13. detsembril 2009 külmenes ilm märgatavalt. Pikaajalisest keskmisest soojem ilm muutus normist märksa külmemaks ilmaks. Järsu jahenemise põhjustas arktilise õhumassi sissetung kirdest. Seda võimaldas läänevoolu oluline nõrgenemine ning lõpuks selle täielik lakkamine (vt üleeelmist postitust - isegi Atlandi ookesanil kadus läänevool, asendudes meridionaalse õhuvooluga, mis kandis Islandini lähisroopilistelt laiustelt väga sooja õhku). Seda võime näha EMHI ilmakaardilt: 
Isobaarid paiknevad Atlandil enam-vähem meridionaalselt. Tsüklonid liiguvad põhjast lõunasse. Läänevool on lakanud.
.
.
Praegune olukord on sarnane 2006. aasta jaanuariga, kui samamoodi liikus kirdest üle Eesti arktiline õhumass. Tol korral oli õhumass külmem ja selle liikumine oli agressiivsem. Temperaturr langes üsna paljudes kohtades alla -30°C. Helsinkis sadas aga kõvasti lund (tuul oli idast või idakagust, hiljem rohkem kagust), isegi mitukümmen cm-t ja temperatuur eriti alla -10°C ei langenud (järveefekt).
Nähtavus on arktilises ja antarktilises õhumassis maailma parim - vahel täheldatakse nähtavust üle 100 km, sest aerosoole on äärmiselt vähe. Aerosoolid aga piiravad nähtavust. Kui neid üldse poleks, siis oleks nähtavus umbes 200 km. Ka saabunud õhumassis on nähtavus kindlasti 70 km ümber, võib-olla palju enamgi, kahjuks on see nähtavuse mõõteriistade (näiteks transmissomeeter) skaalast väljas. Ka EMHI ei näita üle 50 km nähtvust mõõteriistade piirangu tõttu.
Väga külm ilm (kuni -10 kraadine temperatuurianomaalia) püsib umbes nädalapäevad. Muidu võiks ju olla praegune olukord peaaegu püsiv, kuid siin astub mängu nn järveefekt. See seisneb selles, et kui sooja vee kohal on väga külm õhk, siis tekivad pilved ja sademed. Järveefekt on märkimisväärne siis, kui vee ja õhu temperatuutride vahe on vähemalt 8°. Kuna veetemperatuur on positiivne, kuid õhus külma üle 10°, siis peaksid tingimused väga soodsad olema. Tõepoolest, Soome lahel ongi tekkinud korralikud lumepilved:
Kujutis: http://testbed.fmi.fi/
.
.
Kuna õhuvool tasapisi pöördub ja on varsti kagust ja lõunast, saavad lumest osa soomlased. Maailmakuulus järveeefektide piirkond on Suur Järvistu Põhja-Ameerias. Järveeefekt võib tipneda madalrõhkkonna moodustumisega avamerel (ka praegu on selleks Läänemerel võimalused) või äärmisel juhul orkaanisarnase moodustisena (Põhja-Jäämerel). Viimase eluiga ei ületa tavaliselt 36 tundi. Sel võib-olla silm ja silma ümbruses tugev konvektsioon, kust langevad uskumatud võimsad lumehood - inimese hingamine võib-olla raskendatud või võimatu (meremeeste kirjelduste järgi). Muidugi kaasnevad sellega vahel orkaanituuled, vahel piirdub asi kõigest lumetormiga. Neid nimetetakse ka Arktika orkaanideks. Silma läheduses võib-olla ka sädelahendusi, kuid see pole äike meie tavalises mõistes.
Külma ilma võib murda mingil hetkel Läänemerel tekkiv tsüklon (mis on järveefekti võimendatud variant). EMHI järgi juhtub see 20. detsembri paiku. Lõpetuseks õhmasside temperatuurikaart (http://www.wetterzentrale.de/pics/Rtavn002.html)
:
:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar