Terve juuni oli sajune ja jahedapoolne, kuid kuu keskmine jäi siiski pikaajalise keskmise piiridesse. Selle põhjuseks oli polaarfrondi jäämine Eestist lõuna poole, mistõttu siinset ilma mõjutas polaarne õhumass ja sagedased tsüklonid. Kuum õhumass jäi Kesk-Euroopa ja Lõuna-Venemaa kohale, kõige suurem mõju seega Kagu-Euroopas. Sel põhjusel on sagedased äikesed ja suvetormid olnud eeskätt Kesk-Euroopa ja Venemaa kohal.
Nüüd, juuli alguseks, on olukord muutunud ja polaarfront liikunud Eestist põhja poole. See võimaldab südasuvise soojuse jõudmist ka Eestisse. Siiski on vähetõenäoline, et ees on stabiilne kuiv suveilm, sest rõhuväli on muutlik ja püsivat kõrgrõhkkonda Eesti peale ei satu. See võimaldab niiskuse ja tsüklonite pääsemist Läänemere äärde. Selline olukord kajastub ka näiteks GFS mudelis, mis pakub nädala lõpuks ebatavaliselt suurt konvektiivse ohtliku ilma potentsiaali just Baltimaade kohale. Üpris tõenäoliselt see ka realiseerub.
Muide, 2001. a. juuli keskpaiga äikeste ajal olid indeksid sarnased, kuid see ei tähenda kaugeltki seda, et tollane olukord kordub. 2010. ja 2011. a. suvel oli mõnel päeval samuti võrreldavad indeksid ja seetõttu peab igasuguste võimalustega arvestama. Eeskujuks on kindlasti juuni suvetormid Euroopa kohal, mis peaksid illustreerima, mis võib juhtuda. Hetkel on samasuguse omadustega äikesed nähtavad hästi sellel animatsioonil: http://www.ilm.ee/kola/sat_test.php3
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar