Väljavõtted Karl Linné eluloost

Karl Linné lõi teatavasti tänapäevase süstemaatika alused, tähtsaimaks saavutuseks on binaarne nomenklatuur. Tema kohta öeldi, et kui ta oli vaid mõni aasta vana, siis jättis ta nutmise kohe järele, kui talle anti mõni taim kätte. Lemmiktaimeks kujunes talle harakkuljus (Eestis teda pole just liiga palju, aga hajusalt siiski; tegemist on väga tagasihoidliku ja lihtsa taimega).

Ta tundis enda väljapaistmisest suuremat uhkust kui ükskõik kes teine. Näiteks oli tema tagasihoidlikuks viimaseks sooviks saada hauakirjaks "Botaanikavürst" (ta suutis anda nime 13 000 taime-ja loomaliigile). Ta arvas, et temast suuremat botaanikut ja zooloogi pole eales sündinud ja et tema liigitussüsteem on suurim teadussaavutus.

Tema teiseks peatunnuseks oli palavikuline kiindumus seksi. Teda rabas kõige muu hulgas merekarpide sarnasus naise häbemega. Ühe karbilise kehaosad said nimeks vulva, labia, pubes, anus ja hymen.

Peale selle, et ta liigitas taimi nende sigimisorganite järgi (mis on tegelikult ka õige), omistas ta neile inimliku erootilisuse. Taimede õite ja viljastumise toimumise kohta kasutas ta ohtralt väkljendeid: "valimatus sugulises läbikäimises", "viljatud liignaised" (mõeldud on seda, et mõnede taimede õies on emakad, mis pole viljastumisvõimelised) ja "pulmavoodi".

Aastaaegade ja üldse taimede elu kohta võib tema töödes leida veelgi rabavamaid näiteid, olgu esitatud neist üks. "Armastus ei jäta taimigi puutumata. Sugupooled peavad pulmi..., näidates oma suguelundite abil, kes on isane, kes emane. Õite kroonlehed on otsekui pulmavoodi, mille Looja on kaunisti üles teinud, kaunistanud uhkete eesriietega, lõhnastanud magusasti, et pruut ja peigmees saaksid seal veeta kirgliku pulmaöö. Kui voodi nõnda valmis, on peigmehel aeg emmata armastatud mõrsjat ja temale anduda."

Üks taimeliik sai nimeks Clitoria, mistõttu pole imestada, et teda peeti veidrikuks. Ikkagi, tema liigitussüsteem osutus parimaks. Ta asendas pikad lohisevad nimed tabavate ja lühikestega. Enne ted ei võinud botaanik kunagi kindel olla, kas Rosa sylvestris alba cum rubore, folio glabro on sama taim, mis Rosa sylvestris indura seu canina. Linné nimetas taime lihtsalt Rosa canina ja asi oligi lõpetatud. Tol ajal (ja praegugi) on üht ja sama liiki väga sageli mitmekordselt kirjeldatud ja talle mitu nime antud, mistõttu see külvab väga sageli segadust.

Muide, tol ajal kasutati väga sageli taimenimedena vulgaarsusi, näiteks märapeer, alasti naised avaperse jne. Viimaks arvati, et sellised asjad tuleks välja rookida, kuid Botaanikavürst külvas sääraseid nimesid juurde, näiteks on ühe molluski nimi tänapäevani Crepidula fornicata (hooraja). Paljud sarnased nimed siiski kadusid käibest.

"Kõiksuse lühiajalugu" põhjal

Tegelikult esitatakse ka tänapäeval sarnaseid teadustekste - arvatavasti seetõttu, et nii on inimestele arusaadavam. Lapates ajakirju ja muid raamatud, leidsin lõpuks ühe kirjelduse, mis sarnaneb õige palju Linné stiiliga, ainult et uues kuues. Toon selle siin ka ära.

"Perekond liudik on üks algelisemaid liudseente seas. Seene viljakeha on ühtaegu nii abieluvoodi kui ka häll. Ühes rakus kokku saanud isas-ja emastuuma kaitseks ehitataks ematuuma genoomis sisalduva info alusel liudseene viljakeha. Eoslava, kus eoskotid arenema hakkavad, on vooderdatud "ema" hüüfidega. Pildil (toodud on ühe teadmata liiki liudiku 2 tumedat viljakeha mõningase suurenduse all - autori märkus) on valmiv viljakeha: liuakujuline voodi/häll on küll valmis, aga tuumad seal sees pole veel liitunud. Veel pole eoskotte ega eoseid, mille järgi saaks määrata liudiku liiki."

Kullman, Bellis . Seksiv seen. EL, 11/2004