Ehkki juba samasugune asi on korra läbi käinud, motiveeris "Osooni" saatelõik seda uuesti tegema. Nüüd on formuleeritud iga liigi kohta ka olulisimad tunnused.
I klass: ülemised pilved. Alus asub kõrgemal kui 5 km aluspinnast. Koosnevad jääkristallidest, v. a. kiudrünkpilved, mis võivad ka tugevasti allajahtunud veepiisakestest koosneda. Värvuselt enamasti valged, tavaliselt varjudeta ja ei varjuta päikest täielikult. Enamasti ei põhjusta aluspinnani jõudvaid sademeid. Tüüpilised on halonähted.
Cirrus - I klass: ülemised pilved
Kiudpilvede tähtsaimad tunnused: kiulised, enamasti läbipaistvad, päeval valged, tavaliselt varjudeta
Foto: 18.6.2013
Cirrocumulus - I klass: ülemised pilved
Kiudrünkpilvede tähtsaimad tunnused: valged või sinakad, varjudeta, peeneelemendilised. Väga raske kõrgrünkpilvedest eristada!
Foto: 21.6.2013
Cirrostratus - I klass: ülemised pilved
Kiudkihtpilvede tähtsaimad tunnused: katab suurema osa või kogu taevast, päikeseketas on läbi pilvekihi nähtav, esemete taha tekivad täisvarjud.
Foto: 31.3.2013
***
II klass: keskmised pilved
Asuvad aluspinnast tavaliselt 2-6 km kõrgusel. Sageli on segapilved, st koosnevad jääkristallide ja veepiisakeste segust, harva ainult ühest komponendist. Välimuselt võrdlemisi ühtlane ja helehall kuni tumehall pilvekiht (kõrgkiht- ja kihtsajupilved) või lamedatest ja rünklikest pilvetükkidest koosnevad kogumid (kõrgrünkpilved). Halonähted ei ole tüüpilised. Võivad põhjustada sademeid. Kihtsajupilved toovad kaasa küll enamasti pideva ja märkimisväärse saju, kuid neid võidakse paigutada nii keskmiste kui alumiste pilvede hulka.
Altostratus - II klass: keskmised pilved
Kõrgkihtpilvede tähtsaimad tunnused: katab suurema osa või kogu taevast, päikeseketas võib-olla läbi pilvekihi nähtav, kuid esemete taha ei teki täisvarje.
Foto: 29.4.2012
Altocumulus - II klass: keskmised pilved
Kõrgrünkpilvede tähtsaimad tunnused: väga varieeruva välimusega, kuid siiski alati väiksemate või suuremate pilvetükkidena, millel on üsna peenekoeline tekstuur, sh sageli servad võrreldes kihtrünkpilvedega ja tekitavad erinevalt kiudrünkpilvedest varje.
Foto: 21.7.2012
Nimbostratus - II klass: keskmised pilved (mõnikord käsitletakse alumiste pilvede klassis)
Kihtsajupilvede tähtsaimad tunnused: kogu taevast kattev läbipaistmatu pilvekiht, millest tuleb laussademeid.
Foto: 15.7.2012
***
III klass: alumised pilved
Asuvad madalamal kui 2 km kõrgusel aluspinnast. Koosnevad enamasti veepiisakestest. Välimuselt ühtlane ja madal pilvemass või rebenenud pilvetükid. Kaasa võivad tuua uduvihma, lumeteri, jääkristalle ja ladestusi, nagu härmatis või jäide. Mõnikord ei loeta udusid pilvede hulka kuuluvateks. Halonähted ei ole tüüpilised.
Stratocumulus - III klass: alumised pilved
Kihtrünkpilvede tähtsaimad tunnused: mitmesuguse kuju ja suurusega (võrdlemisi) madalad pilvetükid, mis on tavaliselt osaliselt üksteisega kokkusulandunud, sageli rebenenud servadega.
Foto: 18.6.2013
Stratus - III klass: alumised pilved
Kihtpilvede tähtsaimad tunnused: väga madalad, ühtlase välimusega või kergelt lainelised; kui on pilvetükkidena, siis on need rebenenud servadega ja vertikaalse arenguta.
Foto: 10.5.2013
***
IV klass: vertikaalarenguga pilved
Mõnikord nimetatakse IV klassina ka suure vertikaalse ulatusega pilvi, mille hulka arvatakse peamiselt rünksaju- ja kihtsajupilved. Rünkpilved paigutatakse sel juhul alumiste pilvede hulka. Nende alus asub enamasti madalamal kui 2 km, kuid see sõltub suhtelisest õhuniiskusest. Kuivas kliimas võib alus olla isegi 3-4 km kõrgusel. Neile on iseloomulik märgatav vertikaalne areng ja tõusvad õhuvoolud. Välimuselt on rünklikud, kobrutavad, kuid viimases arengustaadiumis tekib kiuline ehitus. Optilistest nähetest on tavaline vikerkaar. Kaasneda võib hoogsadu ja tekkida äike.
Cumulus - IV klass: vertikaalarenguga pilved
Rünkpilvede tähtsaimad tunnused: esialgu eraldiseisvad väiksema või suurema vertikaalse ulatusega rünklikud pilvetopid, hiljem võivad üksteisega liitudes moodustada ahelikke või transformeeruda kihtrünkpilvedeks.
Foto: 18.6.2013
Cumulonimbus - IV klass: vertikaalarenguga pilved
Rünksajupilvede tähtsaimad tunnused: tavaliselt suure vertikaalse ulatusega pilv(ed), mille tipp on alati jäätunud – see väljendub rünkade lamenemises ja sageli ka pilvekiudude moodustumises; annab hoogsademeid; tüüpiline on välkude teke.
Foto: 29.7.2012
Märkus. Vahel nimetatakse neljanda klassina suure vertikaalse ulatusega pilvi. Sel juhul paigutatakse rünkpilved (v. a. võimsad rünkpilved) alumiste pilvede klassi ja nende asemel on neljandas klassis kihtsajupilved, sest nende paksus on mitu kilomeetrit. Teine liik on rünksajupilved, mis kindlasti kuuluvad suure vertikaalse ulatusega pilvede hulka.
Helkivad ööpilved (polaarmesosfääripilved) ja pärlmutterpilved (polaarstratosfääripilved) ei kuulu kümne põhivormi hulka ja neil pole ka ladinakeelseid nimetusi.
18.7. öösel 2013 võis jälgida erakordset helkivate ööpilvede vaatemängu (pildistatud Laagris).
Pärlmutterpilved ehk polaarstratosfääripilved. Pildistatud väidetavalt 19.01.2010 Põlvamaal ja autoriks Riho Kaur, kuid foto on pärit tegelikult siit: http://fr.fotopedia.com/items/flickr-2207297516, lisainfot: http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/noor-fotograaf-palvis-tunnustust-varastatud-fotodega.d?id=66243446
3 kommentaari:
mis tingimustel pärlmutterpilvi näha on? kas ka vaid suvel?
Polaarstratosfääripilved ehk pärlmutterpilved on talvise stratosfääri pilved. Et neid pilvi saab näha tund või kaks enne või pärast päikesetõusu või -loojangut ning näivad seisvat ühe koha peal, siis annab see tunnistust polaarstratosfääripilvede suurest kõrgusest.
Täpsemalt tekivad need tropopausi kohal, kui temperatuur langeb väga madalale (-80°C ümber). Sagedamini on sellised tingimused talvise Antarktika kohal (polaarpöörise tuultebarjääriga isoleeritud väga külm õhk), kuid võivad tekkida talvel ka põhjapoolkeral, eriti mäestike tõttu tekkivate seisulainete kaasabil, mis sunnib atmosfääris õhku kogu selle kihistuses tõusma ja lokaalselt jahtuma, mis on võimalik õhkkonna suure stabiilsuse tingimustes. Viimane on põhjuseks, miks neid nähakse Norras, Islandil, kuid ka Põhja-Ameerika arktilistel aladel, kus on mägismaastik; vahel harva Šotimaal. Antarktikas näitavad need pilved stratosfäärsete tormide olemasolu. Sama võimalus võib-olla ka põhjapoolkeral juhul, kui pole läheduses mägesid, mis aitaksid nende tekkele kaasa.
Eestis praktiliselt polaarstratosfääripilvi ei näe või kui näeb, siis on tegemist väga haruldase juhusega. Ilm.ee 2010. a pilvejahi konkursile saadeti väidetavalt 19.1.2010 tehtud foto nendest pilvedest (vt postituses), kuid tegu on ilmselt varastatud fotoga, mis on tegelikult tehtud Norras.
Ülikooli atmosfäärifüüsika õppejõud P. Post kommenteeris seda järgmiselt: „ACPD-s ilmus hiljuti üks artikkel eelmise talve PSC-dest (vt http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/temp.jpg) ja see 19. jaanuar jääb vägagi selle kõige intensiivsema perioodi keskele. Paraku on jooniselt näha, et umbes nädal hiljem oli just Eesti aladel nende pilvede nägemine veelgi tõenäoseim. Spaceweather´i kodulehe pealt saab teada, et neil päevil oli päikesetuul tugevam ja Põhja-Euroopas jälgiti virmalisi üle pika aja. Kui vaadata maapinnalähedasemaid õhukihte, siis neis oli nägemise ajal küll meie aladel tugev põhjavool, mis toetab PSC-de nägemise võimalust.“
Polaarstratosfääripilvede nägemise tingimused taevas sarnanevad helkivate ööpilvede omaga, sest suure kõrguse tõttu saab neid Maa kumeruse tagant valgustada päike, kui viimane on pisut horisondist madalamal ja nii muutuvad need pilved hommiku- või õhtutaevas nähtavaks, kuigi päikest ei ole näha.
Eristatakse I ja II tüüpi polaarstratosfääripilvi vastavalt nende keemilisele koostisele. II tüüpi pilved koosnevad ainult jääkristallidest, kuid I tüüp koosneb suuremal või vähemal määral ka väävel- või lämmastikhappe külmunud piisakestest (lisaks võib-olla jääkristalle), mis on väga väikesed. Kuna võimalusi on palju, siis on I tüübil mitu alamvormi. II tüüpi polaarstratosfääri pilved, mis koosnevad jääkristallidest, tekivad madalamal temperatuuril (< -85°C), kui I tüüpi pilved (< -78°C) ning seetõttu on II tüüpi pilved märksa haruldasemad.
Et polaarstratosfääripilved sisaldavad lisaks veele tihti happeid, siis on neil pilvedel tähtis roll osoonikihi vähenemises, sest lämmastikhape (HNO3) aitab kaasa ehk on katalüsaatoriks reaktsioonidele, mille käigus vabaneb kloori ja broomi aatomeid, mis lagundavad aktiivselt osooni molekule. Rohkem selle kohta: http://www.squidoo.com/nacreous-clouds
aitäh seletuse eest!
pole ime, miks ma neid pilvi eestis näinud pole.
Postita kommentaar