neljapäev, 8. mai 2008

Kas inimesed vajavad sõprust? Parim sõber

Tegemist peaks olema aktuaalse teemaga. Sageli võib lugeda, et selle inimeseta ei saaks hakkama või et ma ei tea, mida teeksin, kui teda poleks. Jutt käib siis sõpradest. Kas tõepoolest on ikka sellistel väidetel tõepõhi all või inimestele ainult meeldib nii mõelda?
Allikmaterjale on suhteliselt palju, mida uurida ja kust järeldusi teha, kaasa arvatud silmast-silma vestlused inimestega. Analüüs näitab, et asi pole mitte sõpruses, vaid inimese sotsiaalses loomuses. Inimene vajab teist inimest teadmiseks, et ta pole üksi, aga ka suhtlemiseks. Sõprus on lihtsalt üks sotsialiseerumise väljund, mis võib realiseeruda nii parimas sõpruses, mis ei tähenda sugugi lähedust, kui ka lihtsalt tutvuses. Sellest johtuvalt ilmselt ei vaja inimesed sõpru, kuid neile meeldib nii mõelda.
Teine küsimus on parima sõpruse olemuses. Sageli öeldakse, et kunagi olime nii head sõbrad või saime nii hästi läbi, kuid kahju, et see enam see pole nii. Imestama paneb, et sel juhul pole isegi püütud kontakteeruda, rääkimata ühistegevustest. Seega peame otsima antud juhul põhjusi jällegi inimeste mõtlemistest: järelikult on sageli parim sõprus hoopiski mõte!
Kas parimad sõbrad on ka lähedased? Selgub, et ilmselt mitte alati. Sõprusi on laias laastus kahte tüüpi: tunnetepõhine ja huvipõhine (võib öelda ka huumori-või tegevuspõhine) sõprus. Püsivam on teine tüüp. Esimene tüüp on enam levinud tüdrukte/naiste hulgas ja eriti kuni puberteedieani. Hiljem muutub inimene pragmaatilisemaks ja tunded kaovad või pole enam igal juhul esiplaanil. Võib arvata, et kui sõprus on tunnetepõhine, siis ilmselt on loodud soodsam pind usalduseks ja seega õpitakse teineteist paremini tundma. Vahetevahel tunded hoopiski blokeerivad usalduse arengut ning sel juhul kujuneb küllaltki omapärane olukord: tahetakse küll palju koos olla, kuid vaikitakse või räägitakse tühjast-tähjast. Näeme, et enamasti on tunnetel põhinevad parimad sõbrad lähedased, kuid mitte alati. Hoopsiki vähem tuleb ette lähedust siis, kui sõprus on kokku liimitud muul viisil, näiteks huumoriga. Muidugi ei välista see, et lähedus ei võiks tekkida.
Märkus küsimuse kohta, kas tunnetepõhine sõprus poiste/meeste vahel on kahtlane või mitte. Kuna kogemusi ja ettekujutust pole olnud, tuleb appi võtta taaskord loogika. Eespool juba öeldi, et tunnetepõhist sõprust tuleb rohkem ette lapseeas. Ilmselt on asi selles, et lapsed ei oska hinnata, mida nad näevad või tunnevad. Seega pole põhjust oletada, et nad võiksid osata võtta seisukohta või vähemalt ei ole see tõenäoliselt adekvaatne. Kõigest sellest järeldub, et vähemalt lapseeas on tegemist loomuliku arenguga ning alusetu oleks mõelda, et tegemist võiks olla millegi kahtlasega. Täiskasvanueas öeldakse tunnetepõhise sõbra kohta "südamesõber" või tänatakse teist inimest olemasolu või toe eest. Ka sellisel juhul ei ole põhjust oletada, et miski on korrast ära. Järelikult tunnetepõhine sõprus meeste vahel võib samuti olla täiesti normaalne ja ühiskonna poolt aktsepteeritav.

1 kommentaar:

Johnny ütles ...

Rääkides naiste-meeste vahelisest sõprusest, siis seda parem on suhe (ja püsivam), mida rohkem on jõutud sõprustasandil edasi (nn. teine sõpruse juhus).
Südamelähedasi sõpru võib leida tõesti nii meeste omavaheliste sõpruste kui ka naiste omavaheliste sõpruste hulgas, kuid peab tõdema, et tõenäolisem on, et püsivamaks sõpruseks suvaliselt võetud sõprusparist osutub meeste omavaheline sõprus.