Pikemalt on ülevalguva ja loodetsükloni mõistetest juttu:
http://ilm.ee/index.php?47993
http://ilm.ee/index.php?47993
Eestisse saabus Atlandi ookeanilt üle Skandinaavia mäestiku aktiivne tsüklon. Ilm.ee-s kirjutasin nii loodetsüklonist ehk sukeldujast, mille nimi tuleb sellest, et tsüklon justkui sukelduks mandrile kui sellele vahel sarnanevale nn ülevalguvast ehk norra tsüklonist, mida võib vaadelda läänetsükloni põhjapoolse haruna. Antud juhul tundub, et sellel oli mõlema tunnuseid, kuid õigem paigutada siiski ülevalguvate tsüklonite hulka.
Tsüklon liikus loodevooluga kiiresti üle Skandinaavia Eesti poole, ise samal ajal süvenedes. 14. oktoobri õhtuks oli tsükloni kese juba Soome lahel ning seejärel suundus itta, kuid samal ajal edasine liikumine aeglustus. Keskmes langes õhurõhk 980 hPa lähedale, ilmakaarti võib näha siit: http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20101015.gif
See tsüklon tõi kaguservas üsna palju vihma, hiljem mõnele poole ka lörtsi ja lund ning Pandivere kõrgustikule kuni paarisentimeetrise lumikatte (esimene lumi sadas sel sügisel samuti Kirde-Eestis, 12. oktoobril), sest külma frondi tagalas algas intensiivne külma õhu advektsioon.
Juba aegsasti hoiatati tormi eest. Inimesed ootasid seda juba päeval, kuid siis oli tuul võrdlemisi nõrk, ajuti ka tugev, ent mitte tormine. Põhjus oli selles, et tsükloni kese liikus otse Eesti poole ja õhtupoolikul jäime keskme lähedal olevasse nõrgema tuule tsooni. Õhtul, kui kese hakkas eemalduma, tugevnes ka tuul ja maksimum saabus 15. oktoobri öösel, kui Pakril mõõdeti tuule tugevuseks 29,5 ja Vilsandil 28,7 m/s. Päris torm jäigi saartele ja rannikualadele, eriti looderannikule, sisemaa pääses seekord tormist. Mõõdetud suurimaid tuulekiiruseid näeb: http://www.emhi.ee/index.php?ide=2&shownews=272.
Mõnikord tekib kiiresti süvenevates parasvöötme tsüklonites maksimaalse arenguni jõudes selgema taevaga ala. Vahel meenutab see isegi orkaani silma, mille ümbruses puhuvad orkaanitugevusega tuuled ja võib kõvasti sadada. Ilmakaardil saab joonistada siis tagasikaarduva sooja frondi. Väga intensiivsetes tsüklonites tekib maapinnalähedane "soe südamik" (inglise keeles warm-core). Seal on jälgitav ka konvektsioon. See nähtus on seotud varjatud soojuse vabanemisega veeauru kondenseerumisel. Eestikeelset terminit pole, kuid inglise keeles nimetatakse seda protsessi ja nähtust warm seclusion. Kõnealuses loodetsüklonis toimus areng samuti sinnapoole. Päeval võis satelliidipiltidelt näha, et keskme ümbruses oli konvektsioonipilvi, siis selgema taevaga riba ja tsükloni välimises osas ulatuslikud frontidega seotud pilvemassid.
Järgnevalt paar satelliidipilti
(http://www.sat24.com/homepage.aspx?html=zoom&xas=434&yas=67)
sellest tsüklonist ja pilvedest:
Näha on väljaarenenud tsüklonile iseloomulik pilvespiraal, kuid ka konvektsioon ja hõredam pilvisus otse keskel.
Lähivaade tsüklonile. Pildil on kohalik aeg.
See tsüklon tõi kaguservas üsna palju vihma, hiljem mõnele poole ka lörtsi ja lund ning Pandivere kõrgustikule kuni paarisentimeetrise lumikatte (esimene lumi sadas sel sügisel samuti Kirde-Eestis, 12. oktoobril), sest külma frondi tagalas algas intensiivne külma õhu advektsioon.
Juba aegsasti hoiatati tormi eest. Inimesed ootasid seda juba päeval, kuid siis oli tuul võrdlemisi nõrk, ajuti ka tugev, ent mitte tormine. Põhjus oli selles, et tsükloni kese liikus otse Eesti poole ja õhtupoolikul jäime keskme lähedal olevasse nõrgema tuule tsooni. Õhtul, kui kese hakkas eemalduma, tugevnes ka tuul ja maksimum saabus 15. oktoobri öösel, kui Pakril mõõdeti tuule tugevuseks 29,5 ja Vilsandil 28,7 m/s. Päris torm jäigi saartele ja rannikualadele, eriti looderannikule, sisemaa pääses seekord tormist. Mõõdetud suurimaid tuulekiiruseid näeb: http://www.emhi.ee/index.php?ide=2&shownews=272.
Mõnikord tekib kiiresti süvenevates parasvöötme tsüklonites maksimaalse arenguni jõudes selgema taevaga ala. Vahel meenutab see isegi orkaani silma, mille ümbruses puhuvad orkaanitugevusega tuuled ja võib kõvasti sadada. Ilmakaardil saab joonistada siis tagasikaarduva sooja frondi. Väga intensiivsetes tsüklonites tekib maapinnalähedane "soe südamik" (inglise keeles warm-core). Seal on jälgitav ka konvektsioon. See nähtus on seotud varjatud soojuse vabanemisega veeauru kondenseerumisel. Eestikeelset terminit pole, kuid inglise keeles nimetatakse seda protsessi ja nähtust warm seclusion. Kõnealuses loodetsüklonis toimus areng samuti sinnapoole. Päeval võis satelliidipiltidelt näha, et keskme ümbruses oli konvektsioonipilvi, siis selgema taevaga riba ja tsükloni välimises osas ulatuslikud frontidega seotud pilvemassid.
Järgnevalt paar satelliidipilti
(http://www.sat24.com/homepage.aspx?html=zoom&xas=434&yas=67)
sellest tsüklonist ja pilvedest:
Näha on väljaarenenud tsüklonile iseloomulik pilvespiraal, kuid ka konvektsioon ja hõredam pilvisus otse keskel.
Lähivaade tsüklonile. Pildil on kohalik aeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar