Konveierilindid

Soojad ilmad tulevad taas - polaarfront läheb uuel nädalal Eestist põhja poole ja ookeanilt jõuab tugevas edelavoolus suvine õhumass siia, aga ilmselt on tuuline ja üle 20 kraadi ei tõuse. Senikaua räsivad Eestit orkaan Leslie jäänused, mis saabusid kauge kaarega viimaks parasvöötmelisena siia.

Maailma meteorolooge ja klimatolooge vapustas WMO pressiteade (uudis) sellest, et 90 aastat tagasi Liibüas mõõdetud planeedi kuumarekord on vale. Nüüd on selleks Kalifornias Surmaorus 10. juulil 1913. a. 56,7°C.

*************************************************************

Täna räägime konveierilintidest ja mitte neist, mis kuskil vabrikus, vaid ikka kaasaegsest barokliinse tsükloni mudelist. See mudel on seotud Norra koolkonna tsükloni ja polaarfrondi teooriaga, esimest korda käidi idee välja 1969. a., kuid lõplikult formuleeriti alles 1980ndatel. See aitas lahendada ka igivana mõistatuse tsüklonite ja antitsüklonite omavahelistest seostest.

Mudel on kolmemõõtmeline ja kirjeldab väljakujunenud, st juba okludeeruvat barokliinset (parasvöötme) tsüklonit. Selle kohaselt areneb tüüpiline tsüklon kolme õhuvoolu võrgustikus, neid õhuvoole nimetatakse konveierilintideks ja need transpordivad õhku nii horisontaalselt kui vertikaalselt.

Selgelt väljakujunenud sooja frondi ees on külm konveierilint. See saab alguse aluspinna lähedalt ja kogub oma teel niiskust. Läände või loodesse (põhjapoolkeral) liikudes kogub see tasapisi niiskust ja tõuseb kõrgemale. Tsükloni keskme lähedal ja selle põhjaservas jõuab see tõusva õhu piirkonda (tsükloni keskmes liigub konvergentsi tõttu õhk kõrgustesse), mistõttu vabaneb niiskusest ja moodustub väga paks pilvemass, vahel komakujuline ja tuleb kõvasti sademeid, mõelgem kasvõi Monika peale 2010. a. detsembris. Kui külm konveierilint saavutab tsükloni keskmest veidi põhja või loode pool maksimaalse kõrguse (umbes kiudpilvede kõrgus), siis hargneb see kaheks. Üks haru keerdub ümber tsükloni keskme ja teine liigub antitsüklonaalselt itta, liitudes läänevooluga. Esimene haru põhjustabki tsükloni spiraalsed pilved, kui see okludeerub ja kaugemas lõunaservas koos külma õhuga umbes 500 hPa pinnal aitab tekitada ägedaid sajuhoogusid (indutseeritud konvektsioon, hiljutine 8. septembri äike ja rahe on selle näiteks). 

Tsükloni soojas sektoris on soe konveierilint. See transpordib väiksematelt laiustelt sooja ja niisket õhku sooja sektorisse ja sooja frondi kohale. See tõuseb sarnaselt külma konveierilindiga kõrgustesse, kuid läheb üle sooja frondi ja külma konveierilindi, nagu umbes on olemas eritasandilised maanteed, millest üks läheb teistest üle. Soe konveierilint saavutab suurema kõrguse kui külm ja liitub viimase ületamisel läänevooluga. Tsükloni tsirkulatsioon tirib põhjapoolset osa soojast konveierilindist läände, mistõttu see õhuvool deformeerub ja moodustab sageli S-kuju. Seda on vahel satelliidipiltidelt väga hästi näha ja märgib tsükloni okludeerumist (maksimaalne arenguaste on saavutatud). 

Sooja konveierilindi S-kuju on Norra kohal näha. Samuti paistab ilma külma konveierilindi komakujuline pilvemass ja Baltikumi kohal kuiva konveierilindi järsk pilvepiir külma frondi taga. http://www.ilm.ee/kola/sat_test.php3

Soe konveierilint on siin punase noolega tähistatud. See tõi 12. septembriks Eestisse kuuma ja niiske ilma. Sinine nool külma frondi taga on kuiv konveierilint. NB! See kaart on tasapinnaline! 

