26. juuli varahommikul 2010. a. kihutas üle Eesti metsik äike. Süsteemi kiirus ulatus 90-100 km/h. Endine juhtiv sünoptik Merike Merilain nimetas seda äikesekuningaks, millest sain inspiratsiooni mõiste pagikuningas välja mõtlemiseks. Pilte ja lühike kommentaar: http://www.ilm.ee/?47681
Kuvatud on postitused sildiga Äikese meenutused. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Äikese meenutused. Kuva kõik postitused
neljapäev, 26. juuli 2012
esmaspäev, 16. juuli 2012
Taas on, mida meenutada
Täpselt 2 a tagasi, 15. juulil, oli Tallinnas 33°C ja sadas üle 50 mm vihma, sellest fotod all. 11 aastat tagasi möllasid ägedad äikesed, lõpus link tehnilisemale ülevaatele: http://ilm.ee/?510441
teisipäev, 3. juuli 2012
4. juulil on suure suvetormi aastapäev
Täpselt 10 a tagasi kihutas üle Lääne-Eesti suuri purustusi põhjustanud suvetorm. Seda tasub meenutada.
Seda tormi on peetud Eestis ka derecho-kandidaadiks, kuid lähem uurimine näitab, et see pole õigustatud. Siiski, Lääne-Eesti kohal intensiivsus küll vastas pagikuningale ehk derechole, kuid selle kriteeriumid hõlmavad muuhulgas ka kahjustuste mahtu, eluea ja teekonna pikkust, nii et võib vaadelda pigem kui derecho lõiguna. Puid võttis see suvetorm kõvasti maha mõlemal pool Haapsalu maanteed ja Keilasse jõudes lõhkus kirikutorni.
Meenutus sellest on antud siin: http://www.ilm.ee/?510399 ja juhtumianalüüs: http://ilm.ee/kola/pildid/jyri/ (fail 4. ja 5.7.2002 suvet..>).
reede, 20. aprill 2012
Meenutus 2005. aasta 11. aprillist
(üks ammune juhtum vahepalaks)
See päev oli aprilli kohta üsna iseäralik. Milles see seisnes, selgub järgnevast meenutusest.
Päev oli täiesti pilvitu, säravalt päikesepaisteline ja sinise taevaga. Hommik oli üsna jahe, paljudes kohtades oli temperatuur veidi alla nulli, kuid ega ta hommiku jooksul kuigi palju ka üle nulli tõusnud. Seega soojuse poolest üpris keskmine aprillipäev.
EMHI andmetel oli siiski juba hommikul mõnel pool Eestis rünksajupilvi ja üldiselt ei olnud taevas sugugi pilvitu. Tallinnas oli siiski selge. Õhurõhk langes mõõduka kiirusega, kuid Lääne-ja Loode-Eestis üsna kiiresti.
Ennelõunal tekkis mandri kohal lillkapsakujulisi rünkpilvi, mis muutusid aja jooksul suuremaks ja ei minetanud kobrutavat välimust. Kuna tuul oli läänest ja pilvedki liikusid edelaläänest ida-kirde suunas, siis esialgu Tallinnasse ükski pilv ei jõudnud.
Siiski tekkis keskpäeval konvektsioonipilvi juba nii intensiivselt, et mõni pilveserv siiski riivas ja sadas ainult lumekruupe. Sooja oli päikesepaistele vaatamata ainult 5ºC. Taevas olid enamik rünkpilvedest muutunud rünksajupilvedeks ja mõnel pool oli äikest. Pilvedes sadas hooti peamiselt lumekruupe ja rahet. Oli üsna tuuline.
Õhtupoolikul hakkas taevas ka Tallinnas tihenema, kuid loode poolt. Eemalasuvad pilved olid samuti rünklikud. Õhtuks jõudsid need Tallinnasse. Vaatepilt oli huvipakkuv – oli näha lainelist või isegi mügarlikku aluspinnaga tumedat pilveserva, ent see tundus üsna kõrgel olevat, nagu umbes tihe kõrgkihtpilv, samuti ei olnud kuskil madalaid pilvi näha (jättes konvektsioonipilved mandri kohal kõrvale). Üldse meenutas pilvemassiiv lihtsalt tihedat kõrgkihtpilve või kihtsajupilve, kuid esialgu sademeid polnud ja oli üsna tume. Ometi põhjustas see äikest ja hiljem ka tugeva vihmahoo. Järgmise päeva Päevalehes oli sellest ka piltuudis (esimene kevadäike Tallinnas ja sellele järgnenud tugev vihmahoog).
Tol ajal ma ei pildistanud ilma, sest polnud kasutada fotoaparaati. Internetiga olin aga juba tuttav ja seetõttu salvestasin 2004. aastast alates ilm.ee veebikaameratest pilte, kui midagi huvitavat hakkas silma. Ainsaks sobivaks veebikaameraks, kus tõesti oli sel päeval iseloomulikku taevast ja pilvi näha, osutus Haapsalu oma. Sealt salvestasin mõned pildid maha, paremad esitan siin:
esmaspäev, 19. september 2011
Äikese meenutus
Hetkel on nädalane puhkus ajateenistusest. Sel aastal polegi ühtegi lähedast öist äikest näinud ja kauget viimati augusti keskpaigas. Praegu on aega ja võib ühe meenutuse ammusest ajast kirja panna. Võimalik, et see konkreetne juhtum on kuskil juba kirjas, misjuhul lisa ei tee kindlasti paha.
See oli üpris iseäralik äikesepäev. Tugev ja rohke äike seostub kindlasti vaiksema tuule ja sooja või palava ilmaga, kuid tol korral oli kõik risti vastupidi. See juhtus 28. augustil 2005. aastal, kohaks Laitse.
28. augusti hommik oli niiske, väga jahe ja üsna tuuline. Päeva jooksul tugevnes tuul märgatavalt, juba kl 9 hommikul olid tuuleiilid tormised, kuid ilm selgines veidi. Tekkisid keskise arenguga rünkpilved, kuid need jäid kihtrünkpilvede sarnaseks ega arenenud edasi. Kella 10ks läks ilm uuesti pilvisemaks, oli nii kihtrünkpilvi kui kõrgkihtpilvi, kaugemal läänes oli müristamist kuulda. Järgmistel tundidel oli ilm üsna pilvine ja vahetevahel tibas veidi vihma. Samuti oli läänes müristamist kuulda. Ilm oli samal ajal tormine ja külm (maksimumtemperatuur +14°C), tuul puhus edelast.
Kell võis olla 13 ja 14 vahel, kui hakkasid kiiresti tekkima võimsad rünkpilved. 14 paiku tekkis ühte lähedasse pilve ka äike, peatselt liikus edelast äikesega pilv üle. Tuul oli väga tugev, puhangud ilmselt üle 20 m/s, hooti sadas vihma. Peatselt hääbus pea kohal olevas pilves äike, veidi aega sadas veel vihma, kuid see nõrgenes tasapisi. Edelataevas oli näha paksemaid ja ühtlasemaid pilvi, mis katsid peagi terve taeva. Pilved tumenesid kiiresti ja mõnes kohas olid huvitavad sakilised pilved näha. Peatselt oli ka müristamist ja edasi juba välkusid näha. Tormine tuul vaikis kiiresti, nii et tekkis tuulevaikus. Samal ajal kasvas kiiresti välkude sagedus, kusjuures kõik välgud oli pilv-maa tüüpi ja mitte kaugemal kui 5 km. Välkude sagedus oli 2-5 tükki minutis. Arvestades ilma iseloomu sel päeval, siis tuule vaikimine tähendas eriti intensiivse äikese saabumist. Nii ka oli, madal pilveserv lähenes kiiresti lõuna suunast ja peagi oli kogu loodus haaratud tormist ja paduvihmast, mida ilmestasid sagedased välgud. Mingit erilist pagi madala pilveservaga ei kaasnenud, vaid tuul saavutas äkitselt oma endise tugevuse, nagu see oli paar tundi varem olnud ehk puhangud oli arvatavasti 20 m/s ümber, keskmiselt aga 14-17 m/s. Vihma aga ei sadanud ühtlaselt, vaid aimata võis pilvesüsteemi rakulist ehitust.
Aeglaselt äike nõrgenes, välkude hulk vähenes, rohkem olid need pilvede sees, vihm kaotas oma raevukuse ja ka tuul nõrgenes. Kuna temperatuur oli juba enne äikest erakordselt madal, siis see enam palju ei muutunud, langedes siiski 12 kraadini. Edasise õhtu jooksul sadas pisut vihma juurde ja ilm oli üpris rahulik, pimeda saabudes taevas selgines.
See juhtum näitab, et intensiivne äike võib ette tulla ka külma ja tuulise ilmaga. Arvatavasti peab siiski temperatuur olema 1,5 km kõrgusel 0°
http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20040828.gif
Nüüd, 19. septembril, oli päris paljudes kohtades äikest. Seda ei saa siiski väga üllatavaks pidada, sest siia jõudis väga soe ja niiske õhumass. Seda piiritlevad frondid aitasid labiilsusel realiseeruda ning äikesel tekkida. Septembril on äike Eestis siiski üpris sagedane nähtus, rääkides muidugi siinse ilmastiku ja kliima kontekstis. Ulatuslikud äikesed suve lõpus ja sügisel on ikka seotud sooja õhumassiga (lokaalsed külma õhumassiga sooja vee kohal), üks selliseid, mida võib ilmselt tavapäratuks lugeda äikeste rohkuse, ulatuse ja tugevuse mõttes, oli 2006. a. 1. oktoobril, foto sellest võib leida:
http://alces-alces.blogspot.com/2006/10/ike-1oktoobril.html
See päev oli muide 2006. aasta kõige äikeserohkem päev. Üks ulatuslik äike oli ka 1998. a. oktoobris, kuid sellest on kahjuks ainult ähmane mälestus. Äike algas juba õhtupimeduses, kestis mitu tundi ja põhjustas paduvihma.
Kui äikest on näiteks talvekuudel, siis paneb see kindlasti paljusid imestama, sest sellega ei olda harjunud. Midagi veidrat või kummalist see tegelikult pole, lihtsalt harjumatu. Kui äike tekiks selliste tingimuste ja protsesside tagajärjel (näiteks laskuvad õhuvoolud), siis see juba oleks midagi väga veidrat.
pühapäev, 11. aprill 2010
Meenutus 2005. aasta 11. aprillist
See päev oli aprilli kohta üsna iseäralik. Milles see seisnes, selgub järgnevast meenutusest.
Selle päeva hommik oli täiesti pilvitu, säravalt päikesepaisteline ja sinise taevaga ja samuti üsna jahe, paljudes kohtades oli temperatuur veidi alla nulli, kuid ega ta hommiku jooksul kuigi palju ka üle nulli tõusnud. Seega soojuse poolest üpris keskmine aprillipäev.
EMHI andmetel oli siiski juba hommikul mõnel pool Eestis rünksajupilvi ja üldiselt ei olnud taevas sugugi pilvitu. Tallinnas oli siiski selge. Õhurõhk langes mõõduka kiirusega, kuid Lääne-ja Loode-Eestis üsna kiiresti.
Ennelõunal tekkis mandri kohal lillkapsakujulisi rünkpilvi, mis muutusid aja jooksul suuremaks ja ei minetanud kobrutavat välimust. Kuna tuul oli läänest ja pilvedki liikusid edelaläänest ida-kirde suunas, siis esialgu Tallinnasse ükski pilv ei jõudnud.
Siiski tekkis keskpäeval konvektsioonipilvi juba nii intensiivselt, et mõni pilveserv siiski riivas ja sadas ainult lumekruupe. Sooja oli päikesepaistele vaatamata ainult 5ºC. Taevas olid enamik rünkpilvedest muutunud rünksajupilvedeks ja mõnel pool oli äikest. Pilvedes sadas hooti peamiselt lumekruupe ja rahet. Oli üsna tuuline.
Õhtupoolikul hakkas pilvisus ka Tallinnas tihenema, kuid loode poolt. Eemalasuvad pilved olid samuti rünklikud. Õhtuks jõudsid need Tallinnasse. Vaatepilt oli huvipakkuv – oli näha lainelist või isegi mügarlikku aluspinnaga tumedat pilveserva, ent see tundus üsna kõrgel olevat, nagu umbes tihe kõrgkihtpilv, samuti ei olnud kuskil madalaid pilvi näha (jättes konvektsioonipilved mandri kohal kõrvale). Üldse meenutas pilvemassiiv lihtsalt tihedat kõrgkihtpilve või kihtsajupilve, kuid esialgu sademeid polnud ja oli üsna tume. Ometi põhjustas see äikest ja hiljem ka tugeva vihmahoo. Järgmise päeva Eesti Päevalehe numbris oli sellest ka piltuudis (esimene kevadäike Tallinnas ja sellele järgnenud tugev vihmahoog).
Tol ajal ma ei pildistanud ilma, sest polnud kasutada fotoaparaati. Internetiga olin aga juba tuttav ja seetõttu salvestasin 2004. aastast alates ilm.ee veebikaameratest pilte, kui midagi huvitavat hakkas silma. Ainsaks sobivaks veebikaameraks, kus tõesti oli sel päeval iseloomulikku taevast ja pilvi näha, osutus Haapsalu oma. Sealt salvestasin mõned pildid maha, paremad esitan siin:
Selle päeva hommik oli täiesti pilvitu, säravalt päikesepaisteline ja sinise taevaga ja samuti üsna jahe, paljudes kohtades oli temperatuur veidi alla nulli, kuid ega ta hommiku jooksul kuigi palju ka üle nulli tõusnud. Seega soojuse poolest üpris keskmine aprillipäev.
EMHI andmetel oli siiski juba hommikul mõnel pool Eestis rünksajupilvi ja üldiselt ei olnud taevas sugugi pilvitu. Tallinnas oli siiski selge. Õhurõhk langes mõõduka kiirusega, kuid Lääne-ja Loode-Eestis üsna kiiresti.
Ennelõunal tekkis mandri kohal lillkapsakujulisi rünkpilvi, mis muutusid aja jooksul suuremaks ja ei minetanud kobrutavat välimust. Kuna tuul oli läänest ja pilvedki liikusid edelaläänest ida-kirde suunas, siis esialgu Tallinnasse ükski pilv ei jõudnud.
Siiski tekkis keskpäeval konvektsioonipilvi juba nii intensiivselt, et mõni pilveserv siiski riivas ja sadas ainult lumekruupe. Sooja oli päikesepaistele vaatamata ainult 5ºC. Taevas olid enamik rünkpilvedest muutunud rünksajupilvedeks ja mõnel pool oli äikest. Pilvedes sadas hooti peamiselt lumekruupe ja rahet. Oli üsna tuuline.
Õhtupoolikul hakkas pilvisus ka Tallinnas tihenema, kuid loode poolt. Eemalasuvad pilved olid samuti rünklikud. Õhtuks jõudsid need Tallinnasse. Vaatepilt oli huvipakkuv – oli näha lainelist või isegi mügarlikku aluspinnaga tumedat pilveserva, ent see tundus üsna kõrgel olevat, nagu umbes tihe kõrgkihtpilv, samuti ei olnud kuskil madalaid pilvi näha (jättes konvektsioonipilved mandri kohal kõrvale). Üldse meenutas pilvemassiiv lihtsalt tihedat kõrgkihtpilve või kihtsajupilve, kuid esialgu sademeid polnud ja oli üsna tume. Ometi põhjustas see äikest ja hiljem ka tugeva vihmahoo. Järgmise päeva Eesti Päevalehe numbris oli sellest ka piltuudis (esimene kevadäike Tallinnas ja sellele järgnenud tugev vihmahoog).
Tol ajal ma ei pildistanud ilma, sest polnud kasutada fotoaparaati. Internetiga olin aga juba tuttav ja seetõttu salvestasin 2004. aastast alates ilm.ee veebikaameratest pilte, kui midagi huvitavat hakkas silma. Ainsaks sobivaks veebikaameraks, kus tõesti oli sel päeval iseloomulikku taevast ja pilvi näha, osutus Haapsalu oma. Sealt salvestasin mõned pildid maha, paremad esitan siin:
.jpg)
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Äike jätkus mõnel pool ööselgi. Sellest pealtnägijate jutustused:
pühapäev, 30. august 2009
Äikeste meenutused X
See äike toimus 26. augustil 2005. sündmused, nagu ikka, on vaadeldud Laitsest. Sel päeval kujunes selgesti välja prefrontaalne pagiliin. Juba hommikupoolikul läks taevas pilve – põhilised kiudkiht-ja kõrgkihtpilved. Umbes lõuna paiku tuli hoog vihma ning ida-ja kirdetaevas oli näha üht kiiresti kasvavat rünka, kuid see maskeerus kiiresti kihtpilvedesse. Oli muidugi kuulda ka piksemürinat, kuid välke polnud kogu äikesepilve olemasolu ajal näha.
Äikesepilved eemaldusid pisut, kuid ulatusid siiski poolest taevast kõrgemale. Edaspidi tekkis ida-ja kagutaevas pidevalt äikesepilve juurde, pilv ise liikus aga loodesse või läände ja tundus seetõttu paigal püsivat. Oli kuulda pidevat, kuid nõrka mürinat, rüngad olid vaid paaril korral mõne minuti vältel aimatavad. Päike paistis läbi pilvekihi nagu mattklaasi ja selle all liikus kiiresti räbalpilvi, kuid neid polnud lausaliselt, vaid kord rohkem, kord vähem.
Selline olukord püsis vähemalt 3 tundi või isegi kauem, siis tõusis kagust üks äikesepilve serv lähemale ja mürin valjenes pisut, kuid ikkagi liikus pilveosa üle põhja loodesse. Tipphetkel oli pidev äikesepilvede rida kagust üle kirde ja põhja kuni loodeni välja. Kui pilveosa oli ära liikunud, siis enam uusi äikesepilveosi ei tekkinud, vaid pisut aega läks ilm ehk isegi paremaks ehk pilvekiht hõrenes ja räbalpilvi oli vähem. Tuul oli nõrk või mõõdukas.
Siis õhtupoolikul mingil hetkel läks edelataevas tumedaks, kiiresti liikusid tumedad pilved üle, kaasa käis rajuhoog koos tugeva vihmaga ja mõne minutiga oli kõik möödunud. See oligi külm front.
Tallinnas, nagu hiljem selgus, oli äike mitu tundi koos tugeva vihmaga kestnud ja oli tormikahjustusi pagi tõttu olnud.
Äikesepilved eemaldusid pisut, kuid ulatusid siiski poolest taevast kõrgemale. Edaspidi tekkis ida-ja kagutaevas pidevalt äikesepilve juurde, pilv ise liikus aga loodesse või läände ja tundus seetõttu paigal püsivat. Oli kuulda pidevat, kuid nõrka mürinat, rüngad olid vaid paaril korral mõne minuti vältel aimatavad. Päike paistis läbi pilvekihi nagu mattklaasi ja selle all liikus kiiresti räbalpilvi, kuid neid polnud lausaliselt, vaid kord rohkem, kord vähem.
Selline olukord püsis vähemalt 3 tundi või isegi kauem, siis tõusis kagust üks äikesepilve serv lähemale ja mürin valjenes pisut, kuid ikkagi liikus pilveosa üle põhja loodesse. Tipphetkel oli pidev äikesepilvede rida kagust üle kirde ja põhja kuni loodeni välja. Kui pilveosa oli ära liikunud, siis enam uusi äikesepilveosi ei tekkinud, vaid pisut aega läks ilm ehk isegi paremaks ehk pilvekiht hõrenes ja räbalpilvi oli vähem. Tuul oli nõrk või mõõdukas.
Siis õhtupoolikul mingil hetkel läks edelataevas tumedaks, kiiresti liikusid tumedad pilved üle, kaasa käis rajuhoog koos tugeva vihmaga ja mõne minutiga oli kõik möödunud. See oligi külm front.
Tallinnas, nagu hiljem selgus, oli äike mitu tundi koos tugeva vihmaga kestnud ja oli tormikahjustusi pagi tõttu olnud.
neljapäev, 27. august 2009
Äikeste meenutused IX
See äike oli 15. augustil 2002. Juba mitu päeva oli ilm olnud väga soe (iga päev kuni 30º) ja pikka aega olnud kuiv (põud). Ei olnud seegi päev erand – palav ning taevas väga tugev põuavine nii et taevas oli piimjas. Pilvi ei olnud või vine varjas neid.
Üsna äkki võis edelas näha üht suurt rünka, mille tipp hakkas päikest varjutama. Tipp jäätus, oli müristamisi kuulda, ent pilvest oli vaid tipp vine tõttu nähtav. Pilv liikus äärmiselt aeglaselt lähemale ja hajus enne kohale jõudmist vähem kui tunni ajaga. Kuna päike oli varjutatud, siis temperatuur langes 28º peale, aga suurenev õhuniiskus ei lubanud sellest veel rõõmu tunda.
Hilisem uurimine näitas, et pilve asukohas oli tugevasti sadanud, inimeste kinnituste järgi paduvihma. Sadanud vihm aurustus järgmiste päevade kuiva ja soojaga muidugi jäägitult.
Tasub siiski veel midagi huvitavat lisada. Esiteks see äike oli tõesti absoluutselt üksik pilv, st täiesti isoleeritud ja väike. Mitte ühtki teist pilve, isegi mitte kiudpilvi, polnud. Teiseks, järgmisel päeval puhus kagutuule asemel loodetuul ja taevas oli kirkalt sinine, kuid oli veel peaaegu sama soe, kui eelmistel päevadel. Loodes ja põhja oli silmapiiri lähedal ennelõunal näha madalaid kiiresti liikuvaid pilveräbalaid, mis hajusid varsti. Järgmised päevad oli vaid 20º soojaga, kuid siis läks jälle hästi soojaks.
Üsna äkki võis edelas näha üht suurt rünka, mille tipp hakkas päikest varjutama. Tipp jäätus, oli müristamisi kuulda, ent pilvest oli vaid tipp vine tõttu nähtav. Pilv liikus äärmiselt aeglaselt lähemale ja hajus enne kohale jõudmist vähem kui tunni ajaga. Kuna päike oli varjutatud, siis temperatuur langes 28º peale, aga suurenev õhuniiskus ei lubanud sellest veel rõõmu tunda.
Hilisem uurimine näitas, et pilve asukohas oli tugevasti sadanud, inimeste kinnituste järgi paduvihma. Sadanud vihm aurustus järgmiste päevade kuiva ja soojaga muidugi jäägitult.
Tasub siiski veel midagi huvitavat lisada. Esiteks see äike oli tõesti absoluutselt üksik pilv, st täiesti isoleeritud ja väike. Mitte ühtki teist pilve, isegi mitte kiudpilvi, polnud. Teiseks, järgmisel päeval puhus kagutuule asemel loodetuul ja taevas oli kirkalt sinine, kuid oli veel peaaegu sama soe, kui eelmistel päevadel. Loodes ja põhja oli silmapiiri lähedal ennelõunal näha madalaid kiiresti liikuvaid pilveräbalaid, mis hajusid varsti. Järgmised päevad oli vaid 20º soojaga, kuid siis läks jälle hästi soojaks.
pühapäev, 16. august 2009
Äikeste meenutused VIII
Need äikesed leidsid aset 4. ja 8. augustil 2003 vastavalt Tallinnas ja Kloogal. Juuli lõpp 2003 oli üks poole sajandi kuumimaid, kui temperatuur tõusis Eestis sageli üle 30 kraadi. Augusti alguses jahenes ilm märgatavalt, kuid esimesed päevad olid veel suviselt soojad. Samal ajal oli Kirde-Eestis suur üleujutus, mis oli põhjustatud äikestest ja need omakorda toppama jäänud tsüklonist või frondist, vt pikemalt: http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1625_1609.html (EMHI ülevaade on kahjuks Internetist maha võetud).
4. augustil liikus üle Harjumaa (eks mujal võis ka olla, kuid tuginen vaid endale teadaolevale infole) tsükloniga seotud äikesed. Esimene äike saabus lõuna paiku edelast. Taevas läks äärmiselt tumedaks ja kaasa tõi see väga tugeva vihma. Seejuures oli huvitav, et välgud ei olnud küll pilv-maa, vaid looklesid pilve alumisel pinnal, ent põhjustasid uskumatult tugevaid müristamisi. Eriti palju tugevamaid ei tulegi meelde, võrreldava valjusega siiski mõni üksik on veel meenutada, aga need olid ikkagi pilv-maa välgud.
Pilv tormas kiiresti Soome lahele ja pilvetippu ning müristamisi oli kuulda veel kaua, isegi siis, kui pilv oli peaaegu silmapiiril. Seejuures taevas oli kaetud kiudkiht-või kõrgkihtpilvedega, nii et rünksajupilved olid vähemalt osaliselt maskeeritud.
Järgmine pilv tuli lõunast, kusjuures see vihma eriti ei toonud ning seal müristas pidevalt, kuid välke polnud näha. Pilv taandus aja jooksul kirdesse.
Kolmas pilv tekkis õhtul itta, ent see polnud enam äikesepilv. Õhtupäike valgustas pilve kollaseks ja oranžiks.
8. august, Klooga. 8. augustil varahommikul, kui hakkas valgeks minema, oli üsna korralik äike idataevas. Sadas ka vihma, ent pilv siiski päris kesktaevas polnud. Seejärel oli jahe ja tuuline ilm, kusjuures päeval ja õhtupoolikul arenes pidevalt uusi äikesepilvi ja väga kiiresti, ent vihma need kuigi palju kaasa ei toonud. Tuul oli väga tugev, puhanguti tormine ja pilved liikusid itta või kagusse.
4. augustil liikus üle Harjumaa (eks mujal võis ka olla, kuid tuginen vaid endale teadaolevale infole) tsükloniga seotud äikesed. Esimene äike saabus lõuna paiku edelast. Taevas läks äärmiselt tumedaks ja kaasa tõi see väga tugeva vihma. Seejuures oli huvitav, et välgud ei olnud küll pilv-maa, vaid looklesid pilve alumisel pinnal, ent põhjustasid uskumatult tugevaid müristamisi. Eriti palju tugevamaid ei tulegi meelde, võrreldava valjusega siiski mõni üksik on veel meenutada, aga need olid ikkagi pilv-maa välgud.
Pilv tormas kiiresti Soome lahele ja pilvetippu ning müristamisi oli kuulda veel kaua, isegi siis, kui pilv oli peaaegu silmapiiril. Seejuures taevas oli kaetud kiudkiht-või kõrgkihtpilvedega, nii et rünksajupilved olid vähemalt osaliselt maskeeritud.
Järgmine pilv tuli lõunast, kusjuures see vihma eriti ei toonud ning seal müristas pidevalt, kuid välke polnud näha. Pilv taandus aja jooksul kirdesse.
Kolmas pilv tekkis õhtul itta, ent see polnud enam äikesepilv. Õhtupäike valgustas pilve kollaseks ja oranžiks.
8. august, Klooga. 8. augustil varahommikul, kui hakkas valgeks minema, oli üsna korralik äike idataevas. Sadas ka vihma, ent pilv siiski päris kesktaevas polnud. Seejärel oli jahe ja tuuline ilm, kusjuures päeval ja õhtupoolikul arenes pidevalt uusi äikesepilvi ja väga kiiresti, ent vihma need kuigi palju kaasa ei toonud. Tuul oli väga tugev, puhanguti tormine ja pilved liikusid itta või kagusse.
kolmapäev, 12. august 2009
Äikeste meenutused VII
See äike oli juulis, kas 2000. või 2001. aastal (esimest aastat pean tõenäolisemaks), kuid kuna täpne aeg on teadmata, siis selletõttu postitan meenutuse alles nüüd (ajaline seosv ju nõrgem). Äike paistis silma oma kestvuse poolest.
Ilm oli ennelõunal suhteliselt soe ja paistis ka päike, kuid taevas polnud sugugi selge - siin-seal oli kõrgrünkpilvi jmt pilvetükke, kuid kogu põhjakaares oli väga pikk äikesepilv. Kui kaugele see ulatus, seda siis ei teadnud ning seetõttu iseloomustangi, et oli pikk pilv. Näha oli jäätunud pilvetippusid ida-kirdest üle põhja kuni lääneni välja. Pilv ei liikunud otse peale, vaid lähenes väikese nurga all, kuid pidevalt (pilved liikusid idakirdest läände või edelasse). Oli kuulda ka müristamisi, ent mitte kuigi palju ja tugevalt.
Veidi aega pärastlõunat liikus viimaks äikesepilve serv üle ja ilm läks pilve, sadas vihma. Kahjuks mäletan äikese esimesest poolest vähe, valja arvatud seda, et kestis mõne tunni. Seejärel jäi vihm järele ja oli vaikne, ent selgeks ei läinud. Natuke aega viibisin väljas. Kõik oli muidugi läbimärg ja õhk ei olnud ka kuigi soe. Umbes veerand tunni pärast oli kirdes näha üsna ühtlases pilvemassis välku ning see tähendas, et oli vaja jälle siseruumidesse minna.
Äike liikus peale, sadas vihma ja oli palju välkusid, ent need ei olnud pilv-maa välgud, vaid jooksid pilve alumise pinna peal ning seetõttu olid sähvatused näha, vahel võis välgukanalit ennastki näha. Pilvede ja saju tõttu olid välgud roosakad. Umbes 2 tunni pärast välkusid enam näha polnudki, ent müristas pidevalt. Järgneva tunni jooksul liikusid müristamised kõik läände, kuid ilm oli endiselt lauspilves ja sadas üsna tugevasti vihma. Oli tuulevaikne. Saju-räbalpilvi peaaegu polnudki, sest oli äike. Oleks vihm kihtsajupilvedest tulnud, oleks taevas räbalpilvi (fractus, fractonimbus) täis. Ilm tundus nüüd pigem soe (sooja oli kindlasti üle 15°).
Kui hakkas pimedamaks minema (kell võis olla juba 22 ringis), siis oli näha läände eemalduvat rünksajupilve tippu, kuid ammugi polnud enam müristamist kuulda ja vihm oli ka lakanud. Taevas päris selgeks ei läinud, vaid kiud-või kiudkihtpilvede vine oli siiski üsna tihe.
Ilm oli ennelõunal suhteliselt soe ja paistis ka päike, kuid taevas polnud sugugi selge - siin-seal oli kõrgrünkpilvi jmt pilvetükke, kuid kogu põhjakaares oli väga pikk äikesepilv. Kui kaugele see ulatus, seda siis ei teadnud ning seetõttu iseloomustangi, et oli pikk pilv. Näha oli jäätunud pilvetippusid ida-kirdest üle põhja kuni lääneni välja. Pilv ei liikunud otse peale, vaid lähenes väikese nurga all, kuid pidevalt (pilved liikusid idakirdest läände või edelasse). Oli kuulda ka müristamisi, ent mitte kuigi palju ja tugevalt.
Veidi aega pärastlõunat liikus viimaks äikesepilve serv üle ja ilm läks pilve, sadas vihma. Kahjuks mäletan äikese esimesest poolest vähe, valja arvatud seda, et kestis mõne tunni. Seejärel jäi vihm järele ja oli vaikne, ent selgeks ei läinud. Natuke aega viibisin väljas. Kõik oli muidugi läbimärg ja õhk ei olnud ka kuigi soe. Umbes veerand tunni pärast oli kirdes näha üsna ühtlases pilvemassis välku ning see tähendas, et oli vaja jälle siseruumidesse minna.
Äike liikus peale, sadas vihma ja oli palju välkusid, ent need ei olnud pilv-maa välgud, vaid jooksid pilve alumise pinna peal ning seetõttu olid sähvatused näha, vahel võis välgukanalit ennastki näha. Pilvede ja saju tõttu olid välgud roosakad. Umbes 2 tunni pärast välkusid enam näha polnudki, ent müristas pidevalt. Järgneva tunni jooksul liikusid müristamised kõik läände, kuid ilm oli endiselt lauspilves ja sadas üsna tugevasti vihma. Oli tuulevaikne. Saju-räbalpilvi peaaegu polnudki, sest oli äike. Oleks vihm kihtsajupilvedest tulnud, oleks taevas räbalpilvi (fractus, fractonimbus) täis. Ilm tundus nüüd pigem soe (sooja oli kindlasti üle 15°).
Kui hakkas pimedamaks minema (kell võis olla juba 22 ringis), siis oli näha läände eemalduvat rünksajupilve tippu, kuid ammugi polnud enam müristamist kuulda ja vihm oli ka lakanud. Taevas päris selgeks ei läinud, vaid kiud-või kiudkihtpilvede vine oli siiski üsna tihe.
esmaspäev, 3. august 2009
Äikese meenutused VI
Äikesed toimusid 31. juulil ja 1. augustil 2002. Tegemist oli tähelepanuväärse äikesepuhanguga (outbreak), kusjuures äikestevöönd oli Põhja-Eestis, seevastu Lõuna-Eestis püsis täiesti kuiv ilm – teadupärast ei sadanud tol aastal seal järjest üle 40 päeva (august oli täiesti sademeteta, kui kaste välja arvata).
Eestisse saabus juuli lõpuks väga soe õhk, igal juhul oli Tallinnas 30. ja eriti 31. juulil väga palav ilm. Viimasel juulipäeval oli sooja üle 30° ja taevas põuavine. See vähendas pilvede nähtavust üsna palju. Oli tahtmine randa minna ja nii jõudsingi veidi pärast lõunat Stroomi randa.
Taevas oli selge ja rand inimesi täis. Mingil hetkel oli loodetaevas näha pilverünka, kusjuures see oli ümara tipuga ja väga kõrge (tänapäeval oleks kohe selge olnud, et rünksajupilv, kuid tollal ei mõelnud kohe sellele). See pilverünk oli välimuselt väga stabiilne ja 2-3 tunni jooksul kindlasti ei muutunud. Hiljem selgus, et asukohaks oli Soome lõuna-või edelarannik. Kell võis olla juba 16-17, kui kuulda oli esimest müristamist. Tundus, et pilverünk on õige veidi lähemale tulnud ja juba mõne minuti pärast oli näha selle rünga madalamas osas mittejäätunud teisi rünkasid. Müristamisi oli palju ja inimesed olid totaalses segaduses, mis toimus, sest ikkagi oli rünk eemal ja väheaimatav. Praegu arvan, et pilv oli kogu aeg lähemale tulnud, kuid vine tekitas perspektiivi, mis lubas arvata, et kõik on endine.
Edasine oli juba vähem kui 15 min küsimus, kui sealtpoolt liikus palju suuri castellanus-tüüpi pilvi kohale, mis kiiresti päikese varjas, tumenev taevas ja tugev tuul ajas inimesed paanikasse ja kõik jooksid kabuhirmus ära, oli neidki, kel polnud isegi mitte aega ujumisriideid ära vahetada, vaid kõik kahmati sülle ja joosti lihtsalt linna poole.
Mingit vihma esialgu üldse ei tulnudki. Koduteel võis näha väga tumedat taevast, kuid äikest enam polnud. Korra oli vaja teisele bussile ümber istuda ja sel hetkel võis tunda, mis tunne on sauna astumine. Koju tagasi jõudes oli taevas juba heledam ja päike hakkas paistma. Äike oli ilmselt randa jõudes juba hääbunud ja enam polnud seda ei kuulda ega näha. Kuid pärast tagasijõudmist sadas ootamatult jämedat vihma, kusjuures vihmapiisad olid kui veepallid. Hästi palju oli taevas kõiksugu pilvi, sealhulgas kõrgrünkpilvedest arenenud rünksajupilvi, näiteks kagutaevas, kuid äikest polnud. Isegi päris õhtul oli ilm väga soe (26°). Tol ajal polnud mul arvutitest halli aimugi, seetõttu kõik enne 2004. aastat põhines pea täielikult vaatlustele, natuke tuli infot ka teistelt inimestelt ning raadiost ja seetõttu äikesedetektorite või radarite andmete kasutamine ei saanud tulla kõne allagi.
Sel ajal oli mulle juba teada, et kui pärast päikeseloojangut säilisid taevas rünkpilved või kõrgrüngad, võib öösel tulla äikest. Nii oligi, et läänetaevas olid võrdlemisi suured kõrgrünkadest arenenud rünkpilved ja üldse oli taevas palju igasuguste pilvede tükke. Seetõttu oli vaja jääda öövalvesse.
Esialgu midagi huvitavat ei juhtunud, kuid pärast südaööd võis edelataevas jälgida välke. Pilv liikus läänest itta, möödudes Tallinnast lõuna poolt. Pilv tipu või alasi serv siiski riivas, sest sadas nõrka vihma ja oli tuulevaikne. Välkusid väga palju ei olnud, võib-olla kord minuti jooksul, ent need välgud olid suurejoonelised, olles iga kord mitmeharulised või mitu välku korraga. Müristamist oli väga nõrgalt kuulda ning võis arvata, et pilve suurem sajuala on vähemalt 20-30 km lõuna pool. Sooja oli kl 3 öösel veel 20°.
Järgmine äike muutus nähtavaks u kl 5 ajal põhjas. Esialgu tundus, et see äike küll siiapoole ei liigu, sest pilved liikusid itta. Pilv oli üsna pikk ja ühes kohas oli nagu katkestus sees. Seejärel, loodetaevas, oli veel üks sajuala. Kõik välgud olid pilv-maa tüüpi. See loodepoolne pilveosa lähenes ja tõigi varahommikul tugeva äikese Tallinnasse, sadas ka rahet, eriti Maardu pool. Jälle olid vihmapiisad veepallide sarnased. Nii suuri vihmapiiskasid olen näinud veel vaid 1997. aastal.
Pilve taandumine võttis mõni tund aega ja veel ennelõunalgi oli selle väga kõrget tippu näha. Pilve järel oli taevas väga mitmekesine valik kõrgrünkasid ja teisi äikese-kaaspilvi. Kuni lõunani oli ilm üsna rahulik ja sooja oli 28° ümber. Siis, u 13 ajal, tekkis lääne-loodetaevasse kaks suurt castellanus-tüüpi pilve. Huvitav oli see, et kaksikutest läänes asunu hajus, kuid loodepoolne oli stabiilne ja muutus ühel hetkel äikesepilveks. Tähelepanu äratas väga tugev müristamine ja järsud pilv-maa välgud, kuigi pilv asus merel. Läksin Piritale seda kõike vaatama. Isegi bussis ehmatas järsk müristamine mõningaid inimesi ja panid aknad valjult värisema.
Pilv siiski jõudis kohelejõudmise ajaks hääbuda ja pöördusin tagasi. Siiski oli taevas seal väga tume. Huvitav oli see, et pilv liikus äärmiselt aeglaselt ja pigem oli alasi see, mis venis linna kohale ja tõi kaasa veidi vihma.
Õhtupoolikul, 16-17 ajal, oli loodes näha kihtpilvedemassist tõusmas paari väga suurt rünka. Jälle minek Piritale, sest sealt ju hea vaade merele. Seekord oli taevas tõeliselt sünge. Tuult ei olnud. Näha oli küll välke, aga neid oli vähe ja tundusid väga kahvatud, müristas vaikselt. Mandri pool, kuhu pilve serv oli juba jõudnud, võis imetleda väga huvitavaid ja keerukaid pilvestruktuure. Tundus kohati, nagu pakseneks pilv astmeliselt.
Tagasi linna jõudes jõudis pilveserv koos tugeva vihmaga kohale. Ühe korra veel müristas, mis jäi ka selle pilve viimaseks. Enne seda müristamist oli hulk aega olnud vaikus. Varsti pilv hajus ja ilm oli jälle sademeteta. Siiski oli veel soe – pisut üle 20°. Läänest liikusid jälle uued pilved peale, kuid need tundusid peaaegu täiesti kihilised ja tõotasid vaid tavalist lausvihma. See tõmbas tuju pisut alla. Siiski enne pilve minekut võis nagu näha mingeid madalaid pilvetippe, aga need ei pälvinud eriti tähelepanu.
Nõrk tuul vaikis ja hakkas vihma sadama. Taevas läks siiski läänes päris tumedaks, kuid mitte järsult, vaid sujuvalt. Nüüd oli kuulda tasast mürinat ja oli selge, et oli tegemist äikesega. Kaugel edelas tundus kõige tormisem olevat, sest seal liikusid pilved kõige kiiremini, oli kõige tumedam ja välke kõige rohkem. Aja jooksul olid põhiosa välke nähtavad, äikese alguses oli kuulda vaid müristamist. Äike tugevnes kogu aeg, kuid oli vaja minna suvilasse. Kell oli 18. Bussi ei tulnud, ent rongile saime ikka. Huvitav oli see, et pilv oli alguses nagu kollakas, ent Sauele jõudes muutus järsult hallikaks. Rongis olles märkasin vaid ühte välku ja seegi kohe pärast Tallinnast välja jõudes. Edasi minnes tundus, et ilm paraneb. Laitsesse jõudes oli edelas näha ainsat veidi heledamat kohta taevas, mis lähenes.
Rongilt maha tulles oligi nii, et enam ei sadanud, ent põhjataevas oli väga tume. Äikest ei näinud ega kuulnud, kuid arvatavasti õhuvool tõi kirdesse eemalduvast pilvest üsna ootamatu ja tugeva vihmahoo. See tundus väga huvitav. Ilm oli seejärel aga tuulevaikne. Suvilateed oli üle 3 km ning nägime tõendeid, et sadanud on väga palju – isegi kõige tihedama võraga kuuskede tüved olid läbimärjad.
Ilm oli esialgu sademeteta, kuid viimase 300 m jooksul hakkas sadama tihedat, kuid peent vihma ja kõik said läbimärjaks. Muidugi jäi vihm järele, kui jõudsime suvilani. Järgneva paari tunni jooksul oli ilm sademeteta ja tuulevaikne. Kagus oli üks pilverünk, kus pidevalt välgutas ja müristas. See oli tõesti väga väike pilverünk ning see tegi asja huvitavaks. Muidu oli taevas pilves, kuid mitte ühtlaselt – oli nii kõrgkihtpilvi kui castellanuseid ja kihtsajupilvi. Aja jooksul kagus olev välgutav pilverünk taandus ja pimeda saabumisel oli näha, et edelast läheneb ühtlane pilvemass.
Umbes kl 22 ajal hakkaski sadama. Jälle oli nagu kuulda müristamist ja lühiajaline jälgimine kinnitas, et oligi äike. Sadu oli nõrk, kuid tugevnes väga aeglaselt. Samuti liikus äikesepilv väga aeglaselt lähemale. Viimaks oli lõunas ka välke näha. Välgud olid harvad, kuid üpris ebatavalised: välk moodustas võrgustiku nagu ämblikuvõrgud – terve pilv oli välku täis, kusjuures välgu vahele jäid nagu silmused. Müristamine oli seevastu nõrk ja vihm ei olnud samuti isegi mõõdukas. Loodes, kus taevas oli heledam, võis näha, et pilv meenutab astmelised üksteise peale pandud kihte. Äikese lõppu ei jõudnudki ära oodata, vaid läksin magama. Ei olnud veel südaöö, kuid kell oli 23 läbi kindlasti.
Järgmine päev oli esialgu selge, aga siis tekkisid rünkpilved, mis valgusid kihina laiali. Oli veel üsna soe – kuni 24°, kuid edaspidi jahe, mitte eriti üle 20°. Kuumalaine saabus jälle augusti teiseks nädalaks.
Eestisse saabus juuli lõpuks väga soe õhk, igal juhul oli Tallinnas 30. ja eriti 31. juulil väga palav ilm. Viimasel juulipäeval oli sooja üle 30° ja taevas põuavine. See vähendas pilvede nähtavust üsna palju. Oli tahtmine randa minna ja nii jõudsingi veidi pärast lõunat Stroomi randa.
Taevas oli selge ja rand inimesi täis. Mingil hetkel oli loodetaevas näha pilverünka, kusjuures see oli ümara tipuga ja väga kõrge (tänapäeval oleks kohe selge olnud, et rünksajupilv, kuid tollal ei mõelnud kohe sellele). See pilverünk oli välimuselt väga stabiilne ja 2-3 tunni jooksul kindlasti ei muutunud. Hiljem selgus, et asukohaks oli Soome lõuna-või edelarannik. Kell võis olla juba 16-17, kui kuulda oli esimest müristamist. Tundus, et pilverünk on õige veidi lähemale tulnud ja juba mõne minuti pärast oli näha selle rünga madalamas osas mittejäätunud teisi rünkasid. Müristamisi oli palju ja inimesed olid totaalses segaduses, mis toimus, sest ikkagi oli rünk eemal ja väheaimatav. Praegu arvan, et pilv oli kogu aeg lähemale tulnud, kuid vine tekitas perspektiivi, mis lubas arvata, et kõik on endine.
Edasine oli juba vähem kui 15 min küsimus, kui sealtpoolt liikus palju suuri castellanus-tüüpi pilvi kohale, mis kiiresti päikese varjas, tumenev taevas ja tugev tuul ajas inimesed paanikasse ja kõik jooksid kabuhirmus ära, oli neidki, kel polnud isegi mitte aega ujumisriideid ära vahetada, vaid kõik kahmati sülle ja joosti lihtsalt linna poole.
Mingit vihma esialgu üldse ei tulnudki. Koduteel võis näha väga tumedat taevast, kuid äikest enam polnud. Korra oli vaja teisele bussile ümber istuda ja sel hetkel võis tunda, mis tunne on sauna astumine. Koju tagasi jõudes oli taevas juba heledam ja päike hakkas paistma. Äike oli ilmselt randa jõudes juba hääbunud ja enam polnud seda ei kuulda ega näha. Kuid pärast tagasijõudmist sadas ootamatult jämedat vihma, kusjuures vihmapiisad olid kui veepallid. Hästi palju oli taevas kõiksugu pilvi, sealhulgas kõrgrünkpilvedest arenenud rünksajupilvi, näiteks kagutaevas, kuid äikest polnud. Isegi päris õhtul oli ilm väga soe (26°). Tol ajal polnud mul arvutitest halli aimugi, seetõttu kõik enne 2004. aastat põhines pea täielikult vaatlustele, natuke tuli infot ka teistelt inimestelt ning raadiost ja seetõttu äikesedetektorite või radarite andmete kasutamine ei saanud tulla kõne allagi.
Sel ajal oli mulle juba teada, et kui pärast päikeseloojangut säilisid taevas rünkpilved või kõrgrüngad, võib öösel tulla äikest. Nii oligi, et läänetaevas olid võrdlemisi suured kõrgrünkadest arenenud rünkpilved ja üldse oli taevas palju igasuguste pilvede tükke. Seetõttu oli vaja jääda öövalvesse.
Esialgu midagi huvitavat ei juhtunud, kuid pärast südaööd võis edelataevas jälgida välke. Pilv liikus läänest itta, möödudes Tallinnast lõuna poolt. Pilv tipu või alasi serv siiski riivas, sest sadas nõrka vihma ja oli tuulevaikne. Välkusid väga palju ei olnud, võib-olla kord minuti jooksul, ent need välgud olid suurejoonelised, olles iga kord mitmeharulised või mitu välku korraga. Müristamist oli väga nõrgalt kuulda ning võis arvata, et pilve suurem sajuala on vähemalt 20-30 km lõuna pool. Sooja oli kl 3 öösel veel 20°.
Järgmine äike muutus nähtavaks u kl 5 ajal põhjas. Esialgu tundus, et see äike küll siiapoole ei liigu, sest pilved liikusid itta. Pilv oli üsna pikk ja ühes kohas oli nagu katkestus sees. Seejärel, loodetaevas, oli veel üks sajuala. Kõik välgud olid pilv-maa tüüpi. See loodepoolne pilveosa lähenes ja tõigi varahommikul tugeva äikese Tallinnasse, sadas ka rahet, eriti Maardu pool. Jälle olid vihmapiisad veepallide sarnased. Nii suuri vihmapiiskasid olen näinud veel vaid 1997. aastal.
Pilve taandumine võttis mõni tund aega ja veel ennelõunalgi oli selle väga kõrget tippu näha. Pilve järel oli taevas väga mitmekesine valik kõrgrünkasid ja teisi äikese-kaaspilvi. Kuni lõunani oli ilm üsna rahulik ja sooja oli 28° ümber. Siis, u 13 ajal, tekkis lääne-loodetaevasse kaks suurt castellanus-tüüpi pilve. Huvitav oli see, et kaksikutest läänes asunu hajus, kuid loodepoolne oli stabiilne ja muutus ühel hetkel äikesepilveks. Tähelepanu äratas väga tugev müristamine ja järsud pilv-maa välgud, kuigi pilv asus merel. Läksin Piritale seda kõike vaatama. Isegi bussis ehmatas järsk müristamine mõningaid inimesi ja panid aknad valjult värisema.
Pilv siiski jõudis kohelejõudmise ajaks hääbuda ja pöördusin tagasi. Siiski oli taevas seal väga tume. Huvitav oli see, et pilv liikus äärmiselt aeglaselt ja pigem oli alasi see, mis venis linna kohale ja tõi kaasa veidi vihma.
Õhtupoolikul, 16-17 ajal, oli loodes näha kihtpilvedemassist tõusmas paari väga suurt rünka. Jälle minek Piritale, sest sealt ju hea vaade merele. Seekord oli taevas tõeliselt sünge. Tuult ei olnud. Näha oli küll välke, aga neid oli vähe ja tundusid väga kahvatud, müristas vaikselt. Mandri pool, kuhu pilve serv oli juba jõudnud, võis imetleda väga huvitavaid ja keerukaid pilvestruktuure. Tundus kohati, nagu pakseneks pilv astmeliselt.
Tagasi linna jõudes jõudis pilveserv koos tugeva vihmaga kohale. Ühe korra veel müristas, mis jäi ka selle pilve viimaseks. Enne seda müristamist oli hulk aega olnud vaikus. Varsti pilv hajus ja ilm oli jälle sademeteta. Siiski oli veel soe – pisut üle 20°. Läänest liikusid jälle uued pilved peale, kuid need tundusid peaaegu täiesti kihilised ja tõotasid vaid tavalist lausvihma. See tõmbas tuju pisut alla. Siiski enne pilve minekut võis nagu näha mingeid madalaid pilvetippe, aga need ei pälvinud eriti tähelepanu.
Nõrk tuul vaikis ja hakkas vihma sadama. Taevas läks siiski läänes päris tumedaks, kuid mitte järsult, vaid sujuvalt. Nüüd oli kuulda tasast mürinat ja oli selge, et oli tegemist äikesega. Kaugel edelas tundus kõige tormisem olevat, sest seal liikusid pilved kõige kiiremini, oli kõige tumedam ja välke kõige rohkem. Aja jooksul olid põhiosa välke nähtavad, äikese alguses oli kuulda vaid müristamist. Äike tugevnes kogu aeg, kuid oli vaja minna suvilasse. Kell oli 18. Bussi ei tulnud, ent rongile saime ikka. Huvitav oli see, et pilv oli alguses nagu kollakas, ent Sauele jõudes muutus järsult hallikaks. Rongis olles märkasin vaid ühte välku ja seegi kohe pärast Tallinnast välja jõudes. Edasi minnes tundus, et ilm paraneb. Laitsesse jõudes oli edelas näha ainsat veidi heledamat kohta taevas, mis lähenes.
Rongilt maha tulles oligi nii, et enam ei sadanud, ent põhjataevas oli väga tume. Äikest ei näinud ega kuulnud, kuid arvatavasti õhuvool tõi kirdesse eemalduvast pilvest üsna ootamatu ja tugeva vihmahoo. See tundus väga huvitav. Ilm oli seejärel aga tuulevaikne. Suvilateed oli üle 3 km ning nägime tõendeid, et sadanud on väga palju – isegi kõige tihedama võraga kuuskede tüved olid läbimärjad.
Ilm oli esialgu sademeteta, kuid viimase 300 m jooksul hakkas sadama tihedat, kuid peent vihma ja kõik said läbimärjaks. Muidugi jäi vihm järele, kui jõudsime suvilani. Järgneva paari tunni jooksul oli ilm sademeteta ja tuulevaikne. Kagus oli üks pilverünk, kus pidevalt välgutas ja müristas. See oli tõesti väga väike pilverünk ning see tegi asja huvitavaks. Muidu oli taevas pilves, kuid mitte ühtlaselt – oli nii kõrgkihtpilvi kui castellanuseid ja kihtsajupilvi. Aja jooksul kagus olev välgutav pilverünk taandus ja pimeda saabumisel oli näha, et edelast läheneb ühtlane pilvemass.
Umbes kl 22 ajal hakkaski sadama. Jälle oli nagu kuulda müristamist ja lühiajaline jälgimine kinnitas, et oligi äike. Sadu oli nõrk, kuid tugevnes väga aeglaselt. Samuti liikus äikesepilv väga aeglaselt lähemale. Viimaks oli lõunas ka välke näha. Välgud olid harvad, kuid üpris ebatavalised: välk moodustas võrgustiku nagu ämblikuvõrgud – terve pilv oli välku täis, kusjuures välgu vahele jäid nagu silmused. Müristamine oli seevastu nõrk ja vihm ei olnud samuti isegi mõõdukas. Loodes, kus taevas oli heledam, võis näha, et pilv meenutab astmelised üksteise peale pandud kihte. Äikese lõppu ei jõudnudki ära oodata, vaid läksin magama. Ei olnud veel südaöö, kuid kell oli 23 läbi kindlasti.
Järgmine päev oli esialgu selge, aga siis tekkisid rünkpilved, mis valgusid kihina laiali. Oli veel üsna soe – kuni 24°, kuid edaspidi jahe, mitte eriti üle 20°. Kuumalaine saabus jälle augusti teiseks nädalaks.
neljapäev, 23. juuli 2009
Äikeste meenutused V: suured juuliäikesed 2001. aastal
Hiljuti, st 16.-18. juulil, oli suurte juulitormide aastapäev, mis toimusid 2001. aastal. Neid on meenutanud Tarmo Tanilsoo: http://www.ilm.ee/index.php?42779, enda oma on siin: http://www.ilm.ee/index.php?46163
2001. aasta juuliäikestega oli ka kaks inimohvrit. 2001. aasta oli huvitav just ebahariliku tsirkulatsiooni poolest, kui lõuna ja kagu poolt tulnud õhumassid said alates jaanipäevast valdavaks ja kestsid pea juuli lõpuni, siis muutus olukord ebastabiilsemaks. Harilikult on suviti tsirkulatsioon Eestis edelast (ka paljud kuumalained pärinevad just edelast Biskaia lahe kandist, Hispaaniast jm Edela-Euroopast; Loode-Aafrikast), nagu selle aasta 19. juuli või 24. juuli soojem ilmgi. Selline ebaharilik tsirkulatsioon võimaldaski 2001. aastal temperatuurikontrastidel suuremaks kui tavaliselt minna ning soodsa frontaalse situatsiooni tingimustes tekkisidki tugevad äikesed ja konvektiivsed tormid.
esmaspäev, 13. juuli 2009
Äikeste meenutused IV: 8-10.7.2004
Meenutus koos piltidega 4. juuli äikesest 2002. aastal on üleval http://www.ilm.ee/
Konvektsioon ja äikesed 8.-10. juuli 2004
Nendel päevadel oli aktiivne konvedktsioon mitu päeva järjest ja pidevalt tekkisid üha uued ja uued rünksajupilved. Õhuvool oli lõunast või edelast ja ilm mõõdukalt soe, 15-22°, vaatluskoht Tallinna lähedal.
8. juuli. Äikest ei olnud, kuid edelast ja läänest liikusid üha uued ja uued rünksajupilved üle Tallinna. Oli soe ja väga niiske ning lämbe. Õhtuks konvektsioonivoolud vaibusid ja ilm paranes.
9. juuli. Huvitav oli see, et rünkpilved hakkasid moodustuma kohe pärast päikesetõusu. Kl 9 olid mõned juba rünksajupilvedeks muutunud ja oli äikest kuulda. Pilved arenesid stabiilselt, kuid pidevalt, ükski ei hajunud kihtrünkpilvetaoliseks, vaid kõik rüngad olid hästi kompaktsed. Päeva jooksul tekkis rünksajupilvi üha juurde.
Välke võis jälgida keskpäevast pidevalt edela-, lääne-ja loodetavas - sinna tekkis rünksajupilvedest kett, selle taga oli aga taevas täiesti selge, sest meri takistas konvektsioonivoolusid. Välgud olid enamasti pilv-maa tüüpi ning sinakad. Vaatluskoha taevas arenesid küll pilved, aga rünksajupilvi seal ei olnud, ida pool oli teine rünksajupilvede kett, kuid kaugemal ja seal äikest ei täheldanud. Hiljem võis näha, et ka kaugemal idas ei arenenud pilved, vaid Loode-Eesti jäigi nagu konvektsiooni alleele.
Pärastlõunal tekkis taevasse tihe, kuid väike kiudpilvetükk, mis osutus virgaks - justkui rünkpilvetipp oleks eraldi taevas. Varsti pärast seda läks edelataevas tumedamaks ja äike liikus otse üle. Alguses sadas küll vihma, kuid sadu lõppes rahena, sealjuures vihma rahe sekka ei sadanud. Umbes poole tunniga oli pilv üle ja taevas selgem.
Päikese mõjul tekkisid uued pilved lõuna poole juba paari tunni jooksul. Edelataevasse tekkis ümar rünksajupilvetipp, kus pidevalt müristas ja see liikus lähemale. Pilv oli stabiilselt ümara tipuga, ei valgunud laiali ning püsis hästi kompaktsena. Hiljem organiseerusid ka teised rüngad äikeseks ja see liikus üle. Rahet ei tulnud, ka tuult polnud, sadas jämedat vihma. Tunniga oli pilv kirdesse eemaldumas.
Uus pilv tekkis edelasse paar tundi enne päikeseloojangut, kuid sel polnud jõudu edasi areneda, sest päike loojus. Öö oli täiesti selge ja vaikne.
10. juuli. Hommikul oli taevas kaetud kihtpilvedega, mis kl 9 lõuna poolt hajusid ja kohe ilmus nähtavale hästi võimas rünksajupilvede vöönd (selginemisefekt). See liikus lähemale. Sooja oli 16°. Kõik kihtpilveükid ei hajunud, vaid kasvasid edasi suurenevateks rünkadeks. See päev oli üks neist vähestest, kui kõik tekkinud pilverüngad kasvasid otse edasi rünksajupilvedeks, mis on märksa tüüpilisem kuumas troopikas. See oli ehtne klassikalise konvektsiooni näide, alatüüp Ia (konvektsiooniliigitusest loe: http://ilmjainimesed.blogspot.com/2008/06/ikesed-21-juunil-ja-konvektsioonist.html, kahjuks on see üsna segane ja vajaks selgitamist või korrigeerimist). Klassikalist konvektsiooni tuleb Eestis väga harva ette. Nüüd aga tagasi 10. juulisse 2004.
Arenevad rüngad koondusid kirde-ja põhjataevasse kobaraks. Lähenevat äikeserida mainiti ka hommikuses sünoptiku jutus (kl 9, Vikerraadio). Sellel äikesepilvel oli mitu tippu, kõik kaetud pileus-looriga, kuid tipud oli stabiilselt ümarad, ei valgunud laiali (see ilmselt kindlustas pika eluaeg, et konvektsioon oli tsirkulaarne, hajumine ja laialivalgumine on pilve nõrgenemise tunnuseks).
Pilv liikus lähemale, seal oli ka äikest sees, mõned välgud olid näha, kuid rohkem oli pilvesisene. Igal juhul oli äike eelmise päeva omast nõrgem ja vihmgi polnud nii tugev. Arvatavasti oli põhjus selles, et pilvetipud ei ulatunud väga kõrgele või oli temperatuur tipu ümbruses kõrgem. Pilv liikus põhja suunas edasi ja taevas oli varsti lauspilves. Sadas lausvihma. Aeg-ajalt ka müristas, välke polnud, seega oli äike üpriski nõrk. Südapäevases ilmateates öeldi, et äikesepilv jagunes Tallinna kohal kaheks, kuid lisati, et loomulikult on terve Tallinn äikeseohus.
Umbes poole tunni jooksul jäi vihm nõrgemaks, aga lõunast liikusid uued tihedamad vihmapilved kohale, oli ka natuke äikest, kuid see hääbus. Vihma sadas palju. Pärastlõunal pilved eemaldusid põhja, kuid enne veel tegi ühe müristamise otse pea kohal.
Päike tuli välja, kuid eemal tundus, et arenevad uued rünksajupilved. Need aga valgusid peatselt laiali, sest õhurõhk tõusis. Väike lohk oli üle jõudnud.
esmaspäev, 6. juuli 2009
Äikeste meenutused III: äike 4. juulil 2002
Esitan esialgu ilma piltide ja joonisteta meenutuse siin. Hiljem peaks illustreeritud lugu ilmuma ilm.ee-sse (ootame seda, kuni inimeste huvi laulu-ja tantsupeo vastu raugeb).
4. juulil 2002 läks üle Eesti väga tugev äike. Äike oli kahes laines, põhiline ägedus koondus aga teisele korrale. Äikest oli päeva jooksul pea kõikjal, kuid kahjustusi tekitas eelkõige õhtune Eesti läänepoolest üle käinud torm.
Üldine sünoptiline olukord oli järgmine. Läänemere keskosas asus väheaktiivne tsüklon (õhurõhk keskmes 1004 mb). Hommikupoolikul liikus üle Eesti soe front ühes äikestega, päeval oli meie kohal tsükloni soe sektor, õhtupoolikul formeerus Edela-Eestis külma frondi äikeste laine, mis liikus kaarkajana põhja-kirde suunas.
Sündmused tavalisele vaatlejale Loode-Eestis nägid välja järgmised. Hommikul oli ilusa ilmaga ja nõrga lõuna- või kagutuulega. Temperatuur tõusis aeglaselt 25°-ni. Tasapisi hakkas taevas vinesse minema. Keskpäevaks oli vine muutunud õrnaks kiudpilvelooriks, mis üha tihenes lõuna ja edela poolt. Tekkis arvamine, et võib tulla äikest.
Esimene nõrk müristamine kostiski veidi pärast keskpäeva. Müristamiste hulk sagenes, kuid välkusid polnud näha. Lõuna poolt taevas üha tumenes ja hakkas nõrka vihma sadama. Tumeda ja suure äikesepilve taustale ilmusid väikesed Ac castellanused. Tundus, et on oodata suuremat äikest, kuid üllatuseks selgus, et müristamiste ja nõrga vihmaga seekord asi piirdubki. Umbes tund aega hiljem esimese müristamise kuulmisest muutus lõuna poolt alates taevas heledamaks ja pilved taandusid. Esialgu oli väga palju castellanuseid, kuid need taandusid ühes äikesevööndiga põhja ja kirdesse. Temperatuur oli 23°.
Pilv pakkus enne lahkumist siiski vägas kaunist vaatepilti idataevas, kui ühest väikesest pilverüngast lõi ülespoole lakkamatult sinakaid välke. Mingi aja pärast jäi seegi silmapiiri taha. Et temperatuur püsis, siis võis karta äikese kordumist ja nii ka läks.
Järgneva mõne tunni jooksul tõusis temperatuur väga aeglaselt 25°-ni ning kõik kordus täpselt samamoodi: taevas hakkas lõuna poolt kattuma õrna kiudpilvevinega, mis üha tihenes. Seekord ilmusid castellanused kiiremini ja need olid suuremad ning tulid nähtavale juba siis, kui päike veel paistis läbi pilvevine. Oli ka müristamisi kuulda.
Taevas kattus üleni ühtlaste pilvedega, kogu aeg müristas, kuid välke polnud näha. Hakkas sadama peent vihma. Temperatuur polnud sugugi langenud ja ilm oli tuulevaikne.
Ootamatult ilmus eemalt metsa tagant täiesti must pilveserv, mis liikus kiiresti üle ja tõi tugeva tuule koos vihmaga. Selle ees lõi kogu aeg välku (roosakad), mis olid enamasti pilv-maa. Kuigi kaua see raju ei kestnudki, vaid ligikaudu poole tunniga või isegi kiiremini läks kogu tuul ja vihm üle, kuid pilve alla jäime terveks õhtuks. Veel tunde oli põhjataevas väga tume.
Kui sajutsoon oli juba põhja eemaldunud, võis jälgida lääne-ja loodetaevas suuri rünki, mis sulasid kõrgemal asuva ühtlase pilvemassiga kokku. Nende rünkade ja ülemise pilvemassi vahel lõid pidevalt vertikaalsed välgud.
Sooja oli pärast raju 19°. Järgmiselgi päeval oli Eestis äikest, kuid mitte samas vaatluskohas.
See äike koos pagiga tõi kaasa tormikahjustusi. Kulminatsioon oli Keilas, kus väidetav tornaado (on peetud ka väga intensiivseks pagipööriseks – gustnaadoks) lõhkus Keile kiriku ja murdis aias puid. Samuti olid pärast tormi mõned autod keeratud rattad ülespoole. Inimesed kogunesid juhtunut karjadena vaatama.
Üldine sünoptiline olukord oli järgmine. Läänemere keskosas asus väheaktiivne tsüklon (õhurõhk keskmes 1004 mb). Hommikupoolikul liikus üle Eesti soe front ühes äikestega, päeval oli meie kohal tsükloni soe sektor, õhtupoolikul formeerus Edela-Eestis külma frondi äikeste laine, mis liikus kaarkajana põhja-kirde suunas.
Sündmused tavalisele vaatlejale Loode-Eestis nägid välja järgmised. Hommikul oli ilusa ilmaga ja nõrga lõuna- või kagutuulega. Temperatuur tõusis aeglaselt 25°-ni. Tasapisi hakkas taevas vinesse minema. Keskpäevaks oli vine muutunud õrnaks kiudpilvelooriks, mis üha tihenes lõuna ja edela poolt. Tekkis arvamine, et võib tulla äikest.
Esimene nõrk müristamine kostiski veidi pärast keskpäeva. Müristamiste hulk sagenes, kuid välkusid polnud näha. Lõuna poolt taevas üha tumenes ja hakkas nõrka vihma sadama. Tumeda ja suure äikesepilve taustale ilmusid väikesed Ac castellanused. Tundus, et on oodata suuremat äikest, kuid üllatuseks selgus, et müristamiste ja nõrga vihmaga seekord asi piirdubki. Umbes tund aega hiljem esimese müristamise kuulmisest muutus lõuna poolt alates taevas heledamaks ja pilved taandusid. Esialgu oli väga palju castellanuseid, kuid need taandusid ühes äikesevööndiga põhja ja kirdesse. Temperatuur oli 23°.
Pilv pakkus enne lahkumist siiski vägas kaunist vaatepilti idataevas, kui ühest väikesest pilverüngast lõi ülespoole lakkamatult sinakaid välke. Mingi aja pärast jäi seegi silmapiiri taha. Et temperatuur püsis, siis võis karta äikese kordumist ja nii ka läks.
Järgneva mõne tunni jooksul tõusis temperatuur väga aeglaselt 25°-ni ning kõik kordus täpselt samamoodi: taevas hakkas lõuna poolt kattuma õrna kiudpilvevinega, mis üha tihenes. Seekord ilmusid castellanused kiiremini ja need olid suuremad ning tulid nähtavale juba siis, kui päike veel paistis läbi pilvevine. Oli ka müristamisi kuulda.
Taevas kattus üleni ühtlaste pilvedega, kogu aeg müristas, kuid välke polnud näha. Hakkas sadama peent vihma. Temperatuur polnud sugugi langenud ja ilm oli tuulevaikne.
Ootamatult ilmus eemalt metsa tagant täiesti must pilveserv, mis liikus kiiresti üle ja tõi tugeva tuule koos vihmaga. Selle ees lõi kogu aeg välku (roosakad), mis olid enamasti pilv-maa. Kuigi kaua see raju ei kestnudki, vaid ligikaudu poole tunniga või isegi kiiremini läks kogu tuul ja vihm üle, kuid pilve alla jäime terveks õhtuks. Veel tunde oli põhjataevas väga tume.
Kui sajutsoon oli juba põhja eemaldunud, võis jälgida lääne-ja loodetaevas suuri rünki, mis sulasid kõrgemal asuva ühtlase pilvemassiga kokku. Nende rünkade ja ülemise pilvemassi vahel lõid pidevalt vertikaalsed välgud.
Sooja oli pärast raju 19°. Järgmiselgi päeval oli Eestis äikest, kuid mitte samas vaatluskohas.
See äike koos pagiga tõi kaasa tormikahjustusi. Kulminatsioon oli Keilas, kus väidetav tornaado (on peetud ka väga intensiivseks pagipööriseks – gustnaadoks) lõhkus Keile kiriku ja murdis aias puid. Samuti olid pärast tormi mõned autod keeratud rattad ülespoole. Inimesed kogunesid juhtunut karjadena vaatama.
reede, 3. juuli 2009
Äikeste meenutused II
Järgmine meenutus on aastast 2002. See märkimisväärne äike leidis aset IX noorte laulu- ja tantsupeo ajal, mis toimus teatavasti 28. – 30. juunil 2002.
2002. aasta oli väga soe ja kuiv: juuli keskmine temperatuur oli Eestis täpselt 20°, augustis aga 19,9°. Soojalained said alguse juba aprillis ja mais, ilm oli sageli kuiv, kuid lühike sajuperiood sattus juunikuusse, mis (sajuperiood) lõppes üldiselt juuli algusega. Tol aastal oli teisigi märkimisväärseid ilmasündmusi, millest edaspidi.
Laulupeo ajaks saavutas ilm omamoodi rütmi: varahommikul sadas lausvihma, ajuti isegi tugevasti, siis oli paar tundi kuiva ja päikese kaasabil kujunesid konvektsioonipilved koos äikesega, mis taandusid pärastlõunaks, nii et päeva teine pool oli üldiselt kuiv. Selline olukord püsis vähemalt 3 päeva järjest.
Kõnealuse päeva varahommikul 5-7 vahel sadas jälle päris korralikku vihma. Vihm jäi siis järele ja laussajupilved taandusid itta. Taevas polnud veel selginenudki, kui kõrgkihtpilvede alla kujunesid massiliselt rünkpilved (umbes kl 9-10 ajal). Peaaegu kõikidel oli „müts peal“ (pileus). Selleks ajaks juba teadsin, et see tähendab äikest. Siiski, tuul oli lääneedelast ja seal oli ainsana natuke selget taevast, mistõttu Tallinn pääses hoogsadudest. Edelasse tekkis samal ajal väga võimas ja iseloomuliku varjundiga pilverünk, mis oli üsna maskeeritud. Mõistagi oli tegemist äikesepilvega.
Aja jooksul teised pilved taandusid ja jäi vaid see. Pilv laienes Soome laheni, kuid sajuvöönd jäi siiski mitu km lõunasse. Tuul küll vaikis ja eelkõige lõunataevas võis näha hulgaliselt pilv-maa välke, kuid vihma ei sadanud. Selline olukord püsis mitu tundi. Alles õhtupoolikul 16-17 paiku liikus pilv tasapisi ida-kirde suunas. Veel paar tundi hiljemgi, kui päike juba paistis, võis idataevas näha eredaid pilv-maa välke (sinakad). Edelas ja lõunas arenesid esialgu taanduva konvektsiooni tunnustega võimsad rünkpilved, mis õhtupoole hajusid üsna kiiresti.
Ilm muutus päeva jooksul soojaks. Päris õhtul, paar tundi enne päikese loojumist, oli taevas täiesti selge. Ainult kaugel ida-ja kagutaevas oli näha kahte eraldiseisvat ülivõimast pilverünka. Tipp polnud kuigi laialivalgunud, kuid muidugi jäätunud.
Tol ajal ei olnud kanal2-s ilmadiktorit. Ilmateate sissejuhatuses näidati EUMETSATi, kusjuures selgest võis näha äikesepilve heledat ala Eesti kohal, mis kattis kogu riigi, välja arvatud Lõuna-Eesti serv ning saared.
Hiljem kuulsin uudiseid suvilast (Laitses). Peaaegu lõunani oli sadanud väga tugevasti vihma ja tundus, et nii jääbki terveks päevaks. Seejärel läks lühiajaliselt kuivaks, kuid siis tuli äike. See oli inimeste sõnul olnud „ebatavaliselt tugev, mis jääb kauaks meelde“.
2002. aasta oli väga soe ja kuiv: juuli keskmine temperatuur oli Eestis täpselt 20°, augustis aga 19,9°. Soojalained said alguse juba aprillis ja mais, ilm oli sageli kuiv, kuid lühike sajuperiood sattus juunikuusse, mis (sajuperiood) lõppes üldiselt juuli algusega. Tol aastal oli teisigi märkimisväärseid ilmasündmusi, millest edaspidi.
Laulupeo ajaks saavutas ilm omamoodi rütmi: varahommikul sadas lausvihma, ajuti isegi tugevasti, siis oli paar tundi kuiva ja päikese kaasabil kujunesid konvektsioonipilved koos äikesega, mis taandusid pärastlõunaks, nii et päeva teine pool oli üldiselt kuiv. Selline olukord püsis vähemalt 3 päeva järjest.
Kõnealuse päeva varahommikul 5-7 vahel sadas jälle päris korralikku vihma. Vihm jäi siis järele ja laussajupilved taandusid itta. Taevas polnud veel selginenudki, kui kõrgkihtpilvede alla kujunesid massiliselt rünkpilved (umbes kl 9-10 ajal). Peaaegu kõikidel oli „müts peal“ (pileus). Selleks ajaks juba teadsin, et see tähendab äikest. Siiski, tuul oli lääneedelast ja seal oli ainsana natuke selget taevast, mistõttu Tallinn pääses hoogsadudest. Edelasse tekkis samal ajal väga võimas ja iseloomuliku varjundiga pilverünk, mis oli üsna maskeeritud. Mõistagi oli tegemist äikesepilvega.
Aja jooksul teised pilved taandusid ja jäi vaid see. Pilv laienes Soome laheni, kuid sajuvöönd jäi siiski mitu km lõunasse. Tuul küll vaikis ja eelkõige lõunataevas võis näha hulgaliselt pilv-maa välke, kuid vihma ei sadanud. Selline olukord püsis mitu tundi. Alles õhtupoolikul 16-17 paiku liikus pilv tasapisi ida-kirde suunas. Veel paar tundi hiljemgi, kui päike juba paistis, võis idataevas näha eredaid pilv-maa välke (sinakad). Edelas ja lõunas arenesid esialgu taanduva konvektsiooni tunnustega võimsad rünkpilved, mis õhtupoole hajusid üsna kiiresti.
Ilm muutus päeva jooksul soojaks. Päris õhtul, paar tundi enne päikese loojumist, oli taevas täiesti selge. Ainult kaugel ida-ja kagutaevas oli näha kahte eraldiseisvat ülivõimast pilverünka. Tipp polnud kuigi laialivalgunud, kuid muidugi jäätunud.
Tol ajal ei olnud kanal2-s ilmadiktorit. Ilmateate sissejuhatuses näidati EUMETSATi, kusjuures selgest võis näha äikesepilve heledat ala Eesti kohal, mis kattis kogu riigi, välja arvatud Lõuna-Eesti serv ning saared.
Hiljem kuulsin uudiseid suvilast (Laitses). Peaaegu lõunani oli sadanud väga tugevasti vihma ja tundus, et nii jääbki terveks päevaks. Seejärel läks lühiajaliselt kuivaks, kuid siis tuli äike. See oli inimeste sõnul olnud „ebatavaliselt tugev, mis jääb kauaks meelde“.
reede, 26. juuni 2009
Äikeste meenutused
Äike on selline loodusnähtus, mida tasub meenutada, eriti, kui see on tugev või eripärane. Sestap kirjutan mõningatest huvitavamatest ja tugevamatest äikestest ja sellega seonduvast meenutusi. Avaldamise aeg saab üldiselt olema äikese tähtpäeval. Mõne meenutuse puhul ei ole täpne aeg enam meeles ja sel juhul võib arvestada ± mõni päev või on kuupäev meeles, kuid aasta mitte. Sel juhul on enamasti võimalus, kas esimesel või teisel aastal. Meteoroloogilist terminoloogiat kasutatakse, kuid piiratult. Põhjuslikke seoseid ei hakka välja tooma või siis minimaalselt. Vastavad kirjutised sildistatakse "Äikese meenutused", et huvi korral oleks neid võimalik kiire4sti ja korraga leida.
Esimene meenutus (jutt meenutustesarjast, mitte üldse) on arvatavasti aastast 2000 päev või paar enne jaanipäeva. Selleks ajaks saabus tolle aasta üks suuremaid soojalaineid. Mäletatavasti oli 2000. aasta suvi vihmane (eelkõige just hoovihmadega), kuid mitte jahe. Temperatuur oli enamasti alla 25°.
Enne jaani tõusis temperatuur korraks 30° lähedusse. Maatuule tõttu oli Tallinn üks selliseid kohtasid. Pidin sel päeval minema rongiga suvilasse. Minekuaega täpselt ei mäleta, kuid see oli kindlasti õhtupoolikul (võib-olla 16-17 ajal).
Pilvi ei olnud alguses tugeva põuavine tõttu näha ning need ilmusid nähtavale alles siis, kui pilveserv kattis päikese kinni. Pilved ulatusid läänest üle edela kaguni. Kagutaevas oli näha üksikuid suuri pilvetippe, mida alt ühendas pidev pilveserv. Ükski neist polnud siiski alasikujuline.
Pilveväli liikus edelast kirdesse. Ka peapilvel polnud alasit näha, lihtsalt suured pilverüngad katsid päikese. Kui olime rongijaama jõudnud, siis ilmus umbes päikese asukohta hele riba, mis eraldas rünksajupilve selle ees liikunud suurte rünkpilvede reast. Riba kohal oli näha äikesepilve jäätunud osa. Välkusid oli üsna palju ja need lõid põhiliselt üle riba.
Eemalt lähenes tugev vihm koos tormituultega. Just sel hetkel, kui sajutsoon jaama jõudis, oli rong kohale jõudnud ja tegi uksed lahti. Mõistagi puhkes inimeste hulgas paanika, kas ikka jõuab kuivalt rongi või mitte. Väga tugev tugev tuul vihmaga lükkas paar inimest rongi välisuksest eemale, kuid nad jõudsid siiski lõpuks rongi.
Rongis olles välke ei märganud (ilmselt jäid saju sisse). Sauele jõudes jäi põhipilv selja taha ja vihm jäi üsna väheseks. Edasi sõiteski polnud eriti tuult ega vihma ja välke samuti polnud kuigi palju. Vasalemmasse jõudes oli edelas korra selget taevast näha, kuid raudtee pöördus lõunasse ja enne jaama oli eemal pilv, kus olid välgud hästi jälgitavad. Jaamas seistes hakkas hõredalt vihma sadama, kusjuures vihmapiiskade asemel tundusid sadavat veepallid, nagu vastasistuv inimene neid iseloomustas. Veepallide läbimõõduks võis hinnata 1 cm lähedale.
Edasi sõites sattusime jälle ühte vihmatsooni. Vihm jäi esialgu Laitseski maha tulles meid saatma, kuid taandus siiski. Põhjataevas oli läbi madalate pilvede näha ühte hästi võimsat rünkpilve, kus ka veidi müristas. See pilvetipp kadus siiski kiiresti madalatesse pilvedesse ja hakkas udu tekkima. Temperatuur oli alla 20°.
Esimene meenutus (jutt meenutustesarjast, mitte üldse) on arvatavasti aastast 2000 päev või paar enne jaanipäeva. Selleks ajaks saabus tolle aasta üks suuremaid soojalaineid. Mäletatavasti oli 2000. aasta suvi vihmane (eelkõige just hoovihmadega), kuid mitte jahe. Temperatuur oli enamasti alla 25°.
Enne jaani tõusis temperatuur korraks 30° lähedusse. Maatuule tõttu oli Tallinn üks selliseid kohtasid. Pidin sel päeval minema rongiga suvilasse. Minekuaega täpselt ei mäleta, kuid see oli kindlasti õhtupoolikul (võib-olla 16-17 ajal).
Pilvi ei olnud alguses tugeva põuavine tõttu näha ning need ilmusid nähtavale alles siis, kui pilveserv kattis päikese kinni. Pilved ulatusid läänest üle edela kaguni. Kagutaevas oli näha üksikuid suuri pilvetippe, mida alt ühendas pidev pilveserv. Ükski neist polnud siiski alasikujuline.
Pilveväli liikus edelast kirdesse. Ka peapilvel polnud alasit näha, lihtsalt suured pilverüngad katsid päikese. Kui olime rongijaama jõudnud, siis ilmus umbes päikese asukohta hele riba, mis eraldas rünksajupilve selle ees liikunud suurte rünkpilvede reast. Riba kohal oli näha äikesepilve jäätunud osa. Välkusid oli üsna palju ja need lõid põhiliselt üle riba.
Eemalt lähenes tugev vihm koos tormituultega. Just sel hetkel, kui sajutsoon jaama jõudis, oli rong kohale jõudnud ja tegi uksed lahti. Mõistagi puhkes inimeste hulgas paanika, kas ikka jõuab kuivalt rongi või mitte. Väga tugev tugev tuul vihmaga lükkas paar inimest rongi välisuksest eemale, kuid nad jõudsid siiski lõpuks rongi.
Rongis olles välke ei märganud (ilmselt jäid saju sisse). Sauele jõudes jäi põhipilv selja taha ja vihm jäi üsna väheseks. Edasi sõiteski polnud eriti tuult ega vihma ja välke samuti polnud kuigi palju. Vasalemmasse jõudes oli edelas korra selget taevast näha, kuid raudtee pöördus lõunasse ja enne jaama oli eemal pilv, kus olid välgud hästi jälgitavad. Jaamas seistes hakkas hõredalt vihma sadama, kusjuures vihmapiiskade asemel tundusid sadavat veepallid, nagu vastasistuv inimene neid iseloomustas. Veepallide läbimõõduks võis hinnata 1 cm lähedale.
Edasi sõites sattusime jälle ühte vihmatsooni. Vihm jäi esialgu Laitseski maha tulles meid saatma, kuid taandus siiski. Põhjataevas oli läbi madalate pilvede näha ühte hästi võimsat rünkpilve, kus ka veidi müristas. See pilvetipp kadus siiski kiiresti madalatesse pilvedesse ja hakkas udu tekkima. Temperatuur oli alla 20°.
Tellimine:
Postitused (Atom)