Uus raamat meteoroloogiast

Käisin poes, ostsin siiski ära ja tutvusin raamatuga lähemalt. Raamat on päris uhke ja asjalik, võrreldes 1998. a. väljaandega on seal olulisi muudatusi, kuid peatükid on ikkagi samad.

Järgnevalt on mõned vea- või ebakohad, mis silma hakkasid (neid on ka 1998. a. väljaandes).

1) Seal, kus räägitakse sademetest ja atmosfäärinähetest, võiks olla kirjas eraldi märkus, et hall ei ole külmunud kaste, nagu sageli arvatakse. Hall moodustub õhuniiskusest sublimatsiooni teel.

2) Tüüpiline on seal ka arusaam äikesest. Raamatus on öeldud, et äike on sädelahendus pilvede, pilvede ja maa või pilvede ja kõrgemate õhukihtide vahel. See lause käib välgu, mitte äikese kohta. Äike on kompleksne nähtus, mis koosneb mitmest komponendist, mitte ainult välgust. Välk aitab lihtsalt aru saada sellest, et tegu on äikesega. On juhtumeid, kui äike on välkudeta ja kui välgud on äikeseta tekkinud. Iseasi loomulikult, et see on segadusttekitav jne, aga lennunduses peaks sellest aru saama, sest ka lennuk võib vallandada välgu.

3) Pagi kohta on öeldud, et selle tugevus on 25-35 m/s. Ka 10-15 m/s äkilist tuule tugevnemist seoses rünksajupilvedega saab pidada pagiks.

4) Pilvede teema on problemaatiline nagu alati. Alguses muidugi pilvede klassifikatsioon - kihtsajupilved võidakse paigutada ka keskmiste pilvede hulka ja see on eelistatavam. Samuti tuleks mainida, et olemas on ka teistsuguseid klassifikatsioone. Kiudrünkpilvede fotod on sel juhul isegi hästi valitud, kuigi teisel pildil on pigem tegu kõrgrünkpilvedega. Kiudkihtpilvede teisel fotol on pilkupüüdvad halovormid. Võiks olla mainitud, milliste halodega on tegu. Kõrgrünkpilvede pildid ei ole väga head, need sarnanevad umbes 1,5-2 km piiril asuvate kihtrünkpilvedega. Kõrgkihtpilvede teine foto ei ole hea, raske on aru saada, milliste pilvedega seal üldse on tegu. Kihtrünkpilvede teine foto on tegelikult kõrgrünkpilvedest, sest fotolt on selgesti näha, et need ei ole madalad pilved ja nende elemendid on üpris peened ja teravate servadega, mis ei ole kihtrünkpilvedele iseloomulik. Kihtsajupilvede esimene foto on kahtlane, seal näivad olevat kihtrünkpilved, kuid õnneks teine pilt on isegi üsna ilmekas. Foto rünksajupilvede tipu laialivalgumisest on huvitav, sest näha on ainult alumist osa koos arcusega, tippe ei ole üldse näha. Küllap peab siis ette kujutama, et tipud valguvad laiali (see võib fotol oleval juhul reaalselt toimuda). Äikesepilve ees pöörlev tume pilvevall - tegu on Cb arcus-ega ja mõeldud tumedat narmalist pilve osa kohe enne sajuala. Raamatus öeldakse, et see pöörleb ja seal võib tekkida tromb või vesipüks. Tegelikult käib see tüüpiliselt wall cloud-i kohta, samuti ma ei ole näinud, et arcus-e osa eriliselt pöörleks, kuid mitmes suunas pilvede liikumist olen näinud. Ka väide, et ümaratipuline rünksajupilv ei põhjusta äikest ega intensiivseid sademeid, on vale, olen korduvalt näinud, et on ikka küll selle alaliigi puhul olnud äikest, sadanud tugevat hoovihma ja rahet, eriti ilmekas oli selle poolest 6.7.2010.

5) Sademed. Võiks olla mainitud, et sademed tekivad jääkristalli- ehk Bergeron-Findeiseni protsessi tõttu (teised sademetetekkeprotsessid on keskmistel laiustel vähetähtsad) või vähemalt seda, et sademete tekkeks peab pilvedes olema nii jääkristalle kui veepiisakesi. Raamatus olevast jutust ei loe seda välja, pinguta palju tahad. Lumehelveste kohta on kirjutatud, et neid on 9 tüüpi. Tegelikult on erinevaid lumekristallide kujusid tuhandeid, seega 9 käib ilmselt põhitüüpide kohta. Lumehelveste kohta on kirjas, et nende teket mõjutab õhutemperatuur. Niiskus on tegelikult sama oluline mõjutaja. Kuigi jah, õhutemperatuur määrab selle, kui palju saab niiskust õhus olla, ei ole siiski seos lumekristallide kuju ja temperatuuri vahel nii jäik, et saaks mõju taandada vaid temperatuurile.

Sellest pole raamatus juttu, kuid on huvitav, et reaalsetes lumesadudes ei ole korrapärased jääkristallid ülekaalus, vaid enamus lumehelbeid on ebakorrapärased, tombukujulised ja defektsed. See on eriti tüüpiline siis, kui tegu on lauslumega. Järveefekti lumekristallid on jällegi ülimalt ilusad, korrapärased ja vastavad levinud kujutlustele.

Ööpäeva sademeterekord 4.7.1972 Metsküla, 148 mm - selle üle on vaieldud, kas ikka on õige või mitte. Kahtlusi on see juhtum tekitanud. Näiteks lükkas hiljuti A. Kallis ümber lumepaksuse rekordi (97 cm Pagaril) õigsuse, nii et uurida ja kahelda tasub alati. Õigest lumepaksuse rekordist: http://www.emhi.ee/index.php?ide=26,887,1418,1433

6) Tsükloni arengust on esitatud klassikaline Norra koolkonna mudel. 1990ndatel arendati välja Shapiro-Keyseri mudel, mis sobib ookeani kohal arenevatele intensiivsetele tsüklonitele, see seletab muu hulgas ära nähtuse, mida nimetatakse warm seclusion.

7) Antitsüklonitest on väga vähe infot. Võiks olla pikemalt, milline on tüüpiline antitsüklonaalne ilmastik, kuidas kõrgrõhkkonnad tekivad jne. Väär on arvata, et antitsüklonites on ilm tüüpiliselt ilus ja selge, tegelikult on kaks tüüpilma, kas täiesti pilves ja sombune (tavaline sügisel ja talvel), põhjuseks inversioon, või selge.

Antitsüklonite tekke kohta kirjutasin siia: http://www.ilm.ee/?48026

8) Troopilised tsüklonid. Väide, et ekvaatoril neid ei teki, sest Coriolisi jõud on liiga väike, on üldjuhul õige, kuid on erandeid, näiteks 2004. a. tekkis India ookeani kohal troopiline tsüklon Agni kõigest 80 km ekvaatorist põhja pool. Torm saavutas 1. kategooria. Väide, et sademed orkaanis tulevad rünksajupilvedest ja seal on tugev äike, pole päris õige. Orkaan koosneb paljudest pilveliikidest, kusjuures konvektsioonipilvedel ei pruugi olla suurim osakaal. Maksimaalses arengustaadiumis olevas tormis võib-olla ulatuslikul alal kihtsajupilvi. Tugevaimad sademed ja äike on seotud orkaani spriraalharudega (feeder bands), kuid ka seal on äike üldiselt nõrk, kui aluseks võtta välkude hulk. Teine ohtlike nähete tsoon asub orkaani silma seintes ja otse selle all. Intensiivsem äike on seotud tavaliselt orkaani äärealadel tekkinud rünksajupilvede süsteemidega, seal võib ka tornaadosid tekkida.

9) Aeroloogilised diagrammid. Raamatus on toodud kaks diagrammi koos konkreetse ajahetkega. Tekstis räägitakse aga üldiselt, kuidas diagramme teha ja kasutada. Tegelikult oleks hea, kui räägitaks lahti ka need konkreetsed näited, et mida sealt võib välja lugeda jne. Nii tekib parem seostatus materjaliga.

10) Satelliidipiltide ja baarilise välja iseloomustavate kaartide näiteks on millegipärast vanast raamatust ümber trükitud. Seetõttu on kvaliteet halb. Ometi on võimalik kätte saada nii palju erinevaid pilte ja kaarte.

11) Oluliste ilmastikunähete kaardid (SIGWX). Need on kättesaadavad ka EMHI kodulehelt. Millegipärast on nii, et vanast trükist saab palju rohkem tingmärkide, sümbolite ja lühendite tähendusi teada kui vastilmunud raamatust. Seal on lahti seletatud väike osa tähistusi, millest enamik on prognooskaardil niikuinii seletatud.

12) Äike. Definitsioon ja ümaratipuliste rünksajupilvedega seonduv on juba eespool selgitatud. Kahjuks on raamatus vana kaart äikese sagedusest. Ometigi võib üsna kindel olla, et kasvõi TÜ-st saaks uuemaid kaarte.

13) Tromb ja vesipüks. Siin on tegu terminoloogilise segadusega. Kui rääkida tekkepõhjustest lähtuvalt, siis võib tekkida tornaado ka vee kohal. Vesipüksi analoog maismaal on maapüks.

14) Kordamisküsimuste ja ülesannete all on selline küsimus, kus on toodud kastepunkti defitsiidi vähenemine pooletunniste vahedega ja küsitud, kuidas ilm muutus. Vastuseks on antud, et pilvede alumine piir laskus ja tekkis udu. Tegelikult võib sama olukord tekkida ka siis, kui läheb laussajule, sest saju kestel suureneb õhu suhteline niiskus kuni küllastuseni. Samuti võib udu tekkida pilvede alumise piiri laskumiseta, see käib eeskätt lahtise taevaga udu kohta.

Sellised asjad hakkasid silma. Tegelikult on ikkagi raamat hästi kirjutatud ja seda võib kõigile huvilistele soovitada. Meeldib keelekasutus, lausestus jmt.