esmaspäev, 22. veebruar 2010

Tuisk 19.2.2010

19. veebruaril liikus üle Eesti sadu ja tuisk, mis olid mõnel pool üsna tugevad, kuid mitte pikaajalised. Ka Tartu sai oma osa. Sealjuures oli sadu ja tuisk kahes osas. Esimene oli paksude pilvedega, mõõduka tuulega ja nõrga või mõõduka tugevusega sajuga, kusjuures saju intensiivsus varieerus. Segamini oli nii peeneid kui suuri lumehelbeid, sealjuures jääkristallide valik oli eriti mitmekesine (vaevata võis leida umbes 20 erinevat tüüpi ja vormi).
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Lõuna paiku sadu nõrgenes ja muutus peenemaks. See väga kaua ei kestnud, vaid siis hakkas langema suuri lumehelbeid ning sadu tihenes. Tuul tugevnes. Saju ja tuisu tihenemine:
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Kui tuisk oli haripunktis, ilmus läbi pilvekihi nähtavale päikeseketas. See oli märk frondi möödumisest:
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Lumehelbed muutusid kiiresti peenemaks, sadu hõrenes tasapisi kuni peaaegu lakkas. Pärastlõunal siiski sadas veel mõnda aega justkui nõrgema hoona veel lund, kuid see enam ei lisanud oluliselt sadanud lumele juurde.
Tähelepanekud näitavad, et pärast nn puhtaid fronte (soe ja külm) võib taevas selgineda, eriti pärast külma fronti, sest inversioon kaob ning lumesadu on laiem, kui oklusioonifrontide puhul. Viimast võib seletada puhaste frontide suurema niiskusevaruga või suurema niiskuse väljakondenseerumisega. Pärast sooja fronti, kui üldse, on selginemine, mida juhtub rohkem soojal aastaajal, ajutine, sest niiskust on palju ja inversioon tugevneb. Loomulikult ei ole alati nii, nagu kirjeldatud, kuid selline suundumus näib olevat. 20. veebruari lumesadu ja tuisk oli üsna peene lumega (lumekristallide valik oli enamasti kesine ja ilusaid korrapäraseid kristalle eriti polnudki), sest (niivõrd kuivõrd) frondid olid okludeerunud.

Kommentaare ei ole: