Selleks päevaks lubati kaht huvitavat sündmust. Ilmaennustus seadis päikesevarjutuse vaatamise ohtu, kuid olukord kujunes selles suhtes soodsalt.
Ilm 1. augustil
31. juulil oli Rootsis ja Põhja-Soomes väga palju äikest, kusjuures Rootsi äikesed liikusid Eesti suunas, aga need hääbusid siiski. Alles jäi pilvemass, mis jõudis umbes kl 4 hommikul Tallinnasse. Väga palju oli Ac castellanuseid ja pikki pilveribasid, mis ennustavad üldiselt 6-12 tunni pärast äikest.
Pilvemass kattis põhiliselt Lääne-Eesti ja liikus ida-kagu poole. Kohati sadas ka hoovihma, kuid äikest selles polnud. Mõnel pool Lõuna-Eestis nurjas see pilvemass ka varjutuse vaatlemise.
Ennelõuna oli peaaegu selge, ainult kaugel lõunas oli näha eemalduvat pilvemassi ning läänes ja edelas tekkisid vähearenenud suitsjad pilverüngad. Need ei seganud vaatlust.
Lõuna paiku ilmus põhjataevasse taas ridamisi castellanuseid, kuid need ei ulatunud eriti üle Soome lahel. Põhjas ja eriti kirdes hakkasid arenema võimsad rüngad, kuid need ei jõudnud üle lahe. Enamik neist muutus tugevateks rünksajupilvedeks, samal ajal hajusid castellanused.
Kl 14 tekkis edelasse järsku vähearenenud rüngast võimas pilvetorn. Siis muutusid ka teised rünkpilved suuremateks, tekkis tõeline mäestikuefekt. Silma hakkas see, et need pilved olid pindalalt väga väikesed. Kiiresti kujunesid sajualad ja äike.
Tuul oli suhteliselt tugev ning tegemist oli ilmselt Tallinnas ühe kõige soojema päevaga sel aastal – sooja kuni 27°. Võimsad rünksajupilved, mille pindalad olid väga väikesed, taandusid kagu ja ida poole.
Umbes 15:50 tekkis ühte lõunas asuvasse rünka äike. Suurem osa välke olid eredale päikesepaistele vaatamata hästi näha. Kokku oli 8 välku, enamik said alguse tipust, kusjuures 2. välk suundus maaga paralleeselt tipust välja ja siis pea täisnurga all maa poole (kahtlemata plussvälk).
Ilm 1. augustil
31. juulil oli Rootsis ja Põhja-Soomes väga palju äikest, kusjuures Rootsi äikesed liikusid Eesti suunas, aga need hääbusid siiski. Alles jäi pilvemass, mis jõudis umbes kl 4 hommikul Tallinnasse. Väga palju oli Ac castellanuseid ja pikki pilveribasid, mis ennustavad üldiselt 6-12 tunni pärast äikest.
Pilvemass kattis põhiliselt Lääne-Eesti ja liikus ida-kagu poole. Kohati sadas ka hoovihma, kuid äikest selles polnud. Mõnel pool Lõuna-Eestis nurjas see pilvemass ka varjutuse vaatlemise.
Ennelõuna oli peaaegu selge, ainult kaugel lõunas oli näha eemalduvat pilvemassi ning läänes ja edelas tekkisid vähearenenud suitsjad pilverüngad. Need ei seganud vaatlust.
Lõuna paiku ilmus põhjataevasse taas ridamisi castellanuseid, kuid need ei ulatunud eriti üle Soome lahel. Põhjas ja eriti kirdes hakkasid arenema võimsad rüngad, kuid need ei jõudnud üle lahe. Enamik neist muutus tugevateks rünksajupilvedeks, samal ajal hajusid castellanused.
Kl 14 tekkis edelasse järsku vähearenenud rüngast võimas pilvetorn. Siis muutusid ka teised rünkpilved suuremateks, tekkis tõeline mäestikuefekt. Silma hakkas see, et need pilved olid pindalalt väga väikesed. Kiiresti kujunesid sajualad ja äike.
Tuul oli suhteliselt tugev ning tegemist oli ilmselt Tallinnas ühe kõige soojema päevaga sel aastal – sooja kuni 27°. Võimsad rünksajupilved, mille pindalad olid väga väikesed, taandusid kagu ja ida poole.
Umbes 15:50 tekkis ühte lõunas asuvasse rünka äike. Suurem osa välke olid eredale päikesepaistele vaatamata hästi näha. Kokku oli 8 välku, enamik said alguse tipust, kusjuures 2. välk suundus maaga paralleeselt tipust välja ja siis pea täisnurga all maa poole (kahtlemata plussvälk).
Kui päike loojus, siis arenes idas üks väike rünksajupilv, kusjuures üsna sageli välgutas, aga ainult pilve tipus. Kuna oli juba hämar, siis paistsid need välgud veel kaua ja nad muutsid pilve struktuuri nähtavaks. Välgud tundusid olevat kollakad (päeval sinakad), kuid see tuli ilmselt suurest kaugusest valgse hajumist õhu kolloidosakestelt. Seda äikest õnnestus filmida.
Huvitavaks läks Soome lahel, sest sinna ilmusid pikad pilveribad, mis hakkasid kõrgusesse kasvama. Enne äikest tekkisid mandlikujulised pilved, mis on äikese ettekuulutajad. Üks pilvetomp muutus peaaegu 15 minutiga äikeseks, mis on uus rekord. Välgud olid pilve tipus, kuid tekkisid aja jooksul järjest madalamal kuni viimane välk oligi pilv-maa. Kokku kestis see äike umes 20 min, siis sulas ülejäänud pilvemassiga kokku. See pilvemass lähenes, kuid tuult ega sadu ei kaasnenud. Ainult nõrk tuul pöördus läänest üle põhja itta.
Eestis oli mitmel pool rahet, suurimad tükid, milest teateid tuli, olid 1,3 cm läbimõõduga (Kohtla-Järve ümbruses; mittekinnitamata andmetel sadas kuni 2 korda suuremaid rahetükke). Jäätükid oli välimuselt väga ebakorrapärased. Haruldastematest näustest veel seda, et äikese ajal läks Kesk-ja Lõuna-Eestis ilm vaikseks ja soojaks, kuid põhja pool oli tugev tuul, mis rahunes alles õhtul.
Hommikused pikad pilveribad.
Üks esimesi võimsaid pilverünki.
Esimene pilv, mis oli jäätunud tipuga (enne seda oli ka sajualadega pilvi umbes tunni vältel, kuid tipud oli jäätumata, kihtpilve sarnased).
Tulevane äikesepilv lõunas. Kell on 15:28.
Pilvetipp idas. See kasvab läbi kiudpilveloori. Õhuvoolude kiirus oli tipu arengut jälgides umbes 33 m/s.
Umbes 20 min hiljem algas seal äike. Pilv liikus itta ja oli pildistamise hetkel lõunakagus.
Aeg-ajalt lõid võimsad välgud tipust maani.
Äikest enam polnud.
Äikesepilvede müür õhtul kagus.
Mandlikujulised pilved enne äikest. 15 min pärast oligi äike.
Öine äike Soome lahel. Pilv on maksimaalses arengufaasis.Päikesevarjutus
Päikesevarjutusi on kaht tüüpi: rõngakujuline ja täisvarjutus. 1. augusti varjutus oli oma olemuselt täisvarjutus. Huviliste korraldas mittetulundus-astronoomiaühing Ridamus vaatluse Tallinnas Linnahalli promenaadil.
Päikesevarjutus algas kl 11:46 ning maksimum oli kl 12:50. Pilvi oli vähe ja need mõjusid soodsalt, sest kui mõni pilvedest üle päikeseketta libises, siis oli võimalik varjutust vaadelda põhimõtteliselt kaitsevahenditeta.
Kõige muu hulgas võis tähele panna üht põnevat nähtust: varjutuse ajal tasus vaadata puuvarjusid, kus on palju nn päikeselaike (päike paistab läbi lehtede). Lehestik käitub camera obscura sarnaselt, moodustades ümmargused päikesekujutised maapinnale seal, kuhu valgus pääseb paistma läbi lehestikuavade. Varjutuse ajal olid need päikeselaigud aga sirbikujulised.
Eestis on järgmine võimalus täielikku päikesevarjutust jälgida alles 16. oktoobril 2126 (eelmine oli 1990. aastal veidi aega pärast päikesetõusu). Euroopas saab rõngakujulist varjutust vaadelda 2039. aastal (täisvarjutus oli 29. märtsil 2006).
Enne varjutuse algust.
Läbi ribakardina projitseeruvad päikesekettad.
Ka maapinnal oli tänu lehestule sirbid hästi näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar