Kalastamas

21. augusti õhtuks ja ööks pakuti mulle kalastamisvõimalust. Mul puudusid erilised kogemused, kuid mõtlesin, miks mitte.

Nii ma läksingi õhtul Piritale. Hilinesin küll veidi, seda ootamatu võimaluse pärast õppesõitu teha. Sõit ei läinud küll eriti hästi, aga ega tuju seetõttu veel kehv olnud. Üks põhjusi, miks ma mõttega kaasa läksin, oli võimalus tutvuda uue inimesega, kes oli USAst tagasi tulnud ja pidasin seda huvitavaks võimaluseks.

Õhtu ja öö jooksul ei juhtunud midagi. Tuli kergelt vihma, taevas selgines, kuid tuul jäi. Oli väga soe ja äärmiselt niiske. Soojusest vaatamatu kippus kergelt jahe olema, ikkagi juba ju augusti lõpp. Lõpuks kippus ka uni ja igavus ligi. Tegin paar jalutuskäiku nii igavuse kui une peletamiseks. Esimene oli jõe lähte poole, teine (u kl 3 ajal öösel) muulile. Enne seda püüdsin teha väikese uinaku, mis kõva aluse tõttu ei tulnud välja. Tekkinud oli udu. Tagasi jõudes nägin, et kala oli näkanud ja huvi tõusis. Igavus ja uni olid kadunud.

Kalasaak tuli ootamatult vara ning oli päris hea, minu lahkumiseks kolm üle 1 kg kokre. Viimaks hakkas valgeks minema, udu püsis. Uue inimesega olin ka natuke üht-teist huvitavat saanud rääkida ja mulle jättis ta positiivse mulje. Kuigi vahepeal, muulil olles, mõtlesin korraks, kas tasus see ajaviitmine ära, jõudsin varahommikul lahkudes järeldusele, et küllaga. Miks mitte teha teinekordki midagi sarnast.