Allikas: Unwetterzentrale Deutschland

Kaugemalt loodest ja väga suurelt kõrguselt (tropopausist) laskub kuiva õhu vool külma frondi taha. See on kuiv konveierilint ja keerdub tsüklonaalselt lõpuks külma frondiga peaaegu paralleelselt oklusioonifrondini üsna tsükloni keskme lähedale. See põhjustab külma frondi taha selge taevaga ala. Pilvemass on sageli nagu noaga lõigatud. Satelliidipildil on see hästi näha.

Konveierilindid kaasaegses tsükloni mudelis

Külm ja soe konveierilint pärineb tsüklonist lõunas või idas olevast antitsüklonist. Kõrgrõhkkonnas õhk laskub ja jõuab viimaks aluspinna lähedale, kus selle omadused muutuvad. See õhk saabki konveierilintide lähtematerjaliks. Nii on seotud omavahel tsüklonid ja antitsüklonid ning viimsed on seega süüdi tsükloniga seotud halvas ilmas, sest toidavad neid. Kuiv konveierilint on stratosfäärilise päritoluga (pärineb tropopausist).

See konveierilintide mudel on lahe, kuid on avastatud puudusi. Alati ei pruugi lindid olla hästi eristatavad või on neid mõnedes tsüklonites erineval arvul. Samuti paistab mudel olevat ülelihtsustatud. Ometigi selle didaktiline väärtus säilib ja tore on sellest aeg-ajalt ikka rääkida.

Borges'e "utoopiline" klassifikatsioon

Klassifikatsioon on tegelikult mudel või mõttekonstruktsioon (süsteem), mida inimesed kasutavad, et maailma endale paremini seletada või sellest aru saada.

Ometi on kõik klassifikatsioonid rohkemal või vähemal määral kunstlikud, naeruväärsed ja suvalised, sest klassifitseerida võib mille alusel iganes. Kuid me ei adu tihti seda naeruväärsust või suvalisust, sest see on peidetud rafineerituse taha. Näiteks pilvede puhul on selleks ladinakeelsete nimede süsteem, millele pani aluse Howard ja tema klassifikatsooni kasutatakse üleilmselt tänaseni, sest see töötab väga hästi (muidugi on seda muudetud jne, aga põhimõte on algupärane).

Et avada klassifikatsioonide tegelik pale, esitan ühes A. Rannikmäe loengus käsitletud Borges'e utoopilist klassifikatsiooni. Jorge Luis Borges (1899–1986) oli üks Argentiina kirjanik.

Essees "John Wilkins’i analüütiline keel"(http://www.crockford.com/wrrrld/wilkins.html)
viitab Borges (dr. Franz Kuhn’i kaudu) teatud Hiina entsüklopeediale “Helde teadmise Taevalik kogu”, kus on kirja pandud loomade jaotus:

1. need, kes kuuluvad Imperaatorile

2. palsameeritud loomad

3. need, kes on koolitatud

4. notsud (põrsad)

5. näkid (sireenid)

6. imetoredad loomad

7. hulkuvad koerad

8. need, kes sisalduvad käesolevas klassifikatsioonis

9. need, kes värisevad nagu oleksid nad hullud

10. loendamatud loomad

11. need, kes on joonistatud väga peene kaamelikarvast pintsliga

12. kõik teised

13. need, kes on äsja purustanud lillevaasi

14. need, kes kaugelt näevad välja nagu kärbsed

This classification has been used by many writers. It "shattered all the familiar landmarks of his thought" for Michel Foucault. Anthropologists and ethnographers, German teachers, postmodern feminists, Australian museum curators, and artists quote it. The list of people influenced by the list has the same heterogeneous character as the list itself.

Niisiis on kõik klassifikatsioonid vähemalt osaliselt sellised. Sama kehtib ka pilvede puhul, sest me võime jaotada pilvi ka nii: need, mis annavad jämedapiisalist vihma (alajaotused need, mille saju puhul tekivad veepinnale mullid ja need, mille sadu on nii tugev, et mulle ei erista jne) ja need, mis ei anna sellist vihma. Eraldi klassid oleksid veel need pilved, mis toovad kaasa lumesaju ja need, kust ei saja midagi jne. Kuigi toodud näide võib väga räige tunduda, näitab see kujukalt toodud mõtet. Pilvede puhul töötab väga hästi jaotus, kus on aluseks võetud välimus ja kõrgus kombineerituna (põhimõtteliselt morfoloogiline klassifikatsioon, kuid mitte "puhtalt"), kuid ametlikult jaotatakse veel geneetilistel ja mikrofüüsikalistel alustel.

Howardi süsteem on tegelikult samuti heterogeenne (nagu ka Borges´e klassifikatsioon, millele ingliskeelne kommentaar viitas), mida võiks justkui vältida, st et jaotus peaks olema ühel alusel. Siiski on sobivus ja süsteemi "töötamine" tähtsam.

Mõned uurijad on kasutanud sellist jaotust: kihtpilvede pere, mille hulka kuuluvad ka kiudkihtpilved, mitte vaid kiht- või kihtsajupilved; rünkpilvede pere; sajupilvede pere, viimaste hulka loetakse ka kiudpilved jne ja seda kõike võib aktsepteeritavaks pidada.

Äike ja eksiarvamused

Horisondi veebis õnnestus viimaks avaldada selleteemaline artikkel: http://horisont.ee/node/1172

Sealt on mitmed olulised teemad, näiteks laengute tegelik jaotus äikesepilves või äikese mõningatesse komponentidesse puutuv välja jäänud, ent võib rahule jääda, et artikli maht niigi palju võimaldas.

Eredad helkivad ööpilved 14/15. juulil (NLC Storm)

Spaceweather nimetab seda sündmust helkivate ööpilvede tormiks! Küllaltki omapärane termin.

Käesolev aasta on helkivate ööpilvede poolest rikas, nagu eelminegi aasta. Seda põhjustab päikese väga madal aktiivsus. Populaarse idee järgi aitab rahulik päike mesosfääri ülaosal piisavalt jahtuda, et tekkida saaksid polaarmesosfääripilved. Loogiline justkui tundub, sest aktiivne päike saadab sageli välja osakesi, mis väga energiarikkad. Võimalik, et osa sellest energiast muutub siis ka soojusenergiaks, osa satub seega ilmselt termosfääri kaudu mesosfääri ülaosas, sest mõjutavad ju veelgi välimisem atmosfäär.

Helkivaid ööpilvi on vahepeal, s. o. viimase ja selle ning eelviimase ja viimase postituse vahel veel olnud vähemalt 4 korral, kuid need on jäänud nõrkadeks, ainult mõned laigud või triibud siin-seal. Seetõttu pole neid siin kajastanud, aga pildi peale on püütud!

Käesoleva aasta märkimiksväärsemaid helkivate ööpilvede fotosid saab vaadata: http://spaceweather.com/nlcs/gallery2009_page11.htm?PHPSESSID=3aivjq9n468puuks3gjrbp64c3

Igal juhul, kuidas ka poleks, oli taas üks väga vaatamisväärne öö. Mõned pildid helkivate ööpilvede arengust.

Taevas veel enne helkivaid ööpilvi

Kuidas teadus suhtub diktatuuri?

Üsna huvitav tähelepanek tekkis mikroökonoomika loengus, kui räägiti majanduse ja sootsiumi (ühiskonna) piirist.

Jutt on heaoluökonoomikast. Ühiskonna üldist heaolu mõõdab sotsiaalse heaolu funktsioon. Sellest aga tuleneb Arrow paradoks, mis väidab, et ainus selline otsustusmehhanism, kus on täidetud ühese lahendi kujunemise kõik nõuded kollektiivse otustamise korral, on diktatuur, st, et sotsiaalne eelistus järgib ühe osaleja individuaalset eelistust.

Diktatuuri ratsionaalsus on matemaatiliselt tõestatud. Diktatuuride alla käib ka monarhia (faktiline parlamentaarne on demokraatlik ühiskonnakord ja ei kuulu siia), mistõttu parimaks lahendiks võiks pakkuda valgustatud monarhia.

Jaanuari ilmast/valgussambad 18.1. õhtul

Vastavalt Atlandi kaugmõjule on ilm senini olnud väga muutlik ja sagedaste sulailmadega. See tendents jätkub, kuid vähemalt sisemaal jätkub ka lund, sest tuul on valdavalt kagust, mis suuremal osal ajast ei lase sulapiiril saartest või Kesk-Eestist laieneda ida poole (kahjuks nädala teisel poolel võib jõuda sula ajuti kuni Venemaanin välja).

Ilm jääb arvatavasti pilve, mille põhjuseks on peamiselt inversioonikiht, kus aga hetkel on temperatuur veel alla nulli, kuid see tõuseb ilmselt lähema ööpäeva jooksul nullist kõrgemale. Kuidas aru saada, kas temperatuur inversioonikihis on positiivne või negatiivne?

Selleks on vaja sademete olemasolu. Viimase ööpäeva jooksul on peaaegu pidevalt, kuid väga nõrgalt lund sadanud, mis aitaski olukorras selgusele jõuda (teine, palju täpsem ja kallim võimalus on uurida sondide ja aerostaatidega). Kui sajab jäävihma, jäälörtsi, uduvihma või vihma, siis see näitab päris kindlasti positiivset temperatuuri inversioonikihis. Kui sajab lund, mis sätendab näiteks tänavalambi valguses, siis on see märgiks, et temperatuur on inversioonikihis negatiivne. Kui aga sajab teralund või lund, mis ei sätenda, kuid millel puuduvad ka olulised sulamise tunnused, siis on temperatuur inversioonikihis nulli ümber.

Vahel aitab olukorda määrata ka ööpäevane temperatuurikäik või udu: kui pilves ilmale vaatamata on üsna märgatav amplituud, eriti, kui päeval tõuseb temperatuur 0 lähedale, siis võib kahtlustada positiivset temperatuuri inversiooniukihis. Sama kehtib sageli ka siis, kui pilvekiht ulatub väga madalale (alla 150 m) või põhjustab udu, kuid siis tuleb ka muid asju arvestada ehk olukorra määramine on keerukam.

Seoses sätendava lumega võis 18. jaanuari õhtul märgata võrdlemisi haruldast optilist efekti: valgusallikate kohal tekkisid valgusambad. Need sambad olid küll väga nõrgad, sest tingimused polnud kuigi soodsad, aga siiski vaadeldavad. Muide, ka päeval võisid nad valgusallikate kohal olemas olla, aga lihtsalt need uppusid päevavalgusse (nähtuse mittetajumine ei tähenda, et seda pole!).

Kuidas siis sellised valgussambad tekivad ja milliseid tingimusi on tekkeks vaja?

Atmosfäärioptikas nimetatakse seda nähtust vertikaalseks valgussambaks valgusallika kohal. Ka päikese kohale või alla tekkivad sambad on sisuliselt need samad.

Nähtuse tekkeks on vaja üldiselt väga külma ja vaikset ilma, et õhk oleks parajal määral täidetud jääkristallidega. Pimedus on vajalik üldjuhul aga selleks, et nähtus nähtavaks muutuks. Külmas ja vaikses õhus sublimeerub veeaur aeglaselt ja tekivad korrapärased jääprismad (ebakorrapäraste puhul nähtust ei teki). Tuulevaikuses saavad need jääkristallid orienteeruda korrapäraselt, sest tuulise ilmaga on õhk üsna turbulente ja prismad paisatakse kaootiliseks (tekivad halod). Kõik need tingimused aga langevad kokku üsna harva. Tavaliselt on temperatuur alla -15°.

Tekkemehhanism on järgmine. Looduses on valguse peegeldajateks korrapärase kuusnurkse kujuga jääkristallid. Nende põhitahud on väga heaks peegliks. Kuna tuult ei ole, siis need jääkristallid muutuvad aegamööda üha suuremaks ja hakkavad langema, kusjuures langemisel pendeldavad need kristallide telje vertikaalsihi ümber (mingi lähendus olukorrale võiks olla paberilehe kukkuda laskmine - samuti toimub teatud liuglemine ja pendeldamine, kuid looduses on asi palju keerulisem).

Iga kristalli vertikaalnre võnketasand võib-olla erinevalt orienteeritud. Nähtus aga tekib juhul, kui peegeldunud valgus jõuab vaatleja silma. See toimub ainult selle tõttu, et jääkristalle on väga palju, st, et kui üks jääkristall enam pole sobiv valguse saatmiseks vaatleja silma, siis sobib selleks kohe kõrvalt teine jääkristall. Kõige selle tõttu tajume meieni jõudnud valguskiirte pikenduse sihil asuvat atmosfääriosa heledamana ja näemegi valgussammast.

Kiirte tee on määratud kahekordse peegeldumisena sobivalt orienteeritud äärekristallide pindadelt: esimene peegeldus toimub alati madalam ja alles teise, kõrgemal tekkiva peegelduse toimel jõuab valgus vaatlejani. 18. jaanuari õhtul oli ilm ilmselt liiga soe - jääkristalle tekkis aeglase sublimatsiooni tõttu vähe, kuid need vähesedki said tuulevaikuse tõttu sobivalt orienteeruda, et nõrgalt nähtust esile kutsuda.

Äikese võimalikkus konvektsioonivooludeta

Korduvalt on üles kerkinud küsimus, kas äike kaasneb tingimata konvektsiooniga või mõnel juhul võib tekkida ka õhumasside horsiontaalsest hõõrdumisest. Eraldi juhtum on äike lumetormis, kus säde võib tekkida lumehelveste purunemisest (Lenardi efekt) ja nende omavahelistest ja tuulhõõrdumisest. See juhtum ei kuulu antud küsimuse kompetentsi.

Küsimuse järgi võiks teoreetiliselt selline äike tekkida suurtes kihpilvede massis, sest esiteks võib kihtpilve koguneda väga suur elektrilaeng ja teiseks võib laeng kujunenda frontaalpindade hõõrde tõttu, kusjuures frontaaltasapind võib toimida isoleerijana ja nii see laeng koguneb. Senimaani ei ole osanud teadlased minu küsimuse peale kindlalt öelda, kas selline juhtum esineb looduses või mitte. Mõned on sellesuunalisedki kaalutlused kindlalt ümber lüknud, viidates, et konvektsioonivoolud võivad tekkida ka kihtpilvemassi sees. Seda kindlasti, aga ikkagi, kui pole tõestatud vastupidist, ei saa välistada muid võimalusi.

Lennundusele võib ettenägematu elektriseerumine või sellega kaasnevad nähtused olla ohtlikud. Uuematele lennukitüüpidele vast mitte nii, küll aga vanematele ja ega keegi neid ju kohe kasutusest kõrvalda, kui leitakse ja valmistatakse mõni parem mudel. Seega on küsimus kindlasti ka praktilise väärtusega, mitte ainult teoreetiline. Sellega on senimaani kõik nõustunud.

Satelliidipilte analüüsides ja muid tegureid, olgu siis selleks Showalteri indeks või sünoptiline tagataust, hakkavad silma just sellised juhtumid, kui selgesti on näha tavaline kihtpilvemass, aga mille mõjusfääris on registreeritud äikest (kõik juhtumid on muidugi olnud nõrgad), enamasti on kaasnenud ka üsna suur sajuhulk, kuid sageli mitte suur intensiivsus.

Alternatiivne lahend küsimusele ongi lihtsalt see, et kihtpilves asuvad kas maskeeritud rünksajupilved (viimati 4. augustil Eestis) või on konvektsioonivoolud kihtpilvemassi sees. Sel juhul on meil tegemist äikesega rünksajupilvedeta, mis on samuti üsna tähelepanuväärne olukord (või kas on, oleneb, kuidas rünksajupilvi defineerime, millise tunnuse võtame tuumikuks, kas konv. voolud või morfoloogilised või kujunemise iseärasused)

Küsimust on keeruline lahendada, sest ilmselt oleks vaja kas füüsiliselt kohal olla ja mõõtmisi teha või tuleb kasutada kallist tehnikat. Mingit infot võivad ju anda ka sajumustrid ja pilvede välianalüüs, ent see ei ole väga usaldusväärne (eriti, kui on vaja ainult konv. voolude olemasolu kindlaks teha, kuid mingit morfoloogiliselt rünksajupilve ei ole tekkinud).

Keeristormiprobleem

Saaremaal olles kerkis esile keeristormiprobleem (õigemini keeristuulte). Mida mõista keeristormi ja tema sugulaste all? Kas tegemist on rangelt võttes ühtse nähtusega või on siiski reaalselt olemas ka keeristormide (või keeristuulte?) liigid?

Üks samuti ilmastikku kaua uurinud kaaslane põhjendas oma keeristuulte ühtsusteooriat sellega, et tegemist on nähtustega, millel on üks ja sama füüsikaline tagapõhi: temp. kontrastid (ja muud tegurid) põhjustavad keeristuuli. Samuti kaitses ta ettepanekut, et kõiki vesipüksi, trombe jne tuleb tähistada ühtse mõistega (tornaado või tromb) ja kõik muud sõnad unustada.

Tegelikult tundub, et tegemist on siiski kompleksse nähtusega ja tekkepõhjused võivad varieeruda (kõikide keeristuulte täpseid tekkepõhjusi pole siiski teada ja hetkel on olemas lihtsalt veenvad teooriad, mitte aga päris faktid või seadused). Selle kasuks (õigustus klassifitseerimisele) on mitmesuguseid tõendeid.

Võrdleme näiteks tornaadot ja tavalist väikest tuulekeerist. Tornaado on seotud äikesepilvega, ta kasvab tingimata ülalt alla ja liigub juhtvoolu suunas (iseasi, et alumine osa võib-olla väga liikuv), samuti on tornaado enamasti üsna võimas nähtus ja pikema elueaga.

Tolmukeeris tekib rahuliku vaikse (sageli päikeselise ja sooja) ilmaga, liigub täiesti iseseisvalt, kasvab alati alt üles ning vähemtähtsad on tõsiasjad, et ta eluiga on lühike ja energia väike.

Tuulekeerise tekkepõhjustest võib nimetada järgmisi asjaolusid: tulekahju, muutlik või tuulenihkeline õhuvool (kohtuvad erisuunalised; muide, USAs on tekkinud teooria, et mõned tornaadod või tuulekeerised tekivad või vähemalt tekkimist soodustab asjaolu, et kiirteedel on sageli haljasala, kus kohtuvad sõidukite tekitatud erisuunalised õhuvoolud. Kontrollimise jmt kohta ei oska midagi täpsemat öelda.), aluspinna tugev soojenemine, takistused õhuvooludel (sageli mõnes nurgataguses majade vahel on keeriseid).

Tornaado tekkepõhjused on ilmselt mastaapsemad, olles seotud kõigepealt kontrastsete õhumasside kokkupõrkealaga, turbulentsi ning tugevate laskuvate ja tõusvate õhuvoolude süsteemiga. Oluline on, et esineks tsentraalne õhuvool.

Samuti võib videosid analüüsides märgata, et vesipükse ja tornaadosid põhjustavad pilved ei sarnane omavahel kuigi palju. Sageli on vesipüksi põhjustav pilv tasase alusega ning puuduvad sademed ja äike, kuid tornaado puhul on pilv kobrutav, madala servaga, palju äikest jne (justnagu oleks vesipüksi energiaallikas sisemine, kohalik, aga tornaadol välimine). Oluline on veel see, et vesipüks tekib vee, tornaado aga maismaa kohal. Märgata võib sageli, et kui vesipüks jõuab maismaale, laguneb ta kohe (http://www.youtube.com/watch?v=DRybHOPb6oM). Arvatavasti on selle peamiseks põhjuseks temp. erinevuste vähenemine ja energiat ei tule enam soojast veest juurde, muidugi ka maismaa suurem hõõrdetegur. Siiski on teada juhtumeid, kui arvatav vesipüks hoopiski tugevneb või vähemalt säilitab oma tugevuse, kui ta maabub (Miamis, aga aasta kahjuks ei meenu). See tähendab, et mõned vesipüksid on tornaadod, aga ilmselt mitte vastupidi, kui me siiski klassifitseerime/lahterdame neid nähtusi !? Võib-olla on tähtsust sellelgi, et vesipükse tekib sageli mitu, tornaadosid aga üks.

Inglise keeles tehakse vahet nn hea ilma ja halva ilma vesipüksidel. Hea ilma vesipüks laguneb, kuid halva ilma oma mitte, kui ta maabub. Samuti võib vahel kirjanduses kohata sellist kirjeldust, et tornaado ületas jõe või järve vesipüksina, kuid kui me lähtume ikkagi tekketingimustest, kuidas saab siis ühel hetkel rääkida tornaado asemel vesipüksist?

Seega tõendid näitavad justkui, et keeristuuli tasub siiski klassifitseerida kuidagi, ent kuidas suhtuda ettepanekusse, et vahet teha äärmisel juhul ainult tolmukeeriste ja nn atmosfäärikeeriste (vesi-ja maapüks, tornaado) vahel.

Ka nn maapüksi mõiste võib osutuda lähemal uurimisel kahtlaseks või segadusttekitavaks. Mingisugune definitsioon inglisekeelses kirjanduses on siiski olemas.

Paralleele on teinekord ohtlik tuua, aga tundub, et see küsimus sarnaneb ühele teisele küsimusele: kas on õigustatud inimeste jagamine tüüpideks (ükskõik siis millisteks)? Ühest küljest on tegemist ühtse bioloogilise liigiga, ent ometigi on olemas ju rassid, iseloomutüübid jpm. Vististi on midagi sarnast ka keeristuultega.