31. juulil oli Eestis märkimisväärselt halb ilm, mis väärib pikemat tutvustust.
Juba paar päeva enne nimetatud kuupäeva hakkas Kesk-Euroopast meie poole liikuma järjest süvenev tsüklon. Tsükloni kese läks üle Lääne-Eesti, kui ta oli oma maksimaalses arngustaadiumis (õhurõhk keskmes suve kohta haruldaselt madal: 740 mmHg). Edasi liikus madalrõhkkond Soome kohale ja hakkas hääbuma.
30. juulil kattus taevas järjest tihedamate kihtpilvedega, hommikune konvektsioon vähenes ja lakkas õhtuks hoopiski. Tuulevaikuses hakkas vihma sadama, mis polnud kuigi tugev. Vahelduva eduga jätkus sadu hommikuni.
31. juuli hommikul muutus sadu hootisemaks ja tugevamaks. Paduvihmast jäi asi siiski kaugele. Sajuga kaasnes ka puhanguline läänetuul. Tähelepanelikumad nägid, et pilved polnud sugugi ühtlased, vaid mida õhtu poole, seda rünklikumad. Päris õhtul jäi tuul nõrgemaks, sadu lakkas ja tsüklon päädis äikesega poole 11 ajal õhtul. Äike oli Tallinnast põhja pool ning merel. Sadu ei kaasnenud. Järgmine päev oli märksa rahulikum ja kenade pilvemaastikega taevas.
Mõned pildid sellest mälestusväärsest päevast
Veetuisk koduaknast
Vihmapiserdus asfaltil
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar