kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Meteoroloogiapäeva tähistatakse EMHIs 21. märtsil


2013. aastal tähistatakse Maailma Meteoroloogiapäeva 21. märtsil. Päeva teemaks  määrati Watching the weather to protect life and property alapealkirjaga /Celebrating 50 years of World Weather Watch/ ehk eesti keeles "Ilma jälgimine kaitsmaks elusid ja vara - tähistades Maailma Ilmavaatlusprogrammi 50. aastapäeva".
Kui keegi tahab osaleda ettekandega, siis tuleb sellest teada anda andmekogude osakonnale hiljemalt 25. veebruariks. 

teisipäev, 29. jaanuar 2013

Tuisust

30. jaanuar
Kell 22: Lääne-Eestis on sadu lõppenud ja tsüklonis soojas sektoris tekkinud võrdlemisi tuulise ilmaga advektiivne udu. Samuti puhub tuul rohkem edelast. Õhurõhu aeglane, kuid jätkuv langemine näitab, et tsükloni kese tuleb lähemale ja oodata on veel ühe lohu üleminekut. Pärast seda muutub ilm talviseks.
Advektsiooniudu 31. jaanuari öösel Tallinnas.

Kell 19: tugevam sadu on jõudnud mandrile. Lääne pool on suurem sadu lõppenud, kuid nõrgem sadu võib öösel veel jätkuda. Laagris on värsket lund tulnud umbes 5 cm ja puud-põõsad on üsna paksult märja lumega kaetud.
Mõned EMHI Sürgavere radari pildid:



Kell 15: saartel läks sadu üle lumeks.
Sajualad (allikas YLE) 30. jaanuar 2013. a. 14.45:
video

Ilm.ee uudisvoog: http://www.ilm.ee/?511084
Radar: http://testbed.fmi.fi/
http://www.emhi.ee/index.php?ide=21,1167
Kell 14 hakkas Tallinnas lund kallama, kuid see nõrgenes peatselt. Padulumi algas umbes kl 17 ja kestis ligikaudu poolteist tundi.
Kl 14.30 oli radar juba punane, mis on padulumele iseloomulik. Allikas: Testbed

Ilm lõunani: vähesed sademed, mandril lumena, saartel vihma ja lörtsina. Alles keskpäevaks jõudis tugevam sajuala saarte ja Lääne-Eestini ja see liigub praegu kiiresti itta. Mandril on ülekaalus ilmselt lumi.
Satelliidipildilt on näha väga hästi väljakujunenud kihtsajupilved:



30. jaanuariks on prognoositud tuisku. Selle põhjuseks on Skandinaavia kohale saabuv tsüklon Lennart, vt http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20130129.gif. Sealt on kenasti näha ka tsüklonite seeria, mille idapoolsed liikmed on okludeerunud, aga ookeani kohal on veel aktiivsed.
Prognoos näitab küll, et 30. jaanuaril jääb tsüklon Norra ranniku lähedale, aga selle lohk on suunatud üle Läänemere Eesti kohale:

29. jaanuari satelliidipilt koos tähtsamate frontidega:

Neile, kes tuisku ei usu: mõelge tsükloni trajektoorile ja lisanduvale niiskusele ja selle taga olevale tsüklonite seeriale. Säärane variant, nagu praegu, jätab vähe võimalusi alternatiivideks. Kui tegu on edela- või lõunatsükloniga või üksiku (esimesega seeriast) läänetsükloniga, mille kese möödub Eestile väga lähedalt, siis on ootamatused või alternatiivid märksa tõenäolisemad.
YLE 29. jaanuari õhtune prognoos näitab sooja tüüpi oklusioonifrondiga seotud ulatuslikku sajuala, mis liigub 31. jaanuari öösel üle Eesti.

YLE sademeteprognoos 31. jaanuariks:

EMHI andis välja vastava teate: http://www.emhi.ee/index.php?ide=2&shownews=369
HIRLAM näitab õhurõhu ja sademete kohta Tallinnas järgmist:


Terve Eesti sademed 30. jaanuari õhtul:
Allikas: http://www.emhi.ee/?ide=19,394,416,1183

Kuidas see välja võiks näha? Mõelge ilmale, mis oli 11. jaanuaril või 28. veebruaril 2012. a-l.

***
Palju jutte ja kära on põhjustanud WSI prognoosid. Nii on päritud selliste asjade kohta: http://ilm.delfi.ee/news/uudised/usa-ilmaennustajad-lubavad-eestile-krobekulma-veebruari.d?id=65579496
Algallikas: http://www.wsi.com/9d932f9d-565a-4423-b3b4-68d3d63fedd4/news-scheduled-forecast-release-details.htm
NOAA: http://origin.cpc.ncep.noaa.gov/products/people/wwang/cfsv2fcst/htmls/euT2me3Mon.html
Eesti: http://rubiin.physic.ut.ee/~mkaasik/pikkilm.htm
järgmist: Kuidas ise tõlgendad neid artikleid? Tunduvad tõele vastavat või see nädal lähenev sula kestab siiski kauem?
Eks see olegi ju asja tuum - millised protsessid või seaduspärasused on võetud prognooside aluseks ja milline on tegelikult olukord atmosfääris. 26. jaanuari ülitsüklon pani aluse tsüklonite seeriale, millest iga järgmine liige (tsüklon) tuleb lähemale, mistõttu sula tuleb pidada väga tõenäoliseks (on juba mõnele poole jõudnud). Aga seeria ei koosne lõputust arvust tsüklonitest, vaid sageli 5-7st. Iga järgmine liigub üha lõunapoolsemat trajektoori. Nii tundubki, et seeria viimane tsüklon satub kas Läänemere või Skandinaavia kohale ja jääb siis väheliikuvana täituvaks (30. jaanuari tuisk). 
Parasvöötme tsüklonid muutuvad täitudes külmemaks, mistõttu paar päeva kestva sula järel muutub ilm tasapisi jälle külmemaks. Kuna tegu on tõenäoliselt üsna suurte ja korralikke tsüklonitega, võtab selliste täitumine aega ja nii saavadki veebruari esimesed päevad läbi. 
Mis edasi saab? Võib tekkida uus tsüklonite seeria ja siis kordub sarnane ilmastik, aga võib ka midagi muud juhtuda, kas mingi antitsüklon tekkida jne. Igatahes, ei näe põhjust, miks ei peaks jälle uusi tsükloneid tekkima, kuid nende trajektoor sõltub mõne ulatusliku antitsükloni asukohast. Kui see jääb piisavalt kaugele lõunasse, näiteks Pürenee ps lähedale, siis liiguvad tsüklonid Eestist lõuna poolt, aga kui jääb põhja poole, üle Eesti või põhja poolt ja ilmastik on väga muutlik ning sulad tavalised.

Siis keegi tahtis veel lisa teada: Kui viidatud WSI artiklit lugeda, siis tuleb ju Eestis normist soem veebruar - aprill. Või sain ma midagi valesti aru?
Eesti on seal pandud Kesk-Euroopaga ühte, aga me kõik ju teame, et sealne kliima on palju pehmem kui siin. Lisaks sellele mõjutavad Eestit ja Kesk-Euroopat ilmaprotsesside erinevad tahud. Seetõttu nii klimaatiliselt kui ilmaprotsesside mõju järgi on Eesti palju lähedasem Põhjamaadega, mistõttu võiks vaadata pigem Põhjaregiooni, sest kes vähegi neid regioone vaatab, näeb kohe, et Eestiga tekib seal suur probleem.
Ilmastik sõltub ju tsirkulatsioonist, mis on aga muutlik looduse komponent. Seega, kas tasub pigem lihtsalt neid lehekülgi uskuda või võiks uurida, millised on hetkel ilmaprotsessid ja millised tendentsid neil on? Pealegi WSI prognoos on praeguseks juba vananenud, põhjuseks jällegi atmosfääri muutlikkus. 
Kui vaadata ilmakaarte, siis veebruari esimesed päevad on küll ilmselt üsna soojad ja muutlikud, aga hiljem võib jääda püsima nii külmem ilmastik, nagu viimasel paaril nädalal on olnud kui ka jätkuda keskmisest soojem ilm. Isegi kui tuleb keskmisest soojem veebruar, siis see ei tulene sellest, et Eesti jääb Kesk-Euroopa piirkonna alla, vaid asi on selles, et tsüklonite seeriad jätkuvad.
Mis puudutab märtsit ja aprilli, siis ilmselgelt ei tasu seda eriti tõsiselt võtta. Asi pole selles, et see ei saaks nii minna vms, vaid ikkagi usaldusväärsuses ja sellega otseselt seotud põhjendatuses. Atmosfääri kui väga muutliku looduse osa kohta on väga raske, eriti meie keskmistel laiustel, midagi pikalt ette arvata. Ja isegi kui lubatud kuud tulevad keskmisest soojad, siis ei sisalda see ju mingit infot konkreetse kuu kohta. Kui veebruar ja märts on keskmised, siis piisab keskmisest soojemast aprillist, et periood oleks keskmisest soojem või näiteks: keskmisest veidi külmemad veebruar ja aprill, aga äärmiselt soe märts teeks jällegi perioodi keskmisest soojemaks jne. Ja mis saab üksikute ekstreemsete perioodide või päevadega? 2008. märtsi lõpus tuli muidu sooja märtsi jooksul lumetorm, mis tõi päevaga 20-30 cm lund, neid näiteid on veel palju võimalik tuua. Seega on säärane info äärmiselt üldine ega ütle eriti midagi.
Kokkuvõtlikult: pikkadesse prognoosidesse tuleb suhtuda veidi teisiti kui tavalisteese, mitte üle tähtsustada.

laupäev, 26. jaanuar 2013

Taaskord pilvedest

Küllaltki pikalt on postitused olnud sünoptilisest meteoroloogiast. Nüüd võiks pilgud pöörata jälle pilvedesse.  Seekord keskendume mõnedele lihtsatele viisidele, kuidas pilveliike määrata ja üksteisest eristada. 
Ilmselt kõige vanem ja kasutatavam määramismeetod on vaatlus. Pilk taevasse võimaldab kohe saada ülevaate pilvede välimusest ja hulgast (muidugi peab olema piisavalt avatud koht). Pilvede kõrgust on raske hinnata, sest pole objekte, millega võrrelda ja järelikult nõuab kõrguse hindamine väga palju kogemusi. 
Esimesena võikski vaadata seda, kas pilved on tumedad või heledad, sileda või ebaühtlase alusega, rünklikud või rohkem kihina. Suurem tumedus on iseloomulik madalamatele pilvedele ja heledus kõrgematele. Konvektsioonipilved on sageli sileda alusega, kuid näiteks kihtrünk- või kõrgrünkpilved on sagedamini ebaühtlase või rebenenud alusega. Sile alus näib sageli veel olevat madalate kihtpilvede, kiudkiht- ja kõrgkihtpilvede puhul. Ka kihtsajupilvede alus on sageli väga ühtlane, aga sajuloori tõttu on raske öelda, kas pilvekihi alumine osa on ka tegelikult sile või sademed lasevad sellel nii paista. Hatakpilvede puhul ei näe või on raskendatud kihtsajupilvede nägemine. Ükski tunnus pole ilmselt siiski absoluutne.

Kui olla piisavalt avatud kohas, siis saab kohe ülevaate pilvede välimusest ja hulgast. Fotol on põhiliseks kihtrünkpilved, kuid taamal ka rünkpilved.

Madalamad pilved on tumedamad kui kõrgemad, kuid arvestama peab ka päikese kõrgusega, konkreetsete pilvede paksusega, asuga üksteise suhtes (varjud), paksuse ja tihedusega jne. Fotol on rünkpilved, kihtrünkpilved, kõrgrünkpilved ja kiudkihtpilved.

Konvektsioonipilvede alused on sageli siledad. Fotol on peamiselt rünkpilved.

Väga ühtlane välimus (ja ilmselt sile alus) võib-olla ka mitmel teisel pilveliigil, nagu siin kõrgkihtpilvedel.

Järgmisena tasub vaadata spetsiifilisi, kuid kergesti märgatavaid tunnuseid. Nendeks on optilised nähtused, varjud ja päikeseketta visuaalne ilme. Olulised on sellised tunnused teatud pilveliikide eristamisel, nagu kiud-, kiudkiht- ja kõrgkihtpilvede puhul.
Optilisi nähtusi, täpsemalt halosid, võib-olla kõikide mainitud liikide puhul, kuid tavalisimad on need kindlasti kiudkihtpilvede puhul, võrdlemisi sagedased ka kiudpilvede puhul, seevastu kõrgkihtpilvedel on halosid väga harva ja need on sellisel juhul vaevumärgatavad. Kiudkihtpilvede puhul on halod tavaliselt palju terviklikumad, kuid kiudpilvedel enamasti vaid fragmendid. 
Varjud on olulised eeskätt kiudkiht- ja kõrgkihtpilvede eristamisel, aga ka kiudrünkpilvede määramisel. Esimese kahe puhul tuleb vaadata, kas tekivad täis- või ainult poolvarjud. Täisvarjud saavad tekkida ainult kiudkihtpilvede puhul, seega poolvarjude puhul on tegu kõrgkihtpilvedega. Loomulikult peab arvestama päikeseketta kõrgusega horisondist - selle meetodi puhul peaks see olema vähemalt 15-20 kraadi, kuid sellelgi juhul on võimalik, et horisondi lähedal on kõrgkihtpilved, sellal kui vaatluskoha kohal on veel kiudkihtpilved.  Mõnikord on pilvekihi paksus muutuv - kord on võimalik jälgida täisvarjude tekkimist, siis jälle pole. Sel juhul tuleb määrata mõlemad - nii kiudkiht- kui kõrgkihtpilved.
Kiudrünkpilved ei heida erinevalt kihtrünk- või kõrgrünkpilvedest varje. Seega, kui taevas on väikesed valged või sinakad topikesed või lained piiratud kohas, kuid need ei heida varje, siis on tegu ilmselt kiudrünkpilvedega. Siiski, siin peab arvestama veel sellega, et alles tekkivad kõrgrünkpilved on ka sageli sellised. Sel juhul võiks mõned minutid jälgida pilvi ja kui need muutuvad ikkagi suuremateks, nii et hakkavad varje heitma, siis on targem määrata need kiudrünkpilvedeks. Kui selline protsess võtab aega juba tunni ümber ja rohkem, siis võib ka kiudrünkpilvedeks määrata.   Varjude olemasolu soovitatakse vahel jälgida ka kiudpilvede puhul, kuid see siiski pigem ei tööta, sest kiudpilved võivad olla nii paksud (Cirrus floccus, spissatus), et heidavad hästijälgitavaid varje.
Päikeseketta visuaalne ilme on oluline kõrgkihtpilvede puhul. Sel juhul paistab päike nagu läbi mattklaasi või on vesise ilmega. Sellist olukorda pole kiudkiht- ega kiudpilvede puhul.
Kiudpilved on päeval sageli valged ja halod pigem ei ole tüüpilised. 

Hommikul või õhtul võivad kiudpilved olla väga värviküllased. Need siin paistavad silma veel paksuse poolest, mistõttu heidavad varje.

Kiudrünkpilved on päeval valged või sinakad ja varjudeta.

Kiudkihtpilvede puhul on halo väga tüüpiline, kusjuures see on enamasti terviklik. Samal ajal tekib objektide taha täisvari. Taamal on näha tumedamaid pilveribasid - need võivad olla juba kõrgkihtpilved. 

Kui päike on madalal horisondi kohal, siis täisvarju järgi kiudkihtpilvi määrata ei saa. Seega juhinduma peaks taeva kaetusest ja pilvede läbipaistvusest. Siin on lisaks veel kiudpilvi. 

Kõrgkihtpilvedest paistab päike, kui üldse, ähmaselt läbi. Täisvarjusid ei teki ja halonähteid pole või on need vaevumärgatavad.

Kui taevas on konvektsioonipilvi, siis tuleks uurida, kas neist langeb sademeid ja millised on pilvede tipud. Aitab ka äikese olemasolu, kuid selle puudumine on väheütlev. 
Keskmistel laiustel annavad rünkpilved harva sademeid ja need on nõrgad, nagu üksikud vihmapiisad, lumekruubid või räitsakad. Seega näitavad sademed rünklikust pilvest, et tegu on ilmselt rünksajupilvedega. Kui pilvede ülemine osa on nähtav, siis on kõige kindlam ikkagi jäätumise olemasolu - rünkpilvede puhul ei ole tipud jäätunud, rünksajupilvedel on. Jäätumise tunnuseks on pilvetippude lamenemine, detailivaesemaks muutumine ja kiudpilvede ilmumine. Üsna sageli on pilvemass ulatuslik ja ülemine osa pole nähtav. Sel juhul aitab äikese olemasolu, mis viitab kindlalt rünksajupilvedele.
Sademete olemasolu võiks olla oluline ka kõrgkiht- ja kihtsajupilvede eristamisel. Kõrgkihtpilvedest ei paista sageli päike üldse läbi. Järelikult tuleb sel juhul vaadata sademeid. Kihtsajupilved on tüüpilised laussajupilved. Seega, kui taevas on üleni pilvedega kaetud ja sajab ühtlaselt, siis tuleb määrata pilveliigiks kihtsajupilved. Kui aga sademeid pole või on need väga nõrgad (üksikud piisad, lumehelbed), siis kõrgkihtpilved. Mõnikord on sademed märkimisväärsed, aga päike paistab nagu kõrgkihtpilvede puhul. Sel juhul on kaks võimalust: kas määrata läbipaistvateks kihtsajupilvedeks (Nimbostratus translucidus) või sajulisteks kõrgkihtpilvedeks (Altostratus praecipitatio). Minu meelest on läbipaistmatus siiski kihtsajupilvi defineeriv tunnus, mistõttu ikkagi sel juhul soovitaks määrata kõrgkihtpilvedeks. 
Oluline võib-olla ka sademete tüüp ja langemise iseloom. Nii näiteks võib-olla küsimuseks see, kas taevas on kihtpilved või kihtsajupilved, sest ka kihtpilved katavad sageli tervet taevast ja võivad olla paksud. Kui sajab uduvihma või lumeteri, siis see on kindel tunnus, et tegu on kihtpilvedega. Seevastu kihtsajupilvedest sajab nii suuri vihmapiiskasid, et need tekitavad veepinnale kukkudes ringe. Uduvihma puhul veepind ainult võbeleb kergelt. Kui on tahked sademed, siis tegu on tavaliste lumehelvestega (mitte lumekruupide, jääkruupide või lumeteradega) ehk sajab lauslund. Kihtsajupilvedele viitab ka jäävihm ja lauslörts. Kui sadu on hootine, siis tuleb kahtlustada maskeeritud konvektsioonipilvi. 
Rünkpilvede tipud on teravalt välja joonistunud ja näha on rünklikkus.

Siin on näha, et teatud kohas on konvektsioonipilve ülemine osa muutunud lamedamaks, detailide hulk aga väheneb ja servad muutuvad kiuliseks - see on kindel tunnus rünksajupilvedeks määramiseks.

Kui tipud pole näha, siis aitab äikese olemasolu või sademete hootine iseloom - see on jällegi rünksajupilvedele iseloomulik.

Vahel on taevas lauspilves ja sajab ühtlaselt, aga kui on äike, siis on tegu rünksajupilvedega.

Taevas on küll lauspilves ja päikest näha pole, kuid kuna sademeid pole, siis tuleb määrata kõrgkihtpilvedeks.

Sademed on intensiivsed, kuid päike paistab läbi. Kuna läbipaistmatus on kihtsajupilvi defineeriv tunnus, siis tuleb määrata kõrgkihtpilvedeks.

Taevas on lauspilves, päike ei paista läbi, sajab ühtlaselt vihma, kusjuures veepinnale tekivad ringid - need on kihtsajupilved.

Lauspilvisus,  päike ei paista läbi, sajab ühtlaselt lund - jällegi on tegu kihtsajupilvedega.

Lisaks sellele on veel mõningaid huvitavaid või vaieldavaid meetodeid. Näiteks kasutatakse vahel kõrgrünkpilvede ja kihtrünkpilvede eristamisel kolme sõrme meetodit: sirutatakse välja kolm sõrme (nimetissõrm+pikkpeeter+nimetamats) ja püütakse nendega katta pilv. Kui pilv jääb sõrmede alla, on tegemist kõrgrünkpilvega, kui pilv sõrmede alla ei mahu, siis on see kihtrünkpilv. See on jäme määramismeetod, sest pole tavapäratud olukorrad, kui kihtrünkpilved on väiksemate tükkidena (vahel määratakse siis rebenenud või suitsjateks rünkpilvedeks - Cumulus fractus) või kõrgrünkpilved suuremad, eriti tornja alaliigi puhul (Altocumulus castellanus).
Veel kasutatakse näiva suuruse järgi määramist kõrgrünk- ja kiudrünkpilvede puhul: kui pilveelemendi (tükk) näiv nurkläbimõõt on väiksem kui 1 kraad, siis on tegu kiudrünkpilvedega. Sel juhul peavad pilvetükid olema siiski kõrgemal kui 30 kraadi horisondist. 
Rünkpilvi saab teistest pilveliikidest eristada ka liitumise abil: kui rünkpilved sulanduvad üksteisega kokku, moodustavad suuremaid kogumikke vms, siis on see märgiks mingist muust pilveliigist. Näiteks on üsna sagedane olukord, et algul tekivad tüüpilised rünkpilved, aga siis muutuvad need lamedamaks ja liituvad omavahel. See näitab kihtrünkpilvede tekkimist (Stratocumulus cumuliformis, täpsemalt Sc cumulogenitus või diurnalis). Samuti võib-olla vastupidine olukord, et hommikused kihtrünkpilved muutuvad üha eraldiseisvamaks, tipud paremini defineeritavateks jne, mis näitab rünkpilvedeks muutumist (või asendumist). Erinevalt rünkpilvedest on kõrgrünkpilved enamasti liitunud või omavahel seotud kobaratena. 

Kõrgrünkpilved võivad olla vahel päris suured, eriti siis, kui need on seotud labiilsusega. Samuti on näha siit kõrgrünkpilvedele tüüpiline kobardumine ja liitumine, mida klassikaliste rünkpilvede puhul pole.

Mõnikord on kihtrünkpilved üsna väikesed. Sel juhul ei pruugi kolme sõrme meetod aidata.

Rünkpilvede liitumine viitab sageli mingi teise liigi tekkele, näiteks siin võiks kahtlustada rünksajupilvede arenemist.

teisipäev, 22. jaanuar 2013

Selgitusi, 920 hPa tsüklon

28. jaanuar. Ülitsüklonis tuli 930 hPa vähemalt ära, mis on läbi ajaloo üks intensiivsemaid parasvöötme tsükloneid Atlandi ookeanil üldse. Lisainfot: http://www.wunderground.com/blog/JeffMasters/show.html

26. jaanuar. Ülitsüklon on saavutamas maksimaalset intensiivsust, sest selle keskmes on õhurõhk langenud 930 hPa lähedale.
Allikas: DWD
Ülitsüklon satelliidipildilt:

Nupuke on nüüd olemas: http://www.emhi.ee/index.php?ide=2&shownews=368

Kuna tagasisidet on palju tulnud, siis tuleks mõni asi ära klattida.
1) Ehkki ma olen enda kohta päris palju infot Internetti pannud, pole siiski kõikidele huvilistele päris selge, kes ma olen. Seetõttu siis tuleb nüüd paar sõna enda staatuse selgituseks öelda: Tartu Ülikooli astusin 2008. aastal ja õpingud jätkuvad tänini; valitud eriala on küll loodusgeograafia, aga tegelikult olen alates teisest õppeaastast õppekava endale ise koostanud, st võtnud enamasti vaid neid aineid, mis päriselt huvi pakuvad; lõputöö on kirjutatud teemal "Äikesesademed Eestis 1950-2005", mis on selgelt klimatoloogiline, kuid selle kaudu ma end ei määratle. Kõige sobivam tundub olevat end määratleda ilmahuvilisena, sest see jätab tegutsemisel võrdlemisi vabad käed ja sobib ka staatuseks, sest ma pole teadustöötaja. Sellist määratlemist kasutan järjepidevalt ka ajakirjandusega suheldes. Põhilised huvivaldkonnad on seotud pilvede, äikese ja sünoptikaga. Huvi päritoluga saab tutvuda siin: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/huvi.htm
2) Siin blogis ei jõua kahjuks kõigest kirjutada. See on hea, et tagasiside on aktiivne ja kommenteeritakse palju, mis annab ideid järgmisteks teemadeks, kuid huvitavaid asju on kaugelt rohkem, kui kirjutada jõuab. Lähiajal on plaanis midagi kirjutada pilvedest, kuna need on alati huvitavad ja on korduvalt tahetud liikide tundmaõppimiseks lisapostitust, ja veel midagi huvitavatest sõnadest või mõistetest.
Mis puudutab uusi mõisteid, siis need on nüüdseks välja töötatud, aga arvatavasti hetkel ei too konkreetselt siin välja, mis ja kuidas, sest plaan on sellest teha  artikkel ajakirja Loodusesõber aprillinumbrisse. 
3) Kuidas on artiklitega? Antitsüklonitest tuleb juttu ilmselt märtsi Eesti Looduses.
Ajakirjas Horisont laiendatakse rubriiki "Pilvepiir" neljaleheküljeliseks. See annab võimalusi kasutada rohkem ja paremini fotosid ning graafikat. Praegu on see rubriik kuidagi kokkusurutud ja fotode võimalusi minimaalselt kasutav. Esimene katsetus tuleb Horisondi märtsinumbris.
Arvatavasti aprillis ilmub Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat. Sellele võiksid kõik huvilised tähelepanu pöörata, sest muuhulgas on plaanis avaldada artikkel hiid- ehk kuningpagist (deretšost, autoriks H. Meitern).
4) Miks EMHIs pole selgitavat nupukest? Ei tea, kuid saatsin juba vastava küsimusega kirjad.
5) Pisut ka mudelites väljapakutust intensiivsest tsüklonist. Nii GFS kui ECMWF 21. jaanuari mudelijooksud pakuvad Põhja-Atlandil 25. jaanuariks intensiivse tsükloni teket, mille keskmes on arvutatud minimaalseks õhurõhuks kuni 920 hPa. Muide, Eesti madalaim õhurõhk on mõõdetud 16.12.1982 Väike-Maarjas, kus minimaalseks näiduks registreeriti 936 hPa. 
Kõige madalam õhurõhk, mis parasvöötme tsüklonis on hinnangute kohaselt olnud, oli 10. jaanuaril 1993 Braeri tormiks nimetatud tsüklonis Suurbritanniast loodes, kui see langes umbes 914 hPa-ni (mõnedel andmetel veidi madalamale). Tolles tormis ulatus püsituul kuni 50-55 m/s ja maksimaalseteks puhanguteks hinnati koguni 80 m/s. Üldse on teadaolevalt vähemalt Atlandi ookeanil olnud alla 5 barokliinse tsükloni, mille keskmes on õhurõhk 930 hPa-st madalamale langenud.
Aleuudi miinimumi mõjusfääris on intensiivseim tsüklon registreeritud 25.-26.10.1977, kui süsteemi keskme lähedal ühes Aleuudi saarestiku meteojaamas saadi näiduks 926 hPa. Selles tsüklonis täheldati orkaanidele tüüpilist silma ja selle seina. Ühel saarel oli tuulte püsikiiruseks enam kui 50 m/s ja puhangud kuni 60 m/s.
Lõunapoolkeral on vaatlusvõrk palju hõredam ja kindlamad andmed on sealt teada alles 1970ndatest. Seetõttu pole Antarktika rannikul registreeritud 933 hPa 11.8.1994 enam nii eriline.
Järgnevalt 21. jaanuari wetterzentralde.de-st saadud mudelijooksud.
GFS:



Näha on seda, et tsükloni kese muutub täitudes soojemaks. See viitab sellele, et see areneb vastavalt Shapiro-Keyseri mudelile, mis kehtib intensiivsete ookeani kohal arenevate tsüklonite kohta. Sel juhul võib keskmes tekkida orkaanidele iseloomulik konvektsioonipilvedega või silmalaadne struktuur.

Kõrgemad õhukihid 26. jaanuaril, nagu selle arvutas GFS mudel:

ECMWF:


Arvutatud tuule tugevus ECMWF mudeli järgi 1,5 km kõrgusel aluspinnast. Nagu näha, siis tugevaimad tuuled on keskme ümbruses, eriti lõunapoolmikus. Tugevaimate tuulte ala on tähistatud valgega, ümbritsetuna rohelisega, tuulte kiirus seega tunduvalt üle 40 m/s:

Kas see tsüklon mõjutab ka Eestit? Otseselt ilmselt mitte, kuid paistab, et see valmistab teed uutele läänetsüklonitele (tsüklonite seeria!), mis võivad Läänemerele lähemale pääseda või jõuda Norra merele ja tuua kaasa ilma soojenemise. 

laupäev, 19. jaanuar 2013

Aga minu kraadiklaas näitas ju rohkem!

20. jaanuar. Aitäh aktiivse tagasiside ja arvamuste avaldamise eest! Esitasin kokkuvõtliku arvamuse ja märkuste nimekirja EMHIle. Lubati, et päeva jooksul ilmub kodulehele nupuke selgitustega. Kui see on asjakohane, siis kindlasti  panen selle ka ilm.ee Facebooki kodulehele: http://www.facebook.com/ilmpunktee

Iga kord, kui tuleb mingi uudis temperatuurirekordist, teatatakse, et minu kraadiklaas näitas ju nii palju, miks arvesse ei võeta või et EMHI ilmakaardil ju näitas mingis kohas niipalju, kuidas siis see välja jäi jne. 
Kui hommikul avaldati meedias uudis, et mõõdeti selle talve madalaim temperatuur, siis saabus ka mulle kirju ja teateid, et mul näitas termomeeter -31 või -33 kraadi (mis võisid ka tegelikult olla), kusjuures mõned inimesed olid vihased või solvunud, miks nende koduasulas mõõdetud temperatuure ei võetud arvesse. Siin paistsid silma millegipärast Jõhvi ja Reola kohta tehtud märkused.
Ilmselt ei saa kunagi küllalt kordamisest, et Eestis on vaid kuus vaatlusjaama, mis vastavad kõikidele nõuetele (vähemalt ametlikult), nii et nende jaamade andmeid saab kasutada ka klimatoloogiliseks uurimistööks. Nendeks kuueks jaamaks on Harku, Tõravere, Vilsandi, Sauga, Väike-Maarja ja Võru. Lisaks neile on olemas veel sellised vaatlusjaamad, milles mõõdetud andmeid arvestatakse ka näiteks ametlike ilmarekordite vms puhul, nimekiri on siin: http://www.emhi.ee/?ide=21,783 
Jõhvi miinimumtemperatuuriks mõõdeti 19. jaanuaril -28,6°C ja Jõgeval -28,7°C, mistõttu Jõhvi ei saa juba sellepärast olla nö rekordjaamaks. Reola on aga hüdromeetriajaam, mis paikneb Porijõe ääres jõe orus. Jõe orgu koguneb raskem külm õhk ning seetõttu on seal jahedam kui lauskmaal või mäe otsas. Selline asukoht ei vasta nõuetele. Standardile vastav ilmajaam peab asetsema avatud kohas, maapinnal, ei tohi olla ümbritsetud teistest majadest, puudest, jne.

reede, 18. jaanuar 2013

17. jaanuar on külmarekordi aastapäev

17. jaanuaril oli külmarekordi aastapäev. Ka ilm oli sellele kohaselt säravalt päikeseline, rahulik ja parajalt külm. Kokkuvõte viimase saja aasta kolmest külmimast perioodist on siin: http://ilm.ee/?511051

esmaspäev, 14. jaanuar 2013

Lõuna pool on külmem

12. jaanuaril oli küll külm ja selge ilm, kuid 13. jaanuaril olukord muutus. Tunda andis Põhja-Venemaale sukeldunud sügava tsüklon: http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20130112.gif. Selle mõjul läks alates Põhja-Eestist ilm pilve, tuul tugevnes ja õhutemperatuur tõusis. Ilmamuutus liikus tasapisi lõuna poole. Sooja õhumassi tõttu valitses väga tugev inversioon, mille väliseks tunnuseks on madalad pilved ja sompus ilm vaatamata kõrgele õhurõhule (antud juhul 1025 hPa).
Ilma soojenemine oli eriti suur pilves ilma ja tugevnenud tuule tõttu. Pilved takistasid jahtumist, tuul segas aga õhumasse. Selge ja vaikse ilmaga oleks temperatuur kindlasti -10°C juurde või madalamaks jäänud. Õhumass pole oluliselt külmem ka lõuna pool (Lätis), kuid selgema ja vaiksema ilma tõttu jäi seal päevalgi temperatuur -10°C-st madalamale. 
Kokkuvõtlikult:  mida lõuna poole minna, seda külmemaks ilm läheb. Seega lõunatuule korral läheb siin ilm külmemaks. 
EMHI vaatlusandmed kl 21

LVĢMC vaatlusandmed samal ajal:

14. jaanuari maksimumid:

YLE prognoosib 18. jaanuariks Lapimaa põhjaserva sula:

laupäev, 12. jaanuar 2013

Ilus ilm 12. jaanuaril

Täiendatud aasta kokkuvõte: http://rb.ekspress.ee/webcache/turundus/uudiskirjad/ilm.jpg. Elva lähedal on maapüksi kuupäev vale saanud, õige on 20. juuli.
Tormide konverentsi pildid ka olemas: http://ilm.ee/kola/pildid/tormide_konverents/

12. jaanuar tõi vist küll kõikjale Eestisse päikeselise ilma. Põhjarannikul oli kuni lõunani pilvine, kuid õhtuks selgines sealgi. Samal ajal oli ilm ka väga külm, sest temperatuur püsis mitmel pool -10°C-st madalamal. Kuna aga tuul oli nõrk, siis oli väljasolemiseks väga hea päev. Järgnevalt paar pilti Meriväljalt.

Taldrikjää. See on jää algliik. Rohkem mere jäätumisest: http://www.loodusajakiri.ee/loodusesober/artikkel1581_1567.html

Loojuv päike 



12. jaanuar oli küll külm, kuid Skandinaavias on soe antitsüklon. Selle kauges põhjaservas on väga soe ilm:
Ka Eestis on inversioonioht väga suur, mistõttu ei maksa imestada, kui hommikuks on ilm pilves. Sel juhul läheb palju soojemaks. Kui aga selge ja vaikne ilm peaks püsima, siis temperatuur püsib madal.