Soe 2007/2008. aasta talv: ilmastik ja põhjused
Sarnaselt möödunud talvele eelnenud talvega oli sellegi talve algus väga soe: veel novembri alguses oli kohati Eestis 11º sooja. Sadas vihma, kuid suuremaid torme siiski polnud. 31. oktoobril esines koguni veel hilist konvektsiooni. Järsk muutus toimus 3. novembril, kui ilm külmenes küllaltki kiiresti. Juba 4. novembril oli lumi maas ja valitsesid vähesed külmakraadid. Mõnikord tuleb külm suure tormiga, kuid seetõttu tuuletult nii, et puudealused jäid veel lumeta.
Esimene lumi ei jää tavaliselt kauaks maha. Seegi kord ei püsinud talvehakatis kaua: juba 7. ja 8. novembril läks sulale, kuigi tasapisi. Siiski, küllaltki varajane ja korralik esimene külm (keskmisest 1-3 nädalat varem) andis lootust, et tulla võib vähemalt suusalumega talv, kuid kõik läks siiski teisiti.
Detsembri alguses oli ilm pilvine ning udune ja sula. Kuigi 1. detsembril oli päeval valdavalt 3°...8° külma, läks juba järgmisel päeval sajule ning sulale. Läänetsüklonid tõid uduse ilma, sooja kuni 7°, näiteks 6. detsembril Vilsandil. Ka jaanuaris oli ilm väga soe ning sadas enamasti vihma või lörtsi. 19. jaanuaril täheldati Soome lahel ka äikest. Veebruari maksimumid ulatusid 7,6°-ni (22.veebruar, Virtsu ja Pärnu) ning 2. kuupäeval täheldati mitmel pool äikest. Üldse oli talve jooksul vaid 3 suuremat külmalaimet, neist suurim jaanuari alguses, kuid lumeta, siis ulatus temperatuur kohati ka -17°-ni. Märts oli eelmiste kuudega sarnaselt soe, ainult lõpus tõi lõunatsüklon talve suurima lumesaju, mis oli talvele ühtlasi finaaliks.
Eesti kliimat mõjutavad kõige rohkem kaks tegurit: Euraasia manner ning Atlandi hoovused, mis muudavad meie kliima palju pehmemaks, kui ta muidu võiks olla. Kuna Eesti jääb üsna võrdselt kahe kliimatüübi – mandrilise ja merelise – vahele, siis vastavalt sellele on ilmastik vaheldusrikas ning aastad pole vennad. Küllaga paneme tähele, et mõned talved on soojemad kui teised. Suve puhul pole tähelepanekud nii ühesed, räägitakse küll põuasematest ja sajusematest aastatest, kuid rütm pole siiski nii märgatav. Nii sooja kui käreda talve põhjusi tuleb otsida Atlandi ookeanilt, täpsemalt – NAOlt.
NAO ehk Põhja-Atlandi ostsillatsioon on Islandi miinimumi ja Assoori maksimumi ehk õhurõhu tugevuse võnkumine erinevail aastail Atlandi ookeani põhjaosas. Inglise keeles on oskusmõiste North Atlantic oscillation, millest ka lühend. Kuigi püsiva madalrõhu paiknemiskohaks märgitakse õpikutes tavaliselt Islandi saar, millest miinimum ka nime saanud, paikneb selle kese tegelikult sageli Islandist lõuna pool või Gröönimaa läheduses. Ka Assoori maksimumi asukoht muutub ruumis ja ajas.
NAOd mõõdetakse indeksitega, mis võib-olla kas positiivne või negatiivne. Negatiivne indeks tähendab, et rõhkkonnad on tavalisest tugevamad ja läänetuuled tugevnevad, muutes ilmastiku niiskemaks. Kui nõrgeneb üks, siis teeb seda ka teine ning NAO indeks on negatiivne. Sel juhul pääseb mandriline õhk mõjule, sest õhuvoolud Atlandilt ei pääse enam nii kaugele põhja. Talv tuleb sel juhul suurema tõenäosusega külmem kui muidu, seda eriti Põhja-Euroopas.
NAO muutub tavaliselt periooditi, millega on seletatav ka soojade ja külmade talvede perioodiline esinemine, kuid indeks ei muutu siiski kindla rütmi alusel. Tsükkel ei võngu järsult, vaid pigem sujuvalt, mistõttu väga soojade talvede vahel üldjuhul pole käredat talve ja vastupidi. Viimane väga soojade talvede seeria oli 1980. lõpus ja järgmise kümnendi alul, kui registreeriti ka palju uusi soojarekordeid. Külmemad talved oli 1990. lõpus, siis olid mõned soojad talved järjest ja järgnesid taas külmad talved. Paistab, et on juba uus soojade talvede rida. Ka NAO on vastavalt sellele positiivne olnud, sest talvede temperatuurirežiim ja NAO indeksi väärtus korreleeruvad hästi.
Juuresolev joonis näitab konkreetsel juhul positiivse indeksiga NAOd, mis tähendab, et rõhkkonnad on hästi välja kujunenud ning see toob Põhja-Euroopasse pehmema õhu ja niisked ilmad. Üheks põhjuseks, mis rõhkkonnad just nii kujunevad, on ookeani veetemperatuur: Floridast idas on Sargasso mere temperatuur normist kõrgem ning Aafrika läänerannikul külmem. Negatiivse NAO indeksi korral on olukord vastupidine.
Kuna NAO on oma olemuselt kaugmõju ülekandev protsess ning väga suure ulatusega, siis võib arvata, et ta mõjutab suures osas vähemalt kogu põhjapoolkera kliimat, kui mitte terve planeedi oma. Võib väita ka vastupidist, et teised suure ulatusega tegurid, näiteks ENSO või hoovuste tugevuse muutumine või ümberpaiknemine mõjutavad ja kujundavad NAOd. NAO ei mõjuta suuresti ainult Euroopa, vaid ka Põhja-Ameerika kliimat: kui ostsillatsioon on plussfaasis, siis on Põhja-Ameerika idaosas keskmisest kõrgem temperatuur ja vastupidi. NAO indeks korreleerub hästi ka teraviljade saagikuse, tormide hulgaga Euroopas ja vee-elustiku paiknemise ning hulgaga Põhja-Atlandis.
Eelnevast selgub, et käesoleva talve keskmisest kõrgema temperatuuri põhjusi tuleb otsida kaugmõjudest, näiteks NAOst. Ühe võimaluse olukorra selgitamiseks pakun veel välja. Nii Eesti kui ka üldse suurema osa Euroopa ilmastik kujuneb välja eelkõige Mehhiko lahel, sest sealt saab alguse soe Golfi hoovus, mille mõju meie kliimale on vaieldamatu. Mehhiko lahelt saavad alguse paljud tsüklonid, mis mõjutavad Euroopa kliimat. Mõnikord harva on nendeks orkaanide jäänused.
Orkaanid on võimsad atmosfääri pöörised, mis kujutavad endast sarnaselt NAOle regioonide kaugmõju ülekande protsessi, sest orkaanidel on suur tähtsus planeedi soojustsirkulatsioonis. Võib tähele panna, et kui Atlandil on olnud aktiivne orkaaniaasta, siis on talved Põhja-Euroopas normaalsed või pigem külmad. Nõrga orkaaniaasta korral on talved pigem pehmed. Selgi aastal tundub, et sooja talvega on seotud Atlandi ookeani küllaltki tagasihoidlik orkaanihooaeg. Kõik on omavahel seotud!
Sarnaselt möödunud talvele eelnenud talvega oli sellegi talve algus väga soe: veel novembri alguses oli kohati Eestis 11º sooja. Sadas vihma, kuid suuremaid torme siiski polnud. 31. oktoobril esines koguni veel hilist konvektsiooni. Järsk muutus toimus 3. novembril, kui ilm külmenes küllaltki kiiresti. Juba 4. novembril oli lumi maas ja valitsesid vähesed külmakraadid. Mõnikord tuleb külm suure tormiga, kuid seetõttu tuuletult nii, et puudealused jäid veel lumeta.
Esimene lumi ei jää tavaliselt kauaks maha. Seegi kord ei püsinud talvehakatis kaua: juba 7. ja 8. novembril läks sulale, kuigi tasapisi. Siiski, küllaltki varajane ja korralik esimene külm (keskmisest 1-3 nädalat varem) andis lootust, et tulla võib vähemalt suusalumega talv, kuid kõik läks siiski teisiti.
Detsembri alguses oli ilm pilvine ning udune ja sula. Kuigi 1. detsembril oli päeval valdavalt 3°...8° külma, läks juba järgmisel päeval sajule ning sulale. Läänetsüklonid tõid uduse ilma, sooja kuni 7°, näiteks 6. detsembril Vilsandil. Ka jaanuaris oli ilm väga soe ning sadas enamasti vihma või lörtsi. 19. jaanuaril täheldati Soome lahel ka äikest. Veebruari maksimumid ulatusid 7,6°-ni (22.veebruar, Virtsu ja Pärnu) ning 2. kuupäeval täheldati mitmel pool äikest. Üldse oli talve jooksul vaid 3 suuremat külmalaimet, neist suurim jaanuari alguses, kuid lumeta, siis ulatus temperatuur kohati ka -17°-ni. Märts oli eelmiste kuudega sarnaselt soe, ainult lõpus tõi lõunatsüklon talve suurima lumesaju, mis oli talvele ühtlasi finaaliks.
Eesti kliimat mõjutavad kõige rohkem kaks tegurit: Euraasia manner ning Atlandi hoovused, mis muudavad meie kliima palju pehmemaks, kui ta muidu võiks olla. Kuna Eesti jääb üsna võrdselt kahe kliimatüübi – mandrilise ja merelise – vahele, siis vastavalt sellele on ilmastik vaheldusrikas ning aastad pole vennad. Küllaga paneme tähele, et mõned talved on soojemad kui teised. Suve puhul pole tähelepanekud nii ühesed, räägitakse küll põuasematest ja sajusematest aastatest, kuid rütm pole siiski nii märgatav. Nii sooja kui käreda talve põhjusi tuleb otsida Atlandi ookeanilt, täpsemalt – NAOlt.
NAO ehk Põhja-Atlandi ostsillatsioon on Islandi miinimumi ja Assoori maksimumi ehk õhurõhu tugevuse võnkumine erinevail aastail Atlandi ookeani põhjaosas. Inglise keeles on oskusmõiste North Atlantic oscillation, millest ka lühend. Kuigi püsiva madalrõhu paiknemiskohaks märgitakse õpikutes tavaliselt Islandi saar, millest miinimum ka nime saanud, paikneb selle kese tegelikult sageli Islandist lõuna pool või Gröönimaa läheduses. Ka Assoori maksimumi asukoht muutub ruumis ja ajas.
NAOd mõõdetakse indeksitega, mis võib-olla kas positiivne või negatiivne. Negatiivne indeks tähendab, et rõhkkonnad on tavalisest tugevamad ja läänetuuled tugevnevad, muutes ilmastiku niiskemaks. Kui nõrgeneb üks, siis teeb seda ka teine ning NAO indeks on negatiivne. Sel juhul pääseb mandriline õhk mõjule, sest õhuvoolud Atlandilt ei pääse enam nii kaugele põhja. Talv tuleb sel juhul suurema tõenäosusega külmem kui muidu, seda eriti Põhja-Euroopas.
NAO muutub tavaliselt periooditi, millega on seletatav ka soojade ja külmade talvede perioodiline esinemine, kuid indeks ei muutu siiski kindla rütmi alusel. Tsükkel ei võngu järsult, vaid pigem sujuvalt, mistõttu väga soojade talvede vahel üldjuhul pole käredat talve ja vastupidi. Viimane väga soojade talvede seeria oli 1980. lõpus ja järgmise kümnendi alul, kui registreeriti ka palju uusi soojarekordeid. Külmemad talved oli 1990. lõpus, siis olid mõned soojad talved järjest ja järgnesid taas külmad talved. Paistab, et on juba uus soojade talvede rida. Ka NAO on vastavalt sellele positiivne olnud, sest talvede temperatuurirežiim ja NAO indeksi väärtus korreleeruvad hästi.
Juuresolev joonis näitab konkreetsel juhul positiivse indeksiga NAOd, mis tähendab, et rõhkkonnad on hästi välja kujunenud ning see toob Põhja-Euroopasse pehmema õhu ja niisked ilmad. Üheks põhjuseks, mis rõhkkonnad just nii kujunevad, on ookeani veetemperatuur: Floridast idas on Sargasso mere temperatuur normist kõrgem ning Aafrika läänerannikul külmem. Negatiivse NAO indeksi korral on olukord vastupidine.
Kuna NAO on oma olemuselt kaugmõju ülekandev protsess ning väga suure ulatusega, siis võib arvata, et ta mõjutab suures osas vähemalt kogu põhjapoolkera kliimat, kui mitte terve planeedi oma. Võib väita ka vastupidist, et teised suure ulatusega tegurid, näiteks ENSO või hoovuste tugevuse muutumine või ümberpaiknemine mõjutavad ja kujundavad NAOd. NAO ei mõjuta suuresti ainult Euroopa, vaid ka Põhja-Ameerika kliimat: kui ostsillatsioon on plussfaasis, siis on Põhja-Ameerika idaosas keskmisest kõrgem temperatuur ja vastupidi. NAO indeks korreleerub hästi ka teraviljade saagikuse, tormide hulgaga Euroopas ja vee-elustiku paiknemise ning hulgaga Põhja-Atlandis.
Eelnevast selgub, et käesoleva talve keskmisest kõrgema temperatuuri põhjusi tuleb otsida kaugmõjudest, näiteks NAOst. Ühe võimaluse olukorra selgitamiseks pakun veel välja. Nii Eesti kui ka üldse suurema osa Euroopa ilmastik kujuneb välja eelkõige Mehhiko lahel, sest sealt saab alguse soe Golfi hoovus, mille mõju meie kliimale on vaieldamatu. Mehhiko lahelt saavad alguse paljud tsüklonid, mis mõjutavad Euroopa kliimat. Mõnikord harva on nendeks orkaanide jäänused.
Orkaanid on võimsad atmosfääri pöörised, mis kujutavad endast sarnaselt NAOle regioonide kaugmõju ülekande protsessi, sest orkaanidel on suur tähtsus planeedi soojustsirkulatsioonis. Võib tähele panna, et kui Atlandil on olnud aktiivne orkaaniaasta, siis on talved Põhja-Euroopas normaalsed või pigem külmad. Nõrga orkaaniaasta korral on talved pigem pehmed. Selgi aastal tundub, et sooja talvega on seotud Atlandi ookeani küllaltki tagasihoidlik orkaanihooaeg. Kõik on omavahel seotud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar