NAO indeks (Põhja-Atlandi ostsillatsioon) on vast üks tuntumaid ja Euroopas kindlasti üks kasutatumaid. Selle lihtsa ja kõigile arusaadava määratluse kohaselt on NAO lihtsalt Assoori maksimumi ja Islandi miinimumi õhurõhu vahe. Mida suurem see vahe on, seda positiivsem NAO. NAO indeks peaks näitama ära õhuvoolu tugevuse Atlandilt mandrile ja seega on sajuse ilmastiku ja talve pehmuse mõõdupuuks (korrelatsioon on tugev). Olemas on ka komplekssed matemaatilised määratlused, mille kohaselt NAO on teatud rõhuvälja funktsioon, kuid sel juhul pole see Arktika ostsillatsioonist just kuigivõrd eristatav.
Et teada saada, milline on NAO indeks esimese määratluse järgi, selleks on vaja mõõta õhurõhku ja valida jaamad, mis tabaksid Assoori maksimumi ja Islandi miinimumi rõhutsentrid kõige paremini. Islandi miinimumi jaoks on valitud mingi jaam Islandilt, tavaliselt Reykjavik või Stykkisholmur, kuid Assoori maksimumi puhul on valik laiem, näiteks Lissabon, Ponta Delgada (Assoorid) või Gibraltar. See, kas NAO tõepoolest peegeldab tsirkulatsiooni, sõltubki rõhutsentrite tabamisest. Hetkel on selline huvitav olukord, et NAO on negatiivne, sest rõhuvahe Assooride ja Islandi vahel on väike, mistõttu võiks arvata, et Atlandi ookeanilt õhuvool eriti mandrile ei jõuagi. Aga võta näpust, Euroopa kohal on tugev tsonaalne õhuvool Atlandilt ehk lihtsamalt öeldes, läänevool. Asi on selles, et Assoori maksimum on ikka seal, kus ta on, aga Islandi miinimum on täpselt Assooride ja Islandi vahel, Islandi kohal on kõrgrõhkkond. Nii tulebki välja, nagu oleks NAO negatiivne, kuigi tegelikult on ikka positiivne, kui võtta rõhutsentrite järgi (vt ilmakaarti).
Seega, jaamade järgi võetud NAOd võiks nimetada statsionaarseks, aga tegelike rõhutsentrite järgi dünaamiliseks. Viimane peegeldaks tsirkulatsiooni kindlasti paremini. Seetõttu ilmselt ongi rohkem kasutama hakatud matemaatilistel määratlustel põhinevaid NAOsid, sest peegeldavad olusid paremini, vt ka http://www.cpc.ncep.noaa.gov/products/precip/CWlink/daily_ao_index/history/method.shtml
Siin on näha, et miinimumid jäävad Assooride ja Islandi vahele, kuid Islandi kohal on kõrgrõhkkond. Selgelt on näha tihedamate isohüpside vöönd üle Euroopa kuni Venemaani. See märgibki tugevat tsonaalset õhuvoolu ja ühtlasi ka on jugavoolu/polaarfrondi asukohaks.
2 kommentaari:
Kui ma õigesti mäletan, siis tänavutalvise külmalaine ajal oli NAO hoopistükkis positiivne.
Just, mitte väga positiivne, kuid positiivne sellegipoolest: http://www.cpc.ncep.noaa.gov/products/GODAS/ocean_briefing_new/mnth_nao.gif
Selle põhjuseks oli asjaolu, et Islandi miinimum oli hästi välja kujunenud, st et õhurõhk oli Islandi ümbruses hästi madal, nii et see andis nii suure õhurõhuerinevuse Assooridega, et NAO indeks osutus positiivseks.
Samal ajal tekkis Briti saarte kohal blokeeriv kõrgrõhkkond, mis ei lasknud Atlandi ookeanilt õhuvoolu otse mandrile, vaid suunas selle Arktikasse. Nii juhtuski, et Arktikas oli ebatavaliselt soe ilm ja Jäämeri ei jäätunud eriti. Alles märtsis muutusid olud seal karmimaks ja algas kiire jäätumine.
Blokeeringu tõttu pääses Euroopas mõjule poolmeridionaalne tsirkulatsioon Wangenheim-Girsi klassifikatsiooni järgi ehk maakeeli, õhuvool idast. Samal ajal laienes blokeeringu kaitsva tiiva all Siberi antitsüklon ebatavaliselt kaugele läände ja selle lõunaosas püsis pikka aega õhuvool idast.
Muide, esialgu see idavool ei toonudki külma õhumassi, vaid pigem oli soe õhumass, kuid keskmine temperatuur langes pidevalt. Miks? Asi selles, et jaanuari lõpus on kiirgusbilanss veel negatiivne, st selge ilmaga on jahtumine ülekaalus ja temperatuur langes võrdlemisi soojale õhumassile vaatamata. Tõeliselt käre õhumass jõudis Siberist kohale alles päris jaanuari lõpus.
Postita kommentaar