Alates 2001. aastast toimuvad enamasti igal aastal ilmahuviliste kokkutulekud. Kokkutulekutele pani aluse Ilmar Tiismaa ja see toimus Pärnumaal Lõpel. Ilmar Tiismaa on Pärnumaa loodusvaatleja ja ilmatark. On avaldanud artikleid meedias, kuid viimasel ajal pole temast enam eriti midagi kuulda olnud ja ei osalenud ta ka äsjaolnud kokkutulekul. Esimesel kokkutulekul osales umbes 100 inimest. Ka mitmed hilisemad on olnud väga rahvarohked.
See kord oli esimene kokkutulek, kus ma viibisin. Tavaliselt saab kokkutulekutest infot Maalehe ilmaveerul. Seekord toimus see siis 2. augustil Tartus. Niipalju, kui inimestega olen rääkinud, ei ole asukohad eriti soodsad olnud, kuid asukoht on varieerunud ja tulekuga oleks niikuinii probleeme, ükskõik, kus ta siis ka ei toimuks. See kokkutulek paistis silma oma väheste osalejate arvu poolest (neid oli 10 ja 15 vahel, varasemad olid niisiis tunduvalt arvukama osalejaskonnaga).
Päevakava oli üldiselt järgmine. Jõgeva ilmahuvikeskuselt oli stendiettekanded. Maalehe ilmatark Liisu Raplamaalt pajatas oma kogemustest ilma ennustamisel ning kutsus selle üle arutlema. Esines ka Võrumaa ilmatark Enno Kalde, loodusgeograafia dotsent Jaak Jaagus (rääkis Eesti kliima arengusuundadest) ning muidugi agrometeoroloogid Laine Keppart ja Helle Raudsepp Jõgevalt, kes analüüsisid eelmise aasta ilma omapära ning tutvustavad Võrumaa mikrokliimat (,mis on äärmiselt huvitav, ent polnud üldse aega süveneda). Püüti arendada ka mingit vestlusringi, mis õnnestus kõige enam Peep Taimla kritiseerimise hetkel, mis tegi nalja, sest toodi välja mitmesuguseid kentsakaid väljendeid, mida ta kasutab. Muidugi on need ebatäpsed, aga nagu P. Taimla on mõnes intervjuus vihjanud, on tema jutt nn rahvapärane ja lihtsustatud, et mitte vaatajaid-kuulajaid koormata.
Kogu üritus lõppes nn ekskursiooniga Emajõe äärde, kus näidati, kuidas jõe veetaset mõõdetakse. Seda osa juhtis ja seletas EMHI Tartu hüdroloogiajaama juhataja Ene Raudpuu (teemaks olid hüdroloogilised mõõtmised).
Nagu alati, nappis seegi kord aega stendidega tutvumiseks, seega pildistasin neid. Need pakkusid küll üsna huvitavat infot, kuid kogu päev ei andnud muud huvitavat, kui et selgus, mida need kokkutulekut endast kujutavad. Rõõm oli näha, et on siiski olemas ka päris noori ilmahuvilisi, üks neist oli sealgi (12-aastat vana, sai juhiseid Helle Raudsepalt ilma vaatlemiseks ja andmete saatmiseks Jõgeva ilmahuvikeskusesse, kahjuks nimi ei meenu, sest liiga põgus tutvus). Mul on 1998. aastast peaaegu pidev andmerida olemas, kuid seoses ülikooli minekuga ja Tartusse kolimisega ei saa ise vaatlusi jätkata ja neid saata Jõgevale. Ka järglase leidmine on väga keerukas, sest siiani ei ole keegi proove läbinud (panen inimesed proovile, kas nad sobivad objektiivseteks ja kannatlikeks vaatlejataks või mitte; nädal või paar saadakse hakkama, ent mitmed kuud vaatlusi on liiast).
Seal viibides tekkis tunne, et üritus hakkab lähenema oma lõpule, kuid mida veavad edasi oma ala tõelised entusiastid. Ehkki varem pole viibinud sellistel üritustel, selgus, nagu juba mainitud, et varasemad kokkutulekud on olnud palju rahvarikkamad ja elavama aruteluga. Väga keerukas on nende inimestega koostööd alustada, sest ehkki tegemist on entusiastidega, on igaüks väljas ikkagi oma huvide eest, kuid minu meelest tuleb edu ikkagi siis, kui jõud ühendatakse, tehakse koostööd ja eesmärgiks on laiem huvitegevus, projekt vms, aga selline eraldi tegutsemine (seda on raske mõista, kes asja sees pole, umbes stiilis, et koostöö on küll olemas, aga midagi on puudu) on siiski takistuseks.
Pettumust üritus ei valmistanud, kuid ei kiida ka. Järgmine toimub arvatavasti Vadim Želnini aastapäeva tähistamise vaimus, seega veebruari- või märtsikuus.
Stendiettekanded
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar