liigub tsüklon Läänemere kohalt kagusse. Teine madalrõhkkond (lõunatsüklon) liigub kiiresti Mustalt merelt põhja poole. Seetõttu pilves ja sajune ilm püsib, ainult edela pool võib selgem ja kuivem olla, ja kagutuul asendub idakaartetuulega. Sooja on ikka 10 kraadi lähedal, öösel võib selgimiste korral alla 5 kraadi langeda.
Lõunatsüklon jääb Soome lahele poole paariks päevaks, nihkudes algul läände, seejärel tagasi itta. Seetõttu ilmas muutusi ei ole, ainult idakaartetuul võib ajuti asenduda põhja- või läänetuulega.
Neljapäeval (12.10.) madalrõhkkonna mõju väheneb ja sajuhooge on öösel ja ennelõunal vaid üksikuid. Pärastlõunal tuleb merelt vanale madalrõhkkonnale täienduseks uus osatsüklon ja saartest alates muutub sadu tihedamaks. Tuul on öösel võrdlemisi nõrk, päeval pöördub lõunakaarde ja tugevneb. 
15. oktoobriks jõuab läänekaartest kohale väga soe õhumass, mistõttu öösiti on 10 kraadi ja päeviti 15 kraadi, võimalik, et rohkemgi. Selline olukord jääb mitmeks päevaks püsima.

‎Ain Vindi‎. Sügise esimesel päeval loojus kuu vara. September 2017. Võrumaa

reede, 6. oktoober 2017

Öine udukaar

Loodushuviline Kairo Kiitsak jäädvustas 5. oktoobri õhtul Kariväraval (Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas Kadrina lähedal) uduses kuupaistelises öös imelise udukaare. Seetõttu tutvustame seda nähtust lähemalt.

Kairo Kiitsak. Udukaar hilisõhtul Kariväraval 5.10.2017.

Üldist vikekaarte kohta
Vikerkaar on optiline nähtus, mis tekib valguse vastastikmõjustumisel veetilkadega, milles valgus peegeldub ja murdub (näeb värve). Tekkimiseks on vaja veel otsekiirgust, st hajuskiirgusega ei teki, ja vaatlejat, kes seda tajuks.
Veetilku leidub aastaringselt pilvedena (enamasti madalad pilved, nt kiht- ja kihtrünkpilved (Stratus ja Stratocumulus), kuid nende puhul vikerkaari enamasti ei näe. Tüüpiline olukord on hoogvihm: päikese vastaspoole jääval vihmakardinal näeb vaatleja vikerkaart. Samas peab päike olema horisondist vähem kui 42° kõrgusel (või vaatleja minema kuhugi maapinnast kõrgemale) ja otsekiirgus pääsema pilve alla – sobivaks on tavaliselt rünksajupilved (Cumulonimbus), harvem kihtrünk- (Stratocumulus) või kõrgrünkpilved (Altocumulus), sest need annavad harva sademeid.
Vikerkaarel on kolm vormi: harilik vikerkaar, mis on tajutav värvilise kaarekujulise lindina, ilmselt kõige sagedasem ja kindlasti kõige tuntum vorm; udukaar, mis on tajutav valkja laia kaarena ja tekib selge taevaga udu korral, sagedasim rabades ja põldude kohal; ja pilvekaar, mis sarnaneb udukaarega, kuid tekib madalate veetilkadest koosnevate pilvede korral (pilveseinale või –müürile), äärmiselt haruldane. 
Need nähtused tekivad samamoodi kui tavaline vikerkaar: valgus peegeldub veetilga seest ja tekitab valgusallikast vastassuunas suure rõnga. Peamine erinevus seisneb selles, et hariliku vikerkaare puhul võib vihmapiiskade korral jälgida selgeid „geomeetrilise optika” trajektoore ehk valguskiirte teekondi, kuid uduvikerkaar tekib palju väiksemate tilgakeste puhul, mis difrageerivad valgust, põhjustades laia ja kahvatu kaare. Värvi udukaarel enamasti pole, sest eri lainepikkusega valguskiired kattuvad suuresti. Harva võib siiski näha ühes servas punakat või sinakat varjundit. Üsna tüüpilised on lisakaared, mille põhjustab interferents. 
Udukaar ja vikerkaartest öisel (pimedal) ajal
Udukaar on võrdlemisi tavaline nähtus. Selleks peab olema läbipaistva taevaga udu, et päikese otsekiirgus paistaks vaatlejani (vikerkaarte tekkeks on vaja otsekiirgust). Sel juhul võib näha laia valget kaart, sageli lisakaartega. Kõige sagedamini õnnestub udukaari pildistada hommikuses rabas, kus hõre ja madal (selge taevaga) udu on tavaline. Udukaar ilmub üldjuhul enne udu hajumist, sest siis pääseb päikese otsekiirgus hõrenenud udust läbi. Öisel ajal saab udukaari tekitada autotuledega. 
Aga öine vikerkaar, Kairo pildil kuu-udukaar? Vikerkaart (ja selle vorme) seostatakse eelkõige päikese ja vihmaga, mis loovad selle tekkeks sobivad olud. Ometi võib vikerkaar ja ka udukaar ilmuda ka öösel, kuuvalguse toel. 
Selline öine kuu-udukaar on tegelikult sama mis päevane udukaar, kuid tekib pimedal ajal kuuvalguse tõttu. See ei saa ilmuda kuu loomise või noorkuu ajal, kuu peaks olema vähemalt veerandfaasis. Mida lähemal on faas täiskuule, seda paremad on valgusolud öise udukaare tekkeks. Just sellised tingimused valitsesid ka Kairo pildistamiskohas 5. oktoobri õhtul Kariväraval: täiskuupaisteline öö, selge ja vaikne ilm, mis võimaldas tekkida kiirguslikul ehk radiatsiooniudul (ka jahtumisudu). Selline udukiht ei ole tavaliselt väga paks (paksus jääb enamati alla 200 m), mis võimaldab ka kuuvalguse läbipääsu ja seetõttu tekkida öisel udukaarel.

TÄHENDUS ILMA ENNUSTAMISEL 
Vikerkaar võib vahel viidata ilmamuutusele: hommikusel ajal sagedamini hoovihmadega päeva, õhtul aga ilma paranemist (läheb kuivaks, selgeks). 
Udukaar tähendab sama, mis udugi: stabiilne (enamasti vähemuutuv ja rahulik) ilm – niikaua, kui kihtpilved / udu püsib, püsib ka ilm. Seetõttu on raske öelda, kas nt lähemate tundide jooksul on ilmamuutusi oodata või mitte.