Kirjanikud äikesest

Äike kui ilus ja suurejooneline ilmastikunähtus pole ka kirjanikke külmaks jätnud. Toon tsitaate, kuidas saab äikest kirjeldada.

1) "Aias lõi tuulehoog administraatorile näkku ja puistas ta silmad liiva täis, nagu tahtes teed tõkestada, nagu hoiatades. Teisel korrusel prantsatas aken kinni, äärepealt oleksid klaasid kildudeks lennanud, vahtrate ja pärnade ladvad kohisesid ärevalt. Läks pimedamaks ja jahedamaks. Administraator pühkis silmi ja nägi, et Moskva peale vajub madal, alt kollast karva äikesepilv. Kauguses kõmises kõu./---/

Äike möllas mis hirmus: kogu tänav lainetas, vesi kobrutas vihmapiiskadest, voolas kohisedes ja unnates kanalisatsioonikaevudesse, katustelt pahisesid veejoad vihmaveetorudest otse kõnniteelem kangialustest sööstsid välja vahused vood./---/

Männimets jõe vastaskaldal, mida alles tund aega tagasi valgustas hele maipäike, oli halli hämusse sulanud ja kadunud. Akna taga laotus lausvihma kangas. Pilvedes süttisid hõõguvad niidid, taevas näis pragunevat, haigetuba täitis hirmuäratav värelev valgus."

2) "Miski uhkas endisele maksukogujale näkku, miski sahises tema jalgade ees. Uhkas veel kord ja siis, kui Leevi silmad lahti tegi, nägi ta, et kogu maailm on kas tema sajatuste mõjul või mingil muul põhjusel muutunud. Päike oli kadunud, jõudmata mereni, kuhu ta igal õhtul vajus. Neelanud päikese, kerkis läänetaevasse, vääramatu nagu saatus, äikesepilv, mille servad juba kobrutasid valges vahus ja must suitsune laam kumas kollakalt. Pilv mürises ja aeg-ajalt sähvatasid temast välja tulekeeled. Jaffa teel, Hioni viljatus orus, palverändurite telkide kohal keerutas äkki tõusnud tuul tolmusambaid. Leevi jäi vait, püüdes mõistatada, kas äike, mis kohe jõuab Jeršalaimi kohale, võib kuidagi muuta õnnetu Ješua saatust./---/

Vihmavaling vallandus äkitselt ja tabas tsentuuriaid poolele teel mäest alla. Vihma kallas nii hirmsasti, et allajooksvatele sõduritele kihutasid järele mässavad veejoad./---/"

M. Bulgakov ("Meister ja Margarita")

[Täiendan varsti, kui on rohkem aega...]