Lahe õhtu mõningate mööndustega

15. augusti õhtul otsustasin koos sümpaatsete inimestega minna koopaid vaatama. Kuna ma olen seal harjunud käima, ei tundunud see midagi tõsist ja ma ei hoiatanud, et seal on niiske, savine jne.

Mis siis ikka, õhtu jõudis kätte ja kui väikese asukohasegaduse olime ära klaarinud, asusime teele. Jõudmine sujus peaaegu viperusteta nagu ka esimeste koobaste külastus. Koopas, mis oli kõige looduslikum ja ohtlikum, läks üht-teist pisut valesti. Ühes kitsaskohas oli paar inimest ohus, kuid kõik läks õnneks, mille üle ka rõõmustasin. Tõsi küll, seda tõlgendati veidi valesti, aga jätan asjaosaliste enda otsustada, mida nad asjast arvavad ja koha peal midagi selgitama polnud mõtet hakkama. Viimaks jõudsime välja ja kõik olid suuremas või vähemas osas määrdunud ning hakkasime hilja peale jääma.

Selgus veel üks kurb tõsiasi: kellegi oli üks väärtuslik ese kadunud. Kõige hullem on see, et ilmselt seda üles ei leia: pole täpne kadumiskoht teada, võis kuhugi prakku kukkuda jne. See tõi mu mõtte juurde, et ehk polnudki õige inimesi sinna vedada, mis sest, et oli huvitav. Tagasiteel saime end puhastada ka ühes puhtas ojakeses. Bussipeatusse jõudes olime väsinud, hilja peale jäänud, muretseti, mida kodus öeldakse jne, ehk teisiti öeldes, tuju polnud kiita. Seetõttu muretsesin jälle mõtte õigsuse üle, kuid lõppude lõpuks oldi üsna üksmeelel, et oli lahe ja huvitav mõte. Seetõttu need väikesed viperused muutusid tühisteks ja oluline on, et meeldis ja aeg polnud maha visatud ja mis kõige tähtsam, kõik jäid õnneks terveks.

Ma ise leian, et on vaja otsida eset, ehk leian. Parim oleks see üles leida, kuid kui käin vähemalt otsimas, annab see mõningase hingerahu tagasi. Lõpetuseks veel üks märkus, mille mainimist pean oluliseks: sõbra käesurumine, mis lisas õhtusse hulga positiivsust. Ka pisiasjade üle tuleb rõõmu tunda!