On tuntud huvi, et ma kirjutaks sellest. Hetkel on seisukoht selline, et sellesse teemasse peab süvenema, praegu seda aega eriti ei ole. Pole ju mõtet hakata seda ümber jutustama, sest huvilised saavad info Internetist ise kätte. Samuti on projekti kodulehel (http://www.redbullstratos.com/) olemas info atmosfääri, ilma jms kohta. Võib-olla on see pealiskaudne, kuid midagi totaalselt valesti ei tundu seal olevat. Siiski, kes mõelda tahavad, mõelgu sellele, kuidas sõltub heli kiirus keskkonna tihedusest ja temperatuurist ja miks valiti just selline väärtus heli kiiruseks (umbes 1110 km/h ehk 308,5 m/s).
Pilvejahi konkurss on lõppenud. Arvestatakse nii septembrist maini kestnud talvist kui sealt jätkanud suvist konkurssi. Eelvalikusse pääses vastavalt 303 ja 980 pilti. Esialgsed võidutööde kandidaadid (neli žüriiliiget) on välja valitud, kusjuures valikud kattusid mitmel juhul. See näitab, et teatud fotod kerkisid sadade hulgast selgelt esile, kuid rohkem oli siiski neid, mis meeldisid vaid ühele liikmele. Ühest väljavalitud pildist tahaks natuke rääkida.
Foto: K. Linka, autori kommentaar: mobiilifoto pildistatud 05.11.2011 kella 16 paiku Kadaka Selveri parklast Tallinnas.
Tegu on defi pilveauguga (defi on akronüüm doominoefektist). Tegu on väga haruldase nähtusega, tähelepanelik inimene ei pruugi aasta jooksul taevast isegi pidevalt jälgides kordagi midagi sellist näha. Kõrgrünkpilved koosnevad allajahtunud veepiisakestest, st vedel vesi on kuni -30°C-ni jahtunud, kuid ei ole jäätunud. See on aga metastabiilne olek, mis tähendab, et võimalusel läheb üle stabiilsesse lõppolekusse, mis antud juhul on jää, sest atmosfääris on vee stabiilne olek 0°C-st madalama temperatuuri juures jää. Küllaga on kapillaarveel ja väga väikestel veetilkadel (udus, pilvedes) omadus säilida piisavate häiringute puudumisel ja kui pole jäätekketsentreid, vedelana ka 0°C-st madalama temperatuuri juures. Kui atmosfääris liikuda kõrgemale, temperatuur langeb, nii on juba 5-6 km kõrgusel -20°C ja madalam, 10 km kõrgusel aga juba -50°C lähedal. Kõrgrünkpilved asuvad 2-6 km kõrgusel ehk seal on sageli temperatuur 0°C-st madalam ja seetõttu koosnevadki allajahtunud veepiisakestest. Kui nüüd on mingi häiring, näiteks lennuk lendab läbi allajahtunud pilvekihi, siis võib see põhjustada piisakeste kiire jäätumise, mis levib kontsentriliselt teatud kaugusele (doominoefekt). Jääkristallid sajavad pilvedest maha, aga veepiisakesed jäävad ikka sinna, kus nad on. Nii tekibki ümar auk. Arvatakse, et selliseid pilveauke polnud enne lennunduse teket.
Ma arvan, et võib-olla kirjutan mingi aeg sellest ka Horisondis. Näiteks saatis üks inimene mulle pildi öisest vikerkaarest ja Horisondi toimetus oli sellest huvitatud. Kui hästi läheb, siis novembrinumbris ilmub vikerkaare lugu. Muide, väike küsitlus paarikümne tuttava hulgas näitas, et enamik inimestest pole öistest vikerkaartest mitte kunagi isegi kuulnud, rääkimata nägemisest. Maailmas on olemas vähemalt üks koht, mis on tuntud oma öiste vikerkaarte kui turistiatraktsiooni poolest - Cumberland Falls, vt http://super8ky.com/Attractions.html, sest seal tarvitseb vaid kuupaisteline öö tulla, kui pihustunud vees tekibki vikerkaar.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